Alustasin vabandamisega. Istun 15 pikka minutit oma PC taga ja ei oska midagi kirjutada. Ma ei oska alustada. Kuidas kirjeldada meie algust? Kas see on üldse vajalik? Kas algus on alati millegi suure algus? ALATI? Ei. Kas on OK, kui jätan korraliku alguse tegemata ja lähen kohe teema juurde? Millest siis alustada?
Piinan nüüd kõiki küsimustega, aga tulin ju siia, et kirjutada oma parimast sõbrast. Ta tõesti on parim. Ta kuulab alati, kui mul midagi öelda on. Ta lubab minul otsustada, kuid kui saab aru, et olen vale otsuse teinud, püüab seda parandada. Ta ei vaidle mulle iialgi vastu, ta ei räägi mind taga, ei peta, ei vassi ega valeta. Mida tahta veel ühelt sõbralt? Jah, ta on minu ainuke usaldusväärne, truu ja parim sõber. Tema nimi on Landolet.
Landolet on 5 aastane tori ruun, isa on tal Lakmus, ema Unistus. Ta on elava loomuga ja üdini heatahtlik hobune, vahest jonnakas, vahest liiga aktiivne, vahest täiesti tuim. Nobody's perfeckt. He is no-one, that means he's perfect. Sest hea ja halva kokku kombineerimisel saamegi perfektsuse. Perfektsus omab kõiki omadussõnu, seda teeb ka minu hobune. Ta on perfektsuse näide. Ideaal. Nagu on öelnud Kreeka filosoof Aristoteles, et kõik on ideaalne ning ideaal, kui seda saab katsuda. Nii see ka on ja nii see ka jääb.
Kiiresti räägin meie eluloost. Sain Landoleti omanikuks 2005 aasta, 1.märts kell 10.00, kui ostsin ta 2 aastaselt Särevere hobusekasvandusest ostsin. Vaevalt 150cm turjast kõrge, suured mustjas-sinised silmad, pool-kuu otsa ees ning kohutavalt kõhn ja porine suksu sai sel hetkel endale uue omaniku.
Algselt viisin ta elama Pärnumaal asuvasse talusse, kus tegutsevad mu sugulased ning mis asus tol hetkel minust vaid otse teena minnes 4-5 km kaugusel. Kuna tegemist oli siiski täkuga, siis teda teiste hobustega õue ei lastud ning enamus oma päevast kükitas ta oma ime pisikeses boksis sõnniku otsas. Sealt maalt, kus hobusel tekkis väga tugev kabjakiilu mädanik, otsusime emaga ta koju tuua. Kuna meil on ühe krundi peal 2 suurt maja (üks elumaja, teine töökoda/garaažid/ehitatav elamupind), siis viidi otsus täide juba järgmine päev. Landoletist sai auto, kuna parkisime ta garaaži. Suurde, kuid madalasse, autohoidlasse ehitasime talle boksi ning õues viibis ta iga päev, tema "tuba" koristati samuti iga päev ning süüa sai ta kohutavalt palju, kuid seda ta ka vajas. Kasvav organism ikkagi ning pealegi oli ta kasvanud üles näljas, sellest ka ostuhetkel olnud väga kängus kasv. Iga suu täiega, mis ta endale sisse ajas, nägime kuidas pisikesest ponist hakkab hobune kasvama. Nii oligi: Landolet on hetkel 170 cm turjast kõrge.
4.juuni 2005 a oli meie esimene proovile panek- Noorhobuste jõudluskatsed. Viisime ta nädala ennem tähtpäeva kohale ja näitasime ümbrust. Vapper ning ülbe, nagu ta tol ajal oli (ning on siiani) jooksutas ta meid mööda Tori valda ringi. Tema jaoks oli kõik siis uus ja huvitav- ning need teised hobused, kellest ta minu juures olles oli puudust tundnud!!! Võistluspäev aga polnud meie jaoks: vihma kallas kui oavarrest, päikest ei paistnud ja vett ja pori Landolet vihkas. Jalgu ta vabahüppe aias mustaks teha ei tahtnud, seega sooritas ta oma legendaarseid kitse hüppeid ning midagi erilist korda ei saatnud. Kohtunikud andsid talle välja II auhinna.
2006 aasta alguses viisime Landoka uuesti Torisse tagasi, seekord siis ratsastusele. Kuna temast oli saanud ikka päris segane täkk, kes tahtis karata kõike, mis ette juhtub ja hammustada kõiki, kes tee peale ette jäävad ning peale mitmeid rünnakuid inimeste vastu otsustasime ta ruunata. Mõtlesin küll, et kui Jumal on loonud täku täkuna, siis ei hakka mina seda rikkuma. Mõtlesin jah sinnamaani, kui ükskord hobune mulle rinnaga otsa jooksis, mu selili maha surus enda rinnaga mul peal lamades, krihvidega säärde vagusid vedas ja hammastega nägu pures. Lisaks ka veel tohutul hulgal lõi ta esi kapjadega nii mulle kui mu emale kabjaga pähe. Jah, 15.aprill (3 päeva peale Landolet sünnipäeva) sai temast ruun. Sügisest viisin hobuse jällegi koju, puhkusele. 2007 aasta talv tõime ta jälle Torisse kus ta alustas oma võitlusratsu karjääri. Juulist kuni oktoobi keskpaigani võistles Landolet iga nädalavahetus. Väga raske ning karm suvi nii noorele hobusele, kuid kahjuks sellel ajal ma seda ei mõistnud. Siin kohal tahaks tegelikult ka mainida, et me ei sõitnud üheltki võistluselt tagasi ilma mõnda auhinda saamata. Landolet on ja oli super.
1.november sõitsime koos Hollandisse ning nüüd oleme siin elanud juba päris kaua. Alguses olime pisikeses Sterkslis, kuid nüüd elame Weertis. Meie talliks on Stal California, mis on super. Meil on super treener(id), super maneež(28x60) ning õpime ka koolisõitu. Landolet elab pikas tallis ja kus on ainult väliboksid. See tall on ühenduses ka maneežiga. Väliboks tundub talle väga meeldivat ja mu südant täidab suur rõõm, et oleme leidnud endale lõpuks koha, kus saame koos aega veeta.
Järgnevad postitused üritan kirja panna meie lähipäevade tegevustena, mis me trennis teinud oleme, kuidas oleme käitunud, mis mõtteid meid valdavad jne.
Rõõmsa jälle-kirjutamiseni!
Ahjaaa, pildikene ka sellest rõõmurullist:
No comments:
Post a Comment