Jalaprobla, trenn, võistlused, analüüs, tulevikuplaanid.

Ei ole hetkel olnud aega kirjutada, ning ei ole ka praegugi. Sellepärast kopin mõned tekstid, mis olen kirjutanud hobufoorumisse. Alustame ta jala probleemist (minu kirjutatud text hobufoorumisse, ei viitsi uuesti kirjutada, seega kui on mingid pöördumised kellegi poole-ärge pange tähele!) : Mul ka üks mure, aga ei tea, mis selle nimi on või millest see tingitud. Nimelt hobune siputab oma vasakut tagujalga. Alguses ei pööranud sellele üldse tähelepanu, arvasime, et ajab järsku kärbseid minema. Samasugune tegevus (jalaga trampimine vastu maad või seina väga tugevalt) jätkus kuniks ükskord treeningus märkasin, et üritab sama tagumise jalaga maad põtkida. Traavis ega galopis longet sees ei olnud, küll aga kui "imelik" jalg sisse poole ringis jäi, siis jäi jalg nagu "pehmeks". Kõrvaltvaatajale ei olnud midagi aru saada, aga mina seljast tundsin, et selline loid ja vahepeal viskab jalga ette. Ta küll on väga paranoiline putukate suhtes ning läheb ka ühe ainsa parmu pärast "pöördesse", aga ei usu, et see neist tingitud on. Enam pole ju putuka aeg? Samas, kui inimene askeldab hobuse taguotsa juures, siis tegevus EI võta aset, siis hoiab jalad tugevalt vastu maad paigal. Nagu aga inimene lahkub sealsest positsioonist tõstab hobune pea kõrgele taeva, kõrvad taha (mitte lidusse, pigem nagu hirmust), silmad lähevad suureks ja punni ning hakkab taha poole kiikama. Andsime ussirohtu nagu ikka, regulaarselt. Siputamine kadus küll vist päris ära (järsku ussid ?!?), aga trennis tundsin mõned päevad tagasi, et nagu hoiaks jalga. Kõrvaltvaataja jälle ei saanud midagi aru, aga ma olin küll päris ehmunud. Hobuse söögiisu on ikka sama suur kui tavaliselt, karjamaal jookseb ringi vaid siis, kui teisedki jooksevad. Beesitab(vabandust õigekirja pärast ) või pikutab õues suht avalikult ja üsna pikalt, aga see ei tohiks olla tema puhul midagi imelikku, ta on 2 aastasest peale ükskõik millal ja kelle juures oma lõunauinakuid võtnud, ilma, et laseks end kellegil häirida. Kui keegi oskab aitata või on olnud sellise asjaga kogemusi, siis võiks aidata. Loodan, et läheb ka teema alla, siis sai neid jala probleeme lahatud. Nüüdseks küll jalg tundub jälle täiesti korras, aga sellegi poolest annan talle peale homset 2 nädalat puhkust.



Trennis on olnud valdavalt üsna hea, jube hästi on hakanud end traavis lõdvestama ja alla sõitma ning uuesti ka pead ratsmes hoidma. Üritame ikka pusida, et välimine ratse ja sisemine säär. Paremast jalast suudame seda ideaalselt, vasakust jalast kipub aga välimine säär ja sisemine ratse, aga kui endale meelde tuletan, siis on kõik OK :) Oleme üritanud ka teha palju traavipikendusi ning need kukuvad välja küll super hästi :P



Täna olid siis võistlused. Toimusid Türil, Säreveres. Samaaegselt peeti seal Palladium Cup, Järvamaa lahtised Meistrivõistlused, tori hobuse etapp+finaal takistussõidus kui ka Tori hobuse etapp+finaal koolisõidus. Muljed võistlusest (samuti minu postitus hobufoorumisse) : Tead, ei ole ka see võistleja elu nii lihtne.. Jõudsin siis ilusasti kell 8.00 hommikul kohale, ärkasin lausa 5.00, et jõuda hobune söödetud ja valmis sätitud ja ka kohale sõidetud. Kell 9.00 saanud ja parkuur 110cm algamas, mul hobune juba soojaks sõidetud, kõik hüpped tehtud (nagu Lepp ja kõik muud kinnitasid, et esimesena sõidavad tori hobused alguses), siis arvata oli, et ma üks esimeste seast. Hiljem tuli välja, et kõige pealt on harrastajad, siis PC avatud klass, siis Järvamaa MV ja siis alles tori hobuste klass (parkuur oli üks ja sama). Ok, minu sõit pidi algama kell 11.30. Jalutasin hobuse maha, viskasin teki selga, panin treilerisse. See tehtud, tuli välja, et minu sõit algab siiki hoopis umbes 10.30. Ühesõnaga tuli hobune jälle maha laadida ja soojaks sõita. Ok-parkuur läbitud ja võistlusala läbi teatati mulle välja III koht. Siis hakkas see koht varieeruma I-IV koha vahel ja lõpuks otsustati mulle tori tõugu hobuste eest välja anda V koht. Lahtised MV anti välja ainult 2 kohta, mina olin seal kolmas väidetavalt. Ajasin oma viienda koha rosetti taga, lõpuks EHS rõõmsalt selle siiski väljastas : ). 100cm (mis alguses pidi aset leidma kell 17.30 ) leidis aset siiski kell 12.30. Olin stardi järjekorras 12, seega hakkasin suht kärmelt soojendama, kui esimene ratsu oli starti läinud. Umbes 3 sõitjat ennem võistlejat nr. 9 teatati, et peale üheksandat startijat tuleb paus, et autasustada tori hobuseid koolisõidus . Niisiis jalutasin jälle oma kuumaks sõidetud hobuse maha, ootasin 15 min ja hakkasin uuesti sooja tegema. Lõpuks sain ka mina starditud. Õnneks 100 cm oli ainult 2 arvestust: Särevere lahtised MV ning Tori tõugu 4-5a hobused. Seekord toimis kõik õieti, sain kätte oma rosetid ning autasustamisel ka raha. Hiljem aga selgus, et mul ei ole diplomeid kätte antud ning midagi on veel saamata. Ennem seda suutis mu hobune muidugi nostalgitseda ning Särevere maantee peale kahe transpordi kaitsme ja non-valjastusega (loe: naturaalses kostüümis ehk siis ilma valjasteta või päitseteta) plehku panna ning joosta ära Särevere noorhobuste karja. Ja kes julgeb vastu väita, et hobustel ei ole mälu: Mu hobune jooksis otsejoones värava mulgu juurde ning üritas sealt ennast läbi pressida!! Seda mulku (väravat) andis seal ikka otsida, aga temal oli automaatselt meeles. Lõpuks andis ennast kätte, siis jooksis jälle ära samasse kohta () aga õnneks otsustas siis kiiremini tagasi tulla ja päitsed ikka korralikult pähe panna . Igatahes, laadisime hobuse peale. Hobune oli kohutavalt närvis ja ennemgi laamendas treileris ootejärjekorras nagu hullumeelne. Läksin oma diplomite järgi, neid valmistati ja otsiti ikka päris pikka aega. Mul hobune treileris endiselt laamendab ja sõbranna helistab ja käseb ruttu tagasi tulla- hobune pidavat püsti hulluks olema läinud ja üritab treileris "tõkkest" või puust üle hüpata ja välja ronida väikese ukse kaudu. Siis nägin Kristat, kes kiires tempos need mulle väljastas. Siis aga otsustati ka, et ma oleks ikka pidanud ka midagi 110cm lahtiste MV arvestuses saama. Otsiti mulle siis kolmanda koha rosett, diplomid, tass ja muud manti ka ja nii kihutasingi tagasi oma hobuse juurde.. Too üritas ennast isegi selili visata treikus, et seal välja saada. Õnneks õnnestus mul kuidagi higist tilkuv (närvitsemise ja rahmeldamise tagajärjel, peale sõitu jalutati hobune ikka kuivaks, eks) hobune maha rahustada ning kodu poole teele asuda. Üldiselt jättis selle võistluse korraldus ikka kohutavalt soovida. Ei ole asi neid auhindades, aga just ajagraafikus, mis juhendis oli üks, kohapeal teine ning siis veel muudeti seda 10-20 korda ja siis ka ei osanud keegi võistlejatele kindlat vastust anda, millal mingi võistlusala toimuma peaks. Soojendasin oma hobust võistluse jooksul kahe korra asemel 5 korda, sest keegi ei suutnud välja selgitada stardijärjekordasid ega ka ajakava. Nii palju, kui PC'del olen käinud, on need ikka enam-jaolt hästi korraldatud, aga antud võistlus läks ikka üle käte- neid võistlusalasid oli liiga palju. Auhindade jagamise koha pealt ei ütle mitte midagi, päeva lõpuks said need siiski korralikult jaotatud (vist ) Soojendus plats oli KOHUTAVALT libe ja vastik aga võistlusplats oli MEELETULT hea, see oli väga suur pluss. Olin õnnelik, et päev läbi sai ja ma oma 5 rosetti kokku kerjatud ja kodupoole tulema sain.

Niiviisi, kuna ma alustasin kirjutamist laupäeva õhtul ja täna on juba teisipäev (pole aega saanud, et kirjutada), siis räägin käbe ka kuidas läks võistlustel pühapäeval Nuiamäe tallis.
Kohale jõudsime kell 10.00, sest Dorise sõidud algasid juba kell 11.00 (ta sõitis 60-80 ja 80cm, mina aga 100 ja 110) ning kuna tegu oli maneezi sõitudega ning iga 5 ratsaniku tagant järgnes 15 minutit soojendust. Võistlejaid oli esimestes sõitudes mõlemas nats üle 40ne, seega arvata oli, et mina jõuan starti alles hilja.. Nii ka oligi, kell 17.00 oli minu essa start :P Parkuur oli kaheosaline. Sõitsin esimese osa puhtalt aga teise osa esimese ajasin kohe maha. See oli jube vastik pööre kohe peale takistust vastu maneesi seina ning ma alustasin pööret liiga vara. Läksin ähmi täis, istusin vara sadulasse ja hakkasin jube hüppel roolima, et võimalikult väike pööre saada. Hüppasin ka 7menda ära ja siis oli parkuur meelest läinud. Sõitsin mööda õigest takistusest ka sellepärast, sain tõrke kirja ja loobusin edasi võistlemast. Hobune oli aga üli närviline ja kihutas palju.
110cm olin aga suht masendunud ja arvasin, et midagi välja ei tule. Tuupisin parkuuri meeleheitlikult endale pähe, seekord läks asja ette! Sõitsin põhi parkuuri vigadeta!! Takistused olid ikka väga kõrged (vb tundus ka, sest ikkagi maneežis ju!) aga Landokas oli üliÜLI hea, väga rahulik ja hästi "töödeldav". Ümberhüpetel kukkus kahjuks viimase süsteemi esimene latt alla.. Landokas peaaegu ei puutunudki seda latti ning see kukkuski alles siis, kui olin ka juba süsteemi okseri ületanud. Kahjuks loeti see siiski 4KP'ks. amas sõitis üks hobune Moorion nii piiri peal, et isegi üks latt lendas kõregele õhtu maandudes pärast tagasi sinna, kust ta oli oma teekonda alustanud. Mul seekord lihtsalt puudus sportlik õnn :) Pole viga, järgmine kord läheb paremini! Siiski saime 4 koha ja olime õnnelikud, sest sõit oli väga ilus.

Niiviisi loeme lõppenuks Landoleti teise hooaja. Võib-olla tuleb veel mõni võistlus harjutamise mõttes, aga kindel ei ole. Arvasime, et Landolet oli üliedukas eelmine aasta, kus suutis ta ühe suvega üle 10ne rosetti kokku kraapida. Eksisime, see hooaeg oli ta veel parem: 16 starti (8 võistlust suvejooksul, igakord 2 starti) ja 18 rosetti!!! See tähendab, et ta on olnud üle 100% edukas! :) Kui esmene hooaeg üritasime sõita stabiilselt 80cm, et see tuleks alati puhas ja ilus, ja 100cm niisama lisana ja harjutamise mõttes, siis see hooaeg üritasime 100cm puhtalt sõita ja 110 harjutamise mõttes. Esimene hooaeg 80cm ta tõepoolest alati puhtalt tegi, 100cm vahest tuli üks takistus maha, aga sedagi harva. See hooaeg on puhas olnud alati 100cm ning ka 110 cm on valdavalt puhtalt läinud!! Järsku järgmine aasta hakkab olema 110 põhiparkuur ja 115-20 lisana? Eks seda näha ole, sest eriti ei taha talle nii suurt koormust anda, kuna ta ei ole ikkagi see õige hüppehobune. Talle langeb ju kohutav raskus jalgadele, kui peab nii kõrgeid hüppama, ise olles nii matsakas.

Hetkel on aga Landokas oma kahe nädalasel puhkusel. Saab ta siis niisama elu nautida ja ennast jälle ümaraks pugida :P. Millalgi sooviksime ka Tartu Maaülikooli minna, et teha talle 100% vet.tseck. See täieti ainult meie enda uudishimu pärast, et kas ta tervislik seisund on paranenud alates viimasest sealsest külastuskäigust. Vereproovid, hingamisteed, kopsud, jalad, röngen- kõik need asjad tuleb kontrollida ja sooritada. Kui midagi valesti on, siis saame sellele edaspidi rohkem tähelepanu pöörata, kui miski paranenud on, siis saame kergemalt hingata. Loodan igatahes, et Landokal saab meie juures olema nüüdsest parem, kui kunagi varem. Kogu südamest loodan seda.

PS: ilmselt ei tule nüüd üsna pikka aega ühtegi postitust, kui mul just väga palju vaba aega ei ole :)