Purunenud põlv ning uus järeleproovimata sadul

Pealkiri vist ütleb juba kõik :)

Põlvest: ühte Martini täkku maneežis taga ajades astusin ühte pisikesse auku ning nii mu varemgi kehvas olukorras olnud põlv kaheks murdus. Ehk siis: sääreluu jooksis reieluuga ühenduses olevast põlvekedarast välja ning venitas seekord tugevalt ka põlvesidemeid. Happens all the time ütlen ma ikka, aga see kord tegi see tõesti väga suurt valu ja läks liigesesse tagasi alles 1h pärast. Põlv on sinine ja paistestes- KOHUTAV! See tähendab, et ei saa Landokaga kaua sõita ja meil just hakkas nii hästi minema...:((( KURB!

Ok, mis ma ikka hädaldan. Nimelt jõudsin kohale meie uus sadul- Barnsby Schockemöhle. Värvuseks London/Tan- õudus! Ei kujuta Nunnu-Poissi nii heledas varustuses ettegi. Sadulavöö, valjad ja kaitsmed üritan ka edaspidi sama värvi soetada ning valtrapi värvuseks ilmselt tumedam pruun. Eks seda näha ole, kõige pealt vaatan, kas sadul üldse hobusele selgagi läheb. Mõõdud küll tema omad, aga ennem ei tea, kui pole proovinud. Ilmselt nii pea ise sinna selga vist ka istuda ei saa, kuid loodame parimat! Peale 4 Paracetamol 500mg tunnen, et põlv polegi eriti valus :) Sadul on ostetud Eestist sel ajal kui Eesti Barnsby esindusel oli kasutatud ja demo-sadulate lao tühjendusmüük laotootja hinnaga. See sadul on siiani kandnud demo-sadula rolli, mis tähendab, et sellega on väga vähe sõidetud. Müüja sõnul sõitis keegi sellega 2 nädalat kuni ta enda sadulat lasi ümber toppida. Sadul on muidu täiesti korras, aga nagu heledate sadulate viga ikka on see, et jaluserihmad on hõlma natukene tumedamaks teinud. Mina ise hakkan aga jaluseid panema hõlma alla, nii viisi ei kulu hõlm ja minu silmis näeb kenam välja ka :) Lisan ka pildi.

Paremuse poole!

(kirjutan sellest nädalast ja natuke ka eelnevast, mida pean meie arengus märkimisväärseks!)



Alustan siis sellest, et käisime vist viimasel veebruarikuu teisipäeval Joani, Lussitano (nime ei oska kirjutada, siis jäägu tõug tema nimetuseks) ja Landoletiga maastikul. Ainult üks sõna: PERFEKTNE! Ilm oli super ning see loodus... Argh.. vasakule jäid lõpmata pikad liivarajad, paremale minnes leidsime metsa- ja samblaradu, otse minnes oli "krossi"porirada ning igasuguseid muid kohti. Kõik need loomad, kõik need ojad, pisikesed sillad, puud, taimed, metsateed ja hea kompanii heastasid ka selle, et me ära eksisime ja peale mitmeid tunde pimedas metsas seigeldes sõdurite kuulide alla oleks jäänud ning lõpuks ka veel Joani mehe käest kõva peapesu saime. Yep, see kõik oli super.



Nädala sees vist väga palju ei sõitnud, ühte korda mäletan. Sõitsin jälle pessoa suulisega ja tegime traavis nö jalatõsteid. Tuli välja küll, aga eest kiskus ka natukene. Positiivselt lõpetasime treeningu ära ning Andrei tuli hiljem uurima, et kus ma Eestis ratsutasin jne. Ütles, et mu võtted ei ole 100% täpsed ning õiged. Ütles, et on olemas 2 sorti ratsutajaid: ühed, kellele räägi palju tahad, aga ikka ei kuula ning teised, kes õpivad, kuulavad ning teevad. Ta arvas, et mina kuulun sinna teise grupi inimeste hulka. Mõtlesin selle üle järele ja nüüd soovin saada rohkem stabiilset treeningut just Landoletil ning loobuda nii paljudest abivahenditest, kui võimalik.



Laupäeval läksime uuesti maastikule ning sõitsin weltford "trensliga". Paljud on mulle maininud, et see on suhteliselt karm suuline, kuna surub hobuse igemetele??? vms. Ma ei tea, mu treener rääkis mulle teist juttu ning ka Barnsby kodulehel on kirjas selle suulise kohta, et see on pehmem kui kolmeosaline trensel. Olgu pealegi, see ei oma tähtsust, kuna pehmem on see nagunii kui pessoa, sellega on ilmselt kõik nõus. Maastikul oli veelgi parem kui eelmine kord! Valisime liivaraja ning sõitsime pikalt galoppi üles ning alla mäge, mäkketõusul olid kurvid sees ning seal kimada oli super tunne! Ka Landolet tundis sellest suurt mõnu ja üritas teisest hobusest koguaeg ette rebida. Lõpuks oli ta nii läbi, et loobus sellest ideest. Kui märkasin, et Landolet on juba päris märg ning Lussitano jalgevahe ka vahtus, siis otsustasime kodu poole tagasi minna. Jalutasime umbes 2 või vähem kilomeetrit ning Joan õpetas mulle, kuidas sooritada painet õigesti ning kuidas hobust tänada ning, et paine ei oleks ainult selle ratsme läbi sooritatud, kuhu poole paine on. Ehk siis, kui painutan paremale ja hobune ennast järgi annab, siis peab paine ainult sääre peal toimuma. Proovisingi ja see toimis. Alguses võtsin painde küll koos ratsmete ja säärtega ning kui Lando ennast paindesse lasi andsin selle ratsme kohe järgi, kuhu poole paine sooritatud oli ja säär jäi endiselt hobust toetama, välimine ratse jäi ainult toetuseks. Minu inimestuseks jäi Landolet painet hoidma ning kui sääre lahti lasin kadus ka tema paine. See tähendab: MU HOBUNE OSKAB SEDA TEHA NING MA OLEN TALLE SEDA ÕPETANUD ÕIGESTI JA KUI TA SEDA EI TEE, SIIS ON VIGA AINULT JA AINULT MINUS, MITTE HOBUSES!!! Mul oli selle üle väga hea meel, sest endal on tunduvalt lihtsam õppida, kui hakata hobust ümber õpetama ja on VÄGA VALE süüdistada selles hobust, sest viga on olnud minus ning ma ei ole osanud anda talle 100% õiget kasklust/nõudlust.

Talli jõudes oli Landolet märg vaid sadula, valjaste ning kaitsmete alt. Otsustasin ta sellepärast solaariumi mõnulema saata. Ta niheles seal 15 minutit, kuna tal on alati peale sõitmist suur-suur pissiäda. Kannatas ära ning viisin ta boksi, andsin talle maiuseks palju porgandeid ja 1l müslit. Päev lõppes positiivselt!





Järgmine päev korrastasin kõikide hobuste välimust (kakkusin/lõikasin lakka/saba, klippasin saba äärt, lõikusin jala tutte, piirasin kõrvakarvu jne) ning klippasin ühe vanema ja kogenenuma suksu paljaks. Kord jõudis Landoleti kätte ning tema pole klipparit MITTE IIALGI isegi näinud. Lakka ma tal lõikuma ei pidanud, kuna just alles koolutasime ta laka harjast jälle normaalseks. Seega mõtlesin tema kabjale ulatuvaid pikki karvu piirata. Klippar tööle ja kabja kallale. Alguses küll mõtlesin, et Landolet ei luba iialgi endale mingit surisevat asja jala vastu, aga eksisin. Kusjuures väga rängalt. Kui tavaliselt ongi suurimaks probleemiks klippamisel jalgade tegemine ning kõrva karvad, siis Landolet seisis ja ei liigutanud ennast kordagi! Teda ongi KÕIGE KÕIGE parem klippida, parem, kui ükskõik millist meie talli iga aasta mitu korda klipimasinat tundvat hobust. Klippasingi teda tavaliselt suurtelt probleemkohtadest nagu näiteks jalad (kaitsmete all oleva osa, sõrgatsi. Jala otse eest vaatest jätsin klippamata. Ainult poolt jalga tagant poolt klippasin nin ainult kuni põlveni. Eest jäi karvad alles. TA ON NII SUPER TUBLI SUKSU!



Esmaspäeval läksin jälle sõitma. Seekord siis sõitsin väliplatsil (outside arena) ning kuna sealt ledsin 6 latti, vedasin kolm neist platsi keskele kavalettideks. Landokas oli jälle super tubli! Jätkasime ka seda painutus teemat ning ta lõdvestas ennast super hästi ära, enamus ajast jooksis ratsmes (mitte rollkuris, vertikaalselt või natukene eespool) ning ainsaks abivahendiks oli martingal. Kuna plats on kohe ühe jooksuaia kõrval kus ka üks täkk sees lollitas arvasin, et Landolet läheb ka selle peale segaseks. Aga ei, eksisin. Ta kuulas ainult mind, seega jätkasin talle tegevuse leidmist, et asi säiliks. Vedasin platsile ka kaks tooli, alguses panin madala risti ning ette valiklati. Super tublikas on ta ikka! Nii hästi reageeris säärele, oli kindel ja aitas ka mind. See kord tundsin, et meil oli hea koostöö : ) Kiitsin teda palju-palju ning tulin seljast maha ja panin takistuse madalaks lattaiaks. Valiklatt säilis eespool. Jälle super. Hiljem võtsin latid ära ja panin ainult need 2 tooli kõrvuti ning ületasime ka neid sedaviisi. Esimene kord Landolet korraks üritas eemale puigata, kuna ei saanud täpselt aru, mida ületada uleb. Minu kiire reageerimine ja sääresurve viisid ta siiski takistusest üle ning keskelt. Järgmine kord olime juba mõlemad targemad ja toestasin seda julgemalt, niiviisi kargas ta veel nendest toolidest 2 korda üle, ilusasti keskelt ja ka tagujalad tulid sama teed pidi kust ka esijalad. Kiitsin jälle ning tulin seljast maha ja panin nüüd takistuse kõige kõrgema peale, lattaiaks tagasi. takistus võis kusagil 90-100 cm olla ja Landolet ületas ka seda 3 korda. Tublilt ja puhtalt :) Jäime trenniga väga rahule ja viisin ta talli. Kuna ta polnud eriti märgki läksime ka platsi äärde värsket rohtu sööma. Panin ta boksi, andsin õhtusöögi ja jäime õhtale :) Pildi sain video pealt:



TÄNA sõitsime maneežis. Lootsin tegelikult minna kõrval talli parkuuri hüppama minna, aga selle aja peale kui ma ennast oma toast välja ajasin oli õues päris tugev torm ja tuuline nind sadas LUND!! olenemata sellest, et meil hetkel 12-13 kraadi sooja on.. Ok, tegime ratsastus trenni maneežis ning sõitsin ikka weltford suulisega. barnsby kirjutab selle kohta:" Kaheosalisest liigendist veelgi pehmema kuid seejuures klammerdumist välistava mõjuga on ridamisi asetatud pallikeste ketist (Waterford)" Siin kohal vabandan ette ja taha, et olen pidevalt kirjutanud Weltford. Aga ei viitsi hakata ka sellest pikast tekstist otsima üles ridu, kus seda sõna kasutasin:) Loodan, et andestate. Kui kedagi huvitab, milline välja näeb, siis siia klikates näed: http://www.animoruitersport.nl/webshop/images/clipwaterford.jpg

Igatahes, alustasime pikalt sammuga. Painutasime paremale ja vasakule, ühte ja teisi pidi: SUPER!!!!!! Sammuga lõpetanud alustasime kerge traaviga. See kord ma ei liialda, kui ütlen, et hobune oli terve treening ratsmes (pean siiski mainima, et mitte küll rollkurina, vaid õigel ja klassikalisel moel: vertikaalselt või natukene ees) ja super lõdvestunud!!! Jätkasime samu asju ka traavis, tegime palju suunamuutusi ning volte, üleminekuid jne. Galopini jõudes oli ta sama hea, kui traavis ja sammuski! TA ON PARIM!!!! Ma arvan, et see treening on meie kõige edukam treening üldse terve 3 aasta jooksul :) MUIDE! Minul ja Landoletil sai 1.märts koos veedetud 3 aastat!!!! Tundsin ennast halvasti, kuna olin selle unustanus ja tapiasin alles päev hiljem.. aga pole hullu! Heastasin selle tänasega viies Landoletile suure portsioni sööki. Sinna sisse kuulus pavo müsli, pavo mash-warm meal, veelgi kaera, palju palju porgandeid ja pisike kulbi täieke piimapulbrit varsaea meenutuseks. Landokas sukeldus oma künasse seda sööma :) Tal oli kindlasti hea meel :)



Oh, Ik hou mijn liebe paard!

Kiire tutvustus

Pikka aega olen mõelnud, et tahaks hakata uuesti blogi kirjutama. Kuna blogger.com süsteem on mulle täiesti uus, siis andestage mulle, kui vigu teen ja millesti aru ei saa..:)

Alustasin vabandamisega. Istun 15 pikka minutit oma PC taga ja ei oska midagi kirjutada. Ma ei oska alustada. Kuidas kirjeldada meie algust? Kas see on üldse vajalik? Kas algus on alati millegi suure algus? ALATI? Ei. Kas on OK, kui jätan korraliku alguse tegemata ja lähen kohe teema juurde? Millest siis alustada?

Piinan nüüd kõiki küsimustega, aga tulin ju siia, et kirjutada oma parimast sõbrast. Ta tõesti on parim. Ta kuulab alati, kui mul midagi öelda on. Ta lubab minul otsustada, kuid kui saab aru, et olen vale otsuse teinud, püüab seda parandada. Ta ei vaidle mulle iialgi vastu, ta ei räägi mind taga, ei peta, ei vassi ega valeta. Mida tahta veel ühelt sõbralt? Jah, ta on minu ainuke usaldusväärne, truu ja parim sõber. Tema nimi on Landolet.

Landolet on 5 aastane tori ruun, isa on tal Lakmus, ema Unistus. Ta on elava loomuga ja üdini heatahtlik hobune, vahest jonnakas, vahest liiga aktiivne, vahest täiesti tuim. Nobody's perfeckt. He is no-one, that means he's perfect. Sest hea ja halva kokku kombineerimisel saamegi perfektsuse. Perfektsus omab kõiki omadussõnu, seda teeb ka minu hobune. Ta on perfektsuse näide. Ideaal. Nagu on öelnud Kreeka filosoof Aristoteles, et kõik on ideaalne ning ideaal, kui seda saab katsuda. Nii see ka on ja nii see ka jääb.

Kiiresti räägin meie eluloost. Sain Landoleti omanikuks 2005 aasta, 1.märts kell 10.00, kui ostsin ta 2 aastaselt Särevere hobusekasvandusest ostsin. Vaevalt 150cm turjast kõrge, suured mustjas-sinised silmad, pool-kuu otsa ees ning kohutavalt kõhn ja porine suksu sai sel hetkel endale uue omaniku.
Algselt viisin ta elama Pärnumaal asuvasse talusse, kus tegutsevad mu sugulased ning mis asus tol hetkel minust vaid otse teena minnes 4-5 km kaugusel. Kuna tegemist oli siiski täkuga, siis teda teiste hobustega õue ei lastud ning enamus oma päevast kükitas ta oma ime pisikeses boksis sõnniku otsas. Sealt maalt, kus hobusel tekkis väga tugev kabjakiilu mädanik, otsusime emaga ta koju tuua. Kuna meil on ühe krundi peal 2 suurt maja (üks elumaja, teine töökoda/garaažid/ehitatav elamupind), siis viidi otsus täide juba järgmine päev. Landoletist sai auto, kuna parkisime ta garaaži. Suurde, kuid madalasse, autohoidlasse ehitasime talle boksi ning õues viibis ta iga päev, tema "tuba" koristati samuti iga päev ning süüa sai ta kohutavalt palju, kuid seda ta ka vajas. Kasvav organism ikkagi ning pealegi oli ta kasvanud üles näljas, sellest ka ostuhetkel olnud väga kängus kasv. Iga suu täiega, mis ta endale sisse ajas, nägime kuidas pisikesest ponist hakkab hobune kasvama. Nii oligi: Landolet on hetkel 170 cm turjast kõrge.
4.juuni 2005 a oli meie esimene proovile panek- Noorhobuste jõudluskatsed. Viisime ta nädala ennem tähtpäeva kohale ja näitasime ümbrust. Vapper ning ülbe, nagu ta tol ajal oli (ning on siiani) jooksutas ta meid mööda Tori valda ringi. Tema jaoks oli kõik siis uus ja huvitav- ning need teised hobused, kellest ta minu juures olles oli puudust tundnud!!! Võistluspäev aga polnud meie jaoks: vihma kallas kui oavarrest, päikest ei paistnud ja vett ja pori Landolet vihkas. Jalgu ta vabahüppe aias mustaks teha ei tahtnud, seega sooritas ta oma legendaarseid kitse hüppeid ning midagi erilist korda ei saatnud. Kohtunikud andsid talle välja II auhinna.
2006 aasta alguses viisime Landoka uuesti Torisse tagasi, seekord siis ratsastusele. Kuna temast oli saanud ikka päris segane täkk, kes tahtis karata kõike, mis ette juhtub ja hammustada kõiki, kes tee peale ette jäävad ning peale mitmeid rünnakuid inimeste vastu otsustasime ta ruunata. Mõtlesin küll, et kui Jumal on loonud täku täkuna, siis ei hakka mina seda rikkuma. Mõtlesin jah sinnamaani, kui ükskord hobune mulle rinnaga otsa jooksis, mu selili maha surus enda rinnaga mul peal lamades, krihvidega säärde vagusid vedas ja hammastega nägu pures. Lisaks ka veel tohutul hulgal lõi ta esi kapjadega nii mulle kui mu emale kabjaga pähe. Jah, 15.aprill (3 päeva peale Landolet sünnipäeva) sai temast ruun. Sügisest viisin hobuse jällegi koju, puhkusele. 2007 aasta talv tõime ta jälle Torisse kus ta alustas oma võitlusratsu karjääri. Juulist kuni oktoobi keskpaigani võistles Landolet iga nädalavahetus. Väga raske ning karm suvi nii noorele hobusele, kuid kahjuks sellel ajal ma seda ei mõistnud. Siin kohal tahaks tegelikult ka mainida, et me ei sõitnud üheltki võistluselt tagasi ilma mõnda auhinda saamata. Landolet on ja oli super.
1.november sõitsime koos Hollandisse ning nüüd oleme siin elanud juba päris kaua. Alguses olime pisikeses Sterkslis, kuid nüüd elame Weertis. Meie talliks on Stal California, mis on super. Meil on super treener(id), super maneež(28x60) ning õpime ka koolisõitu. Landolet elab pikas tallis ja kus on ainult väliboksid. See tall on ühenduses ka maneežiga. Väliboks tundub talle väga meeldivat ja mu südant täidab suur rõõm, et oleme leidnud endale lõpuks koha, kus saame koos aega veeta.

Järgnevad postitused üritan kirja panna meie lähipäevade tegevustena, mis me trennis teinud oleme, kuidas oleme käitunud, mis mõtteid meid valdavad jne.

Rõõmsa jälle-kirjutamiseni!

Ahjaaa, pildikene ka sellest rõõmurullist: