hullumaja puhvet going on

Mehed on mehed, räägid või mitte, vahet pole...alles siis kui sind enam ei ole, alles siis nad märkavad et sa üldse olid. Ehk toimus elus ülisuur muutus ja olen kindel, et see tuleb mulle ainult kasuks ning sain läbielatust suure kogemuse osaliseks :)

Teisipäeval sõitis siis Kätu, ütles, et oli parem olnud, kui pühapäeval.
Kolmapäeval poiss haige.. :S Temperatuur oli 39.0 tavalise 38 asemel. Ei tahtnud eriti süüa ja kõht ei käinud eriti läbi.. Panime ta siis natukeseks õue ja jooksutasime teda, kuniks kõht hakkas väga valjult tööle ja isegi söögiisu tuli tagasi.. Tuju oli muidu ok, ikka samasugune sahmerdis nagu alati. Silmad olid vb veidi tuimemad kui tavaliselt.. Mõtlesime, et ta on saanud nüüd mitu nädalat iga päev tugevat trenni, et järsku väsinud.. Sellepärast ei hakanud ka treeningut vahele jätma ning läksin sõitma (kuna nv võistlused, siis too trenn pidime veel hüppama ka). Trennis oli väga viis, algusest peale oli pehme. Hüppasime 2 takistust: 1 lattaed ja üks okser. Hiljem tulime neid järjest (kõige pealt lattaed nurka ja siis okser nurgast välja). Landokas oli super!! Hüppas ilusasti nurka sisse, liikus rahulikult otse edasi, maandusime õigesse jalga. Peale takistust sain ta kohe ilusasti kontrolli alla, jooksis lõdvestunult (hea rütmi ja tempoga) pea ratsmes!!! Galoppis teeb seda ju väga harva..:) pööras nii hästi, ennem takistust tuli vaid ratset näpuotsaga hoida ja sääred peale suruda. Alguses ei tahtnud väga lattaiale pihta saada, kookisin sammu ise liiga lühikeseks ja läks alla, aga tuli väga ilusasti sealt välja. Okser tuli iga kord täpselt õige ja hea koha pealt, lattaed hiljem ka..:) väga hea trenn oli. Lõpetasime traavis painutustega ja nina maas jooksmisega, väga pro oli..:) Kätu aitas ka vahepeal, ütles mõned head õpetussõnad:) takistute kõrgus oli kah maximaalselt 90cm, lattaed vast 70-80, tulime kõike vaid 2-3 korda, seega üsna lühike ja kerge hüppetrenn. Päev lõppes jälle nii hästi, nägin kahte nii toredat inimest..:) ..ja ühte näen edaspidi ka (A)

Tundub, et Landoleti hea sõidetavus on tõusujärgus. Hüppasime siis parkuuri neljapäeval. tema palavik oli kadunud (oli 37.8, tal tavaliselt polegi nii vähe olnud varem), sõi isukalt (veidi oli künas järgi, aga see ok, sest ta saab korraga umbes 3l toitu ja hobusemagu mahutab korraga umbes samapalju tegelikult, mõnedel rohkem. Landokal kindlasti üle 5l). tuju oli tal pöörane, chillas enda boksis ringi, pea oli üleni saepurune:P Trennist siis.. Oli veidike selline uimane, aga ei olnud tal mingit tahtmist ntx tõrkuda. Oli vaja edasi sõita- liikus; tuli tagasi võtta- tuli. Soojendus hüpped lattaial ei tulnud eriti normilt välja, koguaeg viisin teda hullult alla selle asemel, et samm ja temo veits pikemaks ning tempokamaks venitada :P Soojendustakistusteks oli sama lattaed ja okser, mida eelmine päev kõpsasime. Okser tuli jälle väga hästi välja. Pööretes sõitis ilusasti, sisse ei vajunud, andis ennast nii hästi igaltpoolt järgi. Sõitsin esimese parkuuri läbi (takistused olid kõik u 110cm), tuli no enamvähem välja.. Minupoolt oli suur null, kuna ma unustasin koguaeg parkuuri ära ja hüppasin veel valet takistust ka..:D Alustasin otsast peale, kõik tuli välja va süsteem, oleksin pidanud ikka teda edasi sõitma. Hüppas küll hästi ja tuli puhtalt välja, aga hoog jäi lausa nii väikseks, et pidin süsteemi vahel stekiga vastu õlga lajatama :( vastik loomapiinaja olen.. teine aps juhtus viimase rea peal, kus oli vaheks 5 sõiduga fuleed, lasin ta takistusele jälle hästi alla ja siis jäi viimane okser liiga kaugeks, hüppas viltu, et sellest puhtalt üle saada (st vajus välja poole välja, et jalad kiiremini maa peale saada). Punnitas aga muidugi puhtalt end igaltpoolt välja. Kui sammu hakkasin tegema, siis läkastas korra (köhatas) ja ninast tuli tatiklimp välja, poiss hoopis külma saanud?!?! võimatu, oleme nii hoolikalt teda tekitanud ja peale trenni ALATI korralikult maha jalutanud.. Imelik värk.. Ok, alguses mõtlesin, et aitab trennist ja kõrgemat üldse ei sõida, Andrus küsis ka, et kui ta selline haige mul täna on, kas üldse võistlemagi tahan minna.. Kahtlengi hullult, aga samas võiks minna, sest hobune ei ole mul iialgi nii hästi toiminud, kui viimastel nädalatel.. Ok, kuna tal oli palju parem olla täna, siis proovisin kõrgemat ka. Seekord tuli väga hästi välja. Võtsin eelnevatest vigadest õppust, parkuuri meelest ei unustanud ning sõitsin süteemide ja ridade vahel edasi. Hobune oli hea ja kindel, nii õrnalt võisin ratset näppudevahel hoida, ainult sääred peavad peal olema. Üldse ei kisu eest, peale takistust ei hakka pead maha vedada, liigub edasi otse ja ei hakka oma valesti maandutud jalgade pärast närvama. Jäin väga hobusega rahule, ka Andrus kiitis, et ta on võrreldes jaanuari algusega tohutult arenenud ja kindlamaks,tublimaks läinud. Mõõtsin huvipärast takistused kõik ära, kõige madalam oli 120cm lattaed, enamus olid 125+, süsteemi okser oli veidi üle 130ne (u 135), viimane okser (mis tundus madal) oli 130 jne..:) Hobune on põrutama hakanud ja olen ta üle uhke, et ei tõrkunud kordagi ega ajanud maha!! :) tõeline speciality :) Aga nüüd olen mures võistluste pärast, sest kui mu treening ennem võistlusi hästi läheb, siis võistlusel olen liiga enesekindel ja rikun ära kohe kõik:P Aga pole viga..:) ehk läheb õnneks, olen siiski juba praegu hobusega VÄGA rahul!! ta on tõepoolest palju arenenud. aga okies, mis ma siin ikka seletan. Lähen lippan varsti Torisse ja laupäeva hommikul stardime kaheks päevaks Vääna! =) hoidke siis pöialt:)