Krista R. trenn- kiire ülevaade

Teisipäeval oli siis Krista treening. Alustasime sammus nii, et hobune koguaeg "marsiks edasi" ning ei ajaks oma nina liiga jalgevahele ja kannaks end ise. Siis keskmine samm jne. Suht OK oli, keskmine vajab harjutamist ja kipub kiirustama. Vähemalt saime kaela ja pea asetuse enamvähem paika (ennem läks liiga alla kõikides allüürides), pean teda nüüdsest koguaeg üles tõstma.

Traavis sõitsime diagonaale nii, et kohe tähest välja sõites oleks hobune otse (mul jääb jõngerdama). Kui sõidan vasakule, siis toetan keha raskuse vasakule, avan veidike sisemise käe, välimine joonistab trajektoori ja võtan kurvis õlad sisse. Ja tohoh, hobune oligi otse :) Teistpidi samamoodi. Kõige suurem viga on meil jällegi see, et nagu ma varasemat olen blogis rääkinud, jookseb Matu mul paremast jalast viltu vasakule ning ei soovi pimeda silma poole end painutada. Nüüdsest sõidame sirgeid õlg sees ja hobune on otse :D Eks vajab harjutamist, varsti ei pea enam seda õlga nii sisse võtma (ja ega see meil nagunii ideaalselt välja tule). Aga muidu sama mis sammus, pean teda eest kohe üles tõstma, kui ennast liiga alla viib (pea/kael).

Edasi tegime keskliinile sõitmisi. Kui sõidan vasakust jalast sisse, siis pean proovima sõita justkui 10m poolvolti. Välimine ratse joonistab jällegi trajektoori ning sisemine veidike avatud ja liigutan sõrmega suulist, nii ei vaju ta sisse ning saab õlast vabalt astuda. Peatused olid samuti enam-vähem sirged ja ei visanud taguotsa välja. Krista ütles igatahes, et muidu traav on päris hästi paigas ja hea vaadata.
Galopp vajab aga harjutamist. Esiteks oli Matu selleks ajaks juba nii vässu, et enamus aega pidin tegelema tema galopil hoidmisega. Väsinud ei olnud ta mitte niivõrd füüsiliselt, aga just vaimselt. Nii palju uusi asju ühe korraga. Aga põhimõte kõik sama nagu sammus ja traavis. Tuleb hobune üles tõsta, raskus sisemisel jalusel kurvides ja välimine ratse.

Minu istaku põhivigadest räägin ka. Krista küsis kohe, et kas mu ühe jalaga on olnud mingi trauma :D Kusjuures, opereeritud jalg on mul jumala ok ning ei vaju kand üles jne, aga "terve" jalg ei funka nii, nagu vaja. Opereeritud jalga on mulle ju pandud uued kõõlused ning jalg ripub sadulas vabalt ning ei kisu krampi (eks ma tegin ikka hullu taastusravi ka sellele jalale ning see kindlalt aitas), terve jalg aga läheb krampi ja kand tõuseb üles. Eriti veel paremale sõites, sest siis Matu tahab sealt poolt suurt sääretööd saada, kuna ei taha ju painet sinna poole hoida. Mõtlen siin praegu, et järsku on võimalik ka "tervele" jalale taastusravi saada. Ja ega ta mul tegelikult terve pole, sest see jalg on saanud koguaeg vatti selletõttu, et teisele jalale ei saanud ma aastaid raskust panna aga korralikult käia. Katsun MRI'sse jälle aja saada ning võibolla vajab seegi jalg operatsiooni.

Teine suur viga on mul see, et lasen Matul kaela/peaga alla vajuda. Pean hoida koguaeg küünarnukid vastu keha (igal juhul ja alati, sh. ka ette-alla tehes, saab raske olema :D mul see nii sees..) ning ei luba endal ratsmeid käest tõmmata või lubada Matul sinna liiga rulli minna.

Matu endiselt väga meeldis talle ning ütles, et väga hea on näha raskeveo hobust koolisõitu tegemas, hea vaheldus ja reklaam, et raskeveo hobune ei pea ainult palke metsast välja vedama. Ütles, et Matul küll lühike kael ja sellevõrra on mul temaga veidike raskem sõita (Orsellaga seda probleemi ei olnud) ning ei tohi lasta tal sinna alla vajuda. Allüürid on hobusel väga head ja arvas, et peaksime kindlasti ta ka NHT'le ta viima. Ütles ka, et hobune küll noor, aga elementaarseid asju peaks iga noor hobune oskama, et saaks hästi sõita (see tähendab, et ka noor hobune peab vajadusel õla sisse võtma, sääre eest astuma igas sammus/traavis ja ennast kandma, olema uphill). Kui nende asjade õpetamisel liiga hiljaks jääda, siis pidi jube raske olema hobust hiljem ümber õpetada.Ja eks õige ta ole, on keegi kunagi näinud mõnel Euroopa koolisõiduvõistlusel hobuseid muudmoodi sõitmas näinud :D Tuleb õpetada kohe alguses õigesti hobune sõitma (ja see ei tähenda, et hobune peab sõitma 7x nädalas 2x päevas). Hetkel 3-4x nädalas on Matule paras koormus ning üks trenn peab edaspidi meil olema maastikutrenn. See ei tähenda, et pool tundi maastikul traavi ja galoppi, vaid 1-2 tundi aktiivset sammu kõndimist.

Eks näis, kuidas minema hakkab, aga katsun ikka õpetusi järgida ja areneda koos hobusega (sealjuures arvestades siiski ka hobuse vanuse ja iseärasustega). Õppida on mul veel oiii kui palju :)

Nädalast

Matu oli tubli kõikidel päeval kui ratsutasime. Kõik trennid jäid sinna 30min kanti ja ei nõudnud talt peale lõdva ratsmega ette-alla jooksmise mitte midagi. Ei taha ära sõnada, aga vist oskame isegi nüüd rütmi ja tempot hoida ilma kiirustamata :D Ega rohkem polegi midagi tarka vist öelda. Krista Raidmets tuleb meile trenni andma homme :) Seoses sellega, haiget und nägin igatahes öösel unes :D Nägin, et mina ja Matu olime võistlustel stardis ja mul absoluutselt ei tulnud skeem meelde. Võistlus toimus Toris ja kohtunikud pidid ise kirjutama, kuna kõik talliplikadest kirjutajad olid laiali jooksnud ja ei suutnud õigel ajal õiges kohas olla :D Kohtunikud koguaeg rääkisid ette, et mis ma tegema pean. Üheks kohtunikuks oli Krista ja teiseks Marika Vunder (have no idea kust ma Marika peale enda unes tulin, ta pole mind kunagi hinnanud :D) ja lõpptulemus oli nii, et Marikalt saime 65% ja ma olin üli hämmingus ja Kristalt 47% :D Mul vist mingi kompleks seoses tulevaste treeningutega.

Aga tegelikult ma olen tubli olnud! Ostsin endale kolmapäeval Spa&Sport spordiklubi kuukaardi. Vaba ligipääs kõigile rühmatreeningutele (nii saalis kui vees) + jõusaal. Kolmapäeval ostsin ja olen siiani iga päev käinud trenni tegemas (ja käin kuni neljapäevani veel). Kolmap. käisin vesijooksus, üllatavalt väsitav oli :D Neljapäeval proovisin step'i, meeldis täitsa kui saaks ainult combod endale selgeks ja meelde jäetus. Reedel oli bodyjam ning see saab ilmselgelt mu lemmikuks. Kõik olid väsinud, aga mis energia sellest treenerist, muusikast ja tantsust õhkus oli imeline! Ma nii rahul. loogiline, et sammudele pihta ei saanud, aga kindel lemmik! :) Laupäeva hommikul käisin bodypumpis ning see mu teine lemmik. Ma ei tahaks bodypumpis küll rohkem kui 1-2x nädalas käia, kuna ma peaksin esmalt ikka rohkem aeroobsemate rasvapõletustreeningutega tegelema. Veits nali oleks, kui mu peki alla tekiksid üüratud lihased (ilma rasva kadumiseta), sest siis näeks ma topelt-suur välja :D Igatahes vinge oli ning lihased on tänaseni väga haiged. Peale trenni trepist alla parklasse joostes käisin trepil pikali, kuna mu jalad lihtsalt ei kandnud. Kõik lihased valutasid ning kasutasin enamvähem kõige kergemaid raskusi :D Poleks uskunud, et mul kehas üldse nii palju lihaseid on. Pühapäeval käisin zumbas ning see on mu least-favourite. Kõik küll kiidavad, aga no ma ei tea. Ei meeldinud mulle kõige rohkem. Ma kindlasti lähen 2-3 korda veel, et sammud rohkem selgemaks saada, sest siis ehk hakkan asja rohkem nautima ka. Kuna tegemist on vahepeal ülikärmete jalgade liigutamisega (sarnaneb siis ladina-ameerika tantsule), siis ma kratsisin nõutult kukalt ja mõtlesin kuidas nad seda teevad. Seetõttu ei saanud higi ka lahti, kuna mina end nii kiiresti liigutada ei mõiganud ja asjad, millest aru sain, olid üliuimpsid. Aga lähen veel ja ehk hakkab meeldima. 

Täna lähen jälle vesijooksu, homme fatburn, kolmapäev vesijooks ja neljapäev aquaintensive. Reedel pean pausi (Maario tuleb koju) ja peame Maribeli kuue kuu minisünnat. Laupäeva hommikuks panin end igatahes bodypumpi kirja. See nädal kahjuks bodyjami ei saanud aega kirja panna, kõik täis :(

Enne võistlusi, võistlustel ja peale võistlusi.

Ma väga pikalt kirjutada ei viitsiks, copyn ühe pikema teksti mille pidin koduka jaoks kirjutama.

Igatahes paar päeva ennem võitlusi oli Matu trennis ikka pääris kehvake. Või siis olin mina närvis ja stressis :D Igatahes midagi ei õnnestunud. Õnneks võistlustel läks vähemalt hästi, saime ka ühe rosetikese :D

Aga lubatud artiklike:

Kuldar Matu on nelja aastane eesti raskeveotõugu litsenseeritud sugutäkk. Tema isa on Kuningas ja ema Natalja, aretaja ning omanik Viktoria Kaasik.

Minu ja Matu teed ristusid tegelikult juba 2013 aasta septembris, kui olin üheksandat kuud rase ning omanik kutsus mind hobustele ja nende tolleaegsetele rastutajatele trenni tegema. Nagu ka paljudel teistel (sport)hobuinimestel, siis piirdus ka minu teadmine raskeveohobustest vaid sellega, et nad on suured, kannavad hiiglaslikke raudu ja oskavad vankrit vedada (äärmisel juhul ka palke metsast välja). Juba esimesel kohtumisel Matuga sain aru, et tegu ei ole pelgalt sellist prototüüpi hobusega nagu eelnevalt kirjeldasin. Matust kiirgas sõbralikkust ja tahet tööd teha ning tema allüürid ja terve mõistus pani mind rohkem uskuma sellesse, et ka raskeveohobune võib ratsutada (ja seal juures hästi).

Iga trenniga oli näha Kuldar-Matu arengut. Matu õppis asju lennult ning treeninguid suured tagasilöögid ei saatnud. Novembri alguses küsisin omanikult, kas tohin tulla Matuga ratsutama, sest ma polnud selleks ajaks väga pikalt hobuse seljas istunud. Miks valik Matule jäi oligi sellepärast, et teda mäletasin septembrist kui kõige rahulikuma ja viisakama hobusena. Selleks ajaks oli Matu aga sõitjata jäänud ning loodus tühja auku ei salli, sai minust Matule uus sõitja.

2013 aasta novembris ratsutasime mõne korra, detsembris ei ratsutanud kordagi. Jaanuaris ning veebruaris sai trenni tehtud minimaalselt (3-4x kuus)- enamasti olin hõivatud lapsega või haige. Tegelikult oli mul algusest peale plaanis hakata Matuga korralikku tööd tegema ja osaleda ka võistlustel. Ilmade paranemisega suutsime märtsis kokku teha täpselt 11 treeningut, seda on keskmiselt 2x nädalas mida iseenesest ei ole vähe, sest tegu siiski väga noore ja rohelise hobusega. Igat treeningut saatis edu, Matu arenes iga päevaga järjest paremaks seda nii seljast tundes kui kõrvalt vaadates.

Üks hetk arvasime omanikuga, et proovime viia Matu välivõistlusele. Eks peas painas ikka väike mõte, et ehk on liiga vara ja mis võistlustel üldse saama hakkab. Eelkõige pelgasin seda, et tegu oli maneeživõistlusega ja noorel, masiivsel raskeveohobusel võib nii kitsas ruum liikumise kinni võtta. Kuna treeninguid olin alati üksinda teinud ning hobune harjunud sõitma ilma segavate faktoriteta, siis kartsin ka kõike muud sagimist võistlusplatsil ja tribüünidel. Matu pimedast silmast ma üldse rääkima ei hakkagi, kartsin väga, et sõidame maneeži seinadesse või kohtunikele sisse (ps: seda ei juhtunud!).

Võistluspäev jõudis kätte ning Matu astus kindlal sammus treilerisse. Sugumürsk hoidis kainet närvi ja astus maneeži sisse nagu vana kala. Alguses kartis ukse alt ja aknast sisse kiirgavat päikeselaiku, kuid peagi unustas sellegi. Olgu öeldud, et Matu oli võistluse ainuke raskeveo hobune ning samuti oli ta kõige noorem. Soojendasin Matu üles koos teiste hobustega, kuid kuna Matu oli oma soojenduse esimene võistleja, siis pidi teised maneežist lahkuma ja Matu üksinda jätma. Kartsin koheselt, et nüüd raudselt pöörab ära hobune ja hakkab hirnuma ja teisi hobuseid tagasi nõudma. Seda ei juhtunud, Matu ei teinud sellest väljagi- tegi oma töö ära ilma liigset pingutust nõudmata. Ei kartnud ta tribüünil sagivaid inimesi, ei pööranud ta tähelepanu nurgas vedelevat toolile, ei jäänud jõllitama ta ka kohtunikke. Matu tuli ja tegi oma töö ära täpselt nii, nagu oskas ja talle õpetatud oli. Tulemuseks 59,868% ja üheksas koht kahekümnest võistluspaarist.

VIDEO: https://www.youtube.com/watch?v=2B_rBYjy880

Matu teine skeem algas alles kuue tunni pärast, kuna võistlejaid oli väga palju. Teise skeemi ajal oli hobune veel parem, teadis täpselt mida teha ja kuidas end üleval pidada. Ei olnud ta ka väsinud- seda tõestas väike takkavise rõõmust, mille peale nii kohtunikud kui pealtvaatajad kõik naerda said, et selline suur hobune end nii kärmelt liigutada jõuab. Teine skeem möödus samuti viperusteta, saime harjutuste eest hindeks mitmeid seitsmeid ja jäime üldiselt kõigega väga rahule. Tulemuseks seekord 61,324% ja jäime jagama 9-10 kohta 25 võistleja seast.

VIDEO: https://www.youtube.com/watch?v=fIxgoDnAlpI

Matu meeldis paljudele- pealtvaatajad kiitsid ja kohtunikudki tulid eraldi rääkima. Kiitsid Matu töökust, alüüre ja impulssi. Ka nemad ütlesid, et võiks ju arvata, et raskeveohobused on sellised rahulikud ja suure kere tõttu puudub tahe edasi liikuda, aga Matu puhul see paika ei pea. Kuuldes, et Matu alustas aktiivsemat trenni alles kuu tagasi, kiitsid nad teda veel elamgi. Arvasid, et kui hobusega õiget tööd teha, siis sügiseks on väga korralik ning uhke ratsu valmis, kes teeks silmad ette ka uhkematele sporthobustele.

Kui paljud suhtusid esmalt väga skeptiliselt raskeveohobusega spordi tegemisse, siis enam kahtlejaid naljalt ei leia. Edaspidiseks saime endale ka ühe suurepärase treeneri ja püüdleme järjest paremuse poole. Peale esimest võistlust ennustavad targemad inimesed Kuldar Matule aga helget tulevikku ja seda just spordis, koolisõiduhobusena.

Mina olen alati uskunud, et meie enda maa hobusetõud võivad pakkuda konkurentsi ka teistele uhketele tõugudele. Ma arvan, et eestimaiste hobutõugude eeliseks ongi just rahulik meel ja tahe teha tööd ning seda sealjuures hästi. Matu armastab olla kõigile meelepärane ja ta poeb selle nimel kasvõi nahast välja. Nüüdseks on esimesed edukad võistlused selja taga, ees ootamas aga terve hooaeg uusi võistlusi, kus end veelgi rohkem proovile panna. Olen kindel, et Matu kedagi alt ei vea ja näitab veel paljudele, mis puust üks õige ja eestimaine raskeveohobune on.

Ja nagu ma arvasin, et maneežis sõitmine võtab liikumise kinni, siis suht jah. Teda oli ikka üliraske galopis hoida :D A4 Videos on näha ka kuidas ma üritan galopi diagonaalil teda galopis hoida. Andsin korra isegi hullu matsaka talle ja nagu jala vastust ära võtsin KUKKUS hobune traavi :D Võistlustelt ära hakkasime tulema, siis Matu ei tahtnud enam treikusse mina. Tõmbasime aga siis korded tagumikutaha risti ja peal ta oligi.

Pühapäeval olla MAtu nii väsinud olnud, et oli igal pool lösutanud ainult. Eks noored hobused peale võistlust tegelikult on vaimselt rohkem väsinumad, kui füüsiliselt. Esmaspäeval puhkas veel ja teisipäeval läksin jälle sõitma. Käisime niisama maastikul ning ei teinudki mitte midagi muud. Matu oli oma energiavarud täielikult täitnud (ja rohkemgi veel), tõmbas maastikul joostes endal saba igatahes sirgu :D

Teisipäeval oli tavaline lõdvestustreening, terve trenn oli ratse pikk ja üritasin ette-alla teda saada. Kuigi ta ei nühkinud ninaga mööda maad koguaeg, siis säilitas ta väga hea tempo ning ei kiirustanud kordagi trenni jooksul! See ongi meie puhul kõige tähtsam, sain teda ise edasi sõita (muidu kipume kiirustama). Galopis kippus natuke välja surema (aga see oli minu süü, jäin liialt unistama ja nautima) ning paremat pidi sõites traavis ja sammus ei taha painutada end ümber sääre sisse. Aga küll seegi hakkab tulema.

VIDEO: https://www.youtube.com/watch?v=euL8tfy9aNc

3.aprill

Eelmine päev Matu puhkas, 3.aprill pidi olema meie kõva võistlustreening ennem võistlusi. Oh crap oli see alles jama. Ma isegi ei taha pikalt siin peatuda, ma parem ei meenuta nii jubedaid asju, teen oma tuju jälle nii nulli.

Täna lähen aga talli, sõidan MAtu õige kergelt üle, pesen ta laka ja saba valgeks (kui need üldse lähevad enam), pakin asjad kokku ja muud nipet-näpet. Võistlusnärv on igatahes sees. Pole nii ammu võistelnud ja mul on kohutavalt loll harjumus endale hull "pressure" peale panna enne võistlusi ja võistluse ajal. Miks? Sest ma kardan kaotada :D Nagu reaalselt, ma olen nii võidujanuline, et sellega ma kõik oma sõidud metsa keerangi :D Õnneks koolisõidus ei saa hullu hakata panema nagu takistussõidus. Kui ma pidevalt võistlen, siis ma olen lihtsalt kohusetundlik ja teen trenni ning kaob ära see võidujanulisus võistlustel. Nüüd aga on esimene võistlus üle pika aja (18 kuud juba pole startinud) ja jälle loob see tobe asi välja. Ja ma saan aru, et mul on nii noor hobune, ta on nii vähe sõitnud, ta pole isegi mõeldud mitte selleks, et ma ise pole nii kaua sõitnud ja et mul pole treenerit hetkel.. aga god damn it, kuidas sellest vastikust õõnest tundest küll hinges lahti saada. Saan ise ka aru, et ma ei saa ju oma raskeveokaga minna kohe esimesel võistlusel teistele tuult minna alla tegema ja auhindasid me sealt noppima ei hakka ja ei peagi, ta on ju nii noor! Ja nüüd eile tulid stardikad välja.. Peaaegu 30 võistlejat ühes stardis. Aga savi, ühe rosetikese ehk ikka saan :D Üle 50% sõitjad peaksid kõik saama ABC skeemis ja no ma loodan, et ma ikka üle 50% saan tulemust (aga you never know, eelmine etapp oli väga paljud alla 50% niiet kas kohtunikud on õelad või olid nad ausad, emb-kumb :D)

Ühesõnaga on mul jube suur ego aga jube madal eneseusk. Hullult tahaks teha hästi, aga ei oska. Ja no et neid võistlejaid nii palju on ja see kohutav eilne trenn ei mängi ka üldse mu enesekindluse tagasi saamisel. Aga olen täheldanud, et väike närv enne starti on alati hea, adrenaliin hoiab mõistuse selgena ja ei lähe laisaks. Liigne närvilisus teeb minuga aga nii:

ja nii..

MA kirjutasin seda kõike selleks siia, et mul hakkaks kergem ja saaksin selle enda seest välja elatud. Ja kas hakkas parem? Not really.. :D

1.aprill

Matu oli õues, kui talli jõudsin. Seega otsustasin ära puhastada jällegi terve varustuse ning otsida talle ka uued valjad. Leidsingi ühed hästi kenad, kuid need olid talle väikesed. Otsisin siis auguraua kuid see oli nii katkine, et rikkus kenad valjad ära :D Lõpuks tegime augud sisse naelaga. Siis selgus, et suuliste ja kapslirihm istub ikkagi silmas hobusel, oh jummel jummel. 

Läksin lõpuks sõitma. Tegin hästi lühidalt, kuna Matu pidi hiljem mehetegusid tegema. Alguses oli jube kehva, lihtsalt rippus parema käe otsas ja hoidis painet koguaeg vasakule. Mina ei tea mis ta vahtis seal (tal selle poolse silmaga näeb, teine silm ju pime), aga jube vastik oli. Ma juba loobusin trennist ja läksin maastikule jalutama. Korra hüppasin läbi teiselt platsilt ja tegin seal veidike traavi ning hobune toimis kui õlitatult. Ju polnud enam midagi vahtida :D Galoppi sõitsin pika ratsmega ette-alla, ise pooleldi poolistakus, juba mõnna oli. Hobune jooksis galoppi ja muudkui puristas rütmi kaasa. Jalutasin maha ja viisin talli. 

Vika leidis mulle tallist ka 3-osalise hästi paksu ja ümmarguse vaheosaga trensli mida ma palusin ning hobune oli tõesti palju-palju parem suust ja mujalt kui toimima ta sain. Eelmine 3-osaline trensel oli liiga peenike tema jaoks, sest üldiselt on Matu ikka VÄGA pehme suuga hobune. Rauad sai ta ka alla aga noh, Veiko unustas grifiaugud sisse lasta :'D Eks juuni alguses saan grifiaukudega rauad Matule :D Ehk väga hullu lugu ei olegi, trenni lihtsalt väga halb teha palja rauaga kui vihma peaks tulema. Võistlused kuni mai lõpuni planeeritud siiski vist maneežis. Saab hakkama vast. 

Homme järsku saan Matu uue anti-slip valtrapi kätte, barnsby oma ja täitsa tavaline on. Muidugi ma tuunin sinna juurde ilusa paela äärtesse, küll siis näeb alles hea välja :D