Lootust täis Ootus!

Ootus poiss. I: Opaal, s: 2008. Ma vist polegi temast rääkinud veel. Tegemist on siis suurema väljakutsega, kui Cintia ealeski kokku. Mäletan eelmist aastat, kui talle ei saadud päitseid pähe, ta lihtsalt niiiiii räigelt kartis, ei mänginud nn. "siga". Kui temaga tegelema hakkasin, oli asi ikka sama hull. Päitseid võisin tunde pähe panna.. Lõpuks panin talle sõime kaera ja selleks, et ta kaera kätte saaks pidi ta oma kukla panema minu käe alla. No ma ei oska nii täpselt seletada, aga ta sai kaera süüa vaid siis, kui mina ta kukalt katsuda võisin. Poole tunniga lubas juba kõrvakesi ja pead katsuda, see oli suur edusamm. Siis saime päitsed ka juba varsti pähe.. Nädalaid harjutanud päitsetega hakkas asi looma ja arvasin, et on aeg kapju võtta.. Holy crap.. Ma püüdsin päevi/nädalaid järjest, et ma VÕIKSIN puudutada ta jalga aga mingit tulemust ei olnud, ta kartis mind niiiii palju ja isegi kaer ega maiuseid ei läinud talle enam korda. Ma ei saanud jalga puudutada nii, et ta poleks minust üle jooksnud kabuhirmus või tagujalgadele tõusnud. No päris psihh oli ja jätsin ta mõneks ajaks rahule ning hakkasin teiste tema ümbruses olevate noortega tegelema/ratsutama. Kui mõnda aega hiljem ta uuesti välja võtsin, siis ei oska öelda, mis tal juhtus.. Plõks käis ajust läbi või rääkisid talle teised hobused, et midagi hullu ei juhtu, kui inimene teda katsub? No hobune hakkas normaalseks. Tõsiselt kohe. Mõned minutid võtsid aega, kui sain ta esimesi jalgu katsuda ilma probleemideta. Alguses veidi jamas aga talle on äkitselt suhkur niiii maitsema hakanud, et sellega annab teda vabalt ära osta. Tagumised jalad ka. Järgmine päev tuli Aadi ja tahtis ta ära värkida, aga ma ei lubanud- arvasin, et liiga kiiretsi tuleb see tema jaoks. Aga Aadi, tuntud oma vanas headuses, on põikpäine nagu noor vasikas ja värkis ta ikkagi ära.. Ja võta näpust, hobune oli tiptop normaalne olnud ja hoidnud oma väikeseid kossikesi ilusasti. Peale seda päeva olen ma teda igapäev puhastanud ja kamminud, toppinud selga sedelgaid ja valtrappe, tekke jne aga seda ainult tallivahel ja hobune on jumala normaalne. Jalgadega probleeme pole ja ta ise on niiiiii nunnu lihtsalt.. tõeline sõber.. ainuke jama, et kõik mu suhkru ta ka ära sööb. Veel on tal vahva naabripoiss, kes teeb ta ukse koguaeg lahti.  Ta on veel vanas boksis, täpselt seal, kus lõppeb ära maakivibokside ehitus ja kõrvalt naaber nihverdab koguaeg ta lahti. 

Selline vaatepilt avanes mulle hommikul talli tulles.

Ja no peale pikka õgimist on kõht ikka punnis täis ja vajab

puhkamist. Pöörake tähelepanu ta pepu peal olevale

pigmendi laigule.

See on nagu tagurpidi süda!

Ootusega plaanin oodata soojemat aega ja kevadet, siis teeme tutvust ehk ka sadulate ja asjadega. Varsti ehk ka kordetöösse. Pean mõtlema, ei taha temaga liigselt kiirustada.

PS: vabandan piltide kvaliteedi pärast, need on mu juustuga tehtud.

Oh ja mu väike Orsella! Mu pisike tibu.... Meil on suur õnnetus kaelas. Miski asi on turja ära hõõrunud.. Ilmselt tekk  või on saanud kusagilt mingi obaduse. Sadul on välistatud, kuna ma ei sadulda oma hobuseid turja peale ning Orsellal pigem vajub sadul taha, kui ette. Igatahes üks päev nägin, et kahtlane asi seal ja hakkasin sikutama seda ja hobune hakkas jõhkralt siplema ja ähvardas lüüa jne.. Ta on üldse ülipirts igasuguse valu peale ning jätab kahjuks kõik valulised korrad meelde.. Kui alguses ta vöö liiga kõvasti kinni tõmbasin, siis paistetas kõhu alt üles lihased, läksid paari päevaga ära aga ta on pool aastat juba taielnud ja ähvardab hammustada (pole siiani veel hammustanud) kui vööd pingutan. Igatahes tal oli see valus ja ma õrnalt nokkisin kärna maha, see oli täiesti lahti ja all juba roosa nahk, seega vigastus pidi olema pikajaaline, ka karv oli alla juba hakanud kasvama. Vaid ühest kohast oli veel veidi "lögane", selline nööpnõela pea suurune auguke, see oli kahjuks põletikus ja tekitas valu ja ka ülejäänud selg oli tundlikum, kui tavaliselt. Kusjuures, see koht on täpsete (!!) mõõtmetega ristkülik. Umbes tikutopsi suurune, igast küljest võrdne oma paralleelidega. Jube raske seda tohterdada, kuna ta kardab, et teen haiget talle. Kui kõvasti seda kohta näitseks patsutan või tugevalt silitan, siis on tal üli savi, aga nagu sinna peale puhun või vääga õrnalt katsun, siis kukub taidlema ja nahka "väristama". Aga heakene küll, küll me end terveks ravime. Iga päev tohterdan. Trenni ei tee, aga maneesis mängimas käime küll! Sinine kile, mida algul kartis nagu keravälku, saime mängu lõpuks laudjast kaelani sikutatud ja ka üle kõrvade tiritud, ilma, et ta oleks minema jooksnud. Ta kartis küll ja oli ebakindel, nägin seda ta silmist, aga ta siiski usaldas mind ja lubas enda ümber askeldada. Kallis loomake. Õpetasime veel mõndasid trikke, aga need väga ei õnnestunud. Vajavad harjutamist! :-)

Empiir ka tubli, hüppasime esimest korda üle kahe ristikese (kolmene fulee) ja oli tip-top. Teisest vedas mööda, kuna oli harjunud ennem seda ära pöörama, aga hiljem abilatiga oli tibintobin. Hobune õpib niiii kiiresti.. uskumatu.. Tal on niii hea tasakaal ja ta kannab ratsanikku nii hästi, jookseb jumala sirgelt ja säilitab oma tempot nii normaalselt, ei sure kusagil välja ega midagi, piitsa ega midagi ei lähe vaja. Galopile tõuseb ka juba päris rahuldavalt ja üleüldse mõnus rull on. Painutasime ka esimest korda, mõned sammud sisse poole ja saime hakkama :-D ULME!! Säärest peab lugu, kui ikka sellega kusagile poole surud, siis astub eest või astub kiiremini (oleneb, mida küsid). Pööramine hakkab ka juba päris kiiresti tulema. Ühesõnaga olen rohkem kui rahul selle poisiga. Tõeliselt uskumatu hobune!! Sõidaks temaga suisa igapäev, sest ta nii hea, aga kuna ta vaid kolm, siis see aasta üle 3x nädalas kindlasti ei sõida. Aga eks ta müügis ka, vaevalt, et järgmiseks aastaks teda üldse on. Niisiis, kes tahab endale super vinget täkku Ex-Caliburist? :-) Hüpet, välimust ja iseloomu on! :-) Pahasid kombeid ka ei ole.

Hetkel vist rohkem polegi midagi lisada.. Ükspäev tegin 10 suksut ära, ise ka imestasin, aga mul on nii vahva ema, kes vedas neid mulle järjest maneesi, pani valmis, jalutas maha, viis talli jne.

Aga pragu tsauki!

Rinsu.