Minu tegemised Tori HK's .

Kokkuvõte eelnevast aastast, tuleviku eesmärgid ja -plaanid.

2012-01-27T14:10:00.000-08:00

Tere,
soovisin juba ammu kirjutada kokkuvõtte meie eelnevast aastast, aga pole jõudnud ega leidnud aega. Alustan meie eelmise aasta tulemustega ja räägin edaspidistest soovidest.
Suurim saavutus minu jaoks oli koolisõidus võistlemine. Tõenäoliselt oli see ka suur saavutus Orsellale, arvestades tema kergesti põlema süttivat iseloomu. Kasvasime läbi hooaja, alustasime ikka väga kesiselt, kuid lõppkokkuvõttes olime mõlemad väga tublid ja tegime ilusaid sooritusi läbi hooaja. Hüppamine oli see aasta veidi mööda. Oli ka väga ilusaid sõite, kuid enamus radades päästis Orsella mind igalt poolt välja. Mul puudub võistlustel selline mõtlemine nagu, ma unustan kõik õpitu võistlustel hüpates. Koolisõiduga teine lugu, seal on aega nats mõelda. Suureks saavutuseks on ka ilusasti auto peal käimine, pesemine ja kõrvade puudutamine ja seest sügamine, ta lubab seda kõike teha! Pügamisega oleme natuke taandarenenud... Talle ei meeldi enam, kui ta jalgu pügan esijalgadel randmest allapoole ja tagujalgadel kannast allapoole. Samuti vihkab ta kõrgade pügamist ja rinnaalt, esijalgade vahelt. Muidugi saan sellest aru, kõrvadega tal alati mingi kamm olnud ja sinna esijalgadevahele rinnale tegin ma ükskord sisselõike.. Nädal tagasi pügasin ta uuesti üle, meeletult tihedaks oli karv kasvanud, räme vill tuli maha, kuigi tegelt ta tundus üsna ok. Ajasin sellepärast, et peale sõitmist higistas liiga kaua, vaja kiiremini kuivama saada hobune. Ja tõenäoliselt ilma mokapööra või narkoosita ma enam pügajaga ta kõrvade juurde ei pääse, sest ma lõikasin talle kõrva sisse.. Saad sa aru, kes suudab hobusele pügajaga kõrva sisse ajada?? Nagu ikka kohe tugevalt sisse? Ja mitte horisontaalselt, vertikaalselt. Täis ohmoon. Muidu kukalt ja nägu lubab väga kenasti pügada mu lärmava suure klipperiga. Seega see on hea! Jalgadest ma tal aru ei saa, vanasti lubas ta neid probleemidevabalt teha, nüüd ei julge ilma abivahenditeta teha, ta kõigutab end nii palju, et ükskord viskas end pikali ja mul jäi pöial tallipõranda (betooni) ja Orsella randme (ehk siis maakeeli põlve) alla. Päris aiiiaa oli.
Suurimaks saavutuseks on olnud siiski olnud usaldus hobuse ja ratsaniku vahel. Mul ei ole veel ühegi hobusega olnud sellist sidet. See on midagi kirjeldamatut. Vanasti võitsin (ja teen seda siiani) hobuste sõprust ja usaldust neile kommi ette visates, üks komm ja kõik olid suured sõbrad valmis. Orsellaga nii ei läinud, tema õppis mitmeid kuid suhkrut, porgandit ja muid maiustusi sööma. Minu esimene kokkupuude temaga nägi välja sedasi: tegin boksi ukse lahti, vastu vahtis mingi suur kollane tagumik, mis võpatas ja ühtäkki litreid kukkus jagama minu pihta. Pihta õnneks ei saanud, peale mitmeid tunde sain päitsed ka pähe ja viisin ta meie esimesele jalutuskäigule. Käekõrval ta käia oskas kenasti, seisis ja austas inimese ruumi. Ilmselt mind ta lüüa tahtiski alguses, et mina tema ruumi ei austanud tema boksis :-D Aegamööda said meist sõbrad, 2 kuud hiljem ronisin talle esmakordselt selga, Orsella lubas mul endaga ratsutada! Mitmeid kuid peale seda hakkasin saama ka valjaid juba normaalselt pähe, ilma tunde kulutamata (nüüd saan kohe valjad pähe, aga vahel ta tõmbab pea ikka lakke korraks, siis tuleb teda kuklast ja tuka pealt pikalt silitada ja laseb pea uuesti alla). Mõnus tunne, kui hobune su sõbraks võtab ilma nännita :-) Sellest ajast saati on meie sõprus kasvanud, meist on saanud head partnerid.
Olen alati mõelnud, et hobune ei arva- hobune reageerib. Tjah, Orsella puhul see vist ei kehti. Temal on omad arvamused ja ta tõesti tunneb emotsioone vist.. Ta vihastub, kui annan teistele hobustele maiuseid, hakkab neid hammustama ja tigetsema, ei luba ennast paitada ega katsuda (ainult siis laseb, kui talle boksi sisse ronida). Kui ta alguses ei söönud midagi, siis nüüd vitsutab endale kõik tuttavad asjad sisse. Rõhk sõnal tuttavad! Olen jõuludest saati üritanud talle pruuni tükksuhkrut maiusena kasutada, sööb küll, jah, vahest, aga tihti sülitab selle lihtsalt välja. Väga kaua võtab aega teda uute toitudega harjutamine, näiteks oma mineraale, mida on saanud alated mai kuust, siiamaani ei taha süüa (tuleb alati toiduga korralikult kokku segada). Lisaks oskab ta olla väga solvunud! Kohe VÄGA! Kui olen talle liiga teinud, siis ei taha ta, et teda katsuksin, ta ei võta minust vastu ei sööki ega maiust. Tal läheb selline solvukas küll ruttu üle, aga oleneb muidugi ka "kuriteost". Peale tema viimast pügamist, kus pidin mokapööra kasutama, oli ta veel järgmine hommik ka solvunud ja tige. Kui küsite, kust ma võtan, et ta solvunud, vihane, tige või rõõmus on, siis ma ei oskagi vastata. Aga kui oled hobusega juba pikemat aega päevast päeva ninapidi koos olnud, siis õpid tundma tema tujusid ja emotsioone ning hakkad tajuma, millal on hobusega kõik korras, millal mitte.

Panen siia kirja ka meie tulemused (loodan, et saavad kõik kirja, osadele ka lühikirjeldus):

Heimtali TS, 12.03, 80cm I koht, 100cm kohta ei tea, esimene võistlus meil.

Tori TS, 14.05, 80cm IV koht, 100cm I koht

Tori KS, 15.05, A1 VI koht esimene koolisõidu võistlus, üsna ebaõnnestunud :-D aga üle 60% oli.

Pärna TS, 4.06, 80cm I koht, II koht, 100cm IV koht

Särevere KS, 10.06, A8, IV koht peaaegu otsustasin jätta minemata seoses eelmise KS võistlusega.

Perila KS, 23.07, A1 IV koht, A9 III koht

Tori TS, 5.08, 100cm I koht, 110cm II koht + parim kostüüm, krooniti Hobumissiks.

Vändra TS, 27.08, 80cm I koht, 100cm III koht

Noorhobuste Tšempionaat Toris, 3-4.sept 11 koolisõit, 8. koht kahe päeva peale peale kokku

Noorhobuste Tšempionaat Toris TS, 3-4.sept 11 100cm, esimene päev kahjuks 4kp viimasel tõkkel, teine päev 0kp, üldkokkuvõttes VI koht.

Särevere, TS ja KS 11.09, A18 II koht, 80cm I koht, 100cm II koht

Tori Hobune 2011 80cm takistussõidus nelja etapi kokkuvõttes I koht

Tori Hobune 2011 100cm takistussõidus nelja etapi kokkuvõttes I koht

Tori hobune 2011 koolisõidus noorte ratsanike ja harrastajate skeem nelja etapi kokkuvõttes III koht

Tori hobune 2011 koolisõidus noorhobuste skeem IV koht

Tori Jõul, 17.12.11, 110cm I koht aga vot see oli kole sõit.

Tegelt üsna edukas aasta esimese hooaja kohta! :-)

Tahstime hakata uuel hooajal sõitma 100cm ja 110cm ja L skeeme, aga L skeemi jaoks peab ta olema kuue aastane, ta sai aga alles viieseks (tegelt teisel veebruaril saab). 100cm ja 110cm kindlasti proovime (oleme mõlemat tegelikult juba sõitnud). Tahaksime veel ka seda pügamisvärki ikka edasi arendada, et saaks kõrvad ka ilma abivahenditeta ära pügada, aga eks see võtab aega. Ja edaspidine eesmärk on saada veel paremateks sõpsideks :-) Kindlasti tahaks aga jätkata Tori Karikasarja sõitmist ning proovida jälle Tšempionaati. Järsku ka mõningaid suuremaid võistluseid. KErge soov oleks teha ka kolmevõistluse MV, sest tõkkeid ta siiamaani kartnud ei ole, võhma jagub ja kiire ka. ehk siis pika fuleega :-D Tahaks vb ainult banketti ennem hüpata, siis saaks proovida küll, oleks juba eelmine aasta tahtnud, aga mul oli tsempionaat samal päeval :-) Veel üritame hoida head vormi ja olla muidu ilusad.

Homme on selline tore päev (ja pühapäev ka), et Oliver Karma tuleb meile trenni tegema. Eks näha, kuidas välja tuleb. Eelmine laupäev tegi Kadri trenni, ta teeb tõsiselt häid trenne, aga see ei olnud meie päev. Orsella tõrkus esimest korda, kohe lausa mitu korda järjest väga väikese tõkke ees. Hüppasime sinna ka sisse, latt läks pooleks.. Jäin mingine 99% kõigist hüpetest maha ka jne. Üsna kehv oli. Hobuse ratsastus oli mega! Hüpped.. not so good. Me polnud ka ennem seda hüpanud (eelmine päev proovisme midagi ja juba siis oli midagi mööda), hobune oli mul kuu aega puhkusel. 16.01 ehk eelmine esmaspäev hakkasime uuesti sõitma. Mul oli väga räme üllatus, sest hobune oli vapustavalt hea! Samm oli jah kehv, kippus tippima ja traavile minema (siiamaani tegelt, nüüd ligi 2 nädalat sõidus olnud), aga muu ratsastus on mega olnud. Tõsiselt ilusasti lõdvestunult jookseb, painutab ennast igalepoole, astub sääre eest, tuleb kokku läheb edasi, väga näpuotsas sõita on olnud. Kuni siis selle nädala kolmapäevani. Oh boosemoi, see oli katastroof (juba teisipäev oli tegelt nats imelik, selline ebastabiilne, tegime mõned hüpped, et ma ikka kaasa läheks). Nii kange ja niiviisi rippus mul parema käe küljes, ratsmesse tulekust polnud väga juttu, perutas ja viskas end õhku :-D Alates eelmise nädala esmaspäevast olen temaga alati libisevat kaasas kandnud, et järsku läheb vaja (tal tobe komme endal pea lakke visata ja püsti tõusta tagujalgadele suuremates õnnehoogudes, mul ei läinud seda poolteist nädalat kordagi vaja ja siis sellel tobedal kolmapäeval läks. Oh jumal hoia, see tegi siis asja veel hullemaks :-D Seda tõestasid esimesed viis minutit, seega võtsin asjanduse maha, üritasin Orsellat seal seljas mitte ärritada ja rahulikult edasi sõita. Hakkasin kohe lõdvestustraavi tegema, seal oli igasuguseid muid akrobaatilisi liigutusi, muidugi mida ei olnud, oli lõdvestus aga see selleks. A olgu öeldud, et ma sõidan libisevaga vaid siis, kui mu hobune on kuklas kange ning ei soovi end ette alla tuua. Külgedele kinnitatud pika libisevaga on seda üsna hea teha, eriti kui hobune otsib ise ratset, seega Orsuga lihte! väljaarvatud sellel neetud kolmapäeval siis.. Igatahes lõpetasin ja kasisin ta puhtaks, järgmine päev ei läinud talli ja ta puhkas. Täna läksin ja ta oli niiii nunnu! Ta lõpetas oma hommikusöömise ja tuli minu juurde kaisutama, tegin talle musikallipaid ja musumopsutasin teda nii kõvasti kui sain tema armsatele lihases põskedele. Tallinaine Tuulz tuli ka talli ja ütles, et ta pole Orsellat kunagi nii malbelt näinud vaatamas, aga tõepoolest, ma polnud ka varem tundnud, et hobune nii väga tahaks kaissu pugeda, kui Orsu seda täna tegi. Ta oli tõeline sweetheart! Tahtis ainult pai ja vaatas nii armsa näoga mida ma teen ja talle räägin, ta justkui oleks minust aru saanud! :-D Tal oli tõeline lembehoog täna peal. Niisis, läksime ratsutama temaga peale lõunat.Tegin ta ilusti-kenasti puhtaks, kabjad rasvatasin ka üle. Sõites oli täna üllatavalt hea jälle, vahepeal kippus tiksuma, Kadri sõnul on ta oma puhkusest alles nii "fresh", et ei tea mida, oma energiaga peale hakata. Sammus asi eriti jube, siis kipub eriti tippima ja traavi pakkuma. Aga see selleks, üldjuhul traavis ja galopis koondab oma energia kõik treeningule ja on vapustavalt hea. Täna oli sutsu raske teda galopis saada kokku sõitma, jäi neljataktiliseks ja siis pidin teda pidevalt edasisõitma. Proovisin siis painutustega ühtlaseks asja saada, enamvähem aitas ka, võttis tuure madalamaks. ja pagana hästi painutas endgalopis küljelt küljele. Proovisin ka iga 2-3 sekundi tagant painutada mõlemale küljele ja tegi asja nagu naksti ära. Ega rohkem ma temalt midagi ei nõudnud ka, ta li tõsiselt tubli, et selle peale närvi ei läinud. Ta toimetas ennast nagu tõeline professionaal, nagu päris hobune eruospordi pealt! :-D Lõpetuseks tegin "lõdvestavat" ette alla traavi, seekord akrobaatilised liigutused puudusid ning 10 palli süsteemis annaksin talle selle eest hinde 6, peaaegu läks sinna alla :-D Suvel oli see veel meie leivanumber, aga see selleks. Tallis puhastasin vee ta kosse ja rasvatasin need veelkord üles. Pesin ära veel ta varustuse ning panin hommikuks söögi valmis. Loodame, et Oliveri trenn läheb meil hästi!

Aga eks ma kirjutan veel!

aa. Kadri arvas ka, et mu hobune saab liiga palju süüa. Ta natuke liiga vurtsu täis mul, no natuke nagu raske seljas tal vahest püsida, meeletult kablutab vahel seal jalgevahel. Seega ma tõmbasin ta kaera ühe liitri jagu alla mõneks ajaks(vaatab mis saab) ja kui ma tallis ei käi, siis talle süüa ei anna, see tähendab, et kui trenni ei tee, siis süüa lisaks ei saa. Aga mul talle pühapäevaks välja mõeldud Lunchbox, seda ta peab ikka saama, ta ju nii nunnu :-) Igatahes hetkel saab 2x päevas 1 liiter kaera :-DD Ja lõunaks 2l mash/peet koos liitri pavo kruidenmelange/goldiga, rapide linaseemne õli hobustele ja mineraalid. Igatahes peale usse on kõvasti kosunud ja tal on pepu peale plumps tulnud! No selline väike renn:-D Umbes 2cm pikk :-DD Aga ta on kena, ta on juurde võtnud nii lihasmassilt kui rasvaprotsendilt, see on hea, näeb ka hea välja.
Kevadel oli veel selline: http://fotoalbum.ee/photos/hoshinosenshi/83739105 aga nüüd 2x paksema kaelaga :-))) peab piti tegema.
aga tsau nüüd.

üks asi veel :-D
Lisan paar Janely tehtud pilti tsempionaadi ajast, need nii nunnud! Orsu mängid vihmavarjuga :-D

aa see on maario tehtud. siin näha, et tal kael natsa priskem, aga see rohkem kui kuu aega tagasi tehtud pilt, kui ta ussikestest koormatud oli. nüüd on parem, ausõna.

ja see on niisama lahe pilt. kes on autor, ehk annate teada :-D

mina niisama vihmavari suus.

you dude.

ok tavai, nüüd panen publish! tsau

..ja üks asi veel:-D Orsella 175cm vabahüppel: http://www.youtube.com/watch?v=6txXsynly0Q

2012-01-12T06:41:00.001-08:00

Mul on bronhiit ja äge kõripõletik, jee.

Aga Vikist video: http://toru.ee/view/44e0d1ae7b6f

Müüa lai valik erinevaid hobuseid!

2012-01-11T01:55:00.000-08:00

Kõikidest paar pilti siin lingil koos iseloomustustega: http://fotoalbum.ee/photos/hoshinosenshi/sets/1245813?page=1
Muule informatsioonile vastan ainult FA, FB, bermufa@hot.ee või +37256150077 Riin,

Orsust midagi rääkida polegi, on paar nädalat puhanud juba.. MA ise väga haige olenud (olin ka haiglas) ja siis kui otsustasin temaga lõpuks sõitma minna, avastasin, et keegi jobu on teda koplis löönud vastu rannet ning see on üleni vett täis ja suur haav lisaks otsa. Kuidas tal alles juhtub noh :-D Ta on nagu warhorse, koguaeg on ta nägu lõhki ja karvutu, siis pidevalt on mingid kriimud jalgade peal.. Teised hobused jumala korras. Aga eks ta käib ise norimas ka endale keretäit. Igatahes süstisin talle 5ml dexaforti ja järgmine päev oli paiste juba alla. Sellegipoolest pole teda sõitnud. aga see-eest olen vikit sõitnud ja tema on väga tubliks läinud! Olen rahul temaga. Muud ma paraku ei oskagi rääkida..Kui juhtub midagi huvitavat, eks siis räägin :-)

Kodulooma(de) pidaja Orsella

2011-12-20T11:27:00.000-08:00

Kui käisime Pinkul õmblusi välja võtmas, siis ostsin Orsellale ussirohu, mille eile lõuna ajal sisse andsin. Viimati sai ta oktoobri kuus ning siis väljutas ta ühe pika halli koduloomakese. Meil sai jutt räägitud, et mina pean teda (Orsellat) üleval heameelega, aga mitte tema koduloomasid. Neid ei ole lepingus ettenähtud. Igatahes Orsella on kiiremas korras hakanud alla võtma ja otsustasin talle teha kiire kuuri uuesti. Tuleb välja, et ma olen ta koduloomasid toitnud oma kallite Pavo söötadega ja Orsu ise neist midagi saanud põhimõtteliselt polegi. Hommikul oli üks suur volask ta junni sees ning peale seda, kui ta boks puhtaks tehti, väljutas ta uue volaski. Kui trenni läksin ja traavis maneesi poole sõitsin (kiire oli), tundsin, et ta kakib. Ma ei pannud tähelegi, sest olen õpetanud teda alati hoopealt kõike tegema :-D Tegin kiire kannaka ja mis ma leidsin, terve 20 meetrit oli usse täis. Ebareaalne, mitte ühelgi minu hobusel (pean silmas Landot, Sildomist ja Orsellat) pole nii palju usse olnud, täiesti hirmutav mu jaoks. Ok, ma pole päris kindel, kas andsin viimati ussirohtu oktoobri alguses või lõpus, aga siiski. Nüüdsest tegin plaani, et iga 6-8 nädala tagant tuleb talle teha ussirohu kuur (sest ta koplis olles sööb endale igast asju sisse, sh. mulda ??? ja joob porist ja teiste virtsast vett justkui tal poleks endal automaat jootjat puhta veega olemaski). Pole kasu sellest, et ma söödan teda räigelt üles ja selle asemel, et Orsella kosuks, kosuvad tema koduloomad. Ma pidasin Orsellale maha küll pika loengu, et tal pole lubatud pidada ühtegi kodulooma aga eks näis, kas ta võtab mind kuulda või ei :-D
Järsku tal nende madude pärast oligi kõht lahti... nüüd ka shidishid lippab.

Võistlustest

2011-12-18T23:28:00.000-08:00

Päris äge, ma jõudsingi võistlema! Ei tulnudki midagi vahele, nagu kaks viimast korda. Üldiselt kõik sujus väga hästi ja probleemide vabalt. Kuna ma olin ise võistluse korraldaja, siis selle aasta tööga sain väga rahule jääda. Olen tegelikult aastaid juba korraldanud jõuluvõistlust meie oma tallis, aga see aasta oli väga palju starte ja ajastus oli täpipealt nii, nagu olin kirja pannud eelmine õhtu startide põhjal. Uskumatu ikka, kõik soojenduse algused, lõpud, parkuuride läbimised olid õigetel aegadel :-D Kindlasti oli selle aasta suureks tõmbenumbriks ja startide suurendajaks koolisõit. Skeemid oli minu enda välja mõeldud ja väga lihtsad. Sobisid nii algajaile kui edasijõudnule. Platsil oli meeskond alati olemas TS ajal, siin tahan väga tänada Tiinat, Kadi, Drudi ja Laurat! Esimesed abilised, kes platsi pealt kohe jooksu ei pannud, kui natuke igav või külm hakkab. Veel tänaks Maariot, kes aitas aega võtta ning vedas mulle toolid ja lauad maneeži ning üleüldse sõidutas mind pidevalt talli ja maneeži vahet. Samuti ka oma mampsi, kes oli abikohtunik.
Eelmise aastaga võrreldes olid võistlused nagu öö ja päev. Sellel aastal oli tegu juba nagu päris võistlusega (muidugi see aasta otsustasime mitte teha ka kostüümiratsutamist vaid anda lastele edasi üks reaalne võistluskogemus võistlusriietes) ning korraldus sujus kuidagi hulka paremini.
Starte oli neljakümne lähedale, koolisõidust võeti isegi rohkem osa. Koolisõidu kohtunikuks oli Kirsika Neimla (väliskohtunik, kas pole tore :-) ), mina olin sekretär, kes kõik üles kirjutas. Algselt pidime mõlemad hindama, aga kuna ma ei tulnud kohe selle peale, et igale ratsanikule on kahe kohtunikuga vaja kahte hinnetelehte, siis printisin iga ratsaniku jaoks välja vaid ühe.. Irw.. ja ma ennem siin rääkisin heast korraldusest, irw. Tegelikult see oligi parim otsus, et mina kirjutan üles ja Kirsika dikteerib, sest ma ei oleks olnud objektiivne hindamise suhtes. Ma oleks seal kõigile kümneid pannud :-)) Kõik laabus hästi.
Alustasime kadrilliga.. See pidi avama võisluspäeva kuid ei läinud kõige paremini. Lafette tegi korralikult nalja seierite ajal ning Promill hakkab ühtäkki hobuseid kartma ja pistis valepidi jooksu jne.. :-D Orsella vaatas Lakmeed (oma paarilist) nagu näeks teda esimest korda. Jõllitas kael kumeras ja silmad punnis. Ei tea, mis värk neil oli :-) Üldiselt sujus enamvähem, eelmine õhtu trennis oli aga hulga parem. Edasi toimusid juba võistlused alates kella kaheteistkümnest.
Mina sõitsin 110cm, andsin kohtunikupuldi üle Gertrudile. Soojendus oli juba jama... Ei saanud kuidagi tõketele pihta ja hobune oli uimps ja ennem tõket leekis nagu ka pärast tõket. Treeningutes on viimasel ajal just vastupidi olnud, olen suutnud ennast kontrollida ja oma hobust. Trennis on hobune selline arg ja mitte just kõige püüdlikum (tavaliselt) aga võistlustel on meie mõlemaga asi täpselt risti vastupidi. Hobune teeb meeletult head tööd, hüppab nii, et mul raske seljas püsida ja ei karda ühtegi asja. Mina, vastupidiselt hobusele, kardan aga kõike :-D Ma jäin kaheksast hüppest kahel või kolmel maha (mitte küll niiiiii meeletult palju, aga üsna palju siiski) ning ma ei tee seda tavaliselt kunagi. Ma olen ALATI koduvõistlustel nii närvis, ei jaga enam mingit matsu välja. Kusjuures alateadlikult olen närvis, sest väljapool kodu on mul kõhus selline õõnes tunne, aga stardiajal lähen kõik ilusasti ja probleemide vabalt, nagu trennis. Oma kodus on kõht küll korras (:-D), aga alateadvuses närvitsen üle. PS: SEE EI KEHTI KOOLISÕIDU KOHTA, siis ei ole ma kunagi närvis, isegi mitte alateadvuselt. Igatahes mu hobune oli parim ja tegi terve töö mu eest ära, jälle! Tulemuseks 0KP ja I koht, kusjuures Orsella oli kõige noorem hobune võistluses vastaseks paar 11a looma ja ka teisi. Mina jäin Orsuga igathes rohkem kui rahule, ta oli tõeliselt tubli.

Tglt on kohutav, kui väikesed tõkked Orsella all välja näevad ja kui suur ta pa välja paistab, kui seda okserit hüppasime :-D Aga pildistaja ka 185cm pikk, niiet mis teha :-)

Praegu aga lähen Pinkuga arsti juurde õmbluseid välja võtma ja siis talli! Tsau praeguseks!

2011-12-14T11:37:00.000-08:00

Hei taas. Mul on natuke parem juba. Tegin just Pinkukesele viimase antibiootikumi süsti (eile hommikul viimase valuvaigisti) ja haav on kena ja õmblused ei ole rebenenud (ptüiptüiptüi), emaspäeval võtame niidid välja. Koolis laabus hästi, sain kõik hinded viied. Homme on mingi jõulumaitse müümine, teen oma legendaarseid muffineid (pärast panen pildi ka, need on vaid Maario arvutis, ta võiks saata mulle need). Maariost rääkides leppisime me ilusasti ära, küll ei ela enam koos ja see nagu on superlahendus.Praegu nii rahul. Ainuke jama on see, et mu ammune tuttav lõpetas oma elupäevad, mis on väga kole. Selline väga imelik tunne on. Jama ka see, et olen endiselt räigelt haige. aga see selleks.
Sõitsin Orsellaga esmaspäeval, mul oli 20min aega grupitrenni alguseni, seega tgein kiiresti ja plaanidekohaselt hüppasingi parkuuri läbi. Hobune oli mega hea lihtsalt, aga seda paraku ainult hüpete poole pealt. Muidu leekis lihtsalt alt minema, trenni jooksul äkki ei tulnud kordagi ratsmesse, aga ma üritan sellistele asjadele mitte rõhku panna, kui halb päev on :-D Alustasin küll pika ja lõdva külgratsmega, aga see ei aidanud (kuna oli nii lõdvalt) ja ei hakanud teda pookima ka sellega. Viimase raja hüppas maru hästi ja ei leekinud ka, seega kiitsin oma tupsut ja lõpetasin. Rada oli 110cm kõrge ja väga raske. Rasked päärded jne. Süsteem nurgast välja ntx, üks fulee vaid sirgelt, siis kohe peale süsteemi teist pöördesse ja 3 fuleed lattaed teise nurka. Väga raske oli, kui ära unustasid, läks untsu. Maha midagi ei ajanud, ise jukerdasin nats seal aint. Jäin väga rahule temaga.
Järgmine päev oli ka nö. hüppetrenn. Tegin galopikavalette, normaalne vahe talle oli vist 5 fuleed. Samas suutsin sõita ka nii, et tulin ka seitsme ja kolmega. Umbe hea harjutus, ausalt, soovitan kõigile! Alustasin 3 fuleega, siis nelja, siis viie, siis kuue, siis seitsmega. Seitsmega Orsella lihtsalt nagu hüples kohapeal, superlux. St ta nagu kiikus. Vanasti läks sassi ja jäi kohe traavile, nüüd mitte mingit jamamist, koguaeg ühtlane. Õpetab hästi ennast kandma ja säilitama tempot. Sealjuures kordagi ei läinud pingesse, üle ratsme ega midagi. Miks ma nii palju räägin siin ja kaeblen seda ratsmesse saamise värki, siis Orsellaga nats jama lugu. Ta on nii pagana suur ja nii laia madala fuleega, et temaga on üsna võimatu PUHTALT hüpata, kui ta jookseb omamoodi. Tehtud proovitud, ükski tõke ei jäänud püsima. Kui ta on ümar ja "koondatud" (ma ei taha seda sõna kasutada, ta nii noor, ta nagunii ei tee seda veel ja pole vajagi) no kuidas ma ütlen. No kui ta on ümar, elastne ja aktiivne, ei ole üle ratsme :-D siis hüppab ideaalselt. ei riputa oma kosse kusagile, ei pane kõhukat ja töötab üles end turjast, mitte ei tõsta vaid jalgu natsa kõrgemale. Seda on raske mul seletada. Seda stabiilsust harjutan selleks, et ta oleks koguaeg ühtlane ja lihtsam oleks tõkkele peale sõita. Ta kipub end enne tõket pingesse ajama (kael püsti ja leekima tõkke poole) ja tõenäoliselt kõrgematel tõketel hakab korralikult sisse panema neisse. Seda pole vaja. Ja on hea, kui sul on hobune, kes on lihtne nö. näpuotsas sõita hobune :-) Veel hüppasin ühte lattaeda millele panin kolmnurga peale ja traai abilati ette. Ilusasti tuli, vahepeal vajus sisse ära peale tõket (diogonaali peal vastu seina hüpata oli) aga see oli sp, et tahtsin kangesti, et ta maanduks kohe õigesse jalga. See selleks. Üritasin sõita siis kontragaloppi ka, kuna meil järgmine aasta L skeemid plaanis (kui olemas veel see võimalus meil koos sporti teha). Suht naljakas lugu sellega, Tegin nagu ühes L skeemis, et paremast jalast galopp ja nurgas 10m pool volt ja kontragalopis E'sse. Tegi selle ilusasti ära. Hiljem proovisin ka terve kurvi läbi sõita kontragalopis. Paine kõik oli õige, aga igakord vahetas jala endal õigeks. Mis on naljakas, siis see, et kui ma teen temaga jalavahetusi diogonaalil, siis nagu ikka, asetan tasakaalu ümber, võtan uue painde ja tõstan, siis hobune ei tee väljagi, sõidab terve ringi kontragalopis, ei vaheta oma jalga. Aga nagu kontragaloppi soovin, vahetab kõik oma jalad ideaalselt ära :-D Üsna funny loomake. Samas ma olen talle jalavahetusi nüüd vaid 3x õpetanud aga tundub, et hakkab aru saama. Alguses ei jaganud ööd ega mütsi, aga siis oli ta ka veits toores nende jaoks. No ma ei tea, ma usun, et läheb paremaks. Teeme aga trenni edasi ja vaatab mis saab. Loodusepoolt talle paraku head tasakaalu antud ei ole, ta on ikka väga kohmakas ning koplis joostes heal juhul vahetab vaid esijalad ära ja ülejäänud aja jookseb risteldes ringi ja tal on selest täiesti savi. No mis seal ikka :-)

Täna sõitsin hommikul kokku 6 hobust.
Alustasin Triitsu ja Promilliga. Triits oli paharett ja pidin temaga natuke karmimaid meetodeid kasutama, kuna ta taob tagant üles pidevalt ühe trennilapsega. Alguses arvasin, et ta on lihtsalt lõbus ja ilmselt ongi, aga no trennilõpus peale parkuuri hüppamist pisikesega ikka laob üles. Mul lõi täpselt ühe korra tagant üles, sai ühe korra vitsa (MA EI OLE UHKE SELLE ÜLE), ja lõpetas täielikult ära. Sadulas ei saa asi olla, olen sellega temaga pidevalt sõitnud ja pole kunagi viga olnud, peale seda, kui gruppi läks on võibolla lihtsalt hakanud lapsi ära kasutama. No ma ei tea, ülejäänud trenn oli tibintobin. Promill oli nagu Promill ikka, samasugune armsake. Lüübekuga sõitsin ka natuke, kuna tal oli ka vist paha päev :-D Kadi sõidab temaga vahest ja on täiesti superlux, siis täna ei soovinud olla just kõige parem ja proovisin ise. Tükk aega maadlesin. Lõpuks saime hakkama kah kuidagi, aga ikkagi.. ei olnud ei liha ega kala.
Edasi tuli Orsella, Viki ja Orhi, nad kõik olid parajad hullud seega lasime lahtiselt maneesi jooksma. Tükk aega jooksid, Orsella hüppas üksinda pidevalt :-D Orhile jäi ka üks 50cm okser ette, sellest hüppas üle nagu 150 :-D päris koom oli. nagu konn. Orsella juures panin tähele, et peale seda, kui oli oma perutamised ära teinud, siis jooksis väga säästlikult ja rahulikult. Tegi endale ise trenni, jooksis ratsmes ja puha :-D (mul oli ainult ratsmed jaluste taga lõdvalt pandud). Trenn temaga oli täna tõesti hea, üle pika aja oli nii hea sõita. Ja kõik tänu eilsele lati harjutusele.Viki oli ka täna parem, oli rahulik ja sain temaga isegi seljas talli jalutada :-D SEe on nagu räme edasiminek, ausalt ka! Ta on jumala pöörane vahest. ntx jalutan temaga sammu pika ratsmega ja äkki paneb täie galopiga jooksma ja jääb üli kiirelt seisma, et ma pm üle kaela ikka kukuks. Sp tal ongi uus nimi: tricky das little viki või siis lihtsalt trickyviki. Orhideest ma ausalt ei räägi, küsige Kadilt, tema teab kõige paremini :-D Ausalt, seda hobust tuleb hakata välja rentima inimestele, kes tahavad kaalus alla võtta. Teda tuleb siis nii räigelt edasi ajada, et hirmuuuus kohe, peale trenni oled läbimärg ta seljas. Ja ta on nii uimps koguaeg. ta isegi sööb aeglasti. Surud säärega, ei saa aru, annad kannaga, ei saa aru, annad räige maoka talle kannaga, siis läheb 5sek mööda ja alles siis mõistab, aaa traav! ja siis kolme sammu pärast lihtsalt sureb välja. Ta ei tee oma boksis ka midagi. Ta lihtsalt kas magab või sööb (seda ka silmad kinni). Kõige hullem on see, et ta ema on samasugune ja kõik tema õed/vennad kah. Hirmus. :-D Orsella 75% täisõde, aga nagu öö ja päev (välimus aint väga sarnane, orhi veits ümarama kondiga, orsu kandiline rohkem). Ühesõnaga tegus hommikupoolik ja muud midagi polegi öelda.
NV võistlused meil, 110cm proovime :-)
Kirjutamiseni,
Rinzu

sain muffude pildi ka:

Liiga palju pingeid!

2011-12-08T01:15:00.000-08:00

Täiesti haige lihtsalt. Kui keegi on sind s*taga tabanud, siis seda haise küljest kergelt ei saa.
Läksin just oma kauaegsest elukaaslaselt lahku, mu kõige kallim jänes on hetkel operatsioonil, mu finantsiline seis on väga kehv, ma pean selles faking koolis käima pidevalt ning viimane koht, kuhu täna minna tahan, on tall, aga ma pean sinna minema, sest ma pean natuke tööd tegema.

Ma tahaks lihtsalt karjuda! Ma ausalt enam ei jõua..

tere jälle!

2011-12-05T13:17:00.000-08:00

Pole mõnda aega kirjutanud.. Ja hetkel eriti pikemalt kirjutama ka ei hakka, kuna ma teen hetkel endale maniküüri ja ei saa ju ometi klaviatuur lasta rikkuda oma ilusaid küünekesi :-D
Kiirelt. Võistlema ei läinud ei Sassi Tallu ega Heimtali. Hobune vahepeal olnud väga hea ja väga halb. Nüüd loodetavasti läheb jälle paremaks, annab süüdet nagu vahepeal. Ühesõnaga ta on mul ennast nii kenaks ja priskeks söönud (heinakas pole ka enam ni suur, aga tõsine lihamärgi on), et pepu peale hakkab kergelt juba vagu tulema :-D No üks auguke juba on. Trennis miskipärast kõht koguaeg nagu lahti. Boksis nagu ka, aga ainult see "häda lõpp". Iz not nice teda sealt intiimpiirkonnast beebilappidega koguaeg puhastada. Peaks saama piisavalt head süüa, et kõht ei oleks lahti, seega ma ei saa aru. Saab Pavo Mashi vähemalt 4 korda nädalas, Pavo Kruidenmelange müsli, Pavo gold graanul, beetfort peet, mineraalid, soolakivi, kaer.
Ma ei taha uskuda, et tal mingi minerali puudus, no ei taha! Aga mudamülkas ta kraabib koplis ja midagi nagu sealt vitsutab endale sisse. SEe sai talle täna hommikul saatuslikuks. Nimelt olid Orsellal hommikul liivatiirud (tõenäoliselt liiva söömisest). Ma olin eriti jobu ja vaatasin, et oh nii armas, tudub boksis! ei pannud mind üldse tähele ka. Kobisin ta boksi ja tegin hullusid pilte seal temast ja minust oma mobiiliga. Koguaeg aga nuusutab oma kõhtu ja venitas kaela pikaks. Patsutasin teda siis pikalt ja mõtlesin, et kahtlaselt rahulik on, tavaliselt selle aja peale on end ammu püsti ajanud ja sööki hakanud nõudma. Viskas end hoopis päris lösakile, niiet pea oli ikka, kus siis mujal, kui enda junnide sees! Ükshetk hakkas täiega nihelema ja ajas end püsti. Ma, loll, mõtlesin, et ringutab: ajas tagujalad võimalikult taha, esijalad võimalikult ette ja viskas pea täiega kõrgele kuklasse. Kui tegevus iga 30sek tagant kordus, hakkasin kahtlustama. Jätsin ta korraks ükski ja jälgisin teda eemalt. Jälle viskas end pikali ja kukkus oma kõtut nuusutama. Ajas end kohe uuetsi püsti kui tulin, seega kuulasin ta kõhtu (tegevus oli suht minimaalne) ja helistasin kohe vetile ja rääkisin sümptomitest. Vastus oli kiire, et liivatiirud ja et annaks talle finadyne't ja jalutaks. Mingine max 10min sain jalutada (korde peal, laisk olen jah) ja kukkus täiega galoppi jooksma ja perutama. Ennem seda pidi teda põhimõtteliselt tagant piitsaga ajama ja eest toiduga meelitama :-DD Igatahes ma ei saanud teda rohkem jalutada, kuna ta muutus käsitlematuks :-D Sidusin ta boksi paariks tunniks kinni käies teda aegajalt kontrollimas. Kõht müdises hoogsasti ja marutige oli, et ma talle süüa ei andnud. Ühesõnaga saime asja kontrolli alla. Loodame, et edaspidi enam mulda sisse ei söö liivakoplis.

17.12 on meil võistlus oma kodus, sõidame 110cm. peaks hakkama siis harjutama ka selleks :-D Tegelt ma mingine nädal v kaks tagasi hüppasin temaga. 100cm rada (koosnes jälle vist vaid viiest tõkkest :-DDD) ühe korra ja sis 110cm (selle tegin pikemalt, no 7 tõket oli kindlasti :-D). üsna oki oli, aga päeva tipphetk oli meil 120cm nurgast välja okser. Nii tubli oli, ei ajanud kordagi maha ja hüppas üsna kenakese varuga :-)) Laius oli ka vastav kõrgusele (ehk ei olnud 50cm lai okser) ja jäin temaga niiii rahule, et ta minusugust jahukotti järgi veab! Mul video peal ka see, ehk kunagi laadin ülesse.

Vahepeal olin väga haige, alles eelmise nädalal reedel oli mul 39.1 palavik. Korralik nohu ja räme väsimus, aga ehk saan hakkama. Koolitööd on ka hästi, eelmine nädal oli mul vaja kahe päevaga sooritada 7 KT'd, see nädal 8 arvestust. Loodetavasti jõuan ja saan asjaga ühele poole.

Homsest hakkan grupi hobuseid ja ponisid üle sõitma. Nii kehvasti käituvad viimasel ajal. Üks neist täna kasutas väikest Elisabethi nii ära, et pidin ise selga istuma ja ega siis minulegi pähe istumata saanud jääda. Kohe proovis järgi (ennem tõket tõmbab pea täiega alla ja jookseb lihtsalt mööda), aga siis ma sosistasin talle hobulausuja sõnu ja ta hüppas kõigest üle ilma kõrvale põiklemata. Peale 5min lasin Elisabethi uuesti selga ja hobune hüppas üsna rõõmsalt (vähemalt mulle tundus :-D), sest tõenöoliselt meeldib talle väike armas KERGE Elisabeth poole rohkem, kui mina :-D Igatahes ei istunud kordagi pähe enam ja ei kasutanud kedagi ära. Igatahes mulle see väike poni väga meeldis (Elkega siis tegemist) ja ootan juba teiste uut tümitamist :-D Enamuste probleem on nurkades sisse vajumine ja keskele niisama seisma kulgemine ning ega keegi enam galopile tõstest ka aru ei saa. Paar korda trenni ja loodan, et käivad nagu uued :-) Aga need hobused mind kartma ei pea, peale trenni annan ma oma suksudele tänutäheks alati midagi väga maitsvat süüa :-)

Avastades, et mu küünelakk on kuivanud nii pika kirjutise peale, siis teen ruttu maalingud peale, õpin edasi oma vene keelt ja lähen magama ära.

Järgmise korrani!

Lihtsalt kohutav..

2011-11-09T05:51:00.000-08:00

Avastasin järsku, et see laupäev peaks võistlema minema koolisõitu. Kirjutasin hommikul endal skeemid paberile (mul printer ei tööta). Õppisin teel talli 2 skeemi pähe, aga hobune oli kohutav täna... viskas end püsti koguaeg ja no ratsmes püsimisest ei tasu rääkidagi. Alguses kihutas üksi maneesis ringi, nii energiat täis oli. Ega midagi ilusat see trenn ei olnud, ehk homme parem. Aga laupäevane võistlema minek pole ka kindel, sest Drud võib-olla hüppab alt ära.. Siis ei saa meie ka minna. Aga mis seal ikka. läheb nii kuidas läheb. Kurb muidugi, kui ei saaks minna :-(

Üks asi ununes..

2011-11-06T12:26:00.000-08:00

Hickstead.. The greatest world has ever seen!

Sellistel kurbadel aegadel meeldib kuulata järgmisi lugusid:
http://www.youtube.com/watch?v=HtNS1afUOnE&ob=av2e

ja

http://www.youtube.com/watch?v=YXIHXQjbtl8&ob=av2n

RIP.

Tere.

2011-11-06T11:07:00.000-08:00

Kas olete tähele pannud, kui tihti ma kirjutama olen hakanud? Tubli mina.

Nädala alguses olid halvad uudised.... Orsellal kõik 4 jalga paksud kui puupakud.. Peale liigutamist läks maha ja otsustasin sõita teda siis nats. Peale sõitu kõik paiste maas. Ööseks vatnikud + pinded peale. Hommikul peale vatnike eemaldamist jalad jälle paistes. Uuesti jalutama + sõitma. Ööseks vatnikud peale. Kolmapäeva hommikuks sama jant, kuid seekord olid paistes vaid tagumised jalad. Jalutamine + sõitmine, vatnikud + pinded. Neljapäev pidi tal olema vaba päev, panin koplisse ta oma paistes tagujalgadega aga peale ta ära toomist olid need endiselt paksud. Otsustasin kordetada teda pessoaga. Ai pagan kui hea ta oli! Paiste läinud ning jälle sai vatnikud + pinded. Reedel oli paiste õrnem ja tegin kiire trenni, üsna oki oli. Kui ta end kuklast lõdvestab ja kaela allapoole viib, siis on super, mõnus ja lõdvestunud. Nagu ta enda kaela pingesse ajab, siis on kõik peppus. Laupäeval oli Kadri trenn ja selle nädala ainuke ja viimane hüppetrenn. Kadri vaatis Orsella kergelt paistes tagujalad üle ja ütles ohoo, teil on põhuboksid! Jah, eelmine laupäev sai Orsella peale trenni põhuboksi ja pühapäev mind ei olnud. Kadri küsis, et kui tihti tal hommikuti boks põhust tühi on, ma vastasin, et iga päev :-D Käskis mitte muretseda ning mainis, et see tavaline proteiini üleküllus. Õnneks ta nüüd juba sööb kõvasti vähem endale põhku sisse. Igatahes halvad uudised osutusid trennis üsna heaks. Tänu ta meeletule proteiini õgimisele oli ta esimest korda trennis ELUS! Noh, elav! Lausa lusti ja nalja täis oli. Taguots käis pidevalt õhku ja niutsus ja kargas ringi. Nii hea vahelduseks sõita temaga, kui ta tegelikult ka tahab midagi teha ja seda veel rõõmsalt. Vanasti tegi ja õppis umbes niimoodi "ah et ok, teen selle asja ruttu ära, siis saan boksi sööma". Igatahes üks litter vastu taevast oli ikka väga kõrgel. Drudi hobune ehmus ja Orsella, kes tema ees galopeeris, lõi tagant niiiii suure litri üles, et ma pidin alla käima korralikult. rippusin ta kaela otsas ja see perutas muudkui edasi :-D Ei, sellise hobusega on ägedam sõita. Hüpete poolest sedasi, et hüppas üle ootuste hästi ja oli väga elav. Liiga elav lausa, sest peale tõkkeid pani jooksu pidevalt. Ta pole varem alt ära jooksnud. Lõpuks saime juba paremaks ka peale Kadri antud õpetusi. Hüppasime 120cm, mis tundus tegelt ka nagu 100cm... Väga hästi hüppas, ei näppinud üldse midagi (see tema puhul üsna huvitav :-D).
Ühesõnaga lahkusin tallist hea meelega, et need paistes jalad ei ole hullu miskit (aa, ennem unustasin öelda, et mul oli teistel hobustel ka pakud all) ja et mu hobune on ALIVE!! :-)

Nädalavahetusel pidasime Maario sünnipäeva.. Reede õhtul algas ja praegu alles veel kestab (põhapäeva õhtu, kell on 21.07).

Ja Orsellal on kõik toidud hetkel otsas- üheaegselt. Niiet tuleb osta talle Pavo Mash, Pavo Gold, Pavo Melange ja Beetfort peeti ka (euro märgid jooksevad silmade ees miinustesse).

Aga kirjutamiseni praegu!

2011-10-30T12:20:00.001-07:00

Näe, mis mina leidsin :-D See on mu selle aasta ainuke ERL võistlus. Olen 32 kohal oma üheksa punktiga :-D

Kadri trenn

2011-10-30T07:56:00.000-07:00

Läks päris hästi, hüpete osa oli parem kui ratsastus. Hullult siples ja käänles, lisaks oli väga kange ja jooksis pea laes. Samas.. Me sõidame muidu ju ainult üksi maneežis, aga trenni ajal oli 4 hobust ju lisaks. Aga süüa ta ka palju saanud, ehk eputas sellepärast. Igatahes on ta väga kena ja volüümikas, tagumik on ikka korralikult paisunud (loe: mõnus, ilus ja lihaseline, kondid ei turrita). Hüppasime ainult ühte rida, hiljem tehti see kolmeseks (ette sisse-välja, 2 fuleed ja okser), oli selline hästi kiirete esijalgadega :-D Muud ei oskagi lisada. Trenni lõpuks oli väsinum, siis oli lihtsam sõita (tegime veel lati harjutusi), oli väga hea nende peal 8ikka sama kahe latiga fuleedega mängimine). Aga jällegi, mis mulle on varem öeldud.. Oskab liiga palju nii noore hobuse kohta. On olemas hobuseid, häid hobuseid, kes õpivad asju lennult. Aga kui nad on kiired õppijad, siis neid ei tohiks pidevalt tagant sundida veel rohkem uusi asju tegema ja õppima. Ta peaks saama oma viimaseid aastaid nautida lapsena. Ühesõnaga tuleb paus minul ja Orsellal uute asjade õppimisel kuni järgneva aastani. Senikaua teeme aga seda, mida siinani oskame ja see on ka kõik. Väike plaan oleks minna Sassi talli võistlema koolisõitu (karikasarjana) aga see on veel väga suure küsimärgi all. Algselt oleks lausa teha nii, et läheks kaheks päevaks: laupäev koolisõit, pühapäev takistussõit. Takistussõit on aga paraku nii madal, et pole väga mõtet taandareneda. Kuni 80cm kõik sõidud, seega pole nagu mõtet, kui ta koguaeg 100cm sõitnud. Järgmine aasta juba kindlasti 110cm. Aga see selleks.
Pügasin ta eelmine õhtu ära, terve igaviku raseerisin teda. Jumala hästi lubas seda teha (isegi terve näo jne).. kuni ta oli üleni pügatud ja esimene vasak jalg oli veel teha (ainult randme koht) ja oh sa püha müristus, päris lubas seda katsuda :-D Mina ei tea, mis tal juhtus, üsna hulluks läks. Kukkus hüplema ja end pikali viskama :-D Hiljem kaenlaalusttehes lõikasin talle mitu korda sisse tema hüplemise pärast... Mitte midagi hullu, vaid kerge marrastus. Igatahes mokapööraga sai paraku see viimane jalg öösel tehtud (kell oli liiga palju mängimiseks ning oli reede õhtu, mõelge ise). Igatahes tulemus tuli üsna ok, veidi triibuline on osade kohtade pealt (pean nats üle tegema) aga mitte midagi hullu. Ta jälle selline armas maasikavärvi! Katsudes nagu see pehme ja üliõhukese kattega vaip või diivaniriie :-D Meil on samasuguse kattega diivan, btw, nagu tema nägu ja kael katsudes on :-D Hästi armsad täpid on tema roosa naha peal. Ja hihi! Tal olid ennem mõnusad pirakad dollarid pepu ja keha peal. Mõtlesin, et pügades neid enam ju näha ei jää, aga need on tal ka pügatuna täiesti näha, njummi! Aga kõike hullem on aga see, et ta talvetekk on talle aastaga liiga lühikeseks jäänud.. Varem oli paras.. Suht jube. Aga rohkem midagi.. Pildid:

Nägesh.

Orsellake on tilluke, kuid ta on armas minuleee..

2011-10-24T11:44:00.000-07:00

Tegelikult ma alustaks ennem teistest hobustest, sest olen ammu tahtnud oma kahest uuest hobusest kirjutada!
Number 1: Orhidee. Orsella 75% täisõde. Saduldatud nüüd sügisel, suvel lihtsalt ei tahtnud temaga tegemist teha ja ega nüüd ka väga ei ole temast vaimustuses. Ta võitis eelmine aasta tori tõugu märade näitused finaalis (nii TB kui parim mära 2010), siis oli juba teada, et ta jääb minule sõita. Aga oi pagan, ma nean seda päeva kui ma olin nii kindel oma otuses, et just mina pean ta endale ratsastada saama. Temaga on lugu lihtsalt kohutav... Ta on KÕIGE iseloomutum hobune, keda ma olen eales oma elus näinud (ja uskuge, ma olen oma elus hobuseid juba üksjagu näinud). Ta ei võõrista midagi ja lubab endaga kõike teha, tõkkeid ei karda ja hääli ka mitte. Tundub nii muretu? See hobune enamus aega seisab ühe koha peal. Ta ei liiguta ennast ei boksis, ei koplis ega sõites. Ta ainult sööb ja magab. Ta lösutab üle oma boksi ukse ja vahib lihtsalt tühja ja jällegi- magab. Ma võin teda taguda, meelitada porgandiga- ta lihtsalt ei tee välja millestki. Seega küsimus suurele ringile: kuidas hobusele iseloomu tekitada? :-D Sõites ka magab ainult. Kordel ka magab. Ma olen peale kolme minutit jooksmisest ja tema taga ajamisest nii väsinud, et mul endal kukub kops kokku. Tegelikult ühe korra ma sain temaga normaalselt ka sõita. Ma panin kannused peale, siis ta lippas küll jumala toredalt ja ma isegi ei kasutanud kannust. Kui peale kolme minutilist kasutamist ära võtsin (SEST VAID KOLME AASTASEGA TEGELIKULT EI TOHI KANNUSEGA SÕITA!!), siis 2 ringi oli jumala normaalne ja peale seda oli vana hea Orhidee omas mullis tagasi. Ausalt, ta on nii hirmus. Sadul ja muu varustus kõik sobib. Aa tegelikult ma nägin teda ühe korra koplis perutamas koos Orsella ja Vikiga, aga ma olin teda selleks ajaks 2 nädalat suhkrupeedi ja müslidega toitnud ka. Ma lihtsalt loodan, et tal läheb see üle.
PS: tal on surnu silmad ka.

Ja siis on mul Viki! Kolme aastane eesti tõugu mära. Täielik vastand Orhile. Kui ma saaks pool energiat ära anda tema omast Orhile, oleks mul 2 kõige paremat hobust (no Orsella energia oleks siis, selline täpselt parasjagu :-D). Tal on olemas enda laul ka, teate nagunii, see cheerleaderite laul: hey mickey your so fine u blow my mind hey viki, hey hey hey viki :-D midagi sinna kanti see laul oli, ma täpselt ei tea- pole just sellise muusika eriline fännaja. Tal silmad põlevad peas ja oiii kuidas see armas loom näitab oma iseloomu välja. Kohati liiga palju ja on suisa hullumeelne, aga parem olgu rohkem iseloomu, kui vähem. Esimene selgaminek Vikile toimus tallivahel ja kõik oli OK, ta sai nänni ja ei teinud väljagi. Järgmine kord toimus juba õues ja see oli üsna hirmus. Mitu korda pidi end üle selja viskama koos minuga :-D Ühte pidi oli super lux, tegi kõike, teist pidi kõndis kas tagurpidi, seisis või küünaldas :-D Nii oli päris pikalt.. Nüüd, kui olen temaga juba päris pikalt sõitnud korde peal, saan juba lahtiselt ka ringi trallida. Tema muidugi seisma jäämisest midagi ei tea, kipub täiega rapsima peaga vahest, aga harjumise asi (suulisega). Mõndadel võtab lihtsalt kauem aega. Käe kõrval käib ideaalselt- kui mina seisan, seisab tema, kui mina kõnnin/jooksen jookseb tema ka kohe. Ta koguaeg jälgib ja kuulab, see on hästi hea. Vahepeal läks ta üsna hulluks, aga siis avastasin, et ma söödan liigapalju peeti talle :-D Ta ju poni, ta ei pea sama palju saama, nagu Orsella :-D Igatahes seisma jäämine on tal endiselt selge. Tulin täna üle kavaleti ja ta nii tublisti jooksis sealt üle, et pidin teda kohe tugevalt patsutama. Et seda teha, kaldusin ma ette poole ja hakkasin häälega kiitma ja patsutama kui poni pani räige bloki maha ja jäi seisma ning ootama oma suhkrut (paha mina, ma annan tavaliselt hea soorituse eest neile seljast suhkrut) ning mina lendasin peaaegu seljast maha üle tema pea :-D Kiivri nokk lõi teda igatahes vastu nägu (silmade vahele), niiviisi siis peaaegu ma alla käinud oleksingi. Igatahes on ta mu üks lemmikuid- kõige raskemini ratsastatav hobune, kes mul ealeski on olnud, aga nii armas ja tubli! Lisaks on tal väga hea hüpe ning super lahtised liikumised! Väga head eeldused saada tubliks sportponiks! Ning lisaks super heale tasakaalule on ta kõige sõbralikum ka :-) Ja lisaks on ta müüa, ostaks ise, kui oleksin ponirider.

Järele jäänud on Orsella, kellest ma tahaks kõige rohkem rääkida, aga ei viitsi enam kirjutada. Me oleme teinud läbimurde meie ratsastuses. Me pöörame nüüd väga heade painetega ümber sääre, oleme meistrid painutamisel sammus, poolmeistrid traavis ja no galopis painutamine vajab veel harjutamist. Taandame väga ilusasti ja astume kenasti sääre eest. Peamine on muidugi see, et me juba koondame. Nüüd paljud võivad arvata, et ta tegi seda ju ennem ka, aga ennem ta jooksis lihtsalt väga aeglast galoppi. Nüüd on asi õige, mida rohkem ma teda tagant peale sõidan, seda kõrgemaks ja aktiivsemaks ta läheb samas kui tempo püsib üsna madal. Ta võib sama aeglast galoppi teha, kui ta kõnnib sammu. Mis on nii äge, sest ta on nii noor. Muidugi ei nõua ma talt koondust meeletuid ringe järjest, vahepeal piisab vaid mõnest sammust. Igatahes mul on selle üle hea meel, sest vaikselt tekivad mu hobusel sellised lihased, mille peal on juba võimalik koondusharjutusi teha. Enamus trennid oleme teinud latiharjutusi. Panen maneesi 2 latti (pika vahega), tulen korra ja vaatan, mitme fuleega tal normaalne on ning siis hakkan mängima. Kord üks fulee sinna vahesse rohkem, kord kaks, kord vähem fuleesid jne. Õudselt tähtis on, et hobune ei hakkaks seal vastu, ei läheks krampi ega viskaks end üle ratsme või ratsme taha. Ta peab püüdma säilitada ise enda tempot. Õudselt hea harjutus, hobune hakkab jumala hästi sind tähele panema ja kuulama. Tempo muutused on tal samuti juba päris head. Ühesõnaga ma ei jõua teda ära kiita. Ma teen mõni päev järsku oma lemmiksuksidest videod ka ja siis riputaks siia üles, saate ka meie tegemistsest mingit aimu. Lisan mõned vanemad pildud ka siia:

Sorry kirjavigade pärast, aga nägesh.

Sing me to sleep..

2011-10-09T10:11:00.000-07:00

Don't feel bad for me
I want you to know
Deep in the cell of my heart
I really want to go

Pole olnud tahtmist ja viitsimist kirjutada. Aga üritan asja kokku võtta kuidagi.

Cumberlandiga ma enam ei sõida, nüüd on tema kaaslaseks Lilian.

Orsella on olnud nii ja naa, puhkusel oli pikalt. Nüüd vahest ratsutan temaga ikka. Käisin A trennis, räme nostalgia tekkis :-) Orsu oli väga hea, hüppas kenasti ja sai kiita tubli ratsastuse ja koostöö eest. Edaspidi üritame hakata hüppama natuke kõrgemale, mitte kaugemale. ehk siis hüpetel teravamaks, ta hüppab küll kenasti kõigest üle, aga läheb vahest liiga lamedaks. Niiet hakkame selle kallal tööd tegema, kolmnurgaga hüpped ja tõusvad okserid. Täna käisin muskaga maastikul (seekord oma mehega) ja nautisime loodust, mina olin Orsuga ja Maario Hertiga. Traavisime mööda matkaradu, päris vahva oli. PS: Tori põrgu on imeline!

Eile olime Horse Show'l, ostsin Orsule paar asja: geelpadja, mis tõstab sadulat eest (ta hüppesadul nats imelikuks jäänud, alguses sobis, aga noorel hobusel ju selg muutub pidevalt, sellega superlux), lambanahaga geelpadja (topelt ei kärise :-D), plekieemaldaja ta sõnnikusele nöole, otsmikurihma, nahaseebi ta varustusele. Endale ostsin 2 paari Roeckl kindlaid (ühed talveks, Kadri kiitis vägevalt ja ühed on nii ilusad pruunid, samasuguse Scapa märgiga nagu mul valtrapil on :-D) ja GPA Speed Air kiivri. Cumberland võistles ka Horse Show'l, ei läinud vist kõige paremini, pühapäev oli lausa 18KP aga juhtub, ka parimates peredes :-P Edaspidi paremini.

Esmaspäev Kadri trenni, eks siis näha, mis teeme, hüppame või ratsastame. Seniks tsau.

Särevere finaal

2011-09-14T02:46:00.000-07:00

Ei ole eriti aega, seega kirjutan vaid tulemused üles.
A18: II koht tori arvestuses, IV koht avatud, Tori karikasarja üldarvestuses III
80cm: I koht tori arvestuses, kaheksas (?) avatud klassis, Tori karikasarja üldarvestuses I koht
100cm: II koht tori arvestuses, Tori karikasarja üldarvestuses I koht

110cm Cumberlandiga III
120cm Cumberlandiga III

Enamvähem võin rahule jääda va see, et tõmbasin enda jalaga tõkke ümber Cumbiga :-)
Orsu esmaspäeval hüppas üle aia (rohukoplis). Püüdsin ta siis kinni ja viisin aeda tagasi ja nagu tagasi tuppa sain, siis Simsa juba ütles, et näe vaata, hüppas uuesti üle :-D Läkisin siis uuesti teda kinni võtma ja viisin ta liivakoplisse, kus on kõrgem aed. Igakord hüppas igatahes aeda puutumata.

Aaa. Kirjutan, mis ma siis sain ka oma suksudega! 2 mega ilusat ja pehmet võidutekki, 3 karikat, 8 rosetti, kaks tassi, diplomeid ja moneymoney. Rajad olid rasked. Aga nägemist praeguseks.

Hobumaailmas ka juttu: http://hobumaailm.ee/?page=1&m=9&y=2011&id=1180

Tšempionaat

2011-09-05T10:13:00.000-07:00

Niisiis. Koolisõit Orsellaga ei olnud parim, kuna meil valmis uus liivaväljak, mis pole veel piisavalt kõvaks tallutud/rullitud. Hakkasin selle peal sõitma mõned päevad ennem võistlust ja hobusel jäid seljalihased ennem võistlus kangeks ja olid piimhapet täis. Ühesõnaga suht jama, hobune oli seljast pinges ja muidu ka üsna jama. Kohtunikud käisid teda katsumas ja avastasid, et lihased kanged (lollakas mina, ma ise poleks aru saanudki) ja soovitasid hobusega hästi palju jalutada. Mamps siis jalutaski teda kogu aeg. Õhtul, hommikul, lõunal, ennem võistlusi, peale võistlusi. Igatahes see mõjus hästi ja järgmine päev oli koolisõit hulga parem. Saime viisakamad protsendid ka. Kokkuvõttes olin vist kaheksas, mis pole just parim tulemus AGA! olgem ausad, meist eespool olnud sõitjad olidki paremad oma suksudega :-) Niiet meil on veel arenemisruumi küllaga. Ostsin veel silindri ka, aga tuli välja, et ei tohi sellega veel võisteldagi :-) Pole hullu, igatahes ilus on aga maksis rohkem kui mu kallis GPA kiiver :-S
Takistussõit 100cm Orsellaga läks väga hästi kuni viimase tõkkeni, mille maha ajasime. Unustasime jalgu korjata. Tegelikult lasin tal liiga suure hooga minna suht tühjaklt. oleks pidanud ennem tõket korra teda veidi "kutsuma" tagasi, kõrgemaks. Nojah. niipalju mu võidulootustest. Järgmine päev sõitsin puhtalt ja kuues koht. Nadi igatahes.
Cumberlandiga esimene päev 120cm ajasin süsteemi esimese maha, võtsin ta meeletult tagasi, kuna ta oleks muidu süsteemi vahele ühe fulee teinud kahe asemel ja see sai meile saatuslikuks. Pole viga, järgine päev sõitsime 125cm puhtalt ja päeva parimatena. Üldkokkuvõttes III koht. Kuigi meile anti välja neljas koht ja selle rosett ning rahad, sest neil tekkis seal väike segadus. Nüüd on igatahes tulemused parandatud ja tuleb rosetid ja rahad ära vahetada veel. Kiveste oli algselt kolmas, nüüd jäi neljandaks.
Panen siia posu pilte, autorid ande ise teada, kelle pilt. :-)
See nädalavahetus siis Säreveres Tori karikasarja finaal nii takistus- kui koolisõidus. Takistussõidus juhi 80 ja 100cm, koolisõidus peaksin olemas kas neljas või viies. Kui hästi läheb, siis saan Cumbiga Säreveres 120cm ka sõita, aga pole veel kindel, kas ta autosse mahub. Räige kihk on saada kuidagi ka TIHS'le aga see vist on küll väga helesinine unistus.. :-) Samas, seal noorte hobuste sõit (120/125) aga mine sa tea. Tahtmine on taevariik, saamine iseasi.
sry kirjavigade pärast, ei viitsi üle kontrollida. mõttest saate nagunii aru.
doei.

ja pildid:

PS: tsiteerides Kristi Tiidot, siis: mu mamps on nüüd mu ametlik groom, kes siis veel ei teadnud... :-DDDDDDD

Parim groom pealekauba, veidi aeglane ja kohmakas, aga siiski parim.. :-)

Vändrast

2011-09-01T06:38:00.000-07:00

Noh, alati ei saagi kõige paremini minna... See võistlus tõi mu vähemalt maa peale tagasi, et Orsella on VAID nelja aastane ja ma teen liiga palju ekstreemi temaga. Läksin hulluks ühesõnaga ja liiga ahneks. 80cm oleks avatud klassis kolmas olnud (50 võistlejat oli v midagi sinna kanti), aga, mai tea miks, tuli neljas tõke alla. aeg oli igatahes enamus ponidest kiirem :-D Head pöörded tulid ja muidu oli hea sõit. Tori arvestuses esimene koht. 100cm Orsellaga läksin siis hulluka ära, ega midagi head välja ei tulnud, 8KP, ajasin 2 tõket alla. Ma ei viitsi oma pead enam isegi vaevata, et miks, ma panin seal ikka tohutult puusse.. Tori arvestuses III koht. Cumberlandiga oli 100cm puhas aga sõit üsna kole. Sellesuhtes et ta pani alt koguaeg minema ja ega ma ei jõudnud teda tagasi ka hoida, lippas seal siis ringi ja hüppas kas üli alt või üli kaugelt. Sellist asja, nagu normaalselt maalt hüppamist ei toimunud. Jäin kuuendaks, MV'l täpselt joone alla. 120cm oli 12KP, hobu oli üsna väss. Ühel tõkkel ma nusperdasin ise ikka totaalselt ära, hüppasin ette täiega. Tema läks aga alla ja nii maha tuligi. Aga teistel tuli ka see tõke maha, isegi väga paljudel, kui mitte enamustel. Sellise kehva pöörde all otseselt ei olnud, aga selline parim ka mitte. Otse tühja hüpata, vb sp ei meeldinud see lattaed kellegile. Süsteemi teine tõke tuli alla, unustas esikosse kiiresti liigutada, hüppas esimese (okseri) nats liiga kaugelt ja teine (lattaed) alla, süsteemi kolmas tõke oli puhas ja korraliku varuga. Rida tuli täiesti normaalselt aga lattaed tuli alla ja ma ei saanud aru miks-. Video pealt tundub ainult, et ripsas korraks esi jalaga. Ja see oli ainuke tõke, mida me suutsime õige koha peast hüpata :-D ja see tuli ka alla.. Öäh. No enivei, mis situsti see uuesti.

Cumberland. Autorid Kris, Maario ja poliitika.

Täna hüppasin Orsu ja cumbiga. Mõlemad olid vägevad täna! Uhke nende üle. Hüppasin küll vaid ühte tõket (hea võistluseelne treening, eks) aga jube tublisti tulid mõlemad. Orsella hüppas varuga ja isegi pingutas esimest korda, venitas ennast ja vahetas jalgu!!!!!!!!!!!! HAAAAAAAA ta vahetab lõpuks isegi oma kossikesi nii, et ei jää koguaeg risti! Tegijate värk, vaadake. Muidugi se võis vaid juhus olla. Tõkkel oli koguaeg ka kolmnurk peal, niiet tuligi nats pingutada. Cumbi jälle hüppas alt ära, aga tuli vähemalt peale tõket kohe ilusasti tagasi. Mul pole mõtet teda ennem tõket tagasi hoida, sest kui ma tal endal lasen tegutseda, siis ta otsib ise endale vahe ja hüppab enda jaoks normaalselt kohalt ära (tema normaalne on muidugi ülikaugelt). Sellesuhtes lihtne, saan kaasreisija olla. Kui teda hoidma ka hakkan, siis oi palle mis madinaks läheb. Selline kaklus hakkab pihta ja tõkete maha nottimine. Kui lasen temal tegutseda, siis kõik ok-tok. Niiet edaspidi kavatsen ka olla turist tema seljas.

See nv siis Noorhobuste tsempionaat. Orsellaga 2 päeva koolisõit ja takistussõit. Cumberlandiga ainult takistussõit, ei lähe koolisõitu tegema, ei nsaa veel L30 skeemiga piisavalt hästi hakkama. Orsella koolisõidus on mõlemal päeval koos teiste nelja aastastega platsi peal ja teeb erinevaid asju, hiljem hüppab mõlemal päeval 100cm. Cumberland esimene päev 120, teine päev 125cm. Ülejärgmine nv Särevere Mv ja torikate finaal nii koolisõidu kui takistuses. Orsellaga 80cm ja A1 skeem, 100cm ka. cumbiga pole minek kindel, aga kui on, siis soojenduseks teeb A1 skeemi, hiljem 110cm ja 120. 3 starti on erandina mulle lubatud Orsellaga, Cumberlandiga ma ei tea. Järsku saab. Kui ei saa, siis sõidab 120 ja A1. Hakkasin mõtlema, et 3 starti ei ole tegelikult liiast ka, kuna see A1 skeem on kergem kui mu tava soojendus. 2 volti traavis, 2 galopis, üks diogonaal keskmist traavi ja samm :-D Ma nõuan soojendusel ka 10x raskemaid asju tavaliselt. Igatahes. Usun, et see ei tapa kedagi. Ennem finaali olen Orsellaga igatahes 80cm ja 100cm juhtival positsioonil ehk siis esimene. Koolisõidus peaksin olema viiendal kohal äkki. Pole kindel muidugi. Aga soovime siis meile edu ja pöidlad pihku, et tuleks paremad sooritused, kui Vändras!

Täna olid suksud igatahes niiiiii armsad. Nad cumbiga on ikka maailma nunnumad. Kõigepealt kakkusin Cumbi laka ära, sest see oli nagu liiiiiiga paks.. Poolkaela on ta patsid rämesuured kartulid, teine pool peenikesed junnid. Nüüd peaks ühtlane olema. Ta näeb kohe ilusam välja ka. Oli üsna nördinud, et ma ta lakka kakkusin (no ebameeldiv ja valus ka veidike ma usun) ja siis koguaeg keeras enda kaela kahekorra ja puges oma peaga mulle kaissu :-) nii nunnu. Talle ei meeldi, kui kõrvu katsutakse v kukalt, siis täna oli nii mõmm, et musitasin teda igaltpoolt ja ta näis sellega rahul olevat. Siis sõitsin nad eluga ära (nagu öeldud, hüppasin) ja tegin nende bokse natuke korda. Jube kakised olid mõlemad. Veel tõin neile suuuuuure kärutäie värsket rohtu ette. Õhtul ei tohi neile igatahes palju heina panna, muidu veerevad ülehomme mul nagu kakukesed ringi.

Üleeile palusin Cathyl Orsule lõunasööki anda ja õue panna. Ta oli seda ilmselt teinud ka, sets Orsul olid takjad tukas :-)

Mul rohkem pole miskit kirjutada, ma käin nüüd koolis ju.
Tsau

Kiire ülevaade

2011-08-23T10:23:00.000-07:00

Torikate Cupil käisime võistlemas. Võitsime 100cm I koha ja 110cm II koha. Meil Orsuga olid päeva parimad ajad. Cumberlandiga oli III koht 110cm. Sõidud ise olid koledad. :-)Parima kostüümiauhinna võitsime ka Orsellaga!

Ülejäänud pildid: http://fotoalbum.ee/photos/hoshinosenshi/sets/1192633

Cumbiga hüppasin ükspäev 140cm laia tõusvat. Täitsa lai oli ikka. Vedas mind jälle üle nagu nalja. Vabahüpetel hüppas mingine 170cm ära vist.

Orsella hüppas ka, oli ka tubli tüdruk.

Orsule tegin treeningplaani, mida päev-päevalt hakkan täitma :-D Teised suksud on head, Hortus ratsutab kenast ja Orpheus Kikul ka, Viki on järgmisena ratsa. Täna olin esimest korda tal seljas ja tegi ikka päris hullu tramburaid, ise nii väike. Ühtepidi oli jumala normaalne, teistpidi viskas ennast koguaeg küünlasse ja neljajalaga õhku. Ma ikka päris kartsin, sest ta viskas ennast ikka no nii püsti, et pidin üle selja käima temaga. Hoidsin elu eest kaelast kinni ja üritasin teda allapoole suruda omaarust :-D No aga naljakas oli. Ise nii väike põuni.

Orsellaga läheb igatahes tegusaks võistlemiseks, cumbiga ka. Plaan selline:

27.08 Vändras Pärnumaa MV ja Tori hobune 2011 takistussõidus ja Vändra Karikas 2011. Ulme palju arvestusi iagathes ja stardikad lähevad 90 eurot + litsentsid ka :-) Orsella sõidab 80cm tori arvestust ja vändra karikat, 100cm tori karikat, MV'd ja Vändra karikat, Cumbi 100cm MV'd ja avatud ja 120cm MV ja avatud. 110cm jätan vahele :-D

03.09-04.09 Toris Norrhobuste Tšempionaat. Orsellaga koolisõit + takistussõit, Cumberlandiga ainult takistussõit (120 ja 125), Orsellal 100cm kaks päeva. Stardikad seekord 84 euri + litsentsid :-D Ei viitsi teha kahe võistluse pärast terveks aastaks litsentse.

11.09 Säreveres Tori hobuse FINAAL nii kooli- kui takistussõidus. Orsella teeb 3 starti :-S Tehakse erand neile, kes sõidavad nii koolisõitu kui takistust. Ma ju hoian igas arvetsuses mingit (üsna head) kohta, muidu oleks pidanud tegema nad erladi päevadel need. Ei läinud mu sõna läbi igatahes.. Muidugi ei tapa koolisõit Orsellat ära, see on justkui soojendus talle takistussõidu jaoks, aga vb kui sõidaksin finaalis veel seda esimest arvestust, siis oleks võimalus ka üldarvestuses midagi saada. Eelmine etapp sain ju III koha ja üsna korralikud punktid. Aga eks näha ole, mis saab. Õnneks koolisõit ei tapa teda, eriti veel lihtsad A skeemid :-) Aga siis oleks juba neli starti niiet vaevalt. Nii nõme, et need ühel päeval on :-S A mis seal ikka.

Ning siis on hooaeg vist läbi. Ja sügis on väga lahtine! Loodan, et minu ja Orsu teed lahku ei lähe.

Sellest pühapäevast siis kooli ka tagasi. Ja suvi on läbi. Ja minul 8 raamatut lugemata (vene kirjandus). Hästi. aa mne vabsjee pooo*ui

Minu hobused on maailma parimad hobused!

2011-07-30T02:46:00.000-07:00

Kõigepealt.. Eelmises postituses arvasin, et ei, ei lähe A9 skeemi aga lõppkokkuvõttes 4 päeva ennem võistlust vaatasin skeemi uuesi üle ja läksin sõitsin siiski ära.
Võistlustele kohale sõit oli ikka lahe :-DKahe tunnise sõidu asemel läks meil 3.5 tundi. Jäime võistlustele poolteist tundi hiljaks, meie sõidud ammu käisid juba :-D Aga õnneks me pidasime kohtunikega ikka sidet ja saime ilusasti ära sõita.
Lõik Hobumaailmast:

Korraldaja Kaie Kanguri sõnul oli päev vaatamata ratsaliidu sarjast vähesele osavõtule väga emotsionaalne ja tore. "Tori omad eksisid teel Perilasse ära, peeti korra kinni ka politsei poolt ning lõpetuseks pidurdasid neid marsruudil lugematud teetööd, misõttu jõuti võistlusele tubli hilinemisega ja ühe skeemi stardijärjekord kujunes väga vabaks - starti läks see, kes parasjagu valmis oli," kirjeldas Kangur. "Õnneks olid kõik inimesed väga mõistvad ja vahvad ning mul on hea meel, et osaleti innukalt."

Et sellesuhtes... Me nagunii ei paista silma oma hiilgavate koolisõidu oskustega, siis tuli midagi paremat välja mõelda, eksju :-D
Siis pidaski meid kinni politsei. Päris hull oli. Sellesuhtes, et me sõitsime autos 6 tüdrukut. Olime seal kus on autos suur voodi, dushiruum, kapid, pliidid jne. Kiku nägi esimesena, et mingi haarang oli. Karjus täiega ja hüppas põrandale pikali :-D Kõik panid järgi ja lamasid seal. No välja arvatud Gertrud, tema istus Laural pool tundi sõnaotseses mõttes peas! :-D Õnneks pandi mu iss (autojuht) vaid puhuma. Küsiti ka treiku dokumente, aga need olid koju ununenud, aga õnneks lasti niisama minema, kuna meil oli väga kiire ja issul on nagunii kõik kategooriad olemas. Vähe sellest, et nad niigi meid nii kaua kinni pidasid, siis nad juhatasid kameid valesse kohta. Kõik inimesed juhatasid meid erinevalt võistluspaika! No keda uskuda, keda mitte! Ja 15m pika autoga on jube kerge kusagil teetööde peal manööverdada ka :-D 8 hobust oli meil kaasa: suur kuue kohaline hobuneveok + treiler.
Võistlustel läks hästi, arvasin, et Orsella teeb nagunii Cumberlandile ära, aga Cumberland oli võistlustel ülihea (nagu vanasti) ja saime suured protsendid (minu jaoks!) ja olime 4x pjedestaalil. Lisan videod (halva kvaliga, sest konverter tegi selle jamaks):

Cumberland:
http://toru.ee/view/Zxz17hw1TmA
Orsella:
http://toru.ee/view/EPb0Vc0GhrU

Hobused olid megad ja nii tublid! Orsella esimese stardi soojendus oli 2 ringi traavi ja ring galoppi :-) Tegin ise mõned vead, aga hobustega tuleb rahule jääda :-) Treiku aint hõõrus mõlema sabad ära :-S Ja Orsu pool peput ka. :-( Õhtul käisime Aadi sünnipäeval ka Metsa Talus.

Esmaspäev läks juba uue hooga lahti, Kirsika käis trenni andmas. Õppisin palju juurde ja parandasin vanu vigu. Mu jalg näiteks loperdab ikka meeletult ja Orsella Perila A1 skeem oli ikka unustamatult kole :-DSõitsime nagu kaks erinevat isiksust, õnneks Orsella kannatas mu välja ja tegi töö täiuslikult ära. Täpselt selline mulje jäi, et oleks tegu olnud vana hobusega ja noore ratsanikuga, kuigi asi peaks meil vastupidi olema :-D Seega otsustasin osta Orsellale osta uue koolisõidu sadula. Teistele ma pahna ei osta kokku, Orsellale küll, sest ta on justkui minu enda hobune :-) Kohtlen küll teda sedasi, ta on lihtsalt nii armas. Mul on 4 erinevat sööta talle ostetud, lisaks saab muid erinevaid asju :-D Cumberland oli norm, aga et hakata L skeeme temaga sõitma on vaja teha ikka meeletult tööd.

Reedel sain oma uue sadula kätte, Barnsby koolisõidukas on. Panin miskipärast geelpadja hobusele alla proovimiseks (ma ei tea miks, ma ei tee seda kunagi!) ja ei sobi hobusele.. Meel oli vähe must vä. Siis avastasin oma lolluse ja võtsin geelika ära ja voilaa, istub ideaalselt :-D Täpselt paras ja saan saduldada keset selga nüüd, mitte turjale. Mulle meeldivad kõik sadulad tagapool. Hollandis saduldasingi keset selga, niiet turjast/õlgadest jäi ikka tüüüükkkk tühja maad. Vot. Sõitsin ka ja mega mõnus on, aga selleks, et mugav oleks pead koguaeg istuma õieti :-D Mis on mulle hea. Puusad jäid küll haiged ning reie sisekülje lihase rebestasin ka muidugi kohe ära, et lonkan nüüd ringi aga see on tühiasi sellekõrval, et Orsella sai lõpuks omale hea koolisõidu sadula :-)

Selline sadul:
http://fotoalbum.ee/photos/sadul/85728977

Orsellaga hüppasin kolmapäeval, Aadi tegi trenni ja jälle möönas, et kuigi me hüppame vb 1x kuus, oleme me siiski väga tublid :-D Eelmine kord kui hüppasin, siis polnud kuu hüpanud, nüüd umbes sama. Mõlemad korrad oled hüpanud vaid Aadi initsatiivil. Esimene kord olid tõkked nii suured mu jaoks, aga hüppas neid nii tublisti! Järsku ma olen rääkinud, süsteem algas kolmikuga (kolmene). Seekord hüppasime vaid ridu (meie nõrk külg), aga saime hästihakkama. Umbes 105 oli neljane rida, kolmene oli sutsu kõrgem. Ja kui keegi nüüd virisema hakkab, et miks nelja aastane nii palju hüppab, siis: palju hullem on, kui hobune hüppaks nädalas 3x 100cm kui kuus üks kord 115cm :-) hobusele nagunii vahet pole, kas ees on 100 v 110cm, sest ta on nii suur. Ülejõu ka ei käi, ei tõrgu ja maha ei aja. Järgmine kord hüppame 27.09 meistrikatel :-) Tglt ennem ikka ka, peab harjutama ka.Sain ennast ka normaalseks lõpuks!! Aadi helistab mulle alati, kui eurospordilt hakkab ratsutamine, et ma vaataks, kuidas seal hüppeistakud on ja kuidas nad kaasa lähevad, järgi annavad. Ma ju hakkan kallistama hüppe ajal hobust :-D nüüd ehk sain normaalseks tagasi! :-) Aadi kiitis ja ütles, et olukord on juba palju paranenud, aga saab ka paremini. Igatahes ühtegi kallistushüpet seekord ei toimunud. Orsella oli üldse seepäev mõnus, sasin teda koondada ennem tõket ilma, et ta pead lakke viskaks. Taandamise saime ka UUESTI jälle selgeks tänu Aadile. Kippus kimama ennem tõket, võtsin siis seisma ja taandasin tõkke ees. Marutses seal ja hakkas vastu, õnneks aadi tuli appi ja õnneks on mul maailma tundlikum ja inimesepiiri austavam hobune! Piitsaga õrnalt kord vastu ühte jalga, kord teise jala pihta (kontakt oli ikka üliõrn, vajutas piitsaga vastu hobuse esijala randmeid vaid) ja kiitsin teda väga hea soorituse eest ja nüüd võib ta RAHULIKULT taandada kilomeetreid :-D Neljapäev olin Orsuga sammus maastikul ja reedel koolisõidu trenn, pakkus koguaeg peatuste asemel taandamist, sest ta sai ju kiita nende eest. See oli halb. Nagu taandama hakkas peatuse ajal sõitsin kohe edasi. Lõpuks kui seisispaigal sai kiita ning hiljem sai ka aru, et need on kaks täitsa erinevat harjutust ja nüüd alati ootab minu märguandeid. Kommid trennis kaasas on ikka hea suksule :-D Uue sadulaga on niiiiii hästi tunda, milline jalg patuse ajal valesti on, milline ruudust väljas seisab :-) See obn hea. Üldiselt võid seda nädalat väga heaks pidada, sain trenni ja õppisin juurde väga palju!

Cumbiga hüppasin ka Aadi trennis kolmapäeval, tema hüppas esimest korda üle pika aja (viimati vist jaanuaris) ja kõksisime kuni 100cm. Oli selline.. imelik. vanasti oli teine tunne temaga hüpata.. Järgmine päev hüppasin koos Sandraga ja vana Cumb oli tagasi! :-) Nii kindel ja hea! aga ratsastus on kõvasti paranenud :-D Hüppasime lausa 135 ja 140cm ära, vingelt paugutas ja jäin ka ise normaalseks hüpete ajal. Reedel tegin pika ratsastuse ja nii kaua oli hea, kuni tegin pausi 5min ja rääkisin Sannaga juttu. Peale seda arvas Cumb, et trenn on läbi ja ei tahtnud enam minuga koostööd teha. Kangutas ja vedas mind mööda platsi.- Sain ta normaalseks lõpuks ja süitsime terve ringi ilusasti ära ja siis lõpetasin ruttu ära, ennem kui ta jälle vedama hakkab :-D Daisi kiitis teda, pidi olema väga ilusaks läinud võrreldes eelmise aastaga.

Rohkem polgi vist midagi rääkida. AAAAAA on ikka! Kõige "parem" uudis!! Mu lemmik dnb viljeleja Netsky tuleb PÄRNUSSE, BEACH CLUBI 26.august!!!! JA MA PEAN VÕISTLEMA 27. Täielik FEIL ma ütlen... Tõenäoliselt ma ei saa minna, kuna 27 on väga tähtsad võistlused. Esiteks Tori Karikasarja III etapp, kus ma peaks üsna head positsiooni hoidma ja Pärnu Meistrikad. Jesh. Igatahes plaan minna Orsuga 80 tori arvestust, 100cm tori arvestust ja noorte meistrivõistluseid. Cumbiga 120 seenioride meistrikaid. Igatahes olen ma suures mases, et ei saa Netsky esinemist minna täie rinnaga nautima. Ma ei jõuaks elusees sealt ennem kella 6 hommikul tagasi. Oleks siis mingid jamad võistlused, aga need on minu jaosk väga tähtsad veel... :-( Nõme. a mis seal ikka.

Praeguseks kõik, kuulake seda:

http://www.youtube.com/watch?v=NNLVCwlb79w

see on hetkel minu mymood lugu, sest ma minna ei saa :'-(

Rinzu...

Cumberland is back on track.

2011-07-16T10:54:00.000-07:00

..ehk siis on sadulas jälle. Vaatab, kui kauaks seekord :-) Plaan igatahes tšempionaadile minna, peame sõitma L30 ja L7 skeemi ning hüppama 120 ja 125cm. No piggie, vabalt hüppan ja sõidan ära :-D Saab hirmus olema. Ma ju kardan kõrgust. Skeemid ka rasked. Peab hakkama ruttu harjutama.

Igatahes umbes nädal tagasi panin ta sadulasse jälle. Esimesed korrad olid ikka hirmsaaaaad.. :-D Eile sõitsin max 15min ja libisevaga (külgedele kinnitatuna). Ta vahib koguaeg ringi ja otsib märasid, kekutab ja jõllitab, kangutab ja möriseb. Libisevaga ruleeris küll ringi ilusasti, täiesti lõdvalt oli isegi. Ju sai aru, et pole teist võimalust ja ta tahtis tubli poiss olla :-D Täna oli meil photoshoot noorhobuste tsempionaadi reklaami tarbeks (läheb vist omahobusse ja mujale üles) ja millise üllatuse osaliseks ma sain. Esiteks nägi ta sigahea välja ning teiseks ta ei vahtinud kordagi ringi, ei kangutanud ja oli üldse super tubli. Peale pildistamist lasin teda filmida oma telefoniga, aga mul sai aku tühjaks. Panin siis telefoni laadima ja läksin temaga skeemi sõitma. Skeem tuli ka väga hästi välja. Tulin tagasi ja lasin siis filmida. Selleks ajaks oli kahjuks päike juba pilve taha tuttu pugenud. Skeemis on suuri raskusi seisma jäämisega ning vahel sisse vajumisega ja valepidi paindesse tahab ka minna. Üleminekud galopile traavis vajavad ka harjutamist. Kipub pikendama. Aga me õpime :-D Pikendus on tal see eest MEGA! Hoia alt, Pikee :-D just joking. Kui sama hoolsalt trenni jätkame, siis kaob ehk meie õllekas ka alt ära :-)

Link: http://toru.ee/view/FVFuVltvxLA

Mõnus loomake on ikka :-) Ja Orsella on ka väga tubli tüdruk olnud, nagu ikka. Hakkasin talle mingit rahustavat müslit ka andma, ei tea kas mõjub ka aga loodan küll. Siis võistlustel lihtsam, ta on ka ju räme jõllerdis :-) Aga see eest hästi armas jõllerdis. Ta meil nats selline väsinud või tülpinud vahel.. Me teeme ainult koolisõitu ja sõidame ühte sama skeemi, hüppamist pole ja ta on kurva võitu vahel. Kui ükskord nüüd paarpäeva tagasi Aadi trennis hüppasime üle pika aja, siis läks põlema küll :-D Ja kui järgmine päev skeemi vahetasin koolisõiduaias, siis oli tal ka huvitavam, hakkas igasugu asju pakkuma. Tal muidu skeemid endal peas, ise sõidab ja ausõna! Tõuseb õigetes kohtades galopile jne. Jama see ainult, et a8 poolvoldil tuli galopile tõusta ja ta tahab tihti mu a1 skeemis ka galopile tõusta, see on samas kohas :-D Vasakust jalast on ka nats probleeme meil, ei painuta ja siis kurvides viskab end suht kangeks ja hakkab tippima traavis :-S Edasi ka ei liigu. Aga eks meil nädal aega on harjutada veel, järgmine nädal Perilasse kooli sõitma. Oleks a9 skeemi tahtnud minna ka mõlemaga, aga meil ei jõua treener selleks ajaks trenni tulla tegema ning ma ei saa osadest asjadest selles skeemis aru. Aga eks teinekord siis!

Jaanipäev läbi ja homsest talli tagasi.

2011-06-26T04:09:00.000-07:00

Mul oli üle aasta aja puhkus.. :-P Neli päeva :-) Võrumaal oli üli äge, tegelt oli ka väljaarvatud mõned öised intsidendid :-D Aga ma räägiks pigem ainult ühest asjast. Nimelt, ma saan ju kodus niiiii vähe ratsutada, et pidime muidugi minema "laadale" ka ratsutama ja maksma selle eest :-D Ja ma valisin ühe hobuse, kes nägi nii tuttav välja.. Meenutas mulle hirmsasti kedagi, aga ei tulnud meelde, keda. Hästi armas oli see, et need naised, kes pakkusid ratsateenust tundsid mu ära ja vastates mu küsimusele, et kas tohin lahtiselt sõita öeldes muidugi, sa ju ratsutad Orsellaga muidu :-) Igatahes tuli välja, et minu hobuse isa on Fanfaar. Asi pakkus mulle üha rohkem huvi ja küsisin hobuse nime. Faila!!!!!!!! FAILA!!! Küsisin kohe, et kas ta on ostetud mõne aasta eest Sõnni talust ja sain vastuseks jah! Niiet vot mis lugu! Minu onu hobune oli ta. Kui me väiksed Maarjaga olime, siis käisime veel temaga ratsutamas ja hüppamas ning tahtsime isegi võistlustele minna :-D Hea, et ei läinud, me oleks oma margi maani teinud (mitte hobuse pärast, enda :-D). Sõnni talu on minu kodust linnulennul umbes 1-1.5 km :-). Aga hästi tore oli teda kohata. Näeb oma ea kohta hea välja, kuid veidi väsinud olemisega oli (aga pole ka ime, nad olid terve päev juba sõidutanud inimesi). Oleks talle leiba pakkunud, kui mul oleks vaid olnud :-)

jaanipäev on tulemas.

2011-06-21T13:02:00.000-07:00

.. ja ma lähen Võrumaale. Kuna ma lõppkokkuvõttes ei saa trenni teha ei neljapäev ega reede, siis jätan seekord võistlused ära, mis pidid toimuma Vändras. Ega ei kahetse ka, nüüd saavad kõik tsikid minna ja ei jää keegi auto pealt maha :-) Sanna otsustas viimasel hetkel kõigi oma kolmega tulla. Nii suuremeelne minust :-D Aga tegelikult ka.. Ta on vaid 4 ja võistleb päris tihti. Varsti on ta täitsa tühjaks tõmmatud. Las lebob ja sööb muru oma isiklikus koplikeses oma parimate sõbranjedega :-D Panen sellel aastal põhirõhuks Tori Hobuse Karikasarja kõik etapid nii koolisõidus kui takituses ja vaatame, mis elu toob. Septembris tahaksime lõpetada hea tulemusega Noorhobuste Tšempionaadi ja sügise keskpaigas proovida ühe 110cm. Täna oli üks tõsisem hüppetrenn üle pika aja ja see oli nii hea. Mitte ühtegi viga ei tulnud kumbaski parkuuris (sõitsime 80 ja 100cm üsna keerulist rada koos päris koledate tõkete, nitsa ja jokkeriga) ja jäin temaga ülimalt rahule. Ühte rida lasime tõsta ja hüppasin selle ühe korra ära, alguses tuli lattaed maha, tulin uuesti ja kõik puhas. See oli lihtsalt selline minu äpardus jälle. Alustan liiga inertsitult temaga parkuuri sõitmist. Pärast selgus mõõtmisel, et lattaed on 110 ja okser 115 (nii eest/tagant). PS: võistluste soojendusel on see nelja aastasel max. kõrgus, mida võib hüpata ja seadust ma ei riku :-) Opaaliks on läinud, tirib erinevatele tõketele peale koguaeg ja pööramisega tekib vahest raskusi, kui ta teistele (loe: valedele) tõketele peale hakkab jooksma :-D
Muud ei tahtnudki öelda kui, et Orsuke on nunnuke.
Rinsu

Kristi tehtud mõnda aega tagasi.

160

2011-06-11T01:05:00.000-07:00

Nii et te siiski kartsite, et ma rohkem blogi ei kirjutadgi ja võtsite vaevaks end kõik jälgijateks lisada, jaah. Hea küll, tegelt ma poleks nagunii ennem aega kirjutada saanudki. Mida ma siis räägin teile.. Rasked viimased nädalad, Orsella on rivist väljas olnud, sest hoidis ühte jalga mõned päevad. Muidugi minu paanika oli suur ja küll ma ravisin ja kantseldasin teda. Ennem Pärna võistlust oli longe kadunud ja läksime sinna võistlema. Polnud temaga nädal või rohkem ratsutanud. Õnneks ei longanud ega hakanudki lonkama, kõik oli korras ja pidas end hästi üleval. Sõidud olid haha kui naljakad. Ma eriti ei peatukski sellel, Orsella lihtsalt päästis mind igaltpoolt välja. 100cm oli ainult üks viga oma lolluse tõttu. Tegin omaarust häid väikeseid pöördeid ja hobune pööras ennem õiget tõket ära :-D Siis jäi seisma ja vaatas, oh hüppama pidi või :-D Niiet siis üks "tõrge". aga minu arust 100cm sõitis ta väga hästi. Neljased vahed kolme fuleega ja viiesed neljaga xD Aga see on juba ratsaniku süü. Anyway.. 80cm saime I, II koha ja 100cm tori arvestuses IV.

Olin kindel, et Säreverre koolisõitu tegema ei lähe. Ta pidi puhkama mul ilusasti. Muidugi sai ahnus must võitu ja läksime ikka. Ilma treenimata (ühe korra sõitsin ennem võisttlust, skeemi polnud kordagi sõitnud läbi) läksime ja tegime päris ilusa sõidu! Muidugi ta vahtis ringi palju, aga kõvasti vähem kui Toris I etapi ajal. Vahtis vähe ringi sellepärast, et ma soojendasin teda mitu korda üles ja jalutasin maha. Pidin ta korralikult ära väsitama. Kui starti läksime, siis tõenäoliselt nägi Orsella sellel tuulisel lagipähe paistavl liivaväljakul juba oaase, kus sees ta kümbleb. Sõiduga jäin rahule, hobune oli super hea! Ette alla lõdvestus oli mega. Ainuke asi millega rahule ei saa jääda oli see, et unustasin poolvoldil täisistaku ja ei sõitnud L'i välja. Lisaks ka, et lasin tal pööretes sisse kukkuda. Väikese hobusega seda ei juhtu, aga nii suure loomaga paratamatult. Endaga oleks võinud ka vaeva näha, olin üsna jäik ja vaatasin tõenäoliselt palju maha. Tulemus oli hulga kesisem, kui Toris... Toris sain üle 60%, siin aga 58.7 vms kuigi sõit oli 10x parem, kui Toris. Ei olnud ülisuuri prohmakaid ja vigu. Vb oli tegemist raskema skeemiga või nõudlikemate kohtunikega? Samas, ennem sõitsime "tavalist" skeemi täisistakus igasuguste elementidega, nüüd üsna lihtsat noorhobuste skeemi. Ei tea, aga neid, kes said üle 60% võis ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Ühelt kohtunikult sain üle 63 % minu mäletamist mööda (võin valetada, mul pole hetkel hinnetelehti), aga nata rangema kohtuniku karm käsi kesistas mu tulemust (või siis ta oli parema nurga all ning nägi mu vigu rohkem).Tulemuseks oli igatahes auväärt IV koht tori hobuste arvestuses ja jäin Orsellaga ülimalt rahule! Ta oli väga väga hea. Lisaks sellele oli võistlejaid väga palju ning konkurents oli tugev.
Siin on üks klipp, mille filmis Kelly: http://toru.ee/view/376027da4b53
Ma jäin hobusega igatahes ülimalt rahule. Ta on parim!

Pärna võistluste pildid siin. Koolisõidust kahjuks veel ei ole midagi saanud, kellel aga on minuga pilte jagada, andku teada! :-)

PS: Orsellal on nüüd täisring Veredus Grand Prix kaitsmed ja uus Scapa valtrap ja kõrvad! ;-) Valtrapi tellisin Hollandist ja kõrvad ühe Soomes elava tüdruku käest. Vaat, kus joppas. Valtrap ja kõrvad ontäpselt samada värvidega, ainult, et kontrasti vahega. Kõrvad üleni tumedad ja ääred heledad, valtrap üleni hele ja ääred tumedad. Mõlemal ilus Scapa logo peal. Oi kui kaua olen ma neid asju nillinud!

Küsimus suurele ringile: Kas peaksin blogi pealkirja nimetama ümber Orsella pläranurgaks? :-D Ma teistest enam ei kirjuta üldse.

Kribamiseni,
Riinyz

2011-06-02T23:00:00.000-07:00

Ma ei tee ennem ühtegi postitust, kui mul pole 160 jälgijat. :-P Siis on 160 postitust ja 160 jälgijat, niiet ise teate. Ennem ei kirjuta kuidas meil Pärnas võistlustel ka läks, arvestades asjaolu, et mu hobune on olnud rivist väljas nädal aega. Aga nüüd on korras. aga ennem võistlusi ikka ei sõida enam. pole aega.
ps: ma lähen täna kooli lõpetamisele. Lõpetasin ainult viitega :-) Saan stippi. Nänänä.

Ja kust saab vaadata, kui palju inimesi su blogi igapäevaselt loeb? :-D
Tegelt tegin naltsi, ma vahest ikka kirjutan. :-)

Orsulla musirulla

2011-05-23T07:20:00.000-07:00

Maalile: Orsella on nii sjuuuper.

Aga nüüd asja kallale. 10 oli ülevaatus, noored pidasid end hästi üleval ja Hestia ja Camee tõenäoliselt said finaali. Camee üllatas jõhkralt. Ta ei mahu kunagi süsteemi vahele ja selleasemel, et tõkkeid vaadata ja natuke oodata ja mõelda, vahib tema inimesi, kellel piitsad käes on. Hullult esineb ja eputab ja kui tõke on ees, siis ajab maha ja hüppab lattidest üle ja teeb UPS näo. Mina tegin talle paari tüdrukuga viimati üksi ja ei lasknud üle 70cm hüpata ja terve aja rahustasime ja ta lõpuks mahtuski ära süsteemi vahele. Tubli tsikk ja ilusad hüpped olid lõpus. Ülevaatusel Imre muidugi tõstis ja tõstis, aga tüdruk oli tubli, oli asja selgeks saanud ja hüppas väga kenasti. Ja Hestia on mulle alati meeldinud.

Ennem võistlusi oli selline treeningkava, et esmaspäev puhkas, teisipäev hüppas, kolmapäev kordel, neljapäev skeem, reedel maastikul ja laupäev takistussõit ja pühapäev koolisõit. Teisipäevane hüppe treening läks hästi ja sain lõpuks teada, et kui ma annan Orsellale maksimaalselt ratset hüppe ajal järgi, siis ta hüppab alati puhtalt. Ma ikka tahan ratsmest "toetada", ertiti, kui tõkkele alla läheb. Aga hüppas trennis väga hästi. Ei taha egotseda, aga nelja aastane tegi samal tasemel treeningut ühe viie ja teise kuue aastasega hobusega koos ning tegi neile pika puuga ära :-D Ei aga tegelikult ka ta hüppas päris viisakalt. Reedene skeem läks nii hästi. No ausalt mõnus oli, aga ta on koguaeg hea (va. pühapäevane võistlus, aga sellest räägin hiljem).

Laupäeval oli siis võistlus takistussõidus. See on üsna naljakas lugu, nii et ma räägiks kohe seda. 80 cm soojendus, hüppas nagu Orsella ikka hüppab. Vahtis küll ringi ja oli ikka päris kange. Jõudsime platsile ja hakkasime esimese tõkkele minema ja siis kadus Orsella mõistus ära. Ta ei saanud aru kes ta on, kus ta on ja miks need pulgakesed ta jalgade ees on. Esimene tõke oli eriti madal, no heal juhul 60cm oli. Sellest galopeeris üle (ilma hüppeta otse loomulikult) ning ma ei saanud täpselt aru, kumbal meist nii raske perse on, et see tõke kolinal alla kukkus, irw! No sõitsin edasi ja irun omaette, et isver kui piinlik, kõige madalam tõke tuli maha :-D Teine tõke, järsku oli juba 70cm täis, kolinal alla. Ma mõtlesin et ok. duck the what, nüüd mitte ei ole naljakalt piinlik vaid ikka päris MARK kohe. Ülejäänud rada oli puhas, tegin pisikesi pöördeid ka jne, isegi aeg oli vist üsna hea nii suure hobuse kohta. Hiljem kõik arutasid seda ja jõudsid järeldusele, et nii suur hobune (178 või mis ta oligi) ei näe lihtsalt nii väikesi tõkkeid. Ta läks viltuse kaelaga enamus tõketele peale ka, jõllas ringi. A no noor hobune, küll õpib ja harjub. Me saime igatahes IV koha tori arvestuses aga sellesuhtes, et me ikkagi lõpetasime, viies koht oli üldse lohutus auhinnana välja pandud :-D

Ok, 100cm. Ikka jõllab soojendusel ringi, plats on juba muutunud selle vihmaga täiesti sõidukõlbmatuks. Lähenemine esimesele tõkkele põhiparkuuris ja ütlesin talle, et nüüd tuleb rada puhtsalt läbida, siis on ta tubli ja saab tallis sooja ja hästi palju süüa. 4 fuleed tõkkeni ja hobune hakkab täiega hirnuma ja vahtima soojendus platsi poole ja võttis tal shita lahti. Jess. Raudlaks, et nüüd esimene maas. Aa õnneks ta siiski järsku nägi tõket ja hüppas ikka üle. puhtalt ka kusjuures. Ratsutame edasi seal siis ja, kolmas tõke. Hobune läheb jumala alla ja mul käis mingi hullult palju mõtteid peast läbi, et mis ma nüüd teen. Kas toetan ratsmega või viskan vabaks eest. See käis nii kiiresti mu peas, hull vaidlus endaga, kas anda järgi või ei. Aga tõke oli all ja viskasin ratsme ära ning hobune tuli pauguga kohe alt välja. Kui talle suu peale jääda, siis ta viskab endal selja nõgusaks, jätab kaela/pea püsti ja tõmbab end pingesse. Järgmine tõke olid Tori väravad. Oh ei, hobune kardab neid! juba tõmbas kerge tõrke positsiooni sisse aga ma tegin jälle Tori ratsutajat e. ennast ja lükkasin kannuse ribidesse ja läks üle. Ei tegelt ma päris kannust ei lükanud ribidesse, aa mulle meeldib nii öelda. Igatahes ilusasti hüppas üle. Mahtusime ilusastyi süsteemi vahele ära ja lasin ta liikuma, tulime järgmise kuuese vahe viiega. Libises sinna alla nats. Järgmine oli tagasi pööre, sinna alla libises ka korralikult aga tuli puhtalt üle. Siis läks mul rada meelest ära. Kus on kaheksas tõke? Pöörasin ennem teist tõket ära ja vaatasin kogemata paremale ja krt, 8 tõke seal. Tegin kiiruga kannaka ja 1 fulee ja hüpe. Ma olin nii närvis olnud, et sanna (oli platsi peal) ütles, et ma vandusin pöörde ajal :-D Nüüd juba tundsin, kuidas kõhus hakkas ilgelt keerama ja hull okse hakkas peale tulema. Viimaste tõkete vahe oli 3 fuleed, mul suur hobune, muidugi hoian tagasi. üks fulee, no teine fulee ja jörsku vaatan et kurat see viimane tõke on nüüd nii kaugel. Tegin jälle Tori ratsutajat ja lõin kannuse ribide vahele (no tegelt mitte, sõitsin lihtsalt edasi rohkem) ja hüppas üle. Igatahes ta vahtis jumala vähe ringi ja puhas sõit oli ning Tori arvestuses I koht. Aa ja mis sinna okse hädasse puutub, siis ma pidin hakkama juba Orsella seljas ropsima. Hüppasin ruttu maha ja lasin Mailal teda hoida ja lasin oma maomahlad valla. Ma õnneks polnud midagi söönud, seega väga rõve polnud. Tõenäoliselt pingutasin ma seal seljas üle ja vahest juhtub, et ma ka unustan hingata. Avatud klassis oleksime neljandad olnud, ma muidu arvasin, et kolmandad aga ma just vaatasin järgi. Oleks pidanud ikka topelt maksma.

Koolisõit. No sellest ma kohe eei tahaks rääkidagi. Täitsa jama oli. Soojendusel oli jumala normaalne ja siga ilus nägi välja. Kõik ütlesid, et mega efektse välimusega Aga skeemist endast. Sirgelt jooksis sisse küll, jah, aga paigale seisma jäi ta küll vaid pooleks sekundiks :-D Edasi vahtis neid kohtunike, unustasin pööret ette valmistada ja jätsin ta sisemisse paindesse ka võtmata. Sõidan siis edasi ja A's astus ta kolme jalaga aiast välja :-D No jumala mark. kõik voldid vahtis sinna poole, kus teised hobused olid. Siis S peal hakkas galoppi tiksuma ja C's tõusis esimest korda elus risti galopile. Nagu whaat. No 61,2 oli tulemus lõpuks, ma ise ei jäänud absull rahule endaga ega ka mitte hobusega. Mida ta vahib neid hobuseid koguaeg, kas ta pole neid ennem näinud või :-D Ei aga tglt orsella täitis oma ülesannet väga jõukohaselt arvestades seda, kui ebastabiilne oli minu enda käsi. Saime avatus klassis kuuenda koha e. lohtusauhinna ilmselt. Roosa roseti, päris nunnu. Sobib Orsella iseloomuga.

Praegu treenime edasi, pidime pm Sammulisse ka minema võistlema aga siis oli transpordi kohtadega mingisugune kammaijaa ja otsustasin, et olen parem kodus ja võtan üle pika aja kaks vaba päeva järjest. Ma olin vahepeal 28 tööpäeva järjest :-D Sünnipäev tahtis ka veelkord pidamist. Üle 300 euri läks kokku igatahes, ilge jama. Siis olen Orsuga proovinud seda ette alla värki ka. Panin libiseva peale (külgedele) ja kuna ta on nii "väike" mul, siis jäi see Orsellale lühikeseks. Aga vahet pole, ülessannet ta täitis, hoidsin hästi lõdvana ja kui ära viskasin köest otsis ise kohe kontakti üles sealt alt. Võtsin ära libiseva ja käitus põhiratsmega samamoodi. Galoppi on nii mõnus sõita, ta lihtsalt sirutab end sinna alla ja säilitab rahulikku tempot. Muidugi sis ainult, kui häirivaid välisfaktorieid pole :-D

Ok, ma pean kooli minema.
Pildid siin ja videod tulevad ka ehk kunagi:

http://fotoalbum.ee/photos/hoshinosenshi/sets/1153271

Kiiresti uuemast

2011-05-04T05:06:00.000-07:00

Ma pidin tegelikult ammu krijutama, aga kooli ja töö kõrvalt ei jää aega üldse. Koguaeg kirjutan mingeid kirjandeid ja koolilõpp paistab, seega peab eriti pingutama. Ja siis järgnevad 2 aastat kah veel :-D Igatahes üritan see periood kõik viied saada, siis on aasta peale kokku olnud vaid üks neli (kuradi kirjand eksole).
Orsuga olen teinud koolisõitu, kohati on hea, aga ei taha galopis kuidagi ratsmes püsida, venitab end üle ratsme ja jääb kuidagi sinna otsa magama, siis galopis muutub vahepeal suhteliselt kontrollimatuks ja läheb mõttetute asjdade peale närvi. Paras umbluu on. Eile hüppasin temaga, Aadi tegi trenni. Päris hea oli, õppisin nii palju juurde ja Orsella hüppas kohe ulme paremini. Põhiviga siis, et ei anna kätt piisavalt järgi. Aga ma tean millest see tingitud on. Patriits viskab alati peale esimest hüpet tagant üles ja ma kardan alla kukkuda, seega ei julge järgi anda. :-D Aadi igatahes ütles, et sp viskabki, et ma järgi ei julge anda :-D Hiljem enam ei visanud., vahest galopile tõstes ka jämmib, kevadine värk, mis teha :-D Igatahes kui koguaeg olen sõitnud koolisõidu sadulaga, siis hüppesadulaga hüpates on nii takistussõitja tunne :-D Jalused niiiii lühikesed. Aga mõnus kuidagi.
10.mai on Jõudluskatsed Toris. Võtsin Hiibuse jälle boksist välja (ta ka näitusele) ja käitus üsna mõistlikult, ei löönudki mind seekord esijalaga :-) Cameele panin valjad pähe (Biibusele ka, see oli nagu vana kalanägu ikka) ja no ta ei kannata kui miski lõua ümber poob.. Ehk siis kapsel.. jändasin tükk aega seal, viskas end püsti jne. Aga siis võtsin sõbra barokkmuusika appi. imelik hobune, aga nagu ma muusika tööle panen jääb ta niiiii rahulikuks ja lubab kõike teha endaga.. Näitusel ka vist vaja telefon vaikselt taskusse mängima jätta.
Orsellat olen igapäev autosse toppinud peale trenni. Igakord on ilusti tulnud kuni ma ei viitsinud teda päris kongi panna (kongi ust lahti teha) ja hakkasime ainult plate peale ronima. sinna ta tuli nii hästi ja arvas edaspidi, kuni teda kongi tahtsin panna, et nii peabki ja sirutas aga pea välja ja palus oma suhkrut. Õnneks sai üsna kähku aru, et nii see asi ei käi, pakkisime ta autosse, viskasime heina ka ette ja istus seal mõnda aega üksi ja krõmpsutas heina. Täna oli ta igatahes jube väsinud eilsest trennist, tegin pessoa süsteemiga lõdvestavat kordet ja kõik. Nii vässu oli.

AAAAAAA ja Patriitsuga hüppasin ka ju Aadi trennis. See paugutas ikka kuradi vingelt. Ma kardan temaga hüpata, kuna ta nii äkiline, aga jube hästi pingutab ja üldjuhul klapitab ise oma sammu paika ja on puhas ka. Ei tõrgu ka, ainult siis, kui ma ta ette seisma võtan ja ise ei julge hüpata. Takoine ratsastaja ikka :-D Aga tegelt see asi vast nii hull ei ole, aga kõrgeid siiski hüpata ei julge :-) Õnneks pole vajadust ka, ta alles neljane.

Ja siis Praost müüdi Soome ära :-)Ta oli viimastel päevadel nii mõnnsa sõita. Aga sai endale hea kodu :-)

Sõjas käisin ka. Sain koos profesionaalidega mängida :-) Ja olime võidukas tiim tänu minu suurepärasele varjumis oskusele (st peitsin end koguaeg pimedas nurgas ja värisesin :-D Ei tegelt asi polnud nii hull (aga tegelikult).

Lippan nüüd kooli eluga, suured proovieksamid ja asjad käsil.
Tsauki,
Rints

Mis siis uuemat..

2011-04-18T02:08:00.000-07:00

Oleme palju ratsasporti harrastanud. Ostsin endale isegi koolisõidu sadula, üli mõnus ja mugav. Kahju ainult, et musta värvi.. Ma nii tahaks pruuni aga no Ks peab siiski must olema :-( Nõme traditsioon. Iga nv hakkab siis olema KS trennid, kutsusime tsikkidega kamba peale endale treeneri. Esimene päev võtsin 2 ligi kahe tunnist trenni + 2h teooriat :-D Patriitsu ja Orsellaga. Patriits hakkas lõpuks end ainult liiiiga ratsme taha viima ja see on ka meie probleem hetkel. Ilus tsdikipriki muidugi, aga jube esiotsa peal. Peatused käivd ka allamäge, mitte vastupidi. Orsella oli tubli, õppis hästi peatuma, aga vahepeal jauras seal palju ja ehmatas jne. Mängis tilulilut ühesõnaga. Pühapäeval võtsin vaid ühe trenni Orsellaga. Kõige raskem on näha voltide diameetreid suurem platsil :-D
Panen siia pilte, mis tehtud mõned päevad ennem KS trenne. Endal on niiii hea vaadata neid pilte ja näha kõiki oma istakuvigu, mis on 3 trenniga kadunud! :-) Ja ma ise alguses vaatasin, et oh päris kena aga nüüd saan alles aru kui jõhkralt palju on veel vaja areneda. Kõige koledamas vead sain enamvähem küljest ära. Vahepeal kipun kergendamisel liiga taha jääma ja täisistakus põntsuma, aga see on ju harjutatav. Ega rohkem midagi polegi vist.

Aga eks me arenene ja lähme peagi ka starti.
Rinzz

2011-04-08T12:00:00.000-07:00

Mind abdull ei koti, kui kellegil ei meeldi, et ma Orsellast koguaeg räägin. Vähemalt on mul keegi, kellest rääkida!! Niiet suck my duck.
Orsella-lainele tagasi. :-)
Täna hüppasime korralikult. Seda trenni võib nimetada meie esimeseks ametlikuks hüppetrenniks, sest sellist hüppetrenni, nagu täna oli, pole ma veel varem teinud. Üldjuhul lasen noortel suksudel ikka oma rida ajada aga täna oli eesmärgiks Orsella PIDEV kontrolli all hoidmine. Nagu olen varemgi rääkinud, et kui väike hobune lappama läheb, siis pole väga hullu, väikesel hobusel väike fulee ja veab end ikka põhjast välja. Suure hobusega kahjuks asi nii lihte pole, kindlasti on suuri sukse, kellega on, aga Orsellaga mitte. Ta läheb nii lamedaks ja nii alla tihtipeale, isegi, kui ta nö "koos" on, siis ta on ta selline tühi ja jõuetu.

Läksin seljas maneeši, nii mõnus oli õues seljas istuda, ootame suve kõik. Juba teel maneeši hakkasin teda veidike näppima ja kutsuma nina alla poole, tegi ilusasti ja lõpetasin kohe selle küsimise, kuna tal oli õues nii palju ringi vahtimist, las siis vaatab. Maneeši jõudes hakkasin nina sisse painutama kohe. Sisse, sirgeks, sisse sirgeks sisse sirgeks sisse sirgeks sisse välja sisse sirgeks sisse välja jne jne jne. Välja küsisin harva, aga nii profülaktika mõttes. Traavis samamoodi, galoppis ka. Algul galoppis ikka hakkas vastu ja kiunus midagi seal, ma täpselt ei saanud aru miks ta kiunatas aga see selleks. Hakkasin üle ristikese tulema ja koguaeg kontrolli all, paine sisse paine sirgeks. Natuke selline libeda kala tunne tekkis ja otsustasin, et ma rohkem ei tiri teda paindesse aga siis läks kõik nats jamaks. Läks uugama igal poolt ja oli selline vorstike. Hakkasin uuesti pihta ja selleks ajaks oli lattaed 100cm. Ning siis hakkas asi toimima. Nats nõme tunne oli teda väntsutada aga krt, ta pole kunagi nii hästi hüpanud. Alt tuli niiii hästi ja puhtalt välja, ei maandunudki süsteemi B tõkke alla, ühtegi tühja ega lamedat hüpet ei teinud. Nagu maandus, kohe uuesti paindesse ja tagasi, kontrolli alla. Ta meil kipub nagu hüppama veidi selliselt suurelt. No ütleme nii, et ta on hea kaugushüppaja. Vahet pole, kas ta hüppab kaugelt, lähedalt või õige koha pealt- 4.5m peale tõket maandub ta alati, eriti süsteemidel :-D Siis jäävadki süsteemid nii kitsaks. Siis ma hüppasin nurgast välja okserit, tuli ja päästis mind ja oli muidu ilus. Siis süsteem. Oeh see esimene süsteem oli niii hea.. Esimest korda sain tulla nii, et ma tundsin, et ta vaatas tõket, siis ta hüppas, siis ta mõõtis tõkete vahelist maad ja vaatas tõket, tegi sammu ja hüppas uuesti. Nii mõnna oli. Koguaeg keskel, kõrvad ees ja ei löönudki kaela krampi ja ülesse, jeeii.. Igatahes hüppasin temaga veel parkuuri ka. Meie esimene parkuur sellel aastal (va. Heimtali võistlus ja ma ennem seda ei hüpanud parkuuri ja polnud vist varem ka rada sõitnud, aga mine sa tea) ja oli tibintobin tubli. Ma tõesti võib öelda, et hobune toimis ja töötas esimest korda väga hästi. Ma ise samamoodi, ei reisinudki enam niisama kaasa vaid mõtlesin ka isegi seekord.
Rada iseenesest oli päris keeruline, õigemini tõketele pöörded olid.
1-nitsa nurka, sõita terve maneeši sirge, hoida koguaeg kontrolli all,
2-nurgast välja okser, kohe kontrolli alla, jälle pikalt sõita ja hoida, siis
3-süsteem (2 lattaeda), kohe kokku jälle
4-maneeši keskel olev diogonaali peal hüpatav lattaed, kohe kokku
5- nitsa nurgast välja ja kokku kohe, väike pööre tõkete vahelt
6-nurgast välja süsteem: lattaed-okser.
Et siis.. mu parkuur koosnes jälle kuuest tõkkest :-D Aga alustuseks hea, ma muidu üle 5 järjest ei hüppa, mul ei jää rohkem meelde :-) Aga pöörded olid tõesti rasked, kuna nurgast välja ja nurka hüpatavad olid ikka seinadele väga lähedal :-D No ikka keerulised pöörded, suure hobusega pidid poole pöörde peal juba hüppama :-D Aga Orsu oli nii tubli. Aaaa! Sellega tuleb meelde kohe, kui tulin seda okseriga süsteemi. Päris jube lugu juhtus, Hüppasin enne hobust ära, aga Orsella lühendas ikkagi alla ja hüppas siis nagu suht sinna sisse ja ma kukkusin ühe küljepeale ja kaotasin jaluse. Selle asemel, et seisma jääda okseri ette ja lubada mul normaalselt selga tagasi ronida andis ja jalgadele valu ja hüppas täie p*saga sellest okserist ka üle. Mis kõige huvitavam: ma maandusin täpselt sadulasse ja jalus oli ka juba jala otsas :-D Viskas mu sadulasse tagasi. Järgmised korrad ootasin ikka hobuse ka järgi ja ei olnud nii tuhinas selle hüppamisega.

Igatahes oli ta tubli ja hüppasime sellist 100cm parkuuri, võibolla oli mõni 105 ja mõni 95. Ja ilgelt pikk oli ka parkuur, 6 hüpet. Tegelikult ma pidin juba ennem Heimtali võistlust hakkama iga nädal korra hüppama, aga ma ei tea.. Ta on vahest ratsastuses nii hea, et ei taha kuidagi kohe hüpata. Korde treeninguid olen ka teinud ja ta jookseb mul korde peal neljataktilist galoppi, nagu voltižeerimis hobune :-D Tegelikult ma ei tea, mitme taktilist galoppi voltižeerimis hobused jooksevad, aga ta oli täpselt sama rahulik ja niiiii aeglase tempoga, et see oli lausa uskumatu :-D Siinkohal (ka sõites mitte) ei räägi ma koondusest vaid tempo muutusest. Vot.

Siis on mul uus söber! Camee. Issi on Cumberland, läheme see aasta näitusele, ta meil kahe aastane. Päris naljakas lugu juhtus temaga. Esimene päev kartis ja pelgas alguses ja jalgu ei lubanud katsudagi aga siis rahunes nagu maha mingi hetk ja mu mamps pani mu telefonist muusika tööle (17. sajandi barokk muusika ja ei, ma muidu ei kuula sellist muusikat, aga muusikajaloos on nende peale KT) ja ja hobune jäi seda kuulama samal ajal, kui teda kammisin ja no ta praktiliselt jäi mõnust magama, pärast nuuskis ja kuulas telefoni veel mitu korda. Läksin siis hiljem temaga õue jalutama, aga ta ei oska käe kõrval veel kõndida, teda pole õpetatud. Igatahes suht pööraseks läks seal täkkude peale ja viisin sisse ära. Muidu ta elas vabapoole peal koos teiste hobustega, aga panime ta nüüd puuri ikka ära. Tuuli sõnul pidi oma puuri hoidma nii, nagu oleks terve elu boksis elanud. Joob kohe jootjast ja teab kust süüa saab :-)
Järgmine päev siis läksin näppima ja oli kohe üks suur sõber. Panin päitsed pähe ja viisin õue, aga tal läksid kõik teised (uued) sõbrad boksidest koplisse ja siis ta jäi üsna üksikuna sinna närvama. Kui ta neid sõpse õues nägi, siis läks päris paanikasse, tõusis kahele tagujalale ja hakkas midagi vehkima nendega seal aga ega ma ka siis nõrk poiss (ups rääkisin välja) ei ole, tõmbasin kohe ketist ja kutsusin ta korrale. Siis tõusis ta uuesti tagujalgadele ja lasin ta lahti, kuna pööras pepu minu poole. Üllatuseks ei jooksnudki ta minema vaid jäi seisma ja sain ta kinni võtta. Patsutasin teda selle eest, et ta kätte end andis. Läksime siis neist teistest hobustest eemale ringrajale, aga ta oli ikka nii närvis.. Vastik kohe.. ja siis tuli mulle sõnum ja telefoni muusika hakkas mängima, mõtlesin, et kuulan siis neid palasid, mille selgeks pean õppima ja usu või ära usu, hobune oli hetkega normaalne! Nuusutas telefoni ja seisis nagu vana kala, no hämmastav lihtsalt. Läksime siis ringraja peale lume sisse jalutama, pooleldi oli ära sulanud liivaplats isegi ja sumpasime seal peal, kõndisime üle lattide ka ja ta tuli kohe minu järgi! Uskumatu, et teda pole vaja käekõrval kõndides tagant ajada, nii vahva :-) Mängisime ja patsutasime seal niisama ja siis läksime mööda ringraja rada kollase maja (parka) juurde, võtsime seisma ja patsutasin teda jälle kuniks ta maha rahunes. Siis läksime läbi tallidevahelise tee nende teiste hobuste kopli juurde ja ta ei teinud mitte kui midagi. Kui palusin seista, siis seisis ja kõndis alati mul käe kõrval! Igatahes nende kahega (Orsella ka) oli mu päev korda läinud. Ühtepidi kippus natuke seljataha jääma, aga võibolla lihtsalt kartis ja otsis tuge.

Ponisid õpetasime ka jalutama, aga no nemad jalutasid ikkagi meid lõpp kokkuvõttes. Kahe kordega mõlemal pool ja poni ikka tahtis jooksu pista :-D Aga hiljem tegelikult oli päris normaalne ja kokkuvõttes olid kõik suksud täna tublid. Homme veel vaja Hestia ja Hiibus (mõlemad Hilbekust) ära teha ja siis olla niisama ilus. Mõtlesime tutvustada neile maneeši ja latte.

Aga mis on hästi vahva! Toris tulemas ülevaatus, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid tulemas on Tori Hobuse I etapp :-) 14.mai takistussõit, 15.mai koolisõit. Kaks päeva ja vahva ka see, et mul 15.mai sünnipäev, seega saab laupäeva õhtul seda hobuinimeste seltsis pidada :-) Teiste inimeste seltsis pean peale seda võistlusnädalavahetust nädal aega. Aga teeme trennikatega juba ettevalmistusi ja kutsusime endale koolisõidu treeneri ka, sest me kõik hakkame skeemi ka sõitma! :-)
Homme läheb Sanna Vääna võistlema ja toob Orsella varustuse ka ära. Ma sain vahepeal need kätte, aga enamus asju olid väikesed, ratsmed vale värvi ja libisev polnud kahe otsaline. Päitsed ja nöör vähemalt olid parajad :-D Scapa kõrvad saan ka talle ja ühed uued suulised homme, kui Cumbile tuuakse üks märake paaritusse.

Aga praeguseks kõik ja
LONG LIVE the ORSELLA.
Rinsu.

Meil on Orsuga oma laul nüüd :-)

2011-04-02T09:17:00.000-07:00

N. Bedingfield- Pocketful of sunshine.

........sest Orsu ongi minu pocketful of sunshine!! Mu väike päike igas päevas :-)

Nii lapsik aga samas nii armas :-)

Nagu mina ütleks:

I got a pocket,
Got a pocket full of sunshine
I got a love an' I know that it's all mine
Oh, oh whoa oh

Ja siis Orsella ütleks:

Do what you want,
But you never gonna break me,
Sticks an' stones are never gonna shake me
No, oh whoa, oh

Ja mina lähen:

Take me away

A secret place
A sweet escape
Take me away
Take me away
To better days

Take me away
A hiding place

Ja siis Orsu jälle:

Wish that you could,
But you ain't gonna own me
Do anything you can to control me
No, oh No-o

http://www.youtube.com/watch?v=KMRn2JcSrtg

Aga et siis see oli hästi ülitähtis postitus, aga lahe laul vähemalt. Ma panin selle endale äratus helinaks ja nüüd ma lausa iga päev kiirustan tööle, et oma lemmikut näha. Hirmus mõelda, aga see hobune meeldib mulle rohkem kui Sildom ja Landolet :-S NÕME.

Rinsu.

Selline lugu siis..

2011-03-26T05:59:00.000-07:00

Ma olen väsinud.. Nii väsinud.. kõigest. Tervis on jama, terve põlv lahases, karkudel käimine, tööd teha on palju, jaksu on vähe, stress on suur. Reidi horoskoobi järgi veel ka armastus, seks ja sõprus katastroofiline.

Hobuste armastus: kas õnn või needus?

Ma ei viitsi enam. Ma ausalt enam ei viitsi.

Orsella esimesed võistlused ja Cumberlandi võõrratsanikud.

2011-03-20T15:18:00.000-07:00

Seekord väga kirjutada ei viitsi, lisan pildid ja panen mõne kommentaari juurde.

Niisiis.. Orsellakese esimesed võistlused. Algas päev vahvalt, magasime 1.5 tundi sisse, kuna olime eelmine päev tallis liiale läinud üleval olemisega :-D Märad oleks pidanud poegima, aga siiamaani pole veel keegi pooldunud ja no ega me neid märasid ka nüüd terve öö ei valvanud, põhjus oli ikka millegis muus, kui nende jälgimises.. :-D
Orsu läks suurde autosse hästi, panin teda suht üksi peale ja kartis alguses. Õnneks väike armas tallikülaline Greteke aitas mind ja lükkas Orsut tagumikust ja tuli peale. Rahulikult ja aeglaselt, aga kordagi ei tõmmanud tagasi või astunud maha plate pealt. Koguaeg suundus edasi. Seega tubli!

Võistlustel oli väike närvipundar. Kõik oli niii uus ja erutav, seega närvitses endal energia maha ja esimene sõit oli päris hea. Väga rahulik ja selline tibin tobin, ei läinud seekord kusagil uugama. 100cm jaoks oli muidugi surnud.. Aga see selleks, edaspidi harjub ära, et võistlustel ei tasu uue koha üle närveerida. 100cm panin ise ikka ulme puusse, olin ise ka väga väsinud ja süda läikis :-D Aga hobune oli tegelt super.. Ei istunud võõraste tõkete ette maha ega ei kartnud mitte midagi. Nii tubli tsikk.. Aga maha ajasin mõned tõkked.. Okseri ees oleks pidanud täiega edasi sõitma ja oleks klappinud, aga ma viskasin ratsme ära ja ronisin kohe ette :-D Siis ühele lattaiale sõitsin üli põhja ja suur hobune ei tulnud välja, suht raske nii suurega, peab koguaeg kontrolli all olema. Pisikese fuleega suksuga lihtne, läheb korra lappama, siis ei juhtu hullu midagi, mahutab end ikkagi halbadesse olukordadesse ära. Orsellaga mitte. aga me ju harjutame :-) Ennem võistlust polnud väga hüpanud ka ning ega üle Orsellalt. Ma arvan, et ta unustas jälle oma esimest kossikest tõsta, kuna video pealt klapp sattus päris hästi aga samas oli selline kehv pööre hüpata, aga sattus jube hästi aga no ei tea. 100cm igatahes 12kp tuli ja 80cm 0KP ja I koht :-D Irw... no kõik puhtad said. Orsella all näevad tõkked kõik nii väikesed välja..

Ma asendasin oma jalused vms siin, sp ka selline ilus istak, aga tegelt mul on koguaeg ju jube "ilus" istak..

Cumberland oli päris OK arvestades, et ta polnud ligi 2 kuud ratsutanud.. Peale viimast võistlust on seisnud. Mulle meeldis teda Urmasega vaadata kõige rohkem, temaga istus tal tegelikult väga hästi (kartsin tegelikult teda kõige rohkem, kuna ta tahab hobuseid jube kokku vahest, no tundub nagu) ja jäin rahule. Ivo kukkus seal oma jutu järgi provotseerima ja katsetama ja siis teist tehnikat proovima :-D Ütles, et hüppab siis hästi, kui lased tal tegutseda, aga kui hoiad või proovid ise midagi teha, siis hakkab plokkima. Ma ei tea, kui hobune hüppab ühtemoodi hästi, siis milleks vaja hakata midagi muutma üldse. Seeselleks, Ivoga oli ka hobune tegelt väga ilus :-) Kuid siiski, Urmasega hüppas hobune vähem "kääri".

Ja ega tõkked ka väga väikesed olnud. Tõusev oli ikka korralik :-) Ok, praeguseks lõpetan. Saan varsti Orsussu varustuse kätte ja homsest algab mu kaheksa nädalane endise kehakaalu taastamise kuur :-D Vaja need jõhkrad kilod maha saada, mis talvel peale tulid. Endal ka juba kehv olla :-D

Aga kribamiseni,

riinyz.

Minu tüdruk.

2011-03-05T13:52:00.000-08:00

Mu kallis..

No ja siis siit järgneb Orsella uus varustus:

And yeap, she's getting it all!

Märtsikuus kõik on uus.

Maailma parim.

2011-03-04T15:14:00.000-08:00

Ei taha siia pubeka juttu kirjutada a.la Orsu laav (K)(L), aga no pagana pihta, see hobune on mu südame ikka sajaga võitnud. Armastan teda niiiii palju! :-)

PS: Isegi tavaliselt kriitilise pilguga vaatavale Marjelegi meeldis temaga ratsutada :-)

Lootust täis Ootus!

2011-02-23T13:04:00.000-08:00

Ootus poiss. I: Opaal, s: 2008. Ma vist polegi temast rääkinud veel. Tegemist on siis suurema väljakutsega, kui Cintia ealeski kokku. Mäletan eelmist aastat, kui talle ei saadud päitseid pähe, ta lihtsalt niiiiii räigelt kartis, ei mänginud nn. "siga". Kui temaga tegelema hakkasin, oli asi ikka sama hull. Päitseid võisin tunde pähe panna.. Lõpuks panin talle sõime kaera ja selleks, et ta kaera kätte saaks pidi ta oma kukla panema minu käe alla. No ma ei oska nii täpselt seletada, aga ta sai kaera süüa vaid siis, kui mina ta kukalt katsuda võisin. Poole tunniga lubas juba kõrvakesi ja pead katsuda, see oli suur edusamm. Siis saime päitsed ka juba varsti pähe.. Nädalaid harjutanud päitsetega hakkas asi looma ja arvasin, et on aeg kapju võtta.. Holy crap.. Ma püüdsin päevi/nädalaid järjest, et ma VÕIKSIN puudutada ta jalga aga mingit tulemust ei olnud, ta kartis mind niiiii palju ja isegi kaer ega maiuseid ei läinud talle enam korda. Ma ei saanud jalga puudutada nii, et ta poleks minust üle jooksnud kabuhirmus või tagujalgadele tõusnud. No päris psihh oli ja jätsin ta mõneks ajaks rahule ning hakkasin teiste tema ümbruses olevate noortega tegelema/ratsutama. Kui mõnda aega hiljem ta uuesti välja võtsin, siis ei oska öelda, mis tal juhtus.. Plõks käis ajust läbi või rääkisid talle teised hobused, et midagi hullu ei juhtu, kui inimene teda katsub? No hobune hakkas normaalseks. Tõsiselt kohe. Mõned minutid võtsid aega, kui sain ta esimesi jalgu katsuda ilma probleemideta. Alguses veidi jamas aga talle on äkitselt suhkur niiii maitsema hakanud, et sellega annab teda vabalt ära osta. Tagumised jalad ka. Järgmine päev tuli Aadi ja tahtis ta ära värkida, aga ma ei lubanud- arvasin, et liiga kiiretsi tuleb see tema jaoks. Aga Aadi, tuntud oma vanas headuses, on põikpäine nagu noor vasikas ja värkis ta ikkagi ära.. Ja võta näpust, hobune oli tiptop normaalne olnud ja hoidnud oma väikeseid kossikesi ilusasti. Peale seda päeva olen ma teda igapäev puhastanud ja kamminud, toppinud selga sedelgaid ja valtrappe, tekke jne aga seda ainult tallivahel ja hobune on jumala normaalne. Jalgadega probleeme pole ja ta ise on niiiiii nunnu lihtsalt.. tõeline sõber.. ainuke jama, et kõik mu suhkru ta ka ära sööb. Veel on tal vahva naabripoiss, kes teeb ta ukse koguaeg lahti. Ta on veel vanas boksis, täpselt seal, kus lõppeb ära maakivibokside ehitus ja kõrvalt naaber nihverdab koguaeg ta lahti.

Selline vaatepilt avanes mulle hommikul talli tulles.

Ja no peale pikka õgimist on kõht ikka punnis täis ja vajab

puhkamist. Pöörake tähelepanu ta pepu peal olevale

pigmendi laigule.

See on nagu tagurpidi süda!

Ootusega plaanin oodata soojemat aega ja kevadet, siis teeme tutvust ehk ka sadulate ja asjadega. Varsti ehk ka kordetöösse. Pean mõtlema, ei taha temaga liigselt kiirustada.

PS: vabandan piltide kvaliteedi pärast, need on mu juustuga tehtud.

Oh ja mu väike Orsella! Mu pisike tibu.... Meil on suur õnnetus kaelas. Miski asi on turja ära hõõrunud.. Ilmselt tekk või on saanud kusagilt mingi obaduse. Sadul on välistatud, kuna ma ei sadulda oma hobuseid turja peale ning Orsellal pigem vajub sadul taha, kui ette. Igatahes üks päev nägin, et kahtlane asi seal ja hakkasin sikutama seda ja hobune hakkas jõhkralt siplema ja ähvardas lüüa jne.. Ta on üldse ülipirts igasuguse valu peale ning jätab kahjuks kõik valulised korrad meelde.. Kui alguses ta vöö liiga kõvasti kinni tõmbasin, siis paistetas kõhu alt üles lihased, läksid paari päevaga ära aga ta on pool aastat juba taielnud ja ähvardab hammustada (pole siiani veel hammustanud) kui vööd pingutan. Igatahes tal oli see valus ja ma õrnalt nokkisin kärna maha, see oli täiesti lahti ja all juba roosa nahk, seega vigastus pidi olema pikajaaline, ka karv oli alla juba hakanud kasvama. Vaid ühest kohast oli veel veidi "lögane", selline nööpnõela pea suurune auguke, see oli kahjuks põletikus ja tekitas valu ja ka ülejäänud selg oli tundlikum, kui tavaliselt. Kusjuures, see koht on täpsete (!!) mõõtmetega ristkülik. Umbes tikutopsi suurune, igast küljest võrdne oma paralleelidega. Jube raske seda tohterdada, kuna ta kardab, et teen haiget talle. Kui kõvasti seda kohta näitseks patsutan või tugevalt silitan, siis on tal üli savi, aga nagu sinna peale puhun või vääga õrnalt katsun, siis kukub taidlema ja nahka "väristama". Aga heakene küll, küll me end terveks ravime. Iga päev tohterdan. Trenni ei tee, aga maneesis mängimas käime küll! Sinine kile, mida algul kartis nagu keravälku, saime mängu lõpuks laudjast kaelani sikutatud ja ka üle kõrvade tiritud, ilma, et ta oleks minema jooksnud. Ta kartis küll ja oli ebakindel, nägin seda ta silmist, aga ta siiski usaldas mind ja lubas enda ümber askeldada. Kallis loomake. Õpetasime veel mõndasid trikke, aga need väga ei õnnestunud. Vajavad harjutamist! :-)

Empiir ka tubli, hüppasime esimest korda üle kahe ristikese (kolmene fulee) ja oli tip-top. Teisest vedas mööda, kuna oli harjunud ennem seda ära pöörama, aga hiljem abilatiga oli tibintobin. Hobune õpib niiii kiiresti.. uskumatu.. Tal on niii hea tasakaal ja ta kannab ratsanikku nii hästi, jookseb jumala sirgelt ja säilitab oma tempot nii normaalselt, ei sure kusagil välja ega midagi, piitsa ega midagi ei lähe vaja. Galopile tõuseb ka juba päris rahuldavalt ja üleüldse mõnus rull on. Painutasime ka esimest korda, mõned sammud sisse poole ja saime hakkama :-D ULME!! Säärest peab lugu, kui ikka sellega kusagile poole surud, siis astub eest või astub kiiremini (oleneb, mida küsid). Pööramine hakkab ka juba päris kiiresti tulema. Ühesõnaga olen rohkem kui rahul selle poisiga. Tõeliselt uskumatu hobune!! Sõidaks temaga suisa igapäev, sest ta nii hea, aga kuna ta vaid kolm, siis see aasta üle 3x nädalas kindlasti ei sõida. Aga eks ta müügis ka, vaevalt, et järgmiseks aastaks teda üldse on. Niisiis, kes tahab endale super vinget täkku Ex-Caliburist? :-) Hüpet, välimust ja iseloomu on! :-) Pahasid kombeid ka ei ole.

Hetkel vist rohkem polegi midagi lisada.. Ükspäev tegin 10 suksut ära, ise ka imestasin, aga mul on nii vahva ema, kes vedas neid mulle järjest maneesi, pani valmis, jalutas maha, viis talli jne.

Aga pragu tsauki!

Rinsu.

Olin täna nii tubli..

2011-02-17T10:45:00.000-08:00

..sest kirjutan täna blogi. Üleüldse, kas keegi veel loeb ka seda? Kas on mõtet edasi pidada? Jälgijaid küll on 137, aga pooled teist tulid siis, kui ma Landoletiga sõitsin, veerand kui Hispaanias olin ja teine veerand siis, kui Sildomi ostsin. Andke teada kommentaarides, kes veel loevad ja kas on mõtet edasi kirjutada.

Teisalt olen tubli ka sellepärast, et olen Orsule uue varustuse kokku ajanud. Irf. Ostsin talle ilusa uue tekikese, valged kaitsmed, uue valtrapi, uue rinnarihma/martingali jne. Tahan ikka veel seda geelpatja lambanahaga ja ka pruune kaitsmeid. Pidin endale uue GPA Speed Air kiivri ostma, aga sellega juhtus naljakas lugu. Esmalt ütlen, et mu praegune 56 suurus on mulle veidi suur, võiks olla number väiksem. Kui mulle mütsi tehti, siis mõõdeti see 55 peale. Tahtsin Kadritl osta siis uue kiivri, mis oli 54, aga pidin enne proovima, kuna kartsin, et on väike. Kohale jõudes märkasin, et kiiver on 53 suurus ja pähe proovides selgus, et see on mulle suur. Nagu FTW? Naljakas.. Hea, et proovisin, imelikud mõõdud igatahes.

Siis olen tubli ka veel sellepärast, et tegin täna 8 hobust ära sellise külmaga. Oki, Cumbi oli vaid koplis aga temaga hetkel muud ei teegi. Kiiresti vast läks sellepärast, et nii külm oli ja pidin ringi sebima koguaeg, et sooja hoida ja pikki trenne ei saanud teha ka, kuna kui hobused oleks higiseks läinud, siis võinuks nad külma saada. Muidugi pika karvalised läksid veidi niiskeks ja härma, aga hiljem boksis jahtusid tekikestega maha küll.

Esimesena tegin ikka oma sweet-heart'i ära. Orsussu. Varasemast rääkides olen talle kordet palju teinud, väga palju sõitnud ei ole, nüüd hakkasin jälle kuna loodame varsti võistlema minna. On kõhnaks jäänud, tõstsin ta toidunormi (saab nüüd graanuleid ja ka mashi) ja mulle juba tundub, et on parem. Ükskord õpetasin talle trennis taandamist. Tulin selle peale siis, kui kõigi teistega trennis taandasin ja Orsella ei osanud seda.. Ma mõtlesin, et olen õpetanud aga ei olnud. Ja no talle oli seda selgeks teha kõige raskem. Nädal või rohkem jamasin, teised said kohe selgeks (ühe trenniga), aga kui esimest korda tagasi astus ja rohkelt kiita sai, siis oli täpselt selline tunne, et "aaaa, tagurpidi pean astuma vää, okei ää", täitsa blondiini momendid olid tal terve see nädal kallal. Nüüd teeb kõikidest kõige paremini! Tänane trenn oli okitoki, galopis sain ta esimest korda kokku, nagu väääga kokku (mis tegelikult ei ole mul noorte hobustega sõitsmisel eesmärk), aga kuna tal on nii pikk fulee, siis oli see üsna vajalik (ei mahu süsteemide vahele ära üldse, ridadest parem ei räägigi) ja täna oli siis niii mõnna. Algul sõitsin martingaliga ja hüppasin natuke (üle madalate ristikeste) ja tulin kolmest vahet neljaga jne.. Hiljem ei saanud enam lahti sõidetud ainult, mi bäd. Siis mõtlesin veel veidi ratsastada ja panin korra libiseva peale, et ta väga ei vehik oma peaga kui edais suruda (ta kipub seda vahepeal tegema, Opaal ju), ja traavis siis oleks rahulikum tempo aga elavam samm. Tuli välja küll ja toppisime kaks paksu tekki selga ja talutasin talli, kus ta tallitekkidega sisse mässisin. Kohe lasime ka noored sisse ning tegin Orsellale mashi. Mu Josera mash sai otsa, peab kusagilt uue sebima.

Cumberlandi viisin ka ennem õue, kui Orsuga sõitma läksin. Ta lausa nuttis, et pärast sisse saada. :-D Traavis ja galopeeris seal ringi, et sooja hoida, muidu ta nuusib junnid üle, kakib nende peale juurde ja läheb värva juurde ootama, millal sisse saab. Nii et midagi uut, perutab ka juba :-D Tähendab, et on külm.

Järgmine oli Empiir, panin ta kohe sadulasse ja läksin maneesi. Ilus hobune on, ma pole teda vist varem maininud teda oma blogis. Kolme aastane täkk, Ex-Calibur on isa. Hea ja mõistlik iseloom on tal ema poolt tulnud, välimus isalt, seega hea combo. Kuna unustasin oma kiivri talli, siis mu mamps läks maneesist tagasi seda ära tooma. Senikaua kordetasin teda külgratsmetega ja lasin lahtiselt üle lattide joosta jne. Siis saabus mu kiiver ja ronisin selga talle teist korda elus. Mõistlis suksu, esimene kord veidi rabeles, täna oli ideaalne. Olime nats kordel, siis läksime suurele ringile ja hakkasime traavi sõitma. Damn kus on hobune alles. Täitsa loll või siis ülitark, ei teagi kumb.. Jookseb suurte pikkade sammudega, rullib mööda maneesi ringi, sisse ei vaju ega karda midagi, nii lebo hobune.. Ja teist korda sadulas. Võtsin seisma, taandasin (automaatselt tegi seda kui enam ei lasknud edasi astuda ja säärtega surusin), edasi traavile ja tõstsin galopile, sõitsin ühe sirge galoppi ja lõpetasin ära. Väga imelik hobune.. Ma mõtlesin,et Orsella oli alguses lebo hobune aga see.. See on ikka täiesti teine liiga. No andsin talle palju maiust ja eks järgmine nädal lähen jälle selga. Võib-olla laupäeval ka korraks.

Siis olid järgmisteks Praost ja Patriits, olid korde peal maneesis. Praost pessoa-systemiga ja Patriits tavaliste külgratsmetega. Need on talle nii suured :-D Väikse suksu ka. Peale neid tegime veel Hortuse ja Orpheusi ära, nemad ka mu uued. Mõlemad kolmesed, Hortus on Homerusest (täkk) ja Orphepus Opaalist (ruun) ja mõlemad on nii erinevad. Hortus on kole kui öö aga no niii armas.. Peale laka lõikamist läks veidi esinduslikumaks, aga mõnus sonsu. Jooksis pessoa süsteemiga nii hästi aga nii noore kohta natuke liiga alandlikult, seega pidin teda ikkagi kommiga lohutama, talle tundus see meeldivat. Tema ja minu esimene kokkupuude oli sedasi, et toppisin päitsed pähe, viisin nööride vahele ja puhastasin ära, toppisin sedelga selga, tõmbasin vöö pingule, viskasin krõbiseva teki selga ja valjad pähe ning maneesi poole. Olgu öeldud, et varem on teda vaid puhastatud ja näituse tarbeks korra valjad ka pähe pandud, peale seda on seisnud ainult. Niiet jumala sonsu, ei teinud millestki välja, maneesis panin külgratsmed ka külge ja vastu ei hakanud. Oma armsuse tõttu on ta üks mu lemmikuid, kahju ainult, et ta nii kole on ja nii räpane :-D Aga see pole tema süü.. Orpeus kakleb pikkade (!) külgratsmetega juba paar nädalat, ei istu talle need.. Täna esimest korda väsis ja ei kakelnud nendega enam, ta üritab neid koguaeg parema esijalaga lüüa :-D

Viimane oli Catriona, ratsutasin temaga, päris ergas oli tema kohta. Vaikselt areneb ja eks me proovi veidi kiiremini liikuda :-D Ükskord kulgesin ta seljast alla, hüppasime mingit 20cm ristikest vastu seina ja siis veeresin alla, kuna ta vist tõrkus.. Ma ei tunne tema seljas olles üldse, kuhu ta liigub või läheb, kuna ta on nii paks ja suur, siis lihtsalt ei saa aru :-D

Cintiale tahtsin üks päev selga minna, ma tallivahel olen juba olnud ja nii, aga maneesis kukkusin 8 korda alla niiviisi, et ma ei saanud kordagi selgagi HAHA. Tase. aga ma vist olen sellest juba kirjutanud.

Vabandan kirjavigade pärast jälle, venna arvutil on nõme klaviatuur ja ma vaatan telekat ka poolesilmaga, niiviisi kaob mõttelõng vahepeal ära.

Olge tublid ja kirjutage siis, mis te arvate selle blogimise kohta.

Nägesh,
Riin

Rääkima asub professionaalne Riin.

2011-01-27T23:19:00.000-08:00

Zzzzzz :-D Noh, läinud on kiirelt ja üsna piinarikkalt. Mm.. Ruilas käisin võistlemas, enam-vähem ok oli seal, selline nii ja naa. Aga siis Väänas käisime nädal tagasi või nii.. IRW! Ma sellest ka hea meelega ei räägiks, kuna ma tulin 10.5m vahe ühe fuleega ja 4 fuleed, kus osad tiksusid viiegagi, tulin mina kolmega. No mul oli kõikides sõitudes parim aeg loomulikult. Pidamine oli nagu talvel ikka, väga kehv. Cumpsil tuleb hambad üle lasta teha, seal PEAB olema midagi hullu, et ta niiiiii räigelt vastu hakkab ka kõige pehmemale suulisele.

Siis eile kukkusin Cintia seljast 8 korda alla, kusjuures, ma ei saanud kordagi selga niiviisi, et oleksin kaksi-raksi seljas olnud. Tallivahel olen küll istunud korraks jne.. Aga maneesis pani ta oma sõna ikka väga selgelt maksma, et tema selga küll keegi ei istu :-D

Orsella sai endale sussid jalga! Neljakordsed talve rehvid. Ehk saame võistlema ka peagi. Muidugi suutis ta oma kallid kõige ilusamad pruunid valjad ka ära lõhkuda.. Astus neile sisse lihtsalt, kui tõket kohendasin.

Jänx on ka ikka ulme meil.. Alguses Maario ütles, et ei tohi anda palju süüa (nii pool peotäit sai võibolla) ja siis küsisin teadjama käest üle (selle, kelle käest saime selle jänxi) ja tema ütles, et võib anda nii tihti kui jänes tahab :-D Maario ütles siis, et tahtis raha kokku hoida, irw :-D Aga nüüd anname rohkem ja jänes on nädalaga niiiiiiiiii suureks kasvanud.. JÕHKER! Kääbusest pole enam haisugi, kaalub jumala palju ja junnib endiselt igale poole. Vahepeal püherdab jube armsasti ja jääb diivani peale lösutades magama :-D Jumala nunnu on.

Aga muud polegi kirjutada, koolis on raske ja tööd on ikka meeeega palju. Mu kõige lemmik tund on ikkagi vene keel, ma lihtsalt valdan seda niiii hästi! Stipendiumist jäin ilma ennem jõule, kuna mul tuli poolaasta kohta üks neli viite sekka. No hästi. Aga mis seal ikka, püüan edasi!

Aga kirjutamiseni hetkel siis!
Rinzu

Panin Cintiale sadula selga!

2010-12-29T10:13:00.000-08:00

..jap. Talli vahekäigus, isegi lubas, kinnitasin ka vöö ja puha ja tegime paar tiiru tallivahel ja tagasi boksi. Valjaid saime ka juba kiiremini pähe. Jalgu annab ka hästi. Muud ei tahtnudki öelda.

aaa.. meie laps pissib meie peale. Kas see on võimalik, et jänes tõstab jalga? Ma kardan küll, sest ma istusin põrandal maas, selg vastu diivanit ja jänes jooksis mööda diivanit kuiüht äkki oli mul abaluu peal suur loik. Eile siis jõime kodus siidrit ja Tuti läks hulluks selle peale, tahtis hullult juua seda. Täna tahtis mu singivõileiba ära süüa. nagu what the ef. Aga nunnu on ta endiselt!

A.le Coq Flurry :-D

...sest McDonalds Flurry on moest läinud.

Nägešh.

HÄID JÕULE KÕIGILE!

2010-12-23T12:04:00.000-08:00

..ja edukat uut aastat! :-)

Kirjutan kiirelt siia veidike oma tegemistest. Tegime eile avarii, kõik õnneks elus ja terved aga veidi ehmatav oli siiski. Muska kinkis mulle jõuluks Tutikese (Tudistaja), andis varem kätte :-) Cumbi pidin viima teise boksi (vanadesse), kuna murdis end öösiti välja koguaeg ja tema buliimia lõi valla ning ta sõi meeletutes kogustes silo ja kaera endale sisse.. Mu ainuke ERITI range dieedi peal olev hobune ja selline öö-sööja. Ulme. Tegin korda veel talli, koristasin ka Sandra asjad kokku ja tegin sadularuumi korda. Ilus on! ja korralik. Olen enda üle uhke! :-D

Tudistajast veel pilt:

ILUSAID PÜHI JA EDUKAT UUT AASTAT KÕIGILE!

Riin

2010-12-20T23:59:00.000-08:00

Ma ükspäev pidin kindlalt kirjutama, et midagi tähtsat öelda.. Aga nüüd on meelest läinud. Njh. Et siis.. Whuu. Polegi midagi kirjutada, ühteviisi olnud koolis ja tallis, tallis ja kodus. Jäin ju ka stipendiumist ilma, kuna tuli üks neli poolaasta kohta. Suht nõme. Tallis on meil tublid olnud Orsu ja Patriits. Orsu on energilisemaks läinud, miskipärast kangemaks ka aga kui õue sõitma saab, siis küll asi paraneb. Patriitsu on eriti tubli olnud, õppinud end isegi galopis mingil määral kandma ja ei vaheta iga pisikese segaja pealejalgu sirge peal :-D
Kostüümiratsutamine oli ka Toris, vahva oli. Vaheaeg on mul nüüd ka, nüüd paras aeg kahe aastased välja võtta ja neid katsuma hakata, et järgmisel aastal kiiremini sadulasse saada. Eesmärk siis selline, et kannab inimest, jookseb traavi, jääb seisma ja läheb kuidagi galopile ka ja siis müüki. Neid kahe aastaseid, kes tuleks järgmine aasta sadulasse panna on nii palju... 20 vms.. Ma ei teatäpselt tegelikult, aga ulme kogus ja lisaks veel osad kolme aastased on kah täitsa ratsastamata, rääkimata neljastest, kes järgmine aasta juba viieseks saavad :-D Aaaa! Cintia! See murelaps on ka peaagu viiene ja ratsastamata. Aga temaga ei kiirusta, sest tema on meil murelaps. Samas tuleb pisikest kiita, eile lasi endale valjad ilma rabelemata pähe panna! Aega läks viis-kümme minutit, aga ta oli super tubli. Koos porgandiga muidugi :-) Kardab suulist kole hirmsasti ja pärast seda, kui ma talle peale tunni ajalist möllamist sunniviisiliselt ussirohu kurku lükkasin on usaldus nullilähedasest olematuks muutunud. Aga siis lasime tal olla ja rahuneda, ning nüüd on juba päris sõber. Tuleb juurde ja uudistab jne.
Aga olks, ma lippan hetkel mehele jõulukingitust ostma, selle peale läheb kah terve varandus ja Orsu ei saagi jõuludeks nüüd geelpatja naturaalsetvärvi lambanahaga, aga eks ta ole ka porganditega rahul :-)

Orsella on... maasika värvi?!

2010-11-25T12:14:00.000-08:00

Või kreemjas valge.. selline roosakas.. Teen millalgi pilti ka. Klippisin ta ära igatahes täna (uuesti), jumala karvik oli. Ikka räigelt karvik ja nii armas värv tuli välja, selline roosakas valge täpiline. Lõige on samasugune nagu Cumberlandil, aga C asemel on pepu peal O. Sõites on päris OK, traav on juba päris selline, nagu olema peab. Tuleb kokku ka, astub sääre eest. Voldi peal hoiad välimist ratset peal, sisemise säärega surud ja taguots kohe väljas, sisemise ratsme võid lihtsalt lonti ära visata ja ikka on voldi peal samamoodi edasi. Liigub sirge peal juba õlg sees, taguots sees pole veel proovinud, aga see on maneežis ju hulga lihtsam. Galopp on ka veidi parem, nats kange on.. Aga maneesis pole ta galopis kunagi eriti "pehme" olnud. Nii vähe ruumi ja kitsas, selline tunne, et käib igas kurvis pikali. Aga tuleb juba kokku, selliseks päris rahulikuks. Säilitab tempot jne :-) Kui midagi nõudma hakkad (painet vms), siis ärritub vahepeal. Ükskord (tglt seda ikka juhtub) kui pikalt trenni tegin, siis galopis suri välja ja jäi traavile. Surusin koheselt edasi (andsin vist kandadega mõlemalt poolt korraga) ja viskas hopsti tagant üles :-D Niiet chikal on iseloom tekkinud :-D Või on asi selles, et ma suht söödan teda üle kaeraga liiga palju. Kogustest ei hakka siin rääkima, khõmm.. Aga suur hobune ju vajab toitu ning hobune olgu ennem erk ja peru kui laisk kui surm :-) Hüpanud oleme ka mõne korra.. Tahaks temaga jörgmine aasta võistlema hakata aga ei tea, kuidas.. Ta ei hüppa 60-80cm. Nagu, lihtsalt EI HÜPPA. Galopeerib üle :-D Teeb lihtsalt natuke kõrgema sammu :-D Ja kui hüppab siis nii kangelt. Ei siruta ega miskit. Tõke kõrgemaks panna, hakkab sirutama ja vaatama, hüppab isegi varuga :-D Maha küll ei aja, aga hüpet ka ei tee :-) Samas pole vaja ka.
Me olime tänases Maalehes ka muide.Aga nii kohutav pilt Orsellast pandud, ta ausalt ei näe selline imelik välja :-D Ja enda pildist ma ei räägi üldse :-D
Aga minu mimm on, kõige armsam maasikavärvi hobune :-D
Cumbi on ka mu ninnunännu boy, erguks on läinud. söödan ju teda ka koguaeg. Hammastega on midagi mäda vist ainult.. Pööretes rabistab hirmsasti peaga. Proovin homme fullcheeki, äkki on parem sellega. Täna sõitsin twistiga, pööretes ikka jõhkralt rabistas. Fullcheekiga ka, aga mitte nagu nii hullult. Hüppasin täna siis, ok oli. Üritasin rohkem elavama tempoga sõita. Tulin ühte süsteemi ja okserit. Süsteem oli mingine 100cm ja okser kõrgem. Selline 125 järsku. Tulin süsteemi 2x ja okserit 3 ja lõpetasin ära. Selline näeb välja meie ennem võitlust hüppetreening :-) Laupäeval Ruila võistlema. Tglt poleks pidanud üldse hüppama isegi. Arstionu tuleb igatahes kutsuda talle.

TUULI, kui sa seda loed, siis anna andeks, et mu blogi kirjavigadest kubiseb, aga kell on 11 õhtul ja ma ei viitsi enam parandama hakata :-D

Nägešš,
Riin

Cumberlandiga Väänas

2010-11-16T13:38:00.000-08:00

Käisin nubluga võistlemas. Kokkuvõttes läks ikka väga hästi. Olime ennem võiustlust hüpanud vaid 2x (parkuuri mitte kordagi) ja esimene kord ka kuu aega tagasi, teine kord kaks päeva ennem võistlusi. Esimese hüppetrenni pilte olen juba blogisse lisanud ja sellest nats rääkinud, viimasest korrast aga mitte. Pole tegelikult pilte ka, aga lühidalt öeldes see 110cm okser, mida hüppasin, tundus mulle ausõna 135cm IRW! Pole ju nii ammu hüpanud (eelmine aasta võistlesin paar korda Landuga suvel, siis Silluga selle aasta alguses ja rohkem polegi), ainult noortega pisikesi.

Ennem võistlusi viisin Cumbi maniküüri ka, ta nii hirmsalt komistas koguaeg oma esimeste jalgadega, nagu veljed alla sai lõpetas kohe komistamise. Tagumised veljed on rehvideta. Siis raseerisin poiska ära ka, tegin Estonian Wax'i talle tuletatud Brazilia'st.

Pildil valge osa on pügatud ala.

Ainukesena jäi tegemata lakk, aga see oli nagunii enam-vähem normis. Usun, et ennem uut aastat ei hakka kakkuma ka. Saba lõikasin hästi lühikeseks (mitte kogemata või et see mulle meeldiks), aga tal oli ennem nii kole saba.. Nagu ilus paks ülevalt ja siis ühest hetkest tuleb vaid paar jõhvi maani. Need lõikasin maha.

Reede õhtul läksin kell 1 magama, äratus oli 4.30 ja sõitsime Torisse, Sanna tuli järgi õnneks mulle. Jõudsime umbes poole kümneks Vääna ja läksime Sannaga kohe parkuuri vaatama. See 85cm tundus mulle juba 95cm irw! No jumala ulme kui kiirelt võivad kõrgused hakata hirmu ärata. 95cm rada oli üsna norm, viimasele pööre oli üsna raske ainult, sest tegin endale ise selle raskeks. Puhas oli ja 10 koht. Ei, sain 1kp aja eest ka. 105cm oli selline enam-vähem rada jällegi, midagi mega keerulist polnud aga (!) 4kp. Panen videolingi ka siia, saate ise vaadata kõige lõpus. Viimasesse tõkkesse hüppasime sisse. Samm kõik klappis jne, oleks pidanud õigest kohast ära hüppama aga tegi sammu alla ja hüppas sisse. Ennem tõket tundsin juba et krt vahib midagi (kas planku kurat teab mida) ning tõket lihtsalt ei näinud vist. Hästi imelik, samm klappis algselt nii hästi. Aga mis seal ikka, muidu oli jällegi enam-vähem. Jõudsime siis kell 2 öösel tagasi Pärnusse (pidime vaya 125 ära ootama, see lõppes südaöö paiku), mu vend tuli mulle koos Muskaga järgi ja läksime koju. Tee peal piinustas meid politsei.

Hommikul 6.30 ülesse, talli, hobused treikudesse ja Vääna poole sõit. Õnneks läks see nii kiiresti. Olime kohal, vaatasime parkuuri ära, panime hobused kohe valmis, soojendama, parkuuri sõitmine, hobuse maha jahutamine, autasustamine. Kell 2 või 3 olime juba Pärnus tagasi. 110cm oli meil puhas Cumbiga, aga meeletult palju jäi ristlema. Kas oli asi väsimuses või sai parem tagajalg koormust liiga palju. Soojendus oli ikka üsna s*tt maakeeli öelduna, kõrgeid tõkkeid ei hakanud üldse hüppama. Ei olnud mõtet, hobune oli niigi väsinud. Parkuuri saime vigadeta küll läbitud, aga njh. Pidin mitmes kohas alla kukkuma, viimasel eriti. Igatahes nüüd on mul huul puruks ja lõua alt sinine ja selline muhk üleval, lõin ennast vastu ta kaela ära.

Igatahes võistlus õpetas, et pean hakkama ükskord ja ometi pöörama õppima säärte, mitte ratset venitades. Sut tihti vajus õlast välja, hakkas ristlema jne. Pean tegema tempomuutsi, teda natuke teravamaks sõitma (st. ergumaks, suht loiuke on ja pika sammuga, vahest vaja natuke "särtsakamat" ka) ja proovima trennis kas üle kavaleti või ristikese pisemaid pöördeid, õppima ümber sääre pöörama pool piruettidena jne. Sellised oskused tuleks võistlustel kasuks. Alustada tuleks normaalse voldi sõitmisest säärte abil.. Trennis tuleb kõik jumala normilt välja, aga rada sõites ununeks nagu kõik ära ja tirin vaid ratsmest nagu.. Eks me proovi edasi areneda.

See nädal on Cumberlandil puhkus, järgmine nädal ratsutan mõned korrad (proovin tempomuutuseid ja sääre ümber pööramist) ja siis loodetavasti Ruilasse võistlema.

PS: lisan videod mõni teine kord (95 ja 105), lähen hetkel tuttu muskat kaisutama, tal hakkas valutab hullu pööra. Ahjaa, ma hakkasin uuesti koolis käima ja mul tuleb tarkusehammas hetkel :-D

110cm video aga siin: http://toru.ee/view/00v1Aow4c3c

Kirjutamiseni,

Riin

Hobused talvekorterites.

2010-10-27T08:44:00.000-07:00

Ühesõnaga karjad kodus ning mulle tulid mõned suksud juurde. Igatahes list on järgmine:

Patriits (i: Preester)
Praost (i: Preester)
Cumberland (Corrado I--> Cor de la Bryere)
Lüübek (Lakmus)
Orsella (i: Opaal)
Cintia (Cassinio-->Cassini I)
Catriona (Cassinio-->Cassini I)
Lumee (Lakmus)
Livoonia (Lakmus)
Heigi (i: Hermelin)
Herti (i: Hermelin)

Päris üks hobune, aga viimased viis on sellised suksud, et natuke sõidan, katsetan, proovin. Järsku sobivad lastele gruppi ratsahobusteks. Herti on vana rahu ise, veidi kordetööd ja lastele, Heigi on täiesti ratsastatud, aga natuke selline hulluke vahetevahel, Livoonia täitsa selline tubli, ka vist ratsastatud, Lumee pidi selline veidike raskem olema, et sadul ja ratsanik vist on käinud seljas aga ei sobi veel lastele ja Catriona samasugune, natuke edasi arendada ja kui on toredad loomakesed, siis usun, et nad leiavad endale vahvad noored ratsanikud selga :-)

Panustan ise Cintia peale oma rahad, usun, et temast võib tulla võimas mära. Ta on küll selline üsna keeruline, kardab asju ja tegemisi, aga siiski mingil määral usaldab ennast alati inimeste kätte. Lakka lõigata ei lase, kardab kääre meeletult, käärid nagu vastu kaela panen, on savi aga nagu lahti teen kukub märatsema. Kapjadega sain ka juba vastu nägu ja käsi, aga peale sepa külaskäiku lubab nii ilusasti enda jalgadega toimetada. Korde peal jookseb ka juba koos kaitsmete ja pessoa süsteemiga (aga nii lõdvalt kui võimalik hetkel, süsteem veel ei mõju, sest liiga lõdvalt, tahan, et harjuks lihtsalt sellega hetkel). Ühesõnaga suht tubli neiuke on ja lootused päris kõrgel temal. Sündinud 2006a, sadulat näinud pole ja valjaid ka mitte (va. siis näituste aeg?), neid pähe ei taha lubada, aga suhkruga meelitades saab ikka asja. Talle igatahes on kõik nii uus ja kõik asjad tulevad korraga järsku. Boksis seismine, ainult kolmekesi õues käimine, kindlad söögikorrad, mingid inimesed näpivad ja topivad asju külge ja sunnivad ringiratast jooksma.. Aga sellest olenemata tuleb ta selle kõigega toime ja tundub olevat üks väga vahva ja asjalik noor märake.

Hetkel vast kõik. Hetkel võtan kõikide suksudega rahulikult, käime maastikul ratsutamas kui ilmad lubavad jne. Cumberlandiga hüppasin üks päev, täitsa esimest korda, täitsa hirmus oli seal seljas. Hüppab kõrgelt :-D

Aga kirjutamiseni siis,
Riin S.

Kiire ja raske

2010-10-09T01:20:00.000-07:00

Kiire sellepärast, et olen koguaeg olnud hõivatud kas hobuste või oma muu eluga ja raske sellepärast, et oligi lihtsalt raske naasta tagasi tavalisse (töö)ellu peale seda juhtumit.
Kuna mul kohe kliendid tallis, siis teen ruttu.
Praost, Orsella, Patriits- kõik üleni pügatud, klipitud.
Lüübek sai endale hüppetrennideks ja võistluseks uue suulise- gag. Karm, aga hobune on ka väga karm sõita. Minuarust veidi leebemgi kui teda iga treening libisevaga pookida, ta on ausalt jube raske sõita.
Orsella suu kontrolliti eile üle, 2 susikat ja "surnuaed" ehk siis kõik ebaühtlastel kõrgustel olevad hambad. Susikad tõmbasime välja ja sain need endale. Orsella kihvakesed.

Trennitüdrukutel läheb päris hästi, täiesti andekad on ja väga asjalikud.

Aga siis jälle kirjutamiseni.

riinyz

2010-10-01T07:44:00.000-07:00

When my mind stops thinking
And my eyes stop blinking
I hope...
Somebody's there

When my heart stops beating
And my lungs stop breathing
In air...
I hope somebody cares

When the blood dries in my veins
And my, heart feels no more pain
I know, I'll be on my way
To heaven's door

R.I.P. kuldne.. (w) :'(

23

2010-09-23T12:37:00.000-07:00

Kordetasin Luubi, sõitsin Orsu, Praosti, Cumberlandi, Patriitsi, panin õed Olümpiahobused õue, tegin jubinatele trenni, panin 2 turismi hobust valmis ja läksin koju.

Õed Olümpia-kollased

Ja siis see mu uus ilalõug ka- Cumberland.

Käisin tallis vahepeal ringi ja kirjutasin boksiustele: LIIGA KÕHN, ROHKEM HEINA (kolmele hobusele tglt), aga Cumbile kirjutasin LIIGA PAKS, VÄHEM HEINA (3x päevas pisikeste portsjonitega). Ühesünaga jah. Cumberland enne puhkust:

Cumberland pärast puhkust:

Mis seal ikka. Väike Sakulihas, mis muud. :-D Aga jah, see tuleb maha saada. Kristhel lausa küsis, kes see tiine mära on :-D Häbi hakkab ju nii, eriti, kui tegu litsentseeritud sugutäkuga :-D

Aaa ja jah, panin tähele ka, et mul on vahepeal käed üsna vales asendis, suts liiga all. Piltide pealt sain aru. Selle kallal tööd ja vaeva nägema. Tahapoole ma seda isatakut vist ei saagi hüppesadula tõttu :-D Aga üritan edasi vaikselt omasoodu.

Patriits

Kribamiseni,

Riin

2010-09-22T12:11:00.000-07:00

Panen midagi käbe eilsest/tänasest kirja.
Eile ratsutasin ainult oma neli põhihobust ja andsin trenni. Ma olin ikka tõsiselt haige ja ei suutnud rohkem, räigelt halb oli olla. Kopsud hullult valutasid. Alustasin Patriitsuga, tegin maneesis sammu ja traavi ja panin ta jalutama mööda maneesi, ise samal ajal panin platsi üles trennikate jaoks. Praost oli järgmine, samm, traav, galopp. Kõik. Lüübek. Pessoa süsteemil korde. Jooksis mingi raudora otsa põlvega, mis maneesi seinast välja ulatus :-S Õnneks miskit hullu ei juhtunud. Kaevasin maneesi seinad üles ja tegin ohutumaks selle asja seal veidike. Orsellaga hüppasin mingit 80cm parkuuri, täiesti norm oli. Süsteem (okser, 7m, lattaed, 10.5m okser) jäi veidi laiaks meile. Aga eks me olemegi sellised rahulikud. Teinekord sõitsin rohkem peale ja oli norm. Peale seda tegingi trenni (1.5 tundi koguni) ja läksin peale talli ja varustuse korrastust koju. Jäin hetke pealt kodus magama, haigusest vist.
Täna alustasin sellega, et vedasin Cumberland'i (05a väljalase, I Corrado I, ii: Cor de la Bryere) nööride vahele ja lõikasin ta tutte ja asju, saba jne. Laka teen mõni päev hiljem. Puhastasin ära ja panin boksi tagasi.
Siis Orsella. Läksin üksi maneesi. No jumala kehv oli... Siis hakkasin tegema Marleni trennis saadud õpetussõnade järgi painutusi ja hobune hakkas enamvähem tööle isegi. Siis tegime mõned kõksud ka. Päris räige püss ikka. Ma pean lihtsalt istuma ja ratset hoidma, tema lihtsalt läheb, teeb, hüppab ja alati puhtalt. Läheb alla, tuleb jumala hästi välja. Võimas suks. Lõpus oli ikka jube mõnus.
Teine oli Praost, läksin õue ringrajale sõitma. Lihtsalt traavitasime seal ringiratast (ma ei teagi, kui pikk ringrada on, mingine 800m kindlasti üks ring aa vb valetan). Traav oli natsa nagu kinnine algul, lõpus hakkas rohkem intensiivsemalt jooksma, oli nagu parem. Galopitasime ka, see oli juba päris meeldiv, sõitsin koguaeg suht edasi ja hakkas juba oma esikosse enda alt välja ka vedama (ta muidu üsna vankrikas irw).
Siis Patriitsu poiss. Tema oli täna vapustav. Niii mõnna. Libisev oli küll peal, aga see oleks võinud vabalt olemata olla, kuna see ainult lopendas seal (ei pidanud käeski hoidma). Nii mõnusalt lahtiselt jooksis, jumala lõdvestunud. Tegime galoppi ka (tema suht esimesi kordasi) ja püsis täiesti normaalselt, tasakaalustas end hästi.
Siis Cumberland, temaga tegin vähe kuna ta eriti koormust ei kannata ja on nagunii aasta aega seisnud. Teistega sõitsin tunni jagu küll (vist). Alguses tegin veidi kordet ette, siis ronisin selga. Tegin traavi, jube laisk oli, tegin galoppi, jube laisk oli, kõndisin, jube laisk oli. AAa ja sama värk mis Luubil ja teistelgi, kui sittuma hakkab siis kohe jääb seisma. Ma sain suisa pahuraks :-D Märade peale üritas mind maha ka visata aga õnneks mu hea sõber "sadul" päästis mind jälle :-)
Siis Luub, pessoa kordel.
Siis Orhidee, maneesis, õpetasime käe kõrval. Kartis alguses kõiki ja kõike, lõpus oli ok. Maneesist ära tulled oli räigelt probleeme, täiesti lolliks läks kui üksi jäi. Pidi mind peaagu surnuks tallama. Boksi pannes astus mulle räigelt varba peale ka ja keeras veel oma kapja, seega jube valus oli ja väike varvas on nüüd sinine.
Andsin oma neljale põhisuksule mashi ja musisid, tegin talli korda ja tulin koju.

Cumberland nelja aastasena NHT'l. I koht

Olen veel endiselt haige. :-(
Riin

Täna sai sõidetud 7 hobust

2010-09-20T10:43:00.000-07:00

Ma täpsemalt midagi ei räägi, mõned päeva ja aasta üllatajad vaid :-D

1. Celsius (kliendile). Hüppasime mingit 110cm okser ja lattaed, sõitsin temaga esimest korda, üsna fine oli. Mõnus oli ratsastada, algul ei saanud pihta, hiljem oli jumala mõnus. Hästi hea ja pehme.
2. Lüübek (kliendile). Hüppasime mingine 100cm lattad ja 110cm okser, sõitsin üle pika aja temaga, muidu on ainult korde peal olnud, on läinud paremaks! Homsest tagasi kordel muidugi. Tema oli päeva üllataja.
3. Ceilon (kliendile). Ei pööranud, närvitses, jooksis pea koguaeg vertikaali taga. Edasi absull ei liikunud, lihtalt ühe koha peal tegi erinevaid allüüre. Tulime üle ristikese ka, puhtalt ja korralikult. Kui üritasin teda edasi ajada, siis ta pani hirmust punuma (seostas edasiajamist karistamisele vist... tundus nii). Sõitsin temaga esimest korda.
4. Flying Spirit (kliendile). Tema pälvis aasta üllataja tiitli. Istusin esimest korda tema seljas ja vist kolmandat korda oma elus traavli seljas. Ma ei ole kellelgi näinud seda hobust jooksmas nii lihtsalt, kui hiljem video pealt vaadates. Alustasin kohe lahtise traaviga, jooksis kiirelt ja pudrutas kuidagi. Lõpuks oli juba üsna väss kihutamisest, jäi vaiksemaks, küsisin talt sisse poole painet, enam vähem, andsin sisemise ratsme järgi ja hoidsin välimist ratset endiselt, hobune viib kaela pikalt ette alla ja kukub puristama ja lõdvestama ja jättiski oma pea sinna. Pikkade, jõuliste sammudega jooksis edasi, säilitas tempot koguaeg ja ei hakanud kordagi vastu. Lihtsalt jooksis ja lõdvestas, tagant ette jooksis peale. Ei oleks osanud uskudagi, et traavel. Galopis iga sammu peal puristas (lõdvestas), Marise ja Imre sõnul polekski justkui tegu olnud traavliga :-D Üldjuhul on teda ikka suht kole kõrvalt vaadata, jäik ja kange, pea püsti jookseb ringi (ka siis, kui abivahend peal on) ja selliste tippivate elutute sammudega. Tegi9me mõned hüpped ka, sinna 100cm lähedale (algul olin kategooriliselt vastu, sest nats kartsin traavli ebardsammu aga seda polnud hiljem enam tundagi). Nii lihtne oli pöörata ja lihtsalt seal seljas mõnuleda. Aasta üllataja.
5. Patriits (kliendile). Tegime ainult traavi, tulime üle kavalettide, ei näppinud neid üldse. Edasi lasime tal vabahüppeid teha, ise koguaeg suht jooksis, polnud vaja üldse ajada (kohati läks liiga kiireks), aga kui üldse peale ei ajanud, siis oli ikka super mõnus pealt vaadata. 145cm vist hüppas.
6. Orsella (endale). oli enamvähem, nats kangutas ja galopis suht vajus sisse kurvides ja veidi nagu kiirustas üle. Lõpetasin ära, kuna pidin hakkama lastele tundi andma.
7. Praost (endale). WOW, see tüüp ei jooksnud täna üldse enam nii kinniselt kui muidu :-D Meeletult elav ja erk oli (vb sellest, et andsin eile talle veel 2.5l kaera lisaks) ning esijalad lendlesid päris mõnusalt :-) Veidi raskusi oli vahepeal aeglasema tempo saavutamisega. Hüppasime ka natuke, 85cm lattaed vb oli. Igatahes alguses tegime erinevate kolmnurkade ja lattidega. Galopis tulles hüppas jube suure jõuga, aga see jõud oleks võinud olla rakendatud nagu tõkke hüppamisele üles poole, mitte kaugemale. Meenutab sõites kohati jube palju Preestrit ikka. Igatahes kuna lati hüppas juba nii varuga kaugele, siis jäi tõke suht lähedaks ja vahest kolistas selle otsas. Lõpuks oli hädapärast ok, aga jube õnnelik, et vähemalt oma liikumised veidi avardas.
Aa praguseks kõik, ma suht väsinud ja haige olen ka :-S Nohu ja köha kallal.. Loodan, et läheb üle.
Homme igatahes vähem hobuseid teha.

Terv,
Riin

Muutused.

2010-09-19T12:34:00.000-07:00

Oeh. Nii kiire olnud koguaeg kodu-tallivahet jebimisega, et pole viitsinud blogida.
Praost on sõites jumala oki-tokiks läinud, hüppame juba. Väga mõnus ja kindel suks, kes tuleb põhjast jube hästi välja tegelikult (hüpates). Orsuga olen lõdvemalt võtnud, ühe korra hüppasime ühte veidike kõrgemat tõket, no mis siin ikka lisada, kui mu tulevane olümpia suks :-) Luub on koguaeg pessoa kordel jooksnud, alustame temaga lihtsalt algusest. Ei ole mõtet temaga jamada, see kogu kupatus temaga on nii vale. Ta on lihtsalt nii raske. Ja ei saa temaga midagi teha kui otsast alustada, sest teda karistada selle eest, mida ta õppinud pole või on valesti õpetatud, on vale. Ühesõnaga alguses on temaga ikka midagi vägavgaväga valesti tehtud. Siis, kui sadulat esimest korda kandma hakkas. Oeh. Nojah ehk hakkab miskit ka meil välja tulema, sest tegemist on siiski kõige armsama nupsuga üldse :-)
Patriitsuga ratsutasin ka täna. Selline oktok poiss on, mulle meeldib meeletult tema traav ja usun, et temast saab üks võimas pill. Jooksime galoppi ka natukene (ta veel ei oska sadulas, pole proovitud veel eriti). Teised puhkasid nv.
Hiljem pügasin Orsella ja Praosti jalad ära. Pidin üllatuma, mõlemad talusid klippamist jumala normaalselt! Jalad suht problemaatilised teha, aga jumala tublid olid mõlemad. Praosti jalgadest tuli rohkem karva kui Sildomi terve kere pealt kui teda kevadel pügasin :-D Väga viisakad olid mõlemad. Nüüd pääsen Praosti preile ka lähemale ja saan selle nüüd välja paremini ravida. Lüübi klipin ka homme ära, Patriitsu on tehtud. Talveks tahan kõik kiilaks ajada. Tekkidega tekib vaid probleeme, aga Orsull läheb raudselt raseerimisele, karvased tüdrukud EI OLE ILUSAD

Praost trennis.

Patriits hüppamas kahe aastasena näitusel. (2009a)

Aga kirjutamiseni!
Riin S.

Pildiblogi

2010-09-05T04:00:00.000-07:00

Reedel siis võtsin kõige pealt Orsella ning pesin suure pissipleki ta kintsu peal välja, pesin ka shampooniga terve saba valgeks ning ka valged sokid. Kuna õues oli mega külm ja vihma sadas, siis üritasime võimalikult ruttu teha (õnneks pesime sooja veega, umbes sama soe oli, millega mina vannis käin :-D), Orsule meeldis. Viisin ta talli, nühkisin jalad kuivad, saba veidike ka ja muud plärakad ning panin teki selga. Esimest korda tekki selga pannes läks ta päris pööraseks ja hakkas hullult kartma (see oli mõni päev tagasi), kuid nüüd on ta täiesti harjunud ja tundub, et isegi vist meeldib.

Luub oli enamvähem, jube räpane oli, läksin sõitma. Pikemalt ei oskagi midagi rääkida, tegime palju painutusi, täitsa normilt tuli lõpuks välja. Peame aga hakkama õppima galopis lühendamist (traavis on enam-vähem), sest maalatile peale minnes kui samm ära ei mahu, siis tagasi võttes lühema sammu asemel jääb ta hoopis traavile. Ja oma arust on mul säär alati rohkem peal kui ratse. Nojah, see selleks, Luub on suur Nahk.

Panin siis mõlematele tekid mõneks ajaks, Orsu võtsin välja ja kammisin veel üle, lasin sprayd peale jne. Võtsin talt teki ära, panin boksi tuduma ja mashi ette, Lüübekule ka. Väljaarvatud see, et unustasin teki maha võtta kuni järgmise päeva ööni :-D Tekk oli terve ja korras ja oli vaid ühe kinnitusega eest ja sabatagant kinni. Hoidis kenasti seljas vähemalt.

Laupäeva hommik kell 6 oli mu äratus, aga ega ma eriti magada ei saanud. Mingid hiired jooksid öösel mu peal, keda maha pilluma pidin. Suht kõle oli magada, hakkasin endale huvitavaid asju ette kujutama, kuidas varsti tuleb monstrum hiir ja mu ära sööb. Anyways, kõige pealt tegin end korda. Siis läksin andsin Orsule süüa (Luubile andsin ka, ta ikkagi minu nunnu) ja peale söömist hakkasin patse punuma kollasele. Päris kenad tulid välja. Tegin ta siis korda, kerisin vatsnikud ja pinded peale ning aeg oligi minna auto peale. Võtsin oma suure ratastega kasti kaasa, sinna mahtus mu 2 kaasavõetud tekki, valjad, sööt, vatnikud, pinded, puhastusharjad jne jne jne..

Alguses läks hobune treiku peale (üksi, treiler oli suure kuue kohalise auto sleppis), läks kenasti täitsa peale. Heimtalist võtsime veel Aniki ka ja siis algaski meie teekord kaheksa hobusega Tartumaa poole, teised läksid Ihastesse võistlema. Tee sinna läks jube ruttu, kuigi oli mitme tunnine sõit. Panime Orsu Ülenurmes maha ja kolisime oma asjadega autost välja, abiks oli Tuuli ja Ülts (mu mamps). Siis hakkas imestus pihta: kõike kartev Orsella käis ringi nagu kala sõidu vees. Kõndisime läbi laada, kus oli 102 autot ja 1001 inimest ja ta ei teinud teist nägugi, ei kartnud midagi ja käitus nii viisakalt. Viisime ta ühte lauta lasipuu külge, see seal oli ikka tohuijaa ohtlik! Oleks üks hobune selle lasipuu lahti tõmmanud (see kõikus ja oli üli vilets ja peenike), oleksid kõik hobused kannatanud ja selle latiga mööda nägusid ja jalgu saanud. Vähe sellest oli mu kõrval täkk Alder, kes oli üsna maias Orsellat paaritama ja ka Orsu sabast 2m eemal olid eesti tõugu täkud. Väga ohtlik värk!!

Igatahes oli mu Orsey seal täielik publikumagnet, esiteks oli ta laudas kõige esimene hobune ja teiseks on tal ilus vävus. Kõik koguaeg käisid ja uurisid tema kohta ja paitasid ning tegid patsu-patsu. Kui ta tallis vahest võõrustab isegi mind ennast, siis täna oli tal peamine tegevus võimalikult palju süüa ja paisid inimeste käes välja norida- ta oli nagu kala sõiduvees. Kõik väikesed lapsed said teda katsuda ja kõigile ta meeldis, nii armas :-)

Vahepeal söötsin ta ära, andsin juua ja heinad olid koguaeg ees, neid mugis eriti agaralt.

Peagi hakkasime ringi minema. Seal käitus ta nii viisakalt. Lihtsalt kõndis rahulikult minuga koos ja oli üli viisakas ning lubas end ilusasti esitleda. Sinna minnes natuke eputas ja kraapis maad, aga muidu oli OK.

Edasi lahkusime ringist, viisin ta talli ja võtsin valjad peast. Natuke hiljem kutsuti meid autasustama ilma hobusteta aga ma ei kuulnud seda, seega sain Orsella diplomi ja esikoha roseti hiljem kätte. Siis pidin uuesti Orsella valmis panema ja minema pildistama. Orsut klõpsis Krista siis aastaraamatu jaoks ja mu emps niisama lõbu pärast.

Show läbi, asjad koos, kutsusime Imre endale Ihastest järgi. Ta tuli suure autoga. Seega pidi Orsella suurde autosse sisse kõndima. Alguses kõndis kohe plate peale, kuid siis jäi seisma seal ennem autosse sisenemist ja vahtis seal ligi 30-40 sek. Imre ja emps lükkasid teda pepust ja oligi sees. Rahunes maha, andsin suhkrut ja kõik oli OK, sõitsime Ihastesse.

Ihastes nägin kohe Sandrat Lakmee seljas ja kisasin üle platsi kus mu hobune on :-D Sandra mõtles ja mõtles, et ta peab ju treikus olema kui me just temaga Ülenurmest tulime, aga tegelikult ma otsisin Landokat taga :-D Sandra ei teadnud, aga läksin korra maneesi talle piitsa tooma kui Sannu juba karjus, et ou, siin on, jookseb! :-D Lants oli jälle end lahti tõmmanud ja jooksis ringi mööda Ihastet :-D Kristi püüdis ta kinni, siis jõudsime meie empsiga järgi ja tegime musile kallikalli ja musimusi. Sain pildi ka koos Landuga! Viimane pilt meist koos on vist 2009a augustis, seega oli ka aeg!

Landu võitis 115cm III koha, seega palju õnne! :-)

Alustasime peagi teed kodu poole. Sinna kulus aega kuidagi jube palju.. Igatahes Toris võtsime suksud maha, laadisime asjad ka maha ning söötsin Orsella ära, panin Lüübekule ka heina juurde, kuna tal oli kõik otsas. Orsu hakkas kohe heinu sööma, siis segasin künas tema kaera ja vhoop oli pea püsti ja nina kaera sees, ta ei pannud seda ennem tähelegi :-)

Tänasest tõstan Orsella toidunormi, ta on tõesti kõhnaks jäänud.

Peatse kirjutamiseni,

Riin S.

Luubek

2010-09-02T13:41:00.000-07:00

Luubiga sõitsin eile ja täna, selline kohutav ei olnud, üsna talutav. Täna sõitsin kummist külgratsmetega (see prestige variant, roller süsteemiga) hüppasin ka natu, video siin:

http://toru.ee/view/b7418a8275cf/?as=0

Orsule olen kaks päeva teinud pessoa kordesüsteemiga kordet. Eile küürisin nad mõlemad nii puhtaks :-) Pesin nad mõlemad shampooniga puhtaks ja lõikusin neid ning pihustasin igast vahadega üle, et karv sile püsiks :-D Täna polnud Orsul isegi turbakübetki peal tänu sellele :-D muidu ta mutanteerub õues olles alati raudjaks hobuseks tänu mullale. Luub läikis ka nagu prillikivi.

Homme jään Torisse ööseks ning teen Orsella eriti korda, kuna meil koos on laupäeva varahommikul esimene väljasõit Tartumaale. Teised lähevad Ihastesse võistlema, aga meie läheme Ülenurme parima tõulooma näitusele. Seega lakun oma Orsella ilusaks ja läikivaks ning võidame ilusama looma tiitli :-D (ei tea kas nad minule ka auhinna välja paneks.. "ilusaim tõuloom Riin". Löön end ka järsku üles, ehk saangi midagi :-) :-D )

Ega rohkem vist polegi midagi. Kordetan ilmselt homme nad mõlemad kaks ära (vb ainult Orsu, Luubiga sõitma ehk.. mõtleb tglt kas ikka viitsin oma sõrmeliigest jälle liigesest välja tirida.. See haige sõrm mida Hispaanias mul opereeriti annab Luubiga sõites julmalt tunda, Orsellaga mitte midagi..) Aga ok, tänaseks küll!

Kirjutamiseni,
Riin Saare

Orsu 90cm, Lüübek 110cm ja Lektra 135cm sadulas ehk hüppetrenn

2010-08-31T12:09:00.000-07:00

Teen siis ruttu, kuna aeg juba nii hiline.

Läksime Torisse juba ennem kümmet hommikul, aga pidime poes kaua ootama, kuna ennem kümmet meile alkoholi ei müüdud (tahtsime Marinile viia veinipudeli, täna oli ta viimane tööpäev Tori HK's). Kohal, panin kohe Orsella valmis ja läksin platsile. Panin igaks juhuks libiseva peale, kuid seda polnud absull vaja ning eemaldasin selle. Jooksis kohe ilusasti ja pehmelt, astus kenast juba sääre eest. Hakkasin tulema alguses traavis kavalettidega ristikest, täitsa okitokilt tuli. Galopis ka, veel parem. Tulin mõned korrad ka lattaeda (80cm), ühe korra 90cm okserit ja lõpetasin hüppamise. Nii tublisti hüppas, polnud rohkem midagi vaja talle. Tegime veel pikalt lõdvestatud traavi ja galoppi ning võtsin ette järgmise hobuse.

Lüübek oli täna juba tunduvamalt parem, enam ei jäänud seisma kui situle hakkas ning ei perutanud, kui teda tagant peale ajasin. Galopile tõusis kohe paremast jalast ja olin nii õnnes, kui tubli täkuke! Siis hakkas Imre filmima meid ja kohe tõusis valest jalast :-D Aga muidu väga ilusasti jooksis. Suht koos ja selline tip top. Galopis ka meeldiv ja hea oli istuda. Tulime galopis ristikest, jube ilusasti hüppas. Tal on mega hea hüpe ratsaniku jaoks, selline üli pehme ja sa tunned, kuidas hobune sinu all turjast tõuseb, esimesi kosse korjab ja enda pea alla sirutab. Mõnus. Edasi tulime lattaeda jne. Lõpuks hüppasime 110cm okserit, jube mõnus. Polnud hetkeks ka tal mõtet kusagilt mööda vuhiseda. Jube vinge täku. Jalutasin maha ning lõpetasin.

Vahepeal jõime veintsi ja lobisesime juttu, Mõrnaja käis külas :-D Ehk siis Madis Morna. kaugelt Taanimaalt tuli meie juurde Pärnusse kooli. Ma hakkasin juba vaikselt purju jääma, seega lõpetasin veini joomise ja läksin poodi endale süüa ostma. Marin siis pakkus, et tule hüppetrenni kellegiga. Ma kohe haukusin vastu ah kes sul seal on mõni hobune kes toimiks grupikatest :-D Hea küll, kodujuust söödud, võtsin Lektra ja panin ta omale valmis. Panin libiseva peale. Alguses võitles hullu vastu (tal pole iialgi seda peal olnud vist), hiljem isegi viis oma pea alla poole veidike ja sain isegi ratset lühemaks võtta. Hüppasime siis temagagi, algul lattaed, hiljem kahene süsteem ja hiljem neljane rida, igal pool vaheks 2 fuleed. Talle jäi jube lühikeseks tglt :-D Lõpp kõrgus oli neljasel real siis 135cm ja selle ületas edukalt ja puhtalt. Libiseva võtsin ennem ära, ega selleks kasu nagunii ei olnud, libisevaga sõitis sama pika kaelaga kui ilma selleta :-D Igatahes tubli tüts oli, tegi vist oma kahe kuu trenninormi täis. Aga tglt vist ikka oli sellest libisevast natuke kasu ka, hiljem oli nagu lihtsam kuidagi tagasi võtta ja ei veninud niiiii pikaks. Tavaliselt kui trennilapsi vaatan temaga sõitmas, siis nad hoiavad ratsmete lõpust kinni (nagu kõige pikemalt käes hoitav ratse) ja ratse ikka jube pingul (tal on lihtsalt nagu niiiiii pikk kael) aga täna hoidsin ratsmeid päris normaalselt, väike jupike rippus isegi vasakul pool, nagu teistegagi sõites :-D Lektraga võistlesin ka päris aktiivselt umbes viis aastat tagasi. Igatahes jäin täna kõikide hobustega ulme rahule.

Samuti jäi ka Marin. Me just naersime, et kõik tema hobused on aasta otsa olnud parajad nahad ja siis viimasel päeval olid KÕIK hobused ulme head ja hüppasid nagu lennukid :-D Mitte üksi ei teinud mitte ühtegi viga. Ulme.

Igatahes jõudsin poole kümnest koju (õhtul), olin ligi 12h Toris täna, minu rekord :-) Täna oli jube hea päev, samas ka kohutavalt kurb.. :-( Marin läheb ära. Oeh, me hakkame kõik teda igatsema. Mingu sul hästi seal kaugelkaugel välismaal :-) Igatahes minul on Marinist ainult head mälestused (väljaarvatud siis need korrad, kui ta mulle paar aastat tagasi koguaeg võistlustel oma Verso de Lee'ga ära tegi, rsk :-D). Aga jah.. Viimane päev koos oli samas ikka väga tore, kurb, et lahkuma peab. Aga kindlasti näeme teda veel ja veel :-) Igatahes õhtu lõpetasime veel veiniga ja läksime kõik oma teed minema.

Kirjutamiseni,
Riin Saare

2010-08-30T10:29:00.000-07:00

Reedel ratsutasin Orsellaga. No päris hea oli. Mõnus, pehme, jooksis päris kenasti. Ei oskagi muud lisada, hea oli igatahes, igat pidi! Marin proovis ka hiljem Suurt Kollast, tegid veidi traavi ja siis sain ta tagasi oma pepsi alla. Marin kiitis mu sadulat :-D

See on Grete tehtud pilt. Ei mäleta täpselt, mis päeval, teisipäev äkki.

Nädalavahetusel puhkasime mõlemad, mul oli tibu külas ja Orsella sõi end paksemaks. Pühapäeval käisin koolis ka.

Esmaspäeval (täna) läksin sõitma ennem kooli (kuhu ma kahjuks ei jõudnud). Orsella oli alguses lihtsalt kohutaaaaaaaav, aaaaaaaaaaapiiiiiiiii ma karjusin ja kiljusin seal seljas. Ta lihtsalt kihutas ja lollitas, vehkis peaga ja jõllas kõike. Lasin libiseva tuua, panin peale (sadulavöö külge, ma jalgevahele ei pane peaagu kunagi), esimest korda sõitis sellega. Peale seda oli super. Jooksis pikkade sammudega pea alla välja sirutatud (nö. kündis ninaga maad, nii alla sirutas end). Super mõnus oli. Niiii kerge ja stabiilne. Ja libisev polnud isegi mitte pingul. Vot. Tulime mõned korrad üle ristikese, päris tubli oli. Libisevat pidin ikka täiega järgi viskama sinna, seega lasin selle nii lõdvaks kui sain ja tulin uuesti, rohkem see segama ei jäänud teda. Tulin ühte suuremat lattaeda kah (khõmm, suuremat.. 80cm vist? :-D) ja üli hästi. Kordagi ei näppinud, koguaeg lasi ennast sättida. No super hea oli. Lõpuks võtsin libiseva ära, tegin veel pikalt traavi ja galoppi (püsis sama hästi) ning lõpetasin ära. Andsin süüa ja panin endale järgmise suksu valmis.

Lüübek on siis tori tõugu ilus täkk, i: Lakmus. Üks suur nahk on tema. Esimese asjana nagu selga sain hakkas juba vingerdama ja lõugama. Läksin platsile. Kergelt painutas ja oli selline mõnsa. Vasakust jalast galopp: õudus unenägu. Pea taevas, kangutab, vehkleb ja kihutab, samm- üliebamugav :-D. Üritan siis teisest jalast galoppi teha no ja ei tõuse ega tõuse kuidagi. Siis Marin järsku karjus, et oi, ma unustasin öelda, ta ei tee sellest jalast galoppi :-D Natuke aega pusisin ja sain küll sellest jalast jooksma. Aega läks, et sellest jalast proovida, aga see eest oli super hea sellest jalast. Rahulik, mugav, kerge. Tulin üle ristikese ka, super mugav hüpe. Maandumist pole peaagu tundagi. Lihtne, ei karda midagi, vaatab ise sammu kah endale. Niiet hea. Paremasse jalga (millele ta galopis tõusta ei taha) maandus jumala normaalselt ja jätkas koguaeg lihtsalt ja kandvalt edasi. Eks see vajab kõvasti töö tegemist ja harjutamist, et sellest jalast tõusma hakkaks. Aga üldjuhul oli ok, pärast sain hiljem juba esimese või teise korraga kohe õigest jalast. AAAA! Miks ta üks paras "nahk" on? Hobune jookseb galoppi, järsku jääb seisma ja kukub sittuma ning ei kavatsegi edasi liikuda. Ma ei kujuta ette, et kui Lürbiga tuleks võistlema minna ja ta kukub keset võistlustuld situle.... Igatahes, ega ma ka mingi lihtne "poiss" pole ning panin ta oma sõna kuulama. Mõtlesin et küll situb hoo pealt aga ei. Siis, kui sadulast maha tulin ja boksi panin, alles siis hakkas kakile. Muidugi trennis ta suutis ka 3x end situtada, aga iga kord jäi poolikuks kuna ma sundisin vaest hobust edasi jooksma või kõndima. Lõpus võtsin libiseva ära ja sõitis sama ilusasti edasi, tulin üle risti jälle, hüppas nii tublisti, keeras ka palju paremini ilma libisevata.

Kõrguse vahe neil Orsuga on suht suur. Kui Orsu seljast ja turjast ma absull üle ei näe, siis Lüübeku seljast ja turjast olin peajagu üle. Niiet jah, pisike täkk on. Lüübekul on mu 120cm vöö Mõlemalt poolt viimastes, Orsellal mõlemalt poolt kõige suuremates aukudes.

Ning kui keegi tahab õiendada, et miks hobuse neli jalga kõrvuti pole, siis ma panin Lüübeki näitus-esitus-seisu :-D :-D :-D

Kannused ja libiseva panin Marini soovitusel (hakkasin ka loomapiinajaks :-) )

Igatahes jälle-kirjutamiseni siis,

Riin Saare

Orsussu

2010-08-27T02:59:00.000-07:00

Nii siis. Esmaspäeval vist ratsutasin temaga, ratsutasin grupis, aga eriti ei mäleta midagi. Aa, galopis oli juba päris hea, selline rahulikum kui muidu. Mingi väike süsteemaatika oli hüpata ka, kõik latid 50-60cm kõrged, 3 või 4 tõket järjest. Kuna trenni lõpuks oli Orsu nii väss, siis tulin need korra ära ning lõpetasin. Ta viimasel ajal väsib üsna ruttu, olen täheldanud.
Teisipäeval oli sõites päris mõnus, vahtis küll jubedalt ringi, aga üsna OK oli. Galopp oli küll hea. Mõnus, aeglane, samas tempokas. No mõnus oli kui hobune vahelduseks tööd minu eest tegi. Kui võtsin ratsmekontakti tugevamaks ja surusin tagant rohkem peale, siis hakkas mõnusalt kokku jooksma. Tegime nii mõned korrad, teisest jalast ka ning lõpetasime.
Kolmapäeval ei käinud Toris, Orsu puhkas ja mul oli väga paha olla teisipäevasest peost.
Neljapäeva hommikul tuli emps mulle linna järgi ja tõi mu koju. Sõin, jõin ja panin riidesse, et aeg Torisse minna, vaja kella viieks seal olla grupi treeningus. Ja vaatan siis kella, kell hakkab 10.00 saama.. Mul oli wtff ja siis tuli meelde, et ma magasin linnas, kust mind toodi kell 7 koju. Tavaliselt kodus magades ärkan kell 13-15.00, siis aega tunnike kaks, et end trenniks valmis sättida ja siis minekut teha. Nojah, ajasin sassi unise peaga, my bad. Igatahes vahtisin siis filme ja möllasin netis kuni õige aega kätte jõudis, läksin Torisse. See trenn oli siis mõeldud hüppetrennina (mina ei loe hüppetrennideks neid trenne, kui tulen üle 50cm lati traavis max 5x). Orsu päris esimene, pikem ja õigem hüppetrenn. Eks ma arvasin alguses, et vaid madala parkuuri sõidame kaasa. See läks nagu nii ja naa. Seda lainet, millel punased kapiuksed all olid, ei suutnud ta ei soojendus hüpetel ega ka parkuuri ajal puhtalt hüpata. Pööras hästi, ei vajunud eriti kusagile, ei pannud ajama. Mõnus oli. Süsteem aga jäi meile üli kitsaks (ma ajasin veel edasi ka, ei küsinud loll vahet ka) ja tõmbasin ta sealt vahest välja ning tulin uuesti ja lasin Orsellal enda töö ära teha. Kõik klappis ja ilusasti hüppas. Siis sõitsid kõik teised ka ära ja siis nimetati need, kes trenni lõpetavad, kes ei hüppa rohkem. Minu nime seal polnud, mõtlesin, et ilmselt sõidan korra veel selle parkuuri läbi. Aga ei, plats tõsteti hoopis kõrgemaks ja rada muudeti. Mul läks junnu jahedaks aga teadsin, et saan Orsu peale loota. Nii ka läks, kõrgem parkuur oli vist suht vigadeta, tuli isegi esimest korda kõrget lainet puhtalt jeee, aga teine kord ajas jälle maha irw.. Aga päris hea oli, selline kiire reageerija, vahetas jalgu ise igal pool jne. Süsteemi ma ei tulnud, see oli LIIGA kõrge meie jaoks (110 vist) . Teised oli sellised pisemad, alla meetri (80-95). Aga mõnsalt hüppas Orsu igatahes. Tubli oli. Kui madalas parkuuris oli umbes 8-9 hüpet vaja teha, siis kõrgemas tegin vaid 5-6 hüpet. ja neist piisas täiesti.
Sama õhtu oli Toris pidu, Ksenku ja Marini ärasaatmis party. Jube kurb on, need tüdrukud on nagu nii lähedaseks kõigiga saanud ja nad on teinud Tori HK's nii palju head tööd. Jään neid väga igatsema. :'(
Täna, reede, lähen ka kasvandusse. Mu musike (Liina) tuli Soomest tagasi ja lähme temaga koos. Peame minema varsti ultrahelisse ka, vist oli 30 ja siis saame teada, kas on kindlalt meil poiss tulemas! :P Seniks aga nägesh ja kirjutamiseni!

Orsella peale väsitavat trenni joomas Kellukest.

*EDIT: Ma ei näe korralikult tõkkeid, kui mul prillid ees. Need hakkavad silmade ees virvendama, seega ma ei saa rohkem prillidega hüpata. Ja mul ei ole raha, et läätsesid hetkel osta, kes toetab mind rahaliselt? :D Tglt tahtsin veel öelda, et kuulake Netsky 2010 aasta uut albumit, see on lihtsalt parim!!

Päikeselist sügist,
Riin

Miks Orsella viimasel ajal nii halvasti on käitunud..

2010-08-23T11:23:00.000-07:00

Sest see kuradi mära indleb. Ta on vist juba terve talli inimesed läbi hammustanud.. Õnneks jalaga ei löö, aga trennis on siis niiii pöördes, otsib täkku koguaeg jne. Õnneks allub ja ei peruta (üks trenn liivaplatsil tegelikult viskas tagant üles mõned korrad), tilgub ja vilgub sealt saba alt nagu kraan ja täht. Njh, õnneks peaks see peagi üle minema. Täna, trennis, oli küll päris hea, selline mõnus, pehme, galopis oli täna eriti ok. Tegime mingi paar hüpet ka, aga ta oli selleks ajaks nii surnud. Peale inna aega tõstan ta toidu normi.
Tänaseks küll.
Riin

video !!

2010-08-22T09:15:00.000-07:00

Tegin Orsust ühe video. Link siin:

http://toru.ee/view/5da21253d9e9

Riin

VÕIDUPÄEV (Orsella taasiseseisvumine läbi oma õe)

2010-08-20T12:27:00.000-07:00

Minu uus projekt, Orhidee, võitis täna Toris üleriigilistel noorhobuste näitustel kaks esi kohta. Esimesena sai ta võitjaks TB arvestuses, hiljem kõikide märade kokkuvõttes tunnistati ta ka seal parimaks. Seega plont sai 2 karikat, 2 esikoha rosetti ja lindid kaela ümber!
Samuti võitis meie oma mära Promeena TA arvestuses. Marin sai parima esitleja tiitli :D

PALJU ÕNNE!

Aga vahepeal tegi Orsussu 1 ka tublisti tööd, hüppas ja kargles ja tegime reidikaid, see ndal võtsime siis kergemalt. 2 korda ratsutasin, ülejäänud aeg mängisime, tegime vabahüppeid, wet T-shirt show'd ja kordet vist ka. Lisan siis ka paar pilti, igatahes 165cm hüppas ükspäev, aga reidikad on kõige ilusamad :D

2 päeva tagasi (18.08.10) sai Sildomi lahkumisest täis 3 kuud. Tegime väikese leinaseisaku tema jaoks, käisime korrastasime karjääris ja süütasime uued küünlad ja viisime lilli. Olin läbi ligunenud vihmast, aga samas.. Tundsin teda justkui oma nahal jälle, sest ka meie viimane kokku puude oli ju seal samas veekogus. Igatsen teda nii palju lihtsalt. Väike SilluVillu. Oeh. puhka hästi, musi!!

Jälle kirjutamiseni,
Riin

2010-08-17T03:38:00.000-07:00

Kõige pealt palun ma vabandust, et ei ole nii pikka aega bloginud, ausalt, ei ole aega, tahtmist ja viitsimist olnud. Samas Orsella kiita tuleks nüüd küll, ta on tõeline ingel olnud enamus ajast.

Räägin neist trennidest lähemalt ja edasiminekutest, mida täpsemini mäletan. Oleme pea iga treeningut filminud ka, seega saan ilusasti analüüsida. Hobune liigub edasi ja jookseb lahtiselt õlast, täpselt see, mida mina noorelt hobuselt nõuan. Tehku ülejäänud asju mida tahab, aga peab lahti jooksma ennast kõige pealt. Orsu on õnneks nii nutine tüdruk, et tema jookseb kael ilusasti alla sirutatud, ilusa lendleva faasiga üle kere lõdvestunud. Tõsine tubli tüdruk. Tegime üks kord esimest korda ka sisse poole paindeid, saime hästi hakkama (välimine ratse, sisemine säär, sisemine ratse lõdvaks-kokku ja hobuse kael püsis paindes ka siis, kui sisemine ratse oli järgi antud). Galopp on temaga olnud raske. Ta vajub meeletult sisse ja igas kurvis kardan ma, et käin pikali, kokku ei ole hakanud teda nõudma veel ja ilmselt ei hakka ka nii pea, las ennem õpib tasakaalustamise ära õpib ka galopis parema faasiga "lendlema". Vahepeal oli ikka jube hea mingi hetk, sain esimest korda täisistakus sõita!! Tal on nagunii üliebamugav samm ja kui sa istud veel close contact hüppesadulaga seal otsas, mis nagunii ei ole sügav, siis on nii traavi kui galoppi üli eba sõita!! Igatahes jah, viimasel ajal olen õppinud korralikult seal istuma, Orsella ei vaju sisse, jookseb rahulikult ette alla, hoiab pea stabiilselt all ning kui ma säärega natuke "tõstan" (ei oska väljendada end praegu, ma ei mõtle galopi tõsteid, nagu pigistad ratset ja tonksad säärt/kanda samal ajal), siis hakkab mingi hetk uuesti "lendlema". Samm on pikk, tempo on rahulik, hobune on lõdvestunud ja ratsanik rahul. Vot selline nunnu mul ongi. Mida videodelt veel täheldanud olen, on see, et istun jube küürakil seal otsas ja ette suunatud istakuga, samas, kui sul ongi jube ette suunatud hüppesadul, siis.. Ega sellega ei ole jah kõige lihtsam ratsastust teha pean kohe ära ütlema. Orsellaga on üks pull asi veel. Kui ta viiakse trenni ennem õhtusööki söömata, on ta ülipahur trennis, kiirustab ja vusib ja möllab ja rahmeldab. Kui aga on ta oma söögi kätte saanud, siis on hobune SUPER!! Mega lõdvestunud, jookseb niiii stabiilselt ette,alla, kuulab ratsaniku iga märguannet ja ei tee ümberkaudsest väljagi. Sellepärast olemegi hakanud käima grupitreeningutes, sest selleks ajaks sööb ta ära oma õhtusöögi ning on hiljem väike nunnudus ruudus.

Alates esimesest kohtumisest on ta läinud palju sõbralikumaks ja uudihimulikumaks. Tal on tekkinud isegi oma väikesed halvad kombed (mitte midagi tõsist, vahetevahel tonksab ninaga ja küsib suhkrut), mis on iseenesest täiesti hea. Hobusel peab olema iseloom ja kui me Orsella võtsime, siis kartis ta igat asja. Ta korises nii inimeste, vee, päitsete jm asjade peale. Praegu aga võid kasvõi kõhualt läbi pugeda ja ta ei tee välja, sest usaldab inimest. Ta lubab endaga juba kõike teha, talle meeldivad inimesed, kuna peab neid oma meelelahutuseks. Kuna hobune võeti karjast ära, siis ei teadnud ta inimesest mõhkugi, aga nüüd, kui ta peab üksi olema ja tal ei ole sõpra, kellega väljas käia, siis võtab ta inimesi oma sõpradena. Kahju küll, et tal sõpru ei ole kellega koos õues hullata hetkel, aga ei saa riskida teiste hobustega ka. Kui ta märatallis oli ja tema naaber, kes oli 2nädalat eemal olnud, tema kõrvale tagasi tuli, siis Orsella lihtsalt peksis boksiseinad puruks ja tahtis selle hobuse ka vaeseomaks teha. Õnneks jõuti õigel ajal kohale. Nüüd aga tundub, et Orsella on läinud palju paremaks, käime nuusutame teisi hobuseid ning temal on kõrvad ainult kikkis ja tahaks minna mängima, ei mingit vaenu. Ta nii kaua karjast eemal ka olnud, et peakski juba olema maha rahunenud. Ehk varsti leiame talle ühe sõbra, kellega ta koos väljas saaks käia.

Hüpetest nii palju, et tal see hüppamine geenides. Midagi öelda ei ole, valib endale ise sammu, ma lihtsalt istun ja hoian ratset, tema teeb ülejäänu. Vot teile kolme aastast mära. Ei ole kordagi tõrkunud, ei vingerda kusagil vahedes, super. Ükspäev grupitrennis tulin ühte rida, igal pool oli 1 fulee vahel. Oli siis nii: lattaed (1fulee) lattaed (1fulee) okser (1fulee) okser (1fulee). Tõkete kõrgus oli 80cm või alla selle. Alguses Marin ja teised arvasid, et ei tea, kas on mõtet, et raiskab teiste trennilaste aega, kindlasti tõrgub jne. Ja mis siis välja tuli.. Ta tuli minu meelest kõikidest teistest, ka vanadest kogenenudest hobustest, palju paremini. Igasse vahesse täpselt üks fulee, tõusis turjast nagu ma ei tea mis asi, ei vajunud mitte kusagile poole, täpselt ideaalselt ja sirgelt üle kõikide tõkete, puhtalt. Tulin ühe korra veel ja lõpetasin ära. See hobune nagu teab täpselt, mida ta tegema peab, et olla super hobune. Lihtsalt uskumatu. Ja ma täiesti imestan, et kuidas mina, nii lühikese ajaga ja nii noort MÄRA olen hakanud usaldama. Loodan, et temagi usaldab mind. Oleme ka teinud siis nii viisi, et jääme ennem tõket seisma, hüppame üle, jääme peale tõket seisma, igasuguseid erinevaid harjutusi teeme. Üle 80cm pole hüpanud ka, ja ei hakka nii pea veel hüppama. Nädalas ratsutame umbes 3 korda. Vahel rohkem, vahel vähem, aga lihtsad trennid, kogume võhma ja õpime üksteist usaldama.

Ükspäev läksin kahe sõbrannaga talli, Liina on mu parim sõbranna, kes on nüüd 6 kuud juba beebiootel olnud, detsembris saame väikese poja!! :) Meriliisiga tutvusin Liina kaudu, ka tema ratsutab ja armastab hobuseid. Igatahes lõime siis Orsella üles, Liina, kes alguses hobuseid paaniliselt kartis, võttis aga harjad kätte ja kukkus tema turba ja pissilaike kollaselt kerelt maha küürima, Meriliis võttis teise külje ja pea ette, mina samal ajal punusin talle patse lakka ja keerasin neid krunni. Hobune puhastatud, võtsin oma uued valged Bucase pinded ja kerisin need talle jalge ümber. Selga valge PAVO valtrap. Ta nägi lõpuks ikka siga hea välja!!! Valge lauk otsa ees, valge lakk, valge saba, valge valtrap ja valged pinded, kollane hobune ja pruun varustus. Ta nägi välja nagu mõni Inglismaa hunter hobune. Lisan ka pildid hiljem. Igatahes too trenn ta kahjuks ei töötanud üldse, oli kange ja rahmeldas, ei saanud süüa ka ennem, aga pole hullu, ta nagu siga ilus välja!! Sama trenn tulin üle pisikese lattaia, hakkasin siis kurvi võtma umbes 4 fuleed peale 50cm hüpet ja käisin sajaga üle kupli koos Orsellaga. Orsul kadusid esijalad alt, kukkus oma õla peale samal ajal ninaga maad kündes. Kukkusin üle tema maha, jalg jäi jalusesse kinni, kuid õnneks see tuli kohe välja. Orsu sai end kohe püsti ja tahtis plagama panna, aga miskipärast jäi kohe seisma minu kõrvale. Tõusin püsti, puhastasin ennast ja Orsellat ja tema räpaseid põlvi, õlga ja nina, vaatasime, et ega ei lonka ja et kõik korras oleks, läksin tagasi selga ja ratsutasime edasi. Selline imelik õnnetus, keegi haiget ei saanud ja kõik siiani terved. Eilne trenn oli Orsuga lihtsalt super. Ta lihtsalt jooksis pikkade lendlevate sammudega traavi nii stabiilselt, ei jamanud oma kaela ega peaga ja no oli lihtsalt fantast. Vahest on lihtsalt mega istuda hobuse seljas, kus sa ise ei pea midagi tegema ja kui hobune mõtleb sinu eest. Sinu tööks vaid ratset hoida ja käega seda järgi anda, kui hobune tahab oma kaela veel rohkem alla sirutada. Hea värk.

Igatahes. Nüüd tulevad need tori hobuste üleriigilised jõudluskatsed Toris ja mu uus hobune läheb ka! Uueks (khõmm, tegelikult järgmine aasta hakkame pihta), aga tema nimi on Orhidee, ta on Orsellale 75% täisõde. Tema isa on Opaal, nagu Orsulgi, ema on Lektra, kes on Orsu tädi ema poolt. Seega Lakoonikal (orsu emps) ja Lektral (orhidee emps) on sama isa Lakmus. Ja oo ei, see hobune ei ole Orsuga samal levelil, tundub, et too tuleb veelgi uhkem. Selle liikumised on ikka megad ja hüpe ka väga stiilne, super sõbralik ja armas mära punn. Ega ta muidu ei oleks saanud üleriigilisse finaali. Aga mõelge kui armas oleks kahe aasta pärast hakata nende kahega võistlemas käima xD Kaks kollast treileris, üks sarnasem kui teine :D Tõsiselt vahva oleks. Aga ok, see selleks, loodame, et läheb nii viisi ja saangi kaks kollast endale :)

Praeguseks vist kõik, andke andeks, et nii palju lobisesin, aga pole nii kaua kirjutanud ja paljud muudkui küsivad ja küsivad, et kuidas meil läheb ja mis teeme. Nüüd saite pisikese ülevaate ja ehk annab teile mingit aimdust, mis me teeme, neile, kes meist huvitatud on :)
Olge tublid ja armastage oma hobuseid!
Riin Ingre Saare

Sest loomeinimesed me ja loome inimesi me..

2010-07-25T15:06:00.000-07:00

Jah, see on alles olnud teekond..

Ma arvan, et pidin sellesse kohta minema, et tagsi jõuda siia. Nüüd paljud teist on kindlalt selles samas augus, aga kui üritate sealt välja tulla, siis lihtsalt järgnge mulle ja ma toon su välja. Ja need, kes soovivadki mulle järgneda: ma tervitan teid oma käega. See punane päike lõpuks loojub kullaste mägede taha ja rahu neile seiklejatele ilma viha hääleta.

Kas oled näinud kunagi mõnd vana naist, kas see pole mitte kurb, ta elab õues prügi sees aga ta on õnnelik selle vähese eest. Ja siis see teine noor naine, ilmselt juba sünnitanud, pea cräkist üle pumbatud ja elust nii kurnatud. Ja ma ei lase end sellest kõigutada, maailm on niigi pisarane, kuid kui ma pühin oma silmad ja näen kõike selgelt, siis saan aru, et ei ole vaja karta, kui võtad aja, et end kuulata, siis lõpuks leian ka põhjuse, miks ma naeratan. Sest seltskond on riukalik, rumalad küsimused ootavad vastuseid, lahendused ootavad teostamisi ning pisarad pühkimist. Me oleme kõik tugevad, mõni tugevam kui teine, aga me ei tohi anda alla. Ma leian enda elus ükskord selle tugevuse, et teha midagi pöörast, minna kusagile, kus ma varem ei ole käinud ja kuhu mind keegi ei ole veel viinud. Ja palveta.

Sest sinu sisemine palve on midagi palju suuremat kui ükskõik milline kingitus. Kui su palves on midagi muudetud pahemuse poole, siis kõrvalda see üks kord ja alatiseks. Palvetamine juhtub alati millegi tõenäosusel; see juhtub eraldatuse või kõrvalejäetuse korral. Palvetamine tähendab elu taasühendust maailmaga, isiksus on ühendatud isikupäraga. Minu sisemine palve tähendab aktsepteerima neid, kes mind ka hüljanud on. Mu sisemine palve transformeerub saatuseks ja seda tähenduslikus kutsumuses. See muutub süütundest usalduseks ja julguseks. Aus on midagi mis teeb sind võidukaks. Ja ausus on juba kord midagi, mida ei saa osta ega laenata.

Kuniks me üles kasvame, õpime, et isegi see üks ainus inimene, keda uskusid end mitte kunagi alt vedavat, seda siiski teeb. Sulle jääb murtud süda ning sa murrad teiste omi. Ilmselt kakled oma parima sõbraga, võib-olla isegi armud temasse ja sa nutad, kui kiirelt aeg lendab. Nii et, tee liiga palju pilte, naera liiga palju, andesta vabalt ja armasta nii nagu sa poleks iialgi haiget saanud. Elu tuleb ilma garantiita, ei mingeid pause, ei mingeid teisi võimalusi. Sa pead lihtsalt elama oma elu kõige paremal määral. Ütle teistele, mida nad sulle tähendavad, räägi kõik välja, tantsi vihma kallava taeva all, hoia kellegi kätt, lohuta sõpra, jää magama oodates millal päike tõuseb, ole kaua ärkvel, flirdi ja naera kuni su terve nägu valutab. Ära karda võtta riske või kedagi armastada, mis peamine: ela elu iga momenti, sest iga sekund mille sa veedad vihase või ärritatuna on sekund õnnelikkust, mida sa kunagi tagasi ei saa.

Ma tean, et ma ei saa enam kunagi normaalseks tagasi, aga ma ei põe. Ma vaatan tagasi oma minevikule siiski üleoleva pilguga teades, et nüüd olen parem inimene ja elan elu täisväärtuslikumalt, vähemalt emotsionaalsema külje poolest. Mind paneb küll kartma teadmine, et peagi lõppeb mu sportlik karjäär ja ilmselt pean varsti kõndimiseks hakkama käru kasutama, aga mind see enam ei morjenda, sest mina hakkan oma elu elama täiel rinnal. Soovitan seda ka teile.

http://www.youtube.com/watch?v=4Aoo_nFpDd4

xoxo
Riin Ingre Saare
26.juuli, kell 01.05.55

2010-07-23T05:38:00.000-07:00

kiire on olnud, üks väike postitus on draftina seivitud aga selle publishin kunagi hiljem, see pole orsellaga seotud. orsust rääkides läheb meil jube hästi, ta on täielik kaisummm, valjaste pähepanek on väga super, ratsutab ka juba täitsa hästi. vahepeal on kehva, nõuan liiga palju aga ta nii vähe alles sadulas olnud. kui hakkan järgi mõtlema ja lõdvemalt võtma, siis hobune lausa sulab su all. Ükstreening lihtsalt jooksis galoppi pea ja kael pikalt maha sirutatud, aeglane, samas rütmikas, jube hea oli. Traavis samamoodi. ei ütleks, et lihtsalt üks karjast võetud kolme aastane jurikas :) pidin eile temagategelikult minema marini trenni hüppamist proovima (latte ja ristikesi) aga mu vanaemaga juhtus õnnetus, lõikas enda varbad muruniidukiga maha :S seega ei saanud minna. täna on teise vanaema sünnipäev meie kodus seega jälle ei jõua talli. aga see eest nv laup, pühap kindlasti lähen orsikut vaatama ja üritan ka tihedamini nüüdsest blogida. lihtsalt nii haledalt kiire on koguaeg olnud. aga näeme kirjutame byez

Orsella esimene galopp :)

2010-06-29T01:33:00.000-07:00

Kõige pealt paneks kirja, mida ma temaga üldse teinud olen.
Ligi kuu aega kordet, enamus aega sellest pessoa-system training aid'ga.

I kord: Sadulaga kordet, kõhuli seljas, jalutasime mõned sammud koos minuga. Kaksi-raksi selga ei roninud, Orsella leppis kõigega, mis temaga tehti ja usaldas end meie kätte.
II kord: Sadulaga korde, külgratsmed ainult kordel, ronisin selga kaksi-raksi, jalutasime mõned ringid, Orsella leppis kõigega, mis temaga tehti ja usaldas end meie kätte.
III kord: Sadulaga korde, külgratsmed ainult kordel, ronisin selga kohe ilma kõõlumata, jooksime korde otsas traavi, hiljem ka lahtiselt ning olime suurel avaral platsil koos teiste hobustega. Leppis minuga väga hästi, aga hiljem jäi seisma ning kukkus teistele hobustele obadusi virutama. Läksime grupi juurest minema, ning traavisime edukalt edasi.
IV kord: Sadulaga kordet ette mõni minut, esimene galopp ja korralik õlast lahti traav, Orsella leppis kõigega.

Rohkem polegi hetkel seljas käinud. Räägin siis neljandast korrast veits lähemalt ka. Alguses kui teda kordetasin, siis jube kinniselt jooksis, pea taevas ja nagu oleks kabjad hellad olnud. Hiljem jooksis veits paremini, aga noh, see oli tegelikult koppel ka, kus me trenni tegime ja päris kõva pinnaline. Igatahes suht ruttu ronisin selga, algul olime korde peal, aga seal ei tahtnud üldse välja tulla, kuna ema rebis kordet sisse poole ja mina ratsmest väljapoole :D või no selline tunne jäi küll, heh. Lasti meid siis lahti, ei tahtnud sirgelt eriti joosta ja kui pisikese piitsaga õla peale patsutasin siis pigem läks ta sellest veel rohkem närvi. No siis tuli võtta ikka pikk koolisõidu piits ja sellega sääre taha vahepeal surada, et jookseks edasi ja sirgelt. See õnneks ka õnnestus, vahepeal protesteeris selle piitsa peale peaga vehkides aga üldiselt oli täiesti rahuldav. Pöörab juba väga mõnusalt sammus, täitsa sääre ja väga kerge ratsme surve peale. Igatahes kui traavi hakkas juba ilusasti jooksma ilma piitsa abita proovisime siis Hanna nõudlusel ka galoppi. Mul videod ka sellest, aga mu enda läpakas katki jälle ja ema ajastjaarust arvuti ei funka mõista dvd plaatide importimist, siis loobusin lõpuks üritamast. Igatahes vaatasin video pealt kuidas see käis. Traav, mina kergendan, surun säärtega, tuleb kurv, istun sadulasse ja hobune TÕUSEB galopile jumala normaalsest traavist, ÕIGEST JALAST. Püsis galopis peaagu terve suuuuure ringi, värava juures jäi traavile :D Võtsin sammule ja kiitsin kui tubli ta on. Vahepeale tegime traavi, teine asi kohe, koguaeg jooksis ilusasti pehmelt, läbi selja, mõnusalt oli tunda taga jalgade põrkumist. Mingit peaga vehklemist ei olnud, koguaeg oli ilusasti pehme. Mõtlesime siis uuesti teha galoppi, sama kurv, sama käitumine ja hobune jälle tõusis ise galopile. Ta on nii intelligentne, sõitsime siis terve ringi või isegi peale. Jäime jälle traavile, suunamuutus, tegime voldikesi ja pööramisi, väga hästi pööras. Seejärel proovisime ka sellest jalast galoppi ja jälle, õigest jalast, väga halvast kurvist, aga nagu naksti galopis. Tegime ühe pisema voldi, siis ühe suure ringi ja lõpetasime. Lõputraav, lõdvestas end alla ja jäin muljeid kuulama :D Jube hästi ta ennast ikka edasi kannab. Tavaliselt noor hobune ei saa ratsanikuga hakkama, jääb kohe seisma või mis iganes, aga Orsella mitte. Samas ta on nii suur ja lihases ka, et pole ka ime. Kui ta eelmine aasta juba 174 oli, siis kõrge ta praegu võib veel olla :O Igatahes kui ükspäev karjamaal käisime, siis mingine 600 meetri kaugusel oli ainult Orsella rohu seest näha :D Kari oli TÄIELIKULT kadunud kusagile :D Mul pilt ka sellest :D

Hiljem läks igatahes Laura talle selga, et sammu teha ja mis siis Laura tegi, lükkas korra sisemise säärega ja Orsella astus sellelt eest kohe risti ära :D Nagu nalja :D
Mis siis veel. Aa, Orsella on nüüd täkutallis (nimi selline, seal on tglt ainult 3 täkku ja ülejäänud ruunad/märad. Muudkui magab ainult seal, muud ei teegi. Karjas hetkel ei käi, ainult nv'del siis. Igatahes ta tohutu heinakõht on ilusasti kadunud ja pepu peal juba pisikesed lihasedki olemas :D Selline numminaator on ta. Aga mis seal ikka, panen mõned pildid ka ja see nädal ratsutame 2 korda veel ja siis jälle korde.

Ülejäänud pildid siin: http://fotoalbum.ee/photos/hoshinosenshi/sets/989365?page=5&seek=3

Tsauki seniks.

hüppehobune

2010-06-19T07:17:00.000-07:00

ma ei hakka sõnagi siin kirjutama.. video räägib enda eest :P

http://www.youtube.com/watch?v=bBSVWtvxODc&feature=player_embedded

panin selle 140 v 45 pildi ainult üles, kui kobad olid viimases siis hüppas küll tublisti üle, aga see video pealne hüpe oli minu ja hanna arust kõige parem :D igatahes ilma ühegi mahajamiseta, ühegi tõrketa hüppas koguaeg, lõpus siis 150+ okser nii eest, taga :) ilma pingutamata

hüppehobune ju!

Orsella on juba varem ratsastatud?!

2010-06-16T11:54:00.000-07:00

Heh nali, ei ole kindlasti, aga täna sõitsin, siis tunne jäi küll selline. Teen ruttu mega kiire ülekande, kuna pean kohe oma lemmik sarja telku ette vaatama minema (ameerika lollimad modellid).
Kõigepealt kordetasin teda sadula ja ratsmetega (sidusin külgedele külgratsmeteks), koguaeg sidusin sisemise suts tugevamalt kui välimise. Hästi ilusasti rahulikult toimis. Siis võtsime ära, kohe hüppasin selga ja hakkasime kohe jalutama. Ema lasi meid suure korde ringi peale sammuma, üritasin traavi teha- ei saanud pihta mu käsklustele, ei olnud piitsa ka. Niisiis alustasime nii: säär, kui ei reageeri sellele, surun tugevamalt. Kui ikka ei, siis kannad, kui ikka mitte, kannahoobid kui sellele ka mitte, siis piits, mis asub korderingi keskel. Esimene kord läks kohe sinna piitsani välja, aga järgmine kord piisas vaid säärega tugevalt surumisest kui juba traavis. Lõpus sõitsime keset kordeaeda päris üksi ringi ja saime isegi pööramisega päris rahuldavat hakkama ning traavisime ja sammusime täpselt minu tempos ja minu käskluste peale. Igatahes ei teinud ta väljagi, et keegi seljas oleks. Noortel hobudel peaks ikka tasakaal ära kaduma ja kipuvad nelji jalga laiali seima kui keegi seljas, Orsella aga traavis täpselt samamoodi nagu teen talle iga päev kordet mööda aeda ringi ja keskendus 100% trennile. Ta on ikka nii nunnu! Ok, praeguseks aitab, panen mõned pildid ja homme ehk kirjutan täpsemalt lähemalt (vb juba öösel).

(ps: jalused on ebaühtlased, kuna ei hakanud neid täna veel sättima ning tean, sadul ei ole just kõige sobivam suksule, aga kui ma olen 100%, et ta minu sadulat ära ei lõhu, siis panen talle selle selga, kuna see sobib valatult, paremini isegi kui Sillule.)

xoxo
riinyz

Orsella on taltsutatud :D

2010-06-15T10:27:00.000-07:00

A kõigepealt oli tänases postimehes minu ja C pilt, Ruth ja Kaidi olid ka natuke peale.. Pildil Ruth katsub mu tissi ja mul on selline nägu peas nagu issssand jumal :d okei see selleks

Läksime talli, Orsella oli mitu päeva sees olnud, ei saanud öökarjamaale minna kuna seal oli teine kari, sest nende õige koppel oli katki läinud. Orsu tõin siis liivakoplist tuppa, jalutas kohe vastu ja lubas kohe päitsud pähe panna ja ei rabelenud kordagi ning jalutas tipatapa järgi. Samasa oli ta nagu mingi hull energiajänx.. Ei seisnud üldse paigal vaid ainult taidles. Seisma (loe: mõnulema) jäi alles siis, kui teda harjadega sügama hakkasin- küll oli alles räpane elukas täna. Valjad saime ka ilma toolita ja väga ruttu pähe :D Ema meelitas ta pea suhkruga alla poole, täiesti hulluks on läinud suhkru peale, nagu karbi krõbinat kuuled läheb pööraseks:D Vanasti sülitas suhkru ainult välja suust :).
Panin siis esimese asjana talle pessoa süsteemi selga ja läksin korde platsile. Kordetasime üsna pikka aega seal, oli näha küll, et oli pikalt seisnud. Ikka päris pikalt jooksis, kui tõin sadula. Tal pole sadul kunagi seljas käinud. Nii siis, jalutasin sadulaga hobuse kõrvale, lasin nuusutada, korskas kõvasti ja siis vaatas ringi jälle.. Lajatasin talle plärtsuga sadula selga ja hobune ei teinud teist nägugi, pingutasin sadula ära ja lasime jooksma. Jooksis ikka nagu koguaeg, ei ühtegi kitsehüpet ega perutust. Siis võtsime ta tagasi seisma, võtsin sadula lahti ja panin ta taha poole, see sadul eriti ei sobi talle, agaei taha oma mitmekümne tuhandest ka selga panna, kui korra üle selja käib siis mis mu kallist sadulast järgi peaks jääma... Igatahes panin siis sadula parema koha peale, pingutasin uuesti, panin kiivri pähe ja jala jalusesse, hoidsin ratsmetest ja lakast. Orsella seisis. Täiesti lollist refleksist ma tõusin sadulase ilge kiiruse ja kõva tõukega (harjunud kõrgete hobude, eriti Sildomi, peal nii tegema), nüüd mtlesin et fuuuuck hobune pisatb raudselt jooksu (olin kõhuli sadulas) aga hobune ikka ei teinud välja :D Patsutasime ja ema jalutas siis meid samal ajal kui kõhuli sejas olin.
Mõnda aega siis ema jalutas teda, kuna suur kari tuli korraks koju, et sealt mõned noored sisse jätta. Läksin rääkisin chickidega juttu paar sõna ja läksin tagasi. Jälle kõhuli selga, raputasin jala raskusega suts sadulat ka, vehkis putukaid eemale vaid kasutades selleks mu empsi, sinna vastu nii hea hõõruda oma pead :DTulin jälle maha, patsutasin ka oma tsikki ja siis läksin uuesti selga, aga seekord tõstsin jala ka üle sadula ja istusin nagu normaalse hobuse seljas istutakse. Ema arvas, et sellel hobusel on mingid geebimutatsioonid olnud juba, et tal on sadul ja ratsutamine geenides vist hihi.. Igatahes jalutasime jumala normaalselt, ei teinud teist nägugi. Ühe korde ringi vaid jalutasimegi, siis ronisin maha ja aitas talle küll. Nagunii kokku oli ta seal platsi peal mingine kaks tundi hihi :D Igatahes üli tubli suksu, midagi ta ei kartnud ja isegi ei huvitanud, mida temaga tehakse. Üks asi mida märkasins elle ajaga, kui seljas olin, et seljast häälekäsklustele reageerib kiiremini, kui maast ning kui suust natuke mängida siis läheb ratsme taha kohe. Niiet selle kallal on vaja hakata tööd tegema. Aga igatahes on ta ilus, tugev ja päris ilusasti arenenud lihases noor mära, kes kunagi kindlasti saab väga tubliks ratsuks! :)
VB õhtul lisan siia pildi ka, kui tal sadulaga jooksis, kui seljas olin, siis pilte kahjuks ei saanud.
Nägeshh

100 jälgijat ja nädalavahetusest!

2010-06-14T06:10:00.000-07:00

Või et minu blogil on siis nüüdseks juba 100 jälgijat, poleks uskunudki, et see nii paljusid huvitab, mida mina teen ja kus viibin :) Igatahes aitäh kõigile huvilistele!

No jah, pidin juba neljapäeva õhtul kirjutama, aga sorry, ma olin üsna palju joonud Syrri katsikutel, et ma vajusin kohe magama :D Aga räägime siis kohe kõigest lähemalt:
Läksime Torisse, hakkasime sööma. Siis märkasime laua peal 3 liitrist Smirnoffi ja loomulikult tuli ikka JJ varbad ju ära kasta :D Ehk siis Cris, Hanna, Imre, Aadi ja mina hakkasime seda hävitama. Pidin minema ka Orsut kordetama, aga ei jõudnud lihtsalt. Aga selle eest käisin Orsellal boksis seljas ära, samal ajal kui ta magas :D Imre ei uskunud mind, siis läksime tagasi ja tegime ka fototõestust :P

Oleksin pildid pannud õigesse järjekorda ka, aga hetkel blogger.com ei taha lubada.

Eriti hea oli see, et kui pildistamise lõpetasime, viskas Orss ennast kohe pikali tagasi ja hakkas suht koheselt norskama:P Nojah, öö läbi õues olnud, siis vaja päeval ju magada :)
Edasi möllasime niisama ringi, olgu öeldud, et Hanna oli VÄGA purjus :D Kui sminku joodud sai, siis läksime Sindi tanklasse, ostsime C'le tubakat ja mulle kuuma koera ja vajusime koju magama :)
Reedel jälle ei saanud Orsuga midagi teha :S Rakendi võistlused olid ja Orsu oli karjamaal.. Kuna mul oli väga kiire ka, sest pidime juba kell 17.00 olema Reiu Rockil, siis läksime minema..
Reiu rocki esimese päeva pilt meist 24tundi.ee's:

Teine päev:

Igatahes seff üritus oli, Mimicry ajal lihtsalt inimesed astusid meie pundist 2 meetrit eemale, kuna nad oled muidu väga haiget saanud meie hardstyle tantsu peale :P
Niiet jah, nv tallis ei käinud nagu ikka, aga täna pidin mienma, aga siis hakkasid mõlemad mu autojuhid põkkima, et ei lähe ja ei lähe... TÕPRAD!!!!!
Ok, mu armas Orsella, homme näeme. Reedel paneme sadula ka selga ja järgmine nädal ehk saab juba sadulaga selga minna (oleneb Tibust muidugi).
Seniks musid ja kallid,
Tsutsufrei!

AHJAA! Kui HND esines, siis anti vahepeal mikrofon minu kätte ja ma sain oma lemmik lugu laudla:D:D SA MÕJUD MULLE ROHKEM KUI VEIN, EI VAJA SIND MA, MA VAEVU HINGAN!! SU VARJUS NÄEN OMA DEEMONEID, EI VAJA SIND MA, MA VAEVU HINGAN!! ÕUJEE

Oh väike Luther

2010-06-10T05:31:00.000-07:00

Õhtul kirjutan blogi pikemalt, aga tahtsin vaid ühte asja öelda..
Eile läksin talli, tõin sadularuumist sadula ja asjad kõik, tükk aega mõtlesin, et mis suulise ma panen, lõpuks mõlesin korra twisti proovida. Jalutasin siis boksi juurde ja ennem just mõtlesin, et irf mis siis kui Luther maha müüdud ja siis et ah, mis ma ikka nii lolli mõtteid mõtlen, kes ikka seda erinevate pikkuste jalgadega elukat tahab. Jõuan boksi juurde, mida ei ole, on hobune. Mõtlesin, et järsku õues, aga Parun ja Celsius olid sees (ta käib alati koos nendega õues). Otsisin siis kõik koplid läbi ja läksid plasile vaatama, et järsku keegi sõidab, kui Marin ütles, et nad müüsidki ta maha ja just sommid olid ära viinud. Nii et jah.. Nüüdsest siis ainult psiike Orsella! Eile kõõlusin tal tallivahel seljas, ei teinud väljagi, lakk ka väga kenake nüüd. Aga kirjutan kõigest lähemalt õhtul, sest praegu kappame Torisse Syreti beebi katsikutele ja Orsellat treenima!
Õhtuni!
Riin

Lutheri vägiteod :D

2010-06-09T02:09:00.000-07:00

Esmaspäeval võtsin esimesena Orsella. Valjad pähe jälle ei lasnud, kahekesi möllasime tund aega seal. Lõpuks tõin mingi tooli, ronisin selle peale ja sain siis pähe. Ei tea miks ta niii hullult kardab, kui ta kõrvu puudutakse. OK, pessoa-süsteem selga, kordetama. Algul oli Hanna kordeaias, seega ei saanud sinna minna. Üritasin siis nats liivakoplis teha, aga kutsusin mõned tüdrukud appi, kuna ta ei oska ju eritiavaral pinnal joosta korde peal. Aga üsna hästi käitud, ainult mõni üksik kord lollitas ja vilgutas oma peput ja ähvardavaid tagujalgu ainult minu poole :D Hanna juba lõpetas, seega läksime normaalsele korde platsile, kuna mul nagunii ei olnud piitsa kaasas endaga. Seal jooksis väga hästi juba, natuke nagu7 vahepeal oli õlast kinni, siis üritasin tagant veel pikemaks ajada ta traavi sammu ja siis tulid kabjad mu nina ette :D MA üritasin teda piitsaga lüüa (kui palju tegelt see paks nöör ikka haiget teha saab....) aga ta jõudis uuesti ees ära joosta ilusasti korde peale, seega jah, mu loomapiinamis katse läks luhta, aga ilmselt sai piisava ehmatuse ikka (ma loodan). Edasi ajasin jälle tagant järjest rohkem peale, lõpuks sai asjale pihta ja hakkaski sammu venitama veel pikemaks! Tubli tüdruk, kuna trenniaeg Lutheriga hakkas kätte jõudma, lõpetasin.
Luther oli trennis paras kott. Alguses sõitsin libisevaga alustuseks, siis oli nagu OK, aga nagu ära võtsin oli üli puulõug. Noojaa.. Mis ma öelda oskan, eks ma üritasin ja üritasin teda pookida, siis avastasin, et mul on oma käsi selline kang, et pole ime, miks hobune pea laes jookseb.. :| Lasin käe ja õlad pehmeks ja voilaa hobusel ilusasti pea all ja jooksis ka palju paremini. Galopis paremat pidi oli ka väga hea, teistpidi kippus natuke kihutama aga ikkagi tubli. Edasi hüppasime traavis ühte pisikest ristikest. Luther hüppas koguaeg päris hästi, alati maandus õigesse jalga (nii üht kui teistpidi), jooksis peale takistust sirgelt edasi (nii palju kui andis, sest ette tuli teine tõke kohe). Vahepeal tõsteti, aga ikka hüppas ilusasti ja hästi seda. Tubli kutt.

Teisipäeva hommikul olid soomlased käinud Lutherit vaatamas, Luther oli jooksnud rullis peaga, jooksnud mõlemast jalast galoppi, hüppas ilusasti üle ristikeste ja ei tõmmanud mööda, soomlastele oli meeldinud ja Marin kiitis mind, et olen head tööd teinud temaga:D Paar nädalat oled tglt ainult tegelenud :)
Võtsin siis Orsu, mõtlesin, et hakkan lakka katkuma. No algul kartis hullult, vehkis peaga, hiljem harjus ära, aga jõllitas küll koguaeg mida ma teen, aga seisis väga ilusasti paigal. Vanasti ta ei tahtnud üldse suhkrut, siis ma ei andnud ka nädal talle mitte midagi ja nüüd pistab ja norib suhkrut jumala pööraselt, jee:D Vähemalt üks toit mis talle peale heina ja kaera veel maitseb :P Siis hakatigi söötma ja pidin Orsu boksi panema (pool lakka ainult kakutud), pistis kaera isukalt, aga kui suhrut ka panin sõime, siis sõi suhkru esimesena jeee :D Orsuga see päev ei jõudnudki midagi teha, kuna ta läks oma pooleli oleva lakaga karja ja mina grupi trenni hüppama.
Kuna Lutt oli tegelt juba hommikul sommidega käinud, siis palju ei teinud. Hästi lühike soojendus libisevaga, ennem hüppamist võtsin ära ja üritasin käe pehmena hoida ja ka hobune jooksis väga ilusasti! Hea meel nii enda, kui hobuse üle. Natuke kahju endast, et ei ole koolisõidu treenerit või nii või et Marin ei õpeta eriti mind, kuna olen nö edasijõudnu, aga noh, hea, et ise vähemalt aru saan (vahest, võiks ju tihemini..). Igatahes ratsutas jumala ilusasti Lutt, mõnus oli. Niisiis, hakkasime hüppama mingit lattaedaHüppas koguaeg puhtalt, ees oli "toru" lattidest, kust pidid vahelt läbi minema sirgel, siis kavalett, siis fulee ja hüpe. No minu jaoks oli see fulee, kuna Luther tuli koguaeg ühe fuleega seda, ma mõtlesin, et ongi ühe fulee vahe :D Siis teised küsisid noh, et mul ei taha Luther sinna kohe üldse ära mahutda või, ma vastasin, et krt mis te ajate see üks fulee jääb pikaks ju :D:D:D Tsikid ka irvasid ja ütlesid, et see on kahe fulee vahe irw... Siis Marin pani ette veel ühe lati, niiet pidin kindlalt sinna kaks fuleed tegema. Nüüd oli juba selline arvestatava kõrgusega okser ka seal taga, latte lendas igasilmakaares, tegi küll kaks fuleed aga maandus taguotsaga sisse koguaeg, ta ju maandubki alati taguots ennem kui esimene..:D Lõpuks tegi ühe puhta hüppe ka, aitas küll sellest talle. Siis pidime tulema rida, ees kolmnurk lattaed (no lattidest kolmnurk oli peale pandud), siis lattaaiad järgi, kokku 5 takistust järjest, kõikide vahe oli kas 2 või vähem fuleed, ma täpselt enam ei mäletagi. Kohe karjuti, et Luther jääb viimaseks, et ei viitsi neid latte hakata koristma möda platsi ja nagunii ta jookseb kõigist mööda, Sandra ütles ka, et korjake Lutherilt parem neli tõket eest ära, siis läheb jüärsku lihtsalt üle. Noh enamus igatahes tõrkusid seal rea peal (Sandra vist mitte) ja siis tuli Lutheri kord lõpuks. Ja teate mis Luther tegi? Luther hüppas kõigist tketest ilma mingisuguse pingutuseta üle, ühtegi maha ei ajanud, ei vingerdanud vahedes ja mitte ühtegi möödajooksu samuti ei teinud! ;) Tulin teist korda veel ja jälle kõik puhtalt ja ilusalt, lõpetasin siis kohe ära ka, tal oli nagunii teine trenn kuigi jõudu ja jaksu tal veel jagus, aga siiski, jalutasin maha. Igatahes kõik imestasid, mis temaga juhtunud on, et ta nii tubliks läinud, Marin jälle ütles, et tõepoolest olen head tööd teinud :D (olgu öeldud, et algul ta jooksis kõigest mööda, oli suust täielik kang, ühest jalast galopile ei tõusnud ja ma ei tea, no niiiiii toores kuidagi). No igatahes oligi kõik selleks päevaks suksidega.
Lasime veel karja välja uude koplisse, vaatasime Orsut möllamas ja püherdamas seal oma poolikult kakutud lakaga hihi ja käisime Sildomi vesihaual, seal samas karjääris, panemas uusi küünlaid ja vaatasime, kas meie istutatud vesiroos on kasvama hakanud- üks leht oli välja tulnud! :) Praguseks kõik, tahaks kohe talli minna ka, aga mu autojuhid mõlemad alles magavad (mõlemal öötöö).
Nägeshhh (mul ei lase arvuti seda s katusega teha :D)
xoxo
Riin

Mõlema suksiku esimene kordetrenn pessoa-training aid'ga

2010-06-06T04:21:00.000-07:00

Nii siis. Reedel võtsin esimesena Orsella. Puhastasin ta hästi ilusaks, kapju annab ideaalselt, pritsisin ta sprayga üle (seda suts pelgas), tegin beebilappidega jne. Nii helekollast hobust ju nii raske puhastada, koguaeg plekke täis, eriti veel kui hobu elab sügavallapanu peal ehk siis põhuboksis, kus pannakse paar korda nädalas palju põhku alla ja päris tühjaks veetakse kuu või paari tagant :) Igatahes valjaid pähe panna ta no ei taha kühe üldse lubada.. Ei luba kõrvu puutuda ja kõik, ikka räigelt pikalt mässasin, et neid talle pähe saada. Nii et jah, sellega tuleb midagi ette võtta. Lõpuks sain kuidagi üle kõrvade. Siis panin süsteemi peale, selle peale korra korskas ja siis oli ka kõik. See oli Orsellal üldse esimene kordetamis abivahend peal. Läksime siis korde ringile ja fakk. No ei jookse enam korde peal ka, mina ei tea, mis tal viga on... OK, kõndisin käekõrval temaga ringipidi, hakkas ilusasti kõndima jooksma, tulin tagasi ringi keskele (ema hoidis nööri). Jooksis jumala ilusasti. Vahetasime suunda- täpselt sama asi.. Jälle käekõrvale ja siis lahti, jälle ilusasti jookseb. Vahetan suunda, hakkas ise kohe jooksma. Siis võtsin seisma ja pingutasin nats süsteemi ja täpselt sama jama mis alguses, pidin jälle käekõrvale võtma. krdi imelik elukas.. No mis seal ikka, ta nii noor ja kõik on uus ja hirmuäratav. Hiljem aga jooksis päris ilusasti, alguses võitles süsteemiga. Mulle see süsteem täiega meeldib, sest sellega ei saa sundida hobuse pea alla, vastupidi, hobune viib ise pea alles samal ajal jookstes tagant läbi selja kõvasti peale, kuna see tagumine osa, mis jalgadepeal on sunnib jalgu ette viima. Kordetööl meeldib mulle see eriti, kuna aitab arendada hobuse seljalihaseid ning olgem ausad, seljast on väga raske hakata kohe nõudma tagant peale jooksmist noorel hobusel, sellega läheb ikka natuke aega ja harjumist. Aga üldiselt oli Orsu tubli ja mõistlik, jooksis tagant ilusasti peale ja hiljem sai aru, et tal on lihtsam pead alla viia ja tagant juurde sõita, kui pea laes joosta (mul oli süstee hästi nõrgalt peal, et ta hakkaks ise tunnetama survet suule ja taguotsale). Tegime ikka päris kaua, ajataju kadus täielikult, sest samal ajal läks Hanna sõitma kui me alustasime, peale teda veel Marek ja me lõpetasime alles siis, kui kõik nad olid tallis ära läinud juba :D Pesime ka Orsut, no nii ilusasti seisis ja lubas endaga kõike teha- väga tubli tüdruk!

Järgmisena Luther. Panin nööride vahele seisma ja lasin talle läike sprayd peale, kuna oli nii tolmune. Luther läks paanikasse (kuigi teen seda igapäev), tusis tagujalgadele ja tõmbas nööri puruks, rahustasin ta maha, patsutasin ja lasin uuesti sparyd, nüüd ei teinud välja. Ei tea, mis juhtus. Ükskord tegi sama asja, kui teda pesin, siis ka tahtis end üle selja keerata, aga nöör oli nii lühidalt ja et ei andnud järgi, ainult päitsete metall rõnga tegi kõveraks. Peale seda rahunes ja lubas end pesta. Huvitava kiiksuga, aga mis seal ikka, ise on üsna mõistlik. Niisiis, Lutt valmis ja platsile. Tema ei teinud väljagi sellest ja jooksis ideaalselt hästi kohe algusest peale, kohe rõõm oli vaadata. Ainuke asi, mis oli jama, et oleks tahtnud pikemaks lasta seda osa, mis paneb nad peale tagant jooksma, aga kas mul süsteem on nii väike (full) või hobused liiga koljatid.. Oligi kõige suurema peale pandud, aga ikka liiga väike. Õnneks annab seda probleemi lahendada kannuserihma abil :D Sedelga külge kannuserihm ja see tagumine osa kannuse rihma külge ja käib asi sama ideaalselt edasi :) Igatahes Lutt väsis lõpuks väga ära, oli higine. Jalutasime ta maha, andsime porxi ja viisime talli ära.

Nv talli ei lähe. Neljapäev olime kiirendustel, reede tsillisime niisama siidri ja krõpsude seltsis, järgmine hommik olime Tihemetsa mäkketõusul, päris lahe oli, ujusin üle karjääri ka sixpacki järele, kiirema naise auhind oli see :D võitsin!:D aga võistlejaid oligi ainult 2- mina ja cristjan haha ta on ka naine. sellest vist kahjuks pilte pole.. :(

2010-05-31T14:34:00.000-07:00

Polegi oluliselt midagi rääkida, kuna andsin oma suksudele 3 päeva puhkust. Mitte sellepärast, et ma ei viitsinud minna (ok, täna oli kerge laiskuseuss sees aga ka väga tähtis külaline kodus), aga Orsella oli suht nädal otsa töödanud ja reedel oli paras s*takott ja päev ennem seda tundus juba üsna vässu ja laisik. Aga räägin siis täpsemalt.
Reede algas sellega, et mu väike musike Liina tuli koos minuga talli- ta kardab meeletult hobuseid. Pidin temas üllatumua: alguses kartis hobuseid isegi ühe näpuga puudutada, natuke hiljem kordetas juba Orsellat ja päeva lõpuks ratsutas Lutheriga aga olgu öeldud, kõikide tegevuste ajal Liina jalad värisesid nagu haavalehed, seda oli silmaga näha. Aga ülimalt vapper tüdruk, Luther üritas temast vabaneda kohe kui ta tahtis traavi hakata tegema ja oleks sellega ka hakkama saanud, kui Liinal poleks nii kiireid reaktsioone. Karjusin KÄED ALLA JA KANNAD ALLA (ennem olid käed kõrgemal kui hobuse kõrvad) ja hetkega tegutses Liina nii nagu öeldud ja hobune jäi ilusasti perutamiselt traavile ja edasi oskas Liina juba teda seisma võtta. Tänas ja kallistas hobust, ütles Lutherile, et armastab teda nii palju, et teda maha ei visanud. Minu nunsud. Igatahes Luther oli sõites minu all väga pro, tegin paar korda mõnda rida, ei tõrkunud kõrdagi ja üldse oli mõnus ja väga kindel! Orsella oli korderingis väga hea. Proovisin siis temaga minna ka avarale platsile kordetama, sealt ta uus stakoti staatus ka tuli, oli täielik Juhan. Pikemalt ei hakka kirjutama, aga Liina hoidis kordet, ma jooksin piitsaga järgi, ema vehkis ühelpool kätega, Cristjan hakkas pirtsutama ja kõndis hüsteeritsevat eite mängides minema ja hiljem põhjendas, et talle ei meeldi vaadata mind noorte hobustega tegelemas nii ohtlikus olukorras ja talle ei meeldi ka see, kui ma karjun talle, mida ta tegema peab. Väike pirtsutajast Müü ma ütlen. Isegi Liina, kes esimest korda elus hobust nägi, oli hakkajam, mis sest, et värises nagu haavaleht.Lõpuks saime normilt ta jooksma ja tegime korde peal ka pisikese hüppe (2x). Oli umbes 70cm ristike. Huvitav on see, et kordel jooksmine avaras piirkonnas talle ei meeldi/tolereeri, siis seda teab, et hüppama peab ja tõrkuda ei tohi.. või on see tal geenides. Mõlemad korrad hüppas jumala rahulikult mitte midagi vahtides takistusest üle, kiitsime ja premeerisime teda ja läksime teda pesema. Lubas juba super hästi pesta, ka tagu jalgu ja laudjat. Jalutasime kuivaks ja võtsime Lutheri, aga sellest kirjutasin juba üleval pool.
Edasine õhtu kujunes juba Liinaga möllates Mambo baaris Mambo viite võidu juures. Peale seda hmm.. ei tea kas just blackout aga no üsna selline hägune mäletamine, mõistus tuli tagasi kodus umbes kella 4 paiku hommikul, vahetasin riided ja läksime meie enda Grüne baari istuma, kus teised sõbrad juba ees ootasid. Magama sain umbes kell 8-9 vahel. Magasin kuni kella 11, sest siis pidime juba Pacole kainekaks minema. NV nagunii tegin endale kindlaks, et mingit treenimist ei toimu, seega hakkasin koos vennaga pead parandama, Cristjan jällegi autojuhiks. Päev lõppes ikka jube traagiliselt, meie sõber "Kloun" sai 7 inimese käest peksa (ehk siis meie, kuigi meid oli ainult autos 4 + Madis, kes ilmus välja alles siis, kui Kloun minema läks) ja et me olevat tal ninaluu sisse löönud.. Irwww noo!! Hästi paneb mees. Lasi oma töökohast niigi 3 kallist mütsi rotti ja viskas meie viimaste kopikate ees ostetud seitsmesajase täis viina puruks. "Õhtu" lõppes hommikul kell 6 Mambo baaris suure kismaga, kus põhiosas mängisin rolli mina ja üks fakin tööriietes külajoodik, kes jäi koguaeg vait kui ma teda sõimasin, aga kui hakkasin lahkuma, siis karjus järgi kas H*OR, L*TS või LEHM. Lõpuks läks asi juba suts karmimaks ära, aga sellest ma ei viitsi enam rääkida. Igatahes ei saanud ta aru, miks ma oma venda tahan kell 6 hommikul baarist ära viia, kui too ei seisnud enam püstigi ja nagunii olime talle kahekesi kainekad, sealt tüli alguse saigi.
Pühapäeval käisin korra Toris (no õigemini olime ligi 4 tundi seal), treiku osteti ära. Kordetasin Lutherit, Orsella oli kaugel karjamaal koos teistega.
Esmaspäeval hakkasin mõtlema oma haigustest, hihi. Nimelt tundub, et olen oma buliimia saanud kontrolli alla ka ilma anti-depressantideta (olen ligi aasta tarvitanud, 2 või 3 kuu tagasi loobusin omavoliliselt). Enam ei jälgi hirmuga mida söön ja tuleb ainult õigest otsast välja peale seedimist ja mul on täitsa savi mis kellast ma nüüd söön. Vanasti sõin 4-5 korda päevas väikestes kogustes (nagu tegelt normaalne ongi, kui langetad kaalu), siis nüüd söön normaalsed koguaed paar korda päevas. Lihtsalt see Sildomi surm viis suht rivist välja siiski, 2-3 päeva ei suutnud midagi süüa, siis paar päeva õgardasin, siis nv'd jõin vedelkaloreid (muidugi alkohoolseid irw) aga nüüd tuleb ette võtta kerge kaalulangetamis periood jälle :D Paari nädalaga on kadunud kusagil 3 kilo, huvitaval kombel, see oleks ju hea start. Võiks oma vanasse 58kg kaalu tagasi saada, lahti tuleb saada umbes aint emm 13 kilost :D:D:D:D noh kui sain 2a tagasi lahti 45'st kilost, siis saan lahti praegu ka 13'st :P Aga jah, praegusseks lõpetan, kuna kell on 1 läbi öösel ja mu aju juba üle kuumenenud, aga und endiselt ei ole. Seniks aga nägesh ja homse (või tänase, halvimal juhul peatse) kirjutamiseni!

riinyz
(kuulake mu uut tracki, jason tyrello lugu infinity eternity ecstasy, mega hea tripping chill out mis viib ka kaine mõistuse seitsme maa ja mere taha unistama :)

27.mai- pesupäev

2010-05-28T02:20:00.000-07:00

Nii siis. Jõudsin talli 15min ennem viite ja lootsin kuuesesse gruppi jõuda (tavaliselt hüppetrenn neljapäeviti). Kasvandus oli nii tühi ja kedagi polnud kohal, ka täkutalli sadularuum lukus ja võti kadunud peidukast. Läksin siis märatalli Orsella juurde ja vaatan: tall kõik söödetud, puhtaks ka pühitud, sama märkasin ka täkutallis. Helistasin siis Marinile, uurisin kus võtmed on ja ütles, et ta on ju Ruilas võistlemas. Õigus jah, ma unustasin. Igatahes sellest võis järeldada, et kui kassid läinud, siis hiirtel pidu ehk siis need uues tallimehed on täiesti.. ma ei tea misasjad. Võin tunduda praegu õel ja ülbe, aga see ei ole normaalne, et kui söödetakse õhtusöök kell 3 siis kella viieks on juba hobustel kõik hein otsas. Tõesti panevad niii vähe heina, et lausa kole. Nad kindlasti ei ole pahad inimesed, vaid natuke oskamatud. Sõnnikut alt ära ei korista (ajavad laiali), märga kohta ka ei võta, viskavad vaid turvast hullult peale niiet kui mina märjale kohale astun, siis mullitab jala ümber kuiva turba seest virts välja. Tegin siis ise Lutheri boksi ära ja kuna ta minu hobune ei ole (ma ei maksa ta boksiüüri), siis pole minul õigust viriseda ka. No jah, meele ajas suht mustaks aga mis seal ikka.. Ei peaks ju minu asi olema :(

Kõigepealt võtsin Orsella. Panin boksis päitsed pähe ja tõin ta välja, et teda puhastada. Alustasin kapjadega. Kohe andis esimese parema kabja kätte ja lubas ilusasti ära puhastada. Kuna ma olen laisk inimene ja ei viitsi mööda hobust tiirutada, et kapju teha, siis õpetan ka talle, kuidas tuleb ühelt poolt kapju anda, nagu Saksas, Hollandis, Belgias jne mujal maailmas. Orsella alguses ei saanud aru, mis ma talt tahan, et miks ma seda vasakut jalga paremalt poolt tahan, aga hiljem sai aru, et süsteem sama ja mitte midagi tapvat ei ole. Ilusasti lubas teha. Tagujalgadega samuti probleeme ei tekkinud, natuke ebameeldiv oli talle ilmselt, tasakaal puudus aga hoidis siiski ilusasti kapju üleval. Lasin talle sabalaka sprayd igalepoole, kuna ta oli oma junnide otsas maganud irf.. Helekollane hobune sõnniku otsas. HEA :D Valge lakk muutus ka üheltmaalt brünetiks. Puhastamine oli ka lihtne ja talle meeldib harjaga sügamine. Panin esmest korda talle ka kaitsmed peale, et teinud väljagi. Algul kaks esimest sammu tõstis jalgu kõrgemale aga see oli ka kõik. Valjaste pähe saamisega oli natuke raskusi. Suu tegi lahti ilusasti kui pöidla suunurka libistasid, algul ehmatas raudade külmuse peale ilmselt sutsu ära, aga hellistasime ja patsutasime teda, siis võttis suulise suhu ja jäi rahulikuks. Teine raskem etapp oli saada valjad kõrvade taha. Ei ole probleemi teda katsuda tuka juurest, kukla pealt või tagant, aga talle ei meeldi, kui teda katsutakse kõrvadest. No kohe üldse ei meeldi, aga mida sa noorelt kolmeselt suksult ikka tahad. Kiitsime teda edasi, kuidagi sain lõpuks valjad ka üle kõrvade. Rahunes maha, ei närinud suulist ega midagi, vaatas ringi ja läksime kordeplatsile. Korde peal jooksis jälle väga hästi, sinnamaani kuni tuli preili Grete-Brit Kuusik oma Britney Spearsiga ja Orsu tähelepanu ära hajutas. Muidu oli kõik OK, aga vahtis ainult neid ja tiris korde peal, ennem seda oli aga jällegi super. Muidu kuulab inimest ikka jube hästi, kui korra survet avaldad, kohe astub eest. Hääletoonidest saab praegu vaid aru nii palju, et HEAA, TUBLII ja edasi. Tagasi tulekust ehk taaasaaaa või ooooolaaaa või saaaammmuuuu ei jaga mõhkugi, ainult traavitaks ja galopitaks, niiet sellega peame vaeva hakkama nägema. Kordetasin teda veits üle poole tunni, siis läksime täkutalli ette ja harjutasime teda veega. Oli juba väga tubli tüdruk! Alguses veits sahmis aga pärast seisis nii ilusasti ja lubas end korralikult pesta. Sain need koledad sõnnikulaigud ta pealt maha, ta nägi hea välja lõpuks. Jalutasin ta kuivaks ja viisin talli, andsin leiba ja suure sületäie heina, tegin kalli ja ütlesin tsau ja läksin Lutheri juurde. Imelik asi tema juures on see, et ta silmad näivad koguaeg nii hirmunud ja koguaeg puhiseb ja korskab, aga ikka lubab endaga kõike teha :) Nunnu tibuke.

Lutheri panin valmis, panin algul martingali ja libiseva. Traavis oli jälle päris hea, painutas ja astus sääre eest, sõitsin volti ja lükkas taguotsa välja, normaalne oli. Galopp oli ka päris hea, selline paras parkuuri tempo oli sees koguaeg. Hakkasin siis risti tulema valik lattidega traavis, esimene kord kohe üritas mööda tirida, aga ei, sundsin ta sealt ikka üle minema. Rohkem probleeme ei tekkinud, hüppas päris hästi. Siis võtsin libiseva ära ja hakkasin suuremat risti jooksma juba galopis, ka hüppas hästi. Tulime rida järjest, 3 risti, kõigi vahel üks fulee, siis kaks edasi kolm fuleed okser ja edasi neli fuleed rida. Olgu siis öeldud, et Luther eriti ridasid ei armasta ja ainult jookseks mööda, aga ei. Täna ei jooksnud kordagi millegist mööda, oli ta üle nii uhke. Ise käkkisin seal nats aga muidu päris hea oli! Platsil oli veel üks süsteem (2 fuleed vahel, algas teesuluga, teine lattaed), siis süsteem üks fulee, algas okseriga, lõppes lattaiaga, siis edasi sõita ma ei mäletagi mitu fuleed, 4 vist okser veel järgi kerge pöörde all. Kõik hüppas ilusasti, sutsuke laamendas palju, aga peaasi, et mööda ei jooksnud. Niiet selline tubli kutt oli. Jalutasin maha ja läksin tedagi pesema. Pärast prseuss on ta alati pestes.. Sidusin ta kinni talliseina külge (seal selline kinnituskoht) ja ma ei jõudnud vett jooksmagi panna kui tema juba tagujalgadel püsti oli ja end üle selga tahtis keerata. On lammas, aga kuna nöör oli piisavalt lühikene, siis ei tulnud tal sellest midagi välja ja hakkasin teda kohe veega tarumeerima ja mida ma siis näen... Vana siga on teesklenud koguaeg veekartust aga kui saab aru, et tal muud üle ei jää, siis laseb end IDEAALSELT pesta.. Igaltpoolt lasi ja lõdvestas end, puristas ninasõõrmeid, kakis ja pani pissijoa ka maha (pinges hobune pissida ei saa). No vot siis. Hakkangi teda niiviisi pesema kuniks mõistab, et vesi ei tee halba. Orsella laseb ka end käe otsas paremini pesta ja austab inimest rohkem, ei jookse üle, puikleb küll kõrvale, aga ei jookse rinnaga inimesest üle, nagu Luther irf. Jalutasin Lutika ka maha ja panin boksi, andsin heina ja leiba ning tulime koju ära lõpuks.

Ahjaa, mida tahtisn tegelt veel Orsella kohta öelda. Üks viga on tal täitsa olemas, nimelt- nagu tallist välja tuleb ja seisma jääb kukub esijalaga pikalt ja kõrgelt kraapima, igakord tuleb eest hoida, et ise pihta ei saaks jalaga. Lõugasin jubedasti ta peale eile ja siis jättis järele, vaatas lolli näoga otsa et mis ma nüüd siis valesti tegin. Kordeplatsil üritas lõpuks püherdada, aga seda ka ei lubanud ja sellest sai kohe aru, rohkem ei proovinud ka. Mis veel.. Aa, paigal ei taha ta ka õues veel püsida, kõik tundub niiiii huvitav, aga ta alles nii noor, anname andeks :) Aga ok, lähen kohe jälle talli, ehk siis kirjutan millalgi jälle!

Tsauki!

Riinyz

Nädalavahetusest ja praegusest.

2010-05-26T10:47:00.000-07:00

Alustan siis nädalavahetusest Sildomi mälestusõhtust Metsa Talus. Hästi tore õhtu oli toredate sõprade keskel. Viisime Sildomile palju küünlaid ja lillekimpe, istutasime sinna karjääri ka tema auks vesiroosi. Mingihetk rääkisime Sildomist ja tekkis räme leinaseisak. Kõik olid jumala vaikselt, kuni mina vaikuse oma ulgumisega ära rikkusin. No hakkas lihtsalt nii kurb ja lasin pisarad välja. Cristjan seisis kõrval, Minni tuli ka ja Rando ka kallistas, et küll leiame sulle uue projekti. Ja samas.. uue projekti me ka leidsime! aga sellest kirjutan alla pool edasi.
Uus "projekt" on siis meil Orsella! Orsella on kolme aastane tori tõugu mära, kelle isa on Opaal ja ema Lakoonika. Eelmine aasta sai ta noorhobuste üleriigilistel katsetel A-arvestuse reservvõidu ja I auhinna, oli siis paremuselt teine mära riigis :)
Hinded
Tüüp: 9p
keha 7.5
jalad 7
samm: 7
traav: 6
hüpe: 9
üldmuje: 7.5
Niiet pole pahad hinded, mulle traav isiklikult suht meeldib :D Täna siis käisin jalutasin temaga, tegin tutvust, puhastasin jne. Algul kartsin küll, et jookseb must üle, annab jalaga, ei luba end katsuda aga näe- suhkru peale tegi kõike. Lõpuks küll sai isu suhkrust täis, aga patsutamine ja silitamine meeldis talle endiselt. Käe kõrval kõndis ilusasti, kuulas, jäi seisma siis, kui mina seisin jne. Tubli mära. Korde peal (päitsetega) jooksis ka super hästi. Ilmselt on talle ka ennem mingit korde tööd tehtud, sest ükski nö "metsast võetud" hobune teoreetiliselt ei peaks oskama ju nii hästi joosta :D Kordagi ei lollitanud (ok ükskord jooksis korde enam üle kaela tänu minu lollusele, aga jäi siis ilusasti seisma ja vahetasime suuna õigeks) ja väga edukalt läbis oma esimese treeningu ratsahobuseks saamise suunas. Pärast jalutasime ta talli juurde ja tegime esimest tutvust veega. Alguses rahmeldas palju, sest Cristjan pigem ehmatas teda veega, kui tegi tutvust. Hiljem esijalgu ja rinda lubas kenasti pesta, taguotsale lähenedes kukkus siiberdama aga eks meil aega on ta korralikult käima saada. Varsti tahaks talle sedelgaga kordetamist proovida.

Kahe esimese pildi autor Janne Ööpik.
Orsella kahe aastasena Toris näitusel. Ka seal sai ta head hinded ja kutsuti edasi finaali.

Orsella hüppamas 140cm

Nii palju siis Orsellast tänaseks. Lutheriga sõitma täna ei jõudnud, kuna C vingus ja virises, et ei viitsi olla nii kaua Toris. Panin ta siis lihtsalt veel kord õue (terve päev oli tglt nagunii õues olnud). Eile aga sõitsime libeda pinnase ja vihma tõttu maneesis. Traavis oli kohati ikka väga hea (sõitsin küll libisevaga), astus sääre eest kenasti ja rullis üldse mõnusalt tagant peale. Marin ütles, et nagu päris, kuigi väljas sõidab veel paremini tagant peale. Vasakut pidi ei tahtnud ühte kurvi korralikult läbi sõita, aga pika sorkimise peale hakkas ülesannet hästi täitma. Galopis oli ka täitsa ok, lõpuks isegi sain ta kuidagi natuke lühemat sammu jooksma, et isegi terve ringi jooksis Lakmee sabas nii, et ei jäänud kordagi seisma (Lakmee siis selline mõnus rahulik, lühikese sammuga). Tegime paar hüpet ka.. Irw.. Ei tea kas ma räägin, järsku teen hobusele anti-reklaami :D Alguses oli OK, saime sammule pihta jne. Ükskord ei saanud, üritasin hullult tagasi võtta, aga luther ikka hüppas läbi takistuse jalgadega, terve takistus oli mööda maneesi laiali. :D Teine kord läksime jälle, siis vaatasin et krt saamm jälle kuidagi ei klapi ja võtan seisma ära, aga ei. Luther pani ikka edasi ja hüppas üle takistuse. Koos lattidega muidugi, sest mina ehmatasin ära ja unustasin ise hüppeliigutust teha. Aga see selleks, järgmine kord tulime uuesti, puhtalt ja lõpetasime trenni. Sammus on ta kohutav, traavis väga hea ja galopis areneb pidevalt. Aga jah.. see samm.. Sellega peab miskit ette võtma. Võid teda kannusega ka surada, ikka ei reageeri ega venita sammu kuidagi pikemaks. Kui stekiga annad, siis läheb natuke. Peabki vist pika steki muretsema ja tegema ühe sammu trenni, et ta natuke kiiremini reageerima hakkas ja oma sammu pikendama. Pika stekiga hea sääre taha impulssi anda, kui säärt ei kuula. Ega rohkem vist polegi midagi pikemalt kirjutada, peale trenni tegime väikese maastiku tiiru, seal ei teinud midagi, ei vahtinud ringi, ainult jalutas.

Luther kunagi ammu treeningus. Pildi autor Imre Sams

21.mai

2010-05-21T07:06:00.000-07:00

Tundub, et "AlHawa-ärapanemis-saaga fotoalbumis veel nii pea ei lõppe o_O suht utoopiline. Hea küll.

Käisin tallis. Tahtsin algul kordet teha või sõita, aga lõpus läks nii kiireks, et lihtsalt ei jõudnud. Tõin ta koplist ära (oli koos Paruni ja Celsiusega seal). Jõudsin Lutheri vaid "esinduslikuks" teha, ehk siis kakkusin ta laka ära, kasutades täku lõiget, tegi ta kaela super ilusaks ja paksemaks, ennem oli räme vihmauss. Jube hästi annab ikka erinevate lõigetega kaela"vigu" parandada ja muuta. Saba on tal ka nii lühike, kuna Celsius näris koplis ära.. :( Lõikusin sellegi sirgemaks, edasi jäi vaid Luther porist puhtaks pesta ja ära kuivatada. Veega oli hirmus jama, ei luba ja ei luba, peale pikka aega sain ta esijalad pestus kui avastasin, et ta ta koguaeg üritab nagu seda voolikut hammustada, panin siis selle nina juurde ja vot sulle lugu, tema hakkas selle veega mängima ja tahtiset talle nina ja otsa ette seda lased, jõi ka vooliku otsast. Peale seda, kui sai aru, et tegu vaid veega lubas ta end üleni ära pesta vä. kube. Siis hakkas tagujalgadega hullult peksma ja kartsin ise lööki saada, seega proovin mõni teinekord uuesti. Soppa igatahes tilkus hullupööra ja hiljem selle pori alt tuli välja ilus ja puhas hobune!

Homme tahaks sõita ikka, kui jõuab, sest homme meil Metsa Talus Sildomi mälestusõhtu, kohale tulevad vaid kõige tähtsamad inimesed ja toetajad. Teeme grilli, võtame mõned dringid ja räägime oma super-armsast Sildomist ja viime tema hukkumiskohale uued küünlad ja istutame sinna karjääri vesiroosi. Ootan homset, et näha inimesi, kes meie väikesest Villust tõesti hoolisid:)

Seniks loodame, et need super ilusad ilmad jätkuvad,

Riin!

Edasisest elust.

2010-05-20T13:20:00.000-07:00

Nii-viisi. Ärge kartke, ma endale nööri kaela ei pane ja kätt enda vastu ei tõsta, elu läheb edasi. Blogimist ma üritan ka mitte lõpetada, sest Toris on mul üks vahva suksu ikka sõita- Luther (i: lakmus). räme põmmpea on, aga muidu tore ja rahulik poiss, kellel üks jalg on lühem kui teine (päriselt ka).

Tegelikult miks tahtisn blogida, on see, et mis inimestel viga on.. Küll räägib keegi bloggeris, et kui kahtlane surm, nagu ala oleks ma ise hobusele tellise kaela pannud ja ta alla vett saatnud. No what the fuck, ma armastasin seda looma rohkem kui ennast, ma oleksin ta nimel kõike teinud, mis minu võimuses, kust tulevad jutud nagu oleks ma seda soovinud?!??! Täielik absurd! Raha, mis ma temaga kaotasin, on muidugi väikene asi emotsionaalse taju kõrval, aga olgu öeldud, et ka raha sai sinna kõvasti sadades tuhandetes investeeritud.

Teiseks vingumine, et mida me halame oma surnud hobust taga. Kurat, kui tahame, siis ka halame. Kes seal fotoalbumis ütles, et mu ema (ok, ta käib mulle ka oma halamisega närvidele vahel) on täiesti kõrvaline isik, siis mida hekki??? Kes selle hobuse igakuis ülalpidamist maksis? Mina?? ma ei käi töölgi, ma vaid ostsin selle hobuse. Ta käib iga päev tallis kaasas, otsib hobusele erinevaid võimalusi teha hobuse elu paremaks, verepilte, allergeenide teste tellides, uusi toiduratsioone koostades. MIDA LOLLUST. Mu ema tegeles selle hobusega rohkem kui mina ja kui keegi julgeb veel öelda, et too on kõrvaline isik, siis kui ma juhtuks isiklikult laivis nägema- juuksed peast.

Okei, jube kurjaks läheb. Lihtsalt hetkeline suur vihahoog vaja välja elada.

Ja on tulnud ka vihjeid, et mina elan Sildomi surma nii kergekäeliselt üle. Ei ela, ma nutan väga tihti, ma mõtlen temat pidevalt, ma mõtlen koguaeg kuidas oleks saanud teistmoodi, aga ei- aega tagasi ei saa keerata. Ma üritan enda emotsionaalsemat poolt mitte välja näidata, üritan kõike naljaks teha ja pohhuistliku näo taha varjuda, aga asi päris nii ei ole. Ka mina olen RÄIGELT liimist lahti ja kurb, Sildom oli ja jääb mu parimaks suksuks ning ma ei unusta teda ealeski.

Nüüd sai hingelt kõik öeldud.

Aga ärge siis ära kaduge blogi lugemast, Lutherist ja järsku ka teistest hakkan kriblama!

Riin

Viimasele teekonnale lahkus meie seast Sildom..

2010-05-19T04:10:00.000-07:00

Eile õhtul kell 17.46 lahkus meie seast minu ja mu pere armastatud Sildom (de Smoothy). Eile just üks sõbranna ütles, et jõudnudki veel ennast Eestis tõestada. aga jõudis küll- meile, kes teda armastasid, jõudis küll..
Olime hobuste karjääris vees jalgu jahutamas kui üht
äkki Sildom pistis karjääri keskpunkti täis raksuga punuma, ükshetk kukkus suurde auku (põhi kadus alt), vesi läks kõrva ilmselt ja alla minuti kadus ta vee alla. Ei osanud ujuda. Mu poissmees hoidis tema pead veel nii kaua vee peal kui suutis. Ta ütles veel, et Sildom oli tall silma sisse korra vaadanud, teinud oma viimase hingetõmbe ja vajunud põhja.
Millised lootused tema peal alles olid, milline hobune, milline parim sõber..
Puhka rahus, mu kallis!

1997-2010

video võistlustest

2010-05-17T11:15:00.001-07:00

http://toru.ee/view/baad3e6256cf

Sildomile tuli kiirabi talli järele.. :(

2010-05-17T04:24:00.000-07:00

Niisiis.. Ennem, kui asja kallale asun, siis Sildom sai 110cm võistlustel päris ilusa sõidu eest III koha Randoga, 100cm läks neil sutsu sassi, aga muidu enam-vähem, algus oli ju väga ilus. Trennis hüpanud päris kõrgeid takistusi, 140 üksikuid ja kord ka 130 raja moodi asja. Vahvad tegelased igatahes.

Pühapäeva hommikul peale võistlusi helistab tallinaine, et hobune ei ole korras. Läksime talli, hobune üleni higine, boksis pikali maas, väriseb, kraabib jalgadega, ei söö ei joo. Helistasin kohe arstidele, kuna minu jaoks ei olnud need normaalsed tiirud, sest ükshetk oli ta püsti, ampsas heina, siis seisis ja siis hakkas jälle ennast jalgadega peksma ja kraapima ja pikali end viskama. Jalutasime teda ja helistasime Ulvile. Küsis kuidas hobuse limaskestad ja hingeõhk on- vastasin, et haiseb kohutavalt ja kergelt lillakas, aga mitte just midagi erilist. Ulvi kartis, et hobusel võib olla maorebend. Ma olin paanikas, lihtsalt meeletus paanikas!! Helistasin ruttu Randole, et järsku ta saab talli tulla ja hobuse ise üle vaadata, kuna ma enam eriti adekvaatne ei olnud paanika tõttu, kahjuks ta ei saanud tulla, aga käskis kutsuda kohe hobusele kiirabi ja panna ta tilgutite alla, oleks Tartusse viinud, aga sellises konditsioonis hobust ei tohi ju transportida. Rando ütles, et see maorebend on ju surmtõsine asi, kuna üks tema hobune oli kunagi selle kätte ära surnud. GREAT, see eriti mu paanikapuhangule kaasa ei aidanud, läksin veel rohkem närvi. Andsime hobusele kohe Novasuli ja jalutasime edasi. Siiboja ütles, et ta ka ei saa tulla, kuna on Võrumaal, aga ütles, et Novasul on hetkel parim lahendus. Alustasime kella 11 temaga möllamist ja lõpetasime korraks kell 16.30, et korra kodus ära käia, seniks valvas teda tallinaine. Selleks ajaks oli ta veidi rahulikumaks jäänud ja seisis oma boksis. Tulime tagasi nii ruttu kui saime ja ootasime kiirabi, hobune hakkas selle aja sees jälle püherdama ja ennast peksma tagujalgadega. Kohe pandi ta narkoosi alla ja tilgutid külge. Kui tilk oli otsas ja Sildom narkoosist üles tõusis, siis tuli kohe suuuuur puuks ja kakajunnid! Kukkus õgima, aga tal ei lubatud süüa seega korjasime kõik ta boksist välja. Süstisime veel üht tiirude korral normaalset valuvaigistit (nimi ei tule meelde). Valvasime teda veel tükk aega, küll alles rabeles ja nõudis seal boksis süüa. Nii kahju oli oma hobusele mitte süüa anda, kui teine oli juba lakanud söömast vähemalt 24 tundi tagasi. Vaene näljane sillu, aga õnneks oli selleks hetkeks kõik korras.

Õhtul helistab Marin (meil oli kokkulepe, et helistab ennem südaööd, et kui hobune jälle haige on, ta valvas). Olin juba voodis pikali, Cristjan võttis telefoni ja andis selle mulle öeldes, tsau musi, sa pead talli minema, Marin helistab. Tol hetkel suutis mu aju jälle keha paanikasse viia, võtsin telefoni vastu. Marin: " Tsau Riin, ega sa ei maganud? Asi nüüd selline, et nagu ma talliukse avasin pistis Sildom röökima ja närveldama ja vihaselt süüa nõudma, et miks tema süüa ei ole saanud! Kuulasin kõhtu, koriseb nagu traktor ja on täiesti terve." Mu hingelt langes kohe üks suur kivi. Nii hea oli olla ja jäin rahuliku südamega magama.

Hommikul ärgates helistasime kohe tallinaisele ja jälle oli Sildom esimesena kisama pannud ja toitu nõudnud, aga vaene poiss ei tohi ka täna mitte midagi peale piskukese heina süüa. Täna veel üks ports tiirudevastast ravimit ja siis hakkab vaikselt oma normaalse elu peale tagasi naasma. Tellisime Sildomile ka verepildid ja peame hakkama talle elektrolüüt pastat söötma, et ta hakkaks vett jooma. Kuna ta nii harva vett joob, siis on tal kõht kinni ja nii need tiirud tekivadki. Verepildi ja automaat uuringu pealt saame teada, et mis ained ta ei talu jne. Mul ikka nii hea meel, et ta terveks sai!