Päris äge, ma jõudsingi võistlema! Ei tulnudki midagi vahele, nagu kaks viimast korda. Üldiselt kõik sujus väga hästi ja probleemide vabalt. Kuna ma olin ise võistluse korraldaja, siis selle aasta tööga sain väga rahule jääda. Olen tegelikult aastaid juba korraldanud jõuluvõistlust meie oma tallis, aga see aasta oli väga palju starte ja ajastus oli täpipealt nii, nagu olin kirja pannud eelmine õhtu startide põhjal. Uskumatu ikka, kõik soojenduse algused, lõpud, parkuuride läbimised olid õigetel aegadel :-D Kindlasti oli selle aasta suureks tõmbenumbriks ja startide suurendajaks koolisõit. Skeemid oli minu enda välja mõeldud ja väga lihtsad. Sobisid nii algajaile kui edasijõudnule. Platsil oli meeskond alati olemas TS ajal, siin tahan väga tänada Tiinat, Kadi, Drudi ja Laurat! Esimesed abilised, kes platsi pealt kohe jooksu ei pannud, kui natuke igav või külm hakkab. Veel tänaks Maariot, kes aitas aega võtta ning vedas mulle toolid ja lauad maneeži ning üleüldse sõidutas mind pidevalt talli ja maneeži vahet. Samuti ka oma mampsi, kes oli abikohtunik.
Eelmise aastaga võrreldes olid võistlused nagu öö ja päev. Sellel aastal oli tegu juba nagu päris võistlusega (muidugi see aasta otsustasime mitte teha ka kostüümiratsutamist vaid anda lastele edasi üks reaalne võistluskogemus võistlusriietes) ning korraldus sujus kuidagi hulka paremini.
Starte oli neljakümne lähedale, koolisõidust võeti isegi rohkem osa. Koolisõidu kohtunikuks oli Kirsika Neimla (väliskohtunik, kas pole tore :-) ), mina olin sekretär, kes kõik üles kirjutas. Algselt pidime mõlemad hindama, aga kuna ma ei tulnud kohe selle peale, et igale ratsanikule on kahe kohtunikuga vaja kahte hinnetelehte, siis printisin iga ratsaniku jaoks välja vaid ühe.. Irw.. ja ma ennem siin rääkisin heast korraldusest, irw. Tegelikult see oligi parim otsus, et mina kirjutan üles ja Kirsika dikteerib, sest ma ei oleks olnud objektiivne hindamise suhtes. Ma oleks seal kõigile kümneid pannud :-)) Kõik laabus hästi.
Alustasime kadrilliga.. See pidi avama võisluspäeva kuid ei läinud kõige paremini. Lafette tegi korralikult nalja seierite ajal ning Promill hakkab ühtäkki hobuseid kartma ja pistis valepidi jooksu jne.. :-D Orsella vaatas Lakmeed (oma paarilist) nagu näeks teda esimest korda. Jõllitas kael kumeras ja silmad punnis. Ei tea, mis värk neil oli :-) Üldiselt sujus enamvähem, eelmine õhtu trennis oli aga hulga parem. Edasi toimusid juba võistlused alates kella kaheteistkümnest.
Mina sõitsin 110cm, andsin kohtunikupuldi üle Gertrudile. Soojendus oli juba jama... Ei saanud kuidagi tõketele pihta ja hobune oli uimps ja ennem tõket leekis nagu ka pärast tõket. Treeningutes on viimasel ajal just vastupidi olnud, olen suutnud ennast kontrollida ja oma hobust. Trennis on hobune selline arg ja mitte just kõige püüdlikum (tavaliselt) aga võistlustel on meie mõlemaga asi täpselt risti vastupidi. Hobune teeb meeletult head tööd, hüppab nii, et mul raske seljas püsida ja ei karda ühtegi asja. Mina, vastupidiselt hobusele, kardan aga kõike :-D Ma jäin kaheksast hüppest kahel või kolmel maha (mitte küll niiiiii meeletult palju, aga üsna palju siiski) ning ma ei tee seda tavaliselt kunagi. Ma olen ALATI koduvõistlustel nii närvis, ei jaga enam mingit matsu välja. Kusjuures alateadlikult olen närvis, sest väljapool kodu on mul kõhus selline õõnes tunne, aga stardiajal lähen kõik ilusasti ja probleemide vabalt, nagu trennis. Oma kodus on kõht küll korras (:-D), aga alateadvuses närvitsen üle. PS: SEE EI KEHTI KOOLISÕIDU KOHTA, siis ei ole ma kunagi närvis, isegi mitte alateadvuselt. Igatahes mu hobune oli parim ja tegi terve töö mu eest ära, jälle! Tulemuseks 0KP ja I koht, kusjuures Orsella oli kõige noorem hobune võistluses vastaseks paar 11a looma ja ka teisi. Mina jäin Orsuga igathes rohkem kui rahule, ta oli tõeliselt tubli.
Eelmise aastaga võrreldes olid võistlused nagu öö ja päev. Sellel aastal oli tegu juba nagu päris võistlusega (muidugi see aasta otsustasime mitte teha ka kostüümiratsutamist vaid anda lastele edasi üks reaalne võistluskogemus võistlusriietes) ning korraldus sujus kuidagi hulka paremini.
Starte oli neljakümne lähedale, koolisõidust võeti isegi rohkem osa. Koolisõidu kohtunikuks oli Kirsika Neimla (väliskohtunik, kas pole tore :-) ), mina olin sekretär, kes kõik üles kirjutas. Algselt pidime mõlemad hindama, aga kuna ma ei tulnud kohe selle peale, et igale ratsanikule on kahe kohtunikuga vaja kahte hinnetelehte, siis printisin iga ratsaniku jaoks välja vaid ühe.. Irw.. ja ma ennem siin rääkisin heast korraldusest, irw. Tegelikult see oligi parim otsus, et mina kirjutan üles ja Kirsika dikteerib, sest ma ei oleks olnud objektiivne hindamise suhtes. Ma oleks seal kõigile kümneid pannud :-)) Kõik laabus hästi.
Alustasime kadrilliga.. See pidi avama võisluspäeva kuid ei läinud kõige paremini. Lafette tegi korralikult nalja seierite ajal ning Promill hakkab ühtäkki hobuseid kartma ja pistis valepidi jooksu jne.. :-D Orsella vaatas Lakmeed (oma paarilist) nagu näeks teda esimest korda. Jõllitas kael kumeras ja silmad punnis. Ei tea, mis värk neil oli :-) Üldiselt sujus enamvähem, eelmine õhtu trennis oli aga hulga parem. Edasi toimusid juba võistlused alates kella kaheteistkümnest.
Mina sõitsin 110cm, andsin kohtunikupuldi üle Gertrudile. Soojendus oli juba jama... Ei saanud kuidagi tõketele pihta ja hobune oli uimps ja ennem tõket leekis nagu ka pärast tõket. Treeningutes on viimasel ajal just vastupidi olnud, olen suutnud ennast kontrollida ja oma hobust. Trennis on hobune selline arg ja mitte just kõige püüdlikum (tavaliselt) aga võistlustel on meie mõlemaga asi täpselt risti vastupidi. Hobune teeb meeletult head tööd, hüppab nii, et mul raske seljas püsida ja ei karda ühtegi asja. Mina, vastupidiselt hobusele, kardan aga kõike :-D Ma jäin kaheksast hüppest kahel või kolmel maha (mitte küll niiiiii meeletult palju, aga üsna palju siiski) ning ma ei tee seda tavaliselt kunagi. Ma olen ALATI koduvõistlustel nii närvis, ei jaga enam mingit matsu välja. Kusjuures alateadlikult olen närvis, sest väljapool kodu on mul kõhus selline õõnes tunne, aga stardiajal lähen kõik ilusasti ja probleemide vabalt, nagu trennis. Oma kodus on kõht küll korras (:-D), aga alateadvuses närvitsen üle. PS: SEE EI KEHTI KOOLISÕIDU KOHTA, siis ei ole ma kunagi närvis, isegi mitte alateadvuselt. Igatahes mu hobune oli parim ja tegi terve töö mu eest ära, jälle! Tulemuseks 0KP ja I koht, kusjuures Orsella oli kõige noorem hobune võistluses vastaseks paar 11a looma ja ka teisi. Mina jäin Orsuga igathes rohkem kui rahule, ta oli tõeliselt tubli.
Tglt on kohutav, kui väikesed tõkked Orsella all välja näevad ja kui suur ta pa välja paistab, kui seda okserit hüppasime :-D Aga pildistaja ka 185cm pikk, niiet mis teha :-)
Praegu aga lähen Pinkuga arsti juurde õmbluseid välja võtma ja siis talli! Tsau praeguseks!
No comments:
Post a Comment