Minu tegemised.

Kõige pealt palun ma vabandust, et ei ole nii pikka aega bloginud, ausalt, ei ole aega, tahtmist ja viitsimist olnud. Samas Orsella kiita tuleks nüüd küll, ta on tõeline ingel olnud enamus ajast.

Räägin neist trennidest lähemalt ja edasiminekutest, mida täpsemini mäletan. Oleme pea iga treeningut filminud ka, seega saan ilusasti analüüsida. Hobune liigub edasi ja jookseb lahtiselt õlast, täpselt see, mida mina noorelt hobuselt nõuan. Tehku ülejäänud asju mida tahab, aga peab lahti jooksma ennast kõige pealt. Orsu on õnneks nii nutine tüdruk, et tema jookseb kael ilusasti alla sirutatud, ilusa lendleva faasiga üle kere lõdvestunud. Tõsine tubli tüdruk. Tegime üks kord esimest korda ka sisse poole paindeid, saime hästi hakkama (välimine ratse, sisemine säär, sisemine ratse lõdvaks-kokku ja hobuse kael püsis paindes ka siis, kui sisemine ratse oli järgi antud). Galopp on temaga olnud raske. Ta vajub meeletult sisse ja igas kurvis kardan ma, et käin pikali, kokku ei ole hakanud teda nõudma veel ja ilmselt ei hakka ka nii pea, las ennem õpib tasakaalustamise ära õpib ka galopis parema faasiga "lendlema". Vahepeal oli ikka jube hea mingi hetk, sain esimest korda täisistakus sõita!! Tal on nagunii üliebamugav samm ja kui sa istud veel close contact hüppesadulaga seal otsas, mis nagunii ei ole sügav, siis on nii traavi kui galoppi üli eba sõita!! Igatahes jah, viimasel ajal olen õppinud korralikult seal istuma, Orsella ei vaju sisse, jookseb rahulikult ette alla, hoiab pea stabiilselt all ning kui ma säärega natuke "tõstan" (ei oska väljendada end praegu, ma ei mõtle galopi tõsteid, nagu pigistad ratset ja tonksad säärt/kanda samal ajal), siis hakkab mingi hetk uuesti "lendlema". Samm on pikk, tempo on rahulik, hobune on lõdvestunud ja ratsanik rahul. Vot selline nunnu mul ongi. Mida videodelt veel täheldanud olen, on see, et istun jube küürakil seal otsas ja ette suunatud istakuga, samas, kui sul ongi jube ette suunatud hüppesadul, siis.. Ega sellega ei ole jah kõige lihtsam ratsastust teha pean kohe ära ütlema. Orsellaga on üks pull asi veel. Kui ta viiakse trenni ennem õhtusööki söömata, on ta ülipahur trennis, kiirustab ja vusib ja möllab ja rahmeldab. Kui aga on ta oma söögi kätte saanud, siis on hobune SUPER!! Mega lõdvestunud, jookseb niiii stabiilselt ette,alla, kuulab ratsaniku iga märguannet ja ei tee ümberkaudsest väljagi. Sellepärast olemegi hakanud käima grupitreeningutes, sest selleks ajaks sööb ta ära oma õhtusöögi ning on hiljem väike nunnudus ruudus.

Alates esimesest kohtumisest on ta läinud palju sõbralikumaks ja uudihimulikumaks. Tal on tekkinud isegi oma väikesed halvad kombed (mitte midagi tõsist, vahetevahel tonksab ninaga ja küsib suhkrut), mis on iseenesest täiesti hea. Hobusel peab olema iseloom ja kui me Orsella võtsime, siis kartis ta igat asja. Ta korises nii inimeste, vee, päitsete jm asjade peale. Praegu aga võid kasvõi kõhualt läbi pugeda ja ta ei tee välja, sest usaldab inimest. Ta lubab endaga juba kõike teha, talle meeldivad inimesed, kuna peab neid oma meelelahutuseks. Kuna hobune võeti karjast ära, siis ei teadnud ta inimesest mõhkugi, aga nüüd, kui ta peab üksi olema ja tal ei ole sõpra, kellega väljas käia, siis võtab ta inimesi oma sõpradena. Kahju küll, et tal sõpru ei ole kellega koos õues hullata hetkel, aga ei saa riskida teiste hobustega ka. Kui ta märatallis oli ja tema naaber, kes oli 2nädalat eemal olnud, tema kõrvale tagasi tuli, siis Orsella lihtsalt peksis boksiseinad puruks ja tahtis selle hobuse ka vaeseomaks teha. Õnneks jõuti õigel ajal kohale. Nüüd aga tundub, et Orsella on läinud palju paremaks, käime nuusutame teisi hobuseid ning temal on kõrvad ainult kikkis ja tahaks minna mängima, ei mingit vaenu. Ta nii kaua karjast eemal ka olnud, et peakski juba olema maha rahunenud. Ehk varsti leiame talle ühe sõbra, kellega ta koos väljas saaks käia.

Hüpetest nii palju, et tal see hüppamine geenides. Midagi öelda ei ole, valib endale ise sammu, ma lihtsalt istun ja hoian ratset, tema teeb ülejäänu. Vot teile kolme aastast mära. Ei ole kordagi tõrkunud, ei vingerda kusagil vahedes, super. Ükspäev grupitrennis tulin ühte rida, igal pool oli 1 fulee vahel. Oli siis nii: lattaed (1fulee) lattaed (1fulee) okser (1fulee) okser (1fulee). Tõkete kõrgus oli 80cm või alla selle. Alguses Marin ja teised arvasid, et ei tea, kas on mõtet, et raiskab teiste trennilaste aega, kindlasti tõrgub jne. Ja mis siis välja tuli.. Ta tuli minu meelest kõikidest teistest, ka vanadest kogenenudest hobustest, palju paremini. Igasse vahesse täpselt üks fulee, tõusis turjast nagu ma ei tea mis asi, ei vajunud mitte kusagile poole, täpselt ideaalselt ja sirgelt üle kõikide tõkete, puhtalt. Tulin ühe korra veel ja lõpetasin ära. See hobune nagu teab täpselt, mida ta tegema peab, et olla super hobune. Lihtsalt uskumatu. Ja ma täiesti imestan, et kuidas mina, nii lühikese ajaga ja nii noort MÄRA olen hakanud usaldama. Loodan, et temagi usaldab mind. Oleme ka teinud siis nii viisi, et jääme ennem tõket seisma, hüppame üle, jääme peale tõket seisma, igasuguseid erinevaid harjutusi teeme. Üle 80cm pole hüpanud ka, ja ei hakka nii pea veel hüppama. Nädalas ratsutame umbes 3 korda. Vahel rohkem, vahel vähem, aga lihtsad trennid, kogume võhma ja õpime üksteist usaldama.

Ükspäev läksin kahe sõbrannaga talli, Liina on mu parim sõbranna, kes on nüüd 6 kuud juba beebiootel olnud, detsembris saame väikese poja!! :) Meriliisiga tutvusin Liina kaudu, ka tema ratsutab ja armastab hobuseid. Igatahes lõime siis Orsella üles, Liina, kes alguses hobuseid paaniliselt kartis, võttis aga harjad kätte ja kukkus tema turba ja pissilaike kollaselt kerelt maha küürima, Meriliis võttis teise külje ja pea ette, mina samal ajal punusin talle patse lakka ja keerasin neid krunni. Hobune puhastatud, võtsin oma uued valged Bucase pinded ja kerisin need talle jalge ümber. Selga valge PAVO valtrap. Ta nägi lõpuks ikka siga hea välja!!! Valge lauk otsa ees, valge lakk, valge saba, valge valtrap ja valged pinded, kollane hobune ja pruun varustus. Ta nägi välja nagu mõni Inglismaa hunter hobune. Lisan ka pildid hiljem. Igatahes too trenn ta kahjuks ei töötanud üldse, oli kange ja rahmeldas, ei saanud süüa ka ennem, aga pole hullu, ta nagu siga ilus välja!! Sama trenn tulin üle pisikese lattaia, hakkasin siis kurvi võtma umbes 4 fuleed peale 50cm hüpet ja käisin sajaga üle kupli koos Orsellaga. Orsul kadusid esijalad alt, kukkus oma õla peale samal ajal ninaga maad kündes. Kukkusin üle tema maha, jalg jäi jalusesse kinni, kuid õnneks see tuli kohe välja. Orsu sai end kohe püsti ja tahtis plagama panna, aga miskipärast jäi kohe seisma minu kõrvale. Tõusin püsti, puhastasin ennast ja Orsellat ja tema räpaseid põlvi, õlga ja nina, vaatasime, et ega ei lonka ja et kõik korras oleks, läksin tagasi selga ja ratsutasime edasi. Selline imelik õnnetus, keegi haiget ei saanud ja kõik siiani terved. Eilne trenn oli Orsuga lihtsalt super. Ta lihtsalt jooksis pikkade lendlevate sammudega traavi nii stabiilselt, ei jamanud oma kaela ega peaga ja no oli lihtsalt fantast. Vahest on lihtsalt mega istuda hobuse seljas, kus sa ise ei pea midagi tegema ja kui hobune mõtleb sinu eest. Sinu tööks vaid ratset hoida ja käega seda järgi anda, kui hobune tahab oma kaela veel rohkem alla sirutada. Hea värk.

Igatahes. Nüüd tulevad need tori hobuste üleriigilised jõudluskatsed Toris ja mu uus hobune läheb ka! Uueks (khõmm, tegelikult järgmine aasta hakkame pihta), aga tema nimi on Orhidee, ta on Orsellale 75% täisõde. Tema isa on Opaal, nagu Orsulgi, ema on Lektra, kes on Orsu tädi ema poolt. Seega Lakoonikal (orsu emps) ja Lektral (orhidee emps) on sama isa Lakmus. Ja oo ei, see hobune ei ole Orsuga samal levelil, tundub, et too tuleb veelgi uhkem. Selle liikumised on ikka megad ja hüpe ka väga stiilne, super sõbralik ja armas mära punn. Ega ta muidu ei oleks saanud üleriigilisse finaali. Aga mõelge kui armas oleks kahe aasta pärast hakata nende kahega võistlemas käima xD Kaks kollast treileris, üks sarnasem kui teine :D Tõsiselt vahva oleks. Aga ok, see selleks, loodame, et läheb nii viisi ja saangi kaks kollast endale :)

Praeguseks vist kõik, andke andeks, et nii palju lobisesin, aga pole nii kaua kirjutanud ja paljud muudkui küsivad ja küsivad, et kuidas meil läheb ja mis teeme. Nüüd saite pisikese ülevaate ja ehk annab teile mingit aimdust, mis me teeme, neile, kes meist huvitatud on :)
Olge tublid ja armastage oma hobuseid!
Riin Ingre Saare