Edasisest elust.

Nii-viisi. Ärge kartke, ma endale nööri kaela ei pane ja kätt enda vastu ei tõsta, elu läheb edasi. Blogimist ma üritan ka mitte lõpetada, sest Toris on mul üks vahva suksu ikka sõita- Luther (i: lakmus). räme põmmpea on, aga muidu tore ja rahulik poiss, kellel üks jalg on lühem kui teine (päriselt ka).

Tegelikult miks tahtisn blogida, on see, et mis inimestel viga on.. Küll räägib keegi bloggeris, et kui kahtlane surm, nagu ala oleks ma ise hobusele tellise kaela pannud ja ta alla vett saatnud. No what the fuck, ma armastasin seda looma rohkem kui ennast, ma oleksin ta nimel kõike teinud, mis minu võimuses, kust tulevad jutud nagu oleks ma seda soovinud?!??! Täielik absurd! Raha, mis ma temaga kaotasin, on muidugi väikene asi emotsionaalse taju kõrval, aga olgu öeldud, et ka raha sai sinna kõvasti sadades tuhandetes investeeritud.

Teiseks vingumine, et mida me halame oma surnud hobust taga. Kurat, kui tahame, siis ka halame. Kes seal fotoalbumis ütles, et mu ema (ok, ta käib mulle ka oma halamisega närvidele vahel) on täiesti kõrvaline isik, siis mida hekki??? Kes selle hobuse igakuis ülalpidamist maksis? Mina?? ma ei käi töölgi, ma vaid ostsin selle hobuse. Ta käib iga päev tallis kaasas, otsib hobusele erinevaid võimalusi teha hobuse elu paremaks, verepilte, allergeenide teste tellides, uusi toiduratsioone koostades. MIDA LOLLUST. Mu ema tegeles selle hobusega rohkem kui mina ja kui keegi julgeb veel öelda, et too on kõrvaline isik, siis kui ma juhtuks isiklikult laivis nägema- juuksed peast.

Okei, jube kurjaks läheb. Lihtsalt hetkeline suur vihahoog vaja välja elada.

Ja on tulnud ka vihjeid, et mina elan Sildomi surma nii kergekäeliselt üle. Ei ela, ma nutan väga tihti, ma mõtlen temat pidevalt, ma mõtlen koguaeg kuidas oleks saanud teistmoodi, aga ei- aega tagasi ei saa keerata. Ma üritan enda emotsionaalsemat poolt mitte välja näidata, üritan kõike naljaks teha ja pohhuistliku näo taha varjuda, aga asi päris nii ei ole. Ka mina olen RÄIGELT liimist lahti ja kurb, Sildom oli ja jääb mu parimaks suksuks ning ma ei unusta teda ealeski.

Nüüd sai hingelt kõik öeldud.

Aga ärge siis ära kaduge blogi lugemast, Lutherist ja järsku ka teistest hakkan kriblama!

Riin