Riin here, your one and only source into the scandalous lives of equestrian elite

Olen mõelnud, et ratsutaja elu on ikka väga keeruline ja ettearvamatu või on ainult minul nii? Reedel läksin Torisse ööseks, sest tahtsin juba kell 4.00 ärgata ning hakata hobust sättima võistlusteks. Sõitsin õhtul teda natuke aega, üsna kehvake oli, va siis galopp- see on tal päris heaks läinud, lühendab ja vahetab jälle normaalselt jalgu :) Eniveis, mõtlesin siis ainult varustuse veel ära pesta ning magama heita kui järsku üks nö. "sõber", kes polnud jälle mulle üle kuu aja helistanud, helistab MINU SÕBRANNA telefonile ja küsib minu numbrit. Hmm, sõbranna number on alles ja minu oma mitte? weird point nr 1.. Kuna olime koos sõbrannaga Toris (tuli seltsi, ta ise ei võistelnud), siis oli lihtne meid telefonide teel ühendada. Jeee ma ütlen, I'M A STRONG SELF-CONFIDENT WOMAN AND I DONT NEED A MAN TO COMPLETE MYSELF! asendus hoopis: "ooo, sa tuled Torisse? oo äge, jään sind ootama!!" Selline tugev iseloom mul ongi, no usu või ära usu! :P Ühesõnaga kell oli umbes 11-12, kui nö siis vaiksest magamaminekust sai tubli jooma, chillisime veel veits ringi, nutsin, melanhoolitsesin, nostalgitsesin, emotsioneerisin end üle, weeditasime (mis on kõige põhjus), mängisime pokkerit (tahtsin ikka strippi mängida, aga teised hakkasid põnnama) ning lõpuks läksin ära magama. Kell oli selleks ajaks u 2.40? Ärkama pidin kell 4.00, kell 6.00 pidime juba sõitma hakkama koos hobustega. Jee ma ju ärkasin üles, ärkasin 5.44, ehk siis 16min ennem ära sõitu. Orities, visandasin käbe Landole söögi ette, patsid pähe. Elisabeth õnneks aitas ja vedas mu varustuse autosse, tänud!!! :) Patse tehes oli tuju niii hea, laulsin ja möirgasin seal, olin veel üsna jookis. Autoga sõitma hakates hakkas üsna halb olla, Kuubiku sebis mulle valuvaigisteid 2 500mg. Tänks again :) Kui juba Veskimetsas kohal olime ja enda hobuse maha võtsin vaatasin neid patse ja mõtlesin, et krt.. no nii purjus ma ju nüüd ka ei olnud, sest patsid olid ebanormaalselt RÕVEDAD :D Siis mõtlesin, et kama kaks, tegin vaid 3 patsi (seitsmest) ümber, viskasin Landoka valmis ja läksin sõitma.
Rada oli ebard. Tõestust veelkord, et Lars ei ole loogilise mõtlemisega inimene, kes teeb selliseid parkuure. Isegi kõige stiilipuhtamad hobused nägid sellel rajal välja nagu viimased lehmad. Soojendus oli halb, eest oli nii kange, kihutas etc. Hüppas ükekorra okserisse sisse, pani nii kaugelt lendu ja ma jäin täiega maha ja suupeale :S Patsutasin ja palusin kõva häälega andeks ning tundus, et ta võttis vabanduse vastu. Järgnevad korrad ületas takistusi muidugi poole meetrise varuga.. :D Võistlus oli oki, jäin Landoletiga VÄGA rahule!!! Saime edasi teise ossa, kus aga mina suutsin eelviimase takistuse peal kõik ära rikkuda. Hobune oli väsinud, mina samuti ning selle asemel, et nurgast välja okserile hooga peale sõita, istusin mina niisama nagu mmingine kaasreisija ja arvasin, et läheb kaugelt lendu, aga ei. Hüppasin ise ette, lendasin sadulast välja, hobune hüppas okserisse sisse. Ok üks takistus oli veel vaid järgi ning sellegi peale sõitsin NII aeglaselt, ime, et ta ei tõrkunud!!! Ok, tulemuseks jäi siis 4kp teises osas ning lõppkokkuvõttes 11 koht. Võistlejaid oli ca 50, seega väga hea tulemus, rääkimata sellest, et seda sama rada sõitsid ka enamus Eesti parimatest takistussõitjatest (argus, sõnajalg, raag, klettenbergid, kallaste, uudeküll jpt väga head sõitjad). pakkisin Landoka kokku ja valutasin oma rasket elu edasi.
Õhtul, kodus, juhtus maailma kõige veidram asi. Ma magasin, kell oli u 2.00 kui helistab mulle keegi, keda arvasin olema keegi täiesti teine.. Tükk aega rääkisin juttu telefonis (ise olin nii puujommis et ei saanud aru midagi) ja küsimuse peale, kas sa üldse tead, kes ma olen, vastasin aga otse loomulikult oled sa see ilus tumedate juuste ja siniste silmadega kena poiss! Nojaa. kirjelduses läks värvide poolest täppi. Otsustasin end siis üles ajada ja välja minna (kutsuti ikkagi ju) ja helistab juba (täpselt nii ütles, nagu see, kelleks teda alguses pidasin), et jõuab kohe minu maja ette. Läksin välja, vaatan, et tüübil uus auto tekkind. Hõbedane uus Honda, millel sidur libiseb (kärsahais). istun autosse ja vaatan, WTF SINA! Ma pidin pikali kukkuma, mida kuradit. Vabandasin ennast välja, et ma pidasin sind alguses kellekski teiseks.. Kuna ma juba end üles ajasin, siis läksime chillisime ja rääkisime niisama juttu. Veits laksu all oli tüüp ja mina kainelt ei viitsind seda küll pealt vaadata, at least should have saved something for me too then :S. Tükk aega vaidlesin, et mind koju toodaks tagasi, lõpuks toodigi. Teem, mitte iialgi enam ei räägi ma öösel unes kokku leppeid kellegagi, kellest ma ei taha MITTE MIDAGI kuulda! Mõtlesin veel veidike elu üle järele ja läksin magama.
If the underworld should have a devil, then it should be me!

your sweet 666

you know u love me, xo xo