Mere ja platsi treening

Alustasin täna üsna kiiresti treeninguga. Tavalise 15 minutilise sammuga alustamine asendus kahe ringi sammuga mõlemast jalast. Tänane treeningu mõte oli, et hobune jookseks koguaeg ühtlaselt ning koondatult üle kere. Kui vanasti andis ta ennast järgi ainult paremast jalast, siis nüüd on ta ka sama hea vasakust jalast. Pea annab VÄGA hästi juba järele, tagumine ots liigub ka väga aktiivselt. Galoppi tegema hakates hoidis ta algul pead alla ainult siis, kui hoidsit ühele poole painet, kui tahtid pea sirgeks juhtida, siis hakkas kihutama ja vedas pea taevasse. Õnneks sain üsna kiiresti aru, et kui säärtega tugevalt pigistan ning ratset edasi hoian, lasi ta pea kohe alla, ka sirge peal. Peale seda oli ta terve trenn väga lõdvestunud ning rahulik. Üritasin järgida täna ka kõiki Aadi poolt antud nõuandeid ning need pidasid paika ning treening oli vägagi positiivne. "Hüppasin" ka maalatte (ok, pigem 10cm maast kõrgemal latti). Eesmärgil, et ennem takistust oleks hobune nö minu kontrolli all kui ka peale takistust. Lähenesin takistusele ning tuletasin meelde Aadi treeningut. Mul jääb pööretes ja kurvides puudu säärest, kuid püüdsin end parandada. Ennem takistust oli hobune küll päris hästi "kokku sõidetud", kui peale takistust vajun ma ise üsna ära, kuid hiljem seda endale meelde tuletades sain ka sellega hakkama ning hobunegi oli kohe palju parem ja "kokku sõidetav". Selle mõte on siis, et hobune oleks koguaeg kahe sääre ja ratsme vahel.

Hiljem, kui olin Landoka juba maha jalutanud, läksime mere äärde. Merd, vett, laineid ja tuult ta kardab, aga kuna täna tuul puudus, otsustasime minna ja Landokale aru pähe panna, et tegelikult pole seal mitte midagi karta. Puudus tuul, puudusid ka suured lained ning Landokas oli palju parem. Algul vette saamisega oli küll probleeme ja teda tuli ikka üsna palju tagant sundida, aga õnneks oli talle julgustuseks kõrval ka minu ema saiatükikestega. Nagu ta ühe sammu ette poole tegi, sai maiust ning palju kiita. Aga nagu ta oma saia kätte sai astus jälle 2 sammu tagasi :( Lõpuks saime ta kuidagi vette ning seal hüples ta päris hullusti nagu ka eelmine kord (küünaldab ning siis teeb 180kraadilise pöörde kaldapoole ning pistab punuma). Seekord katsetasin uut taktikat ning unustasin varasema edasi SUNDIMISE. Asendasin selle lihtsalt kohal seismisega ning veega harjumisega ja kiitsin teda palju-palju. Hobune lõpuks rahunes totaalselt maha ning hakkas vett nuusutama ning seal sees kraapima- ei tea, kas hakkas meeldima?! :) Hiljem igatahes ei pidanud ma teda edasi sundima, vaid läks täiesti ise, ei hüpanud enam kõrgele õhku ja oli väga rahulik ning uudishimulik. Hüppas ainult kõrgemate liiva"küngaste" pealt edasi sügavamasse vette, aga seda ei saa talle pahaks panna.
Hiljem, kui hakkasin veest välja minema, siis tavalise kihutamise asemel kaldale kõndis ta rahulikult, kuid ettevaatlikult põhja kontrollides. Ennem, kui päris kaldale jõudsin pöörasin ta ümber ja katsetasin, kas läheb veel tagasi. Läks küll ning vägagi hästi! Läksin veest täitsa välja ning proovisin nüüd, kas ta üldse tagasi vette läheb. Alguses üritas korra jonnida, aga siiski sulpsas tagasi vette ning kõndis üsna kaugele. Siis jälle veest välja, vette tagasi. Veest välja- vette tagasi ning niiviisi veel mitu korda. Patsutasime, kiitsime ning andsime talle maiust tubli ja eduka hirmust ülesaamise puhul. Loodan, et edaspidi merre minekuga muresid ei esine :)))