Sest loomeinimesed me ja loome inimesi me..

Jah, see on alles olnud teekond..

Ma arvan, et pidin sellesse kohta minema, et tagsi jõuda siia. Nüüd paljud teist on kindlalt selles samas augus, aga kui üritate sealt välja tulla, siis lihtsalt järgnge mulle ja ma toon su välja. Ja need, kes soovivadki mulle järgneda: ma tervitan teid oma käega. See punane päike lõpuks loojub kullaste mägede taha ja rahu neile seiklejatele ilma viha hääleta.

Kas oled näinud kunagi mõnd vana naist, kas see pole mitte kurb, ta elab õues prügi sees aga ta on õnnelik selle vähese eest. Ja siis see teine noor naine, ilmselt juba sünnitanud, pea cräkist üle pumbatud ja elust nii kurnatud. Ja ma ei lase end sellest kõigutada, maailm on niigi pisarane, kuid kui ma pühin oma silmad ja näen kõike selgelt, siis saan aru, et ei ole vaja karta, kui võtad aja, et end kuulata, siis lõpuks leian ka põhjuse, miks ma naeratan. Sest seltskond on riukalik, rumalad küsimused ootavad vastuseid, lahendused ootavad teostamisi ning pisarad pühkimist. Me oleme kõik tugevad, mõni tugevam kui teine, aga me ei tohi anda alla. Ma leian enda elus ükskord selle tugevuse, et teha midagi pöörast, minna kusagile, kus ma varem ei ole käinud ja kuhu mind keegi ei ole veel viinud. Ja palveta.

Sest sinu sisemine palve on midagi palju suuremat kui ükskõik milline kingitus. Kui su palves on midagi muudetud pahemuse poole, siis kõrvalda see üks kord ja alatiseks. Palvetamine juhtub alati millegi tõenäosusel; see juhtub eraldatuse või kõrvalejäetuse korral. Palvetamine tähendab elu taasühendust maailmaga, isiksus on ühendatud isikupäraga. Minu sisemine palve tähendab aktsepteerima neid, kes mind ka hüljanud on. Mu sisemine palve transformeerub saatuseks ja seda tähenduslikus kutsumuses. See muutub süütundest usalduseks ja julguseks. Aus on midagi mis teeb sind võidukaks. Ja ausus on juba kord midagi, mida ei saa osta ega laenata.

Kuniks me üles kasvame, õpime, et isegi see üks ainus inimene, keda uskusid end mitte kunagi alt vedavat, seda siiski teeb. Sulle jääb murtud süda ning sa murrad teiste omi. Ilmselt kakled oma parima sõbraga, võib-olla isegi armud temasse ja sa nutad, kui kiirelt aeg lendab. Nii et, tee liiga palju pilte, naera liiga palju, andesta vabalt ja armasta nii nagu sa poleks iialgi haiget saanud. Elu tuleb ilma garantiita, ei mingeid pause, ei mingeid teisi võimalusi. Sa pead lihtsalt elama oma elu kõige paremal määral. Ütle teistele, mida nad sulle tähendavad, räägi kõik välja, tantsi vihma kallava taeva all, hoia kellegi kätt, lohuta sõpra, jää magama oodates millal päike tõuseb, ole kaua ärkvel, flirdi ja naera kuni su terve nägu valutab. Ära karda võtta riske või kedagi armastada, mis peamine: ela elu iga momenti, sest iga sekund mille sa veedad vihase või ärritatuna on sekund õnnelikkust, mida sa kunagi tagasi ei saa.

Ma tean, et ma ei saa enam kunagi normaalseks tagasi, aga ma ei põe. Ma vaatan tagasi oma minevikule siiski üleoleva pilguga teades, et nüüd olen parem inimene ja elan elu täisväärtuslikumalt, vähemalt emotsionaalsema külje poolest. Mind paneb küll kartma teadmine, et peagi lõppeb mu sportlik karjäär ja ilmselt pean varsti kõndimiseks hakkama käru kasutama, aga mind see enam ei morjenda, sest mina hakkan oma elu elama täiel rinnal. Soovitan seda ka teile.


http://www.youtube.com/watch?v=4Aoo_nFpDd4


xoxo
Riin Ingre Saare
26.juuli, kell 01.05.55