Tuesday, December 30, 2008

Päris pikalt pole kirjutanud või mis..?

Just nii, aga rääkida oleks tohutult! Meie treeningud Mareku käe all, trennid Andruselt ja isegi sõidu tunnid Marlen Vassililt, kostüümiratsutamine, jõulud, Landoka tervis, party'd, uusaasta lubadus etc! Ma ei jõua neist asjadest nagunii rääkida, aga oh well.. lets try..

Käisin kunagi ammu Andruse trennis. Hüppasime natuke, tundsin ennast niii algajana. Ratsutan hobusega, nagu oleksin 80 aastane küürus vanamutt, säär pööretes liiga taga, põlv liiga kinni (ei lase hobuse õlgadel korralikult liikuda) kätehoiakust ei maksaks rääkidagi.. Kui varem oli mu probleem, et käed liiga kõrgel ja säär liiga ees, siis nüüd käed liiga all ja säär liiga taga. Nokk kinni saba lahti, saba lahti nokk kinni. Ok, hüpetest. Landokas oli üsna tubli, nagu ikka. Mina jälle hakkasin seljas üle mõtlema, kui süsteemi kõrgus kõrgemaks muutus (ca 120cm). Süsteemile tuli tunna nurgast välja kitsas beneroll, siis julgelt edasi sõita 3 fuleed süsteemini (süsteemile tuli kaarega keerata, kuna see oli maneeži peal diogonaalis). Tulin kõik korrad kolme fuleega kuni siis järsku otsustasin, et miks mitte tulla neljaga!! No muidugi, lasin aga esiteks 120 lattaiale ta nii alla, millest sooritas ta tohutu kitsehüppe, et puhtalt välja tulla, siis kuidas oleks pidanud ta seda okserit veel hüppama. Vahest ajab ikka närvi küll, kui loll ma olen. Pärast saan alles aru, kui asi tehtud, miks mitte kohe? No tulime selle siis lõpuks ka kolme fuleega ära, lõpetasime trenni, venitasime veel traavis kaela pikalt ette alla ja jalutasime suksu maha.


Nädalapäevad hiljem võtsime Mareku käest trenni. What can I say.. See trenn võttis mult eluisu ära, õhtu otsa surfisin netis ja istusin telefoni otsas ning otsisin tööd välismaale. Oleksin Landoleti Eestisse jätnud ja otsinud talle mõne profesionaalse ratsaniku selga ning siis mõistsin, kui isekas minust. Üks halb trenn ei saa ometi kõike head, mis meil olnud, ära rikkuda! Tore, et seda mõistsin, ennem kui oleksin töökoha Hispaaniasse, Hollandisse või Inglismaale vastu võtnud. Trennist aga siis: soojendasime Landokalt vääääga pikalt üles, ca 30 min traavi, siis natuke galoppi, siis soojendus hüpped etc.. Päris parkuuri saime alles väga hilja hüppama, ca 1.5h peale trenni alustust. Hobune oli täiesti kuiv, kuna koguaeg oli samm-traav-samm-traav-galopp-hüpe-samm-traav etc. Marek õpetas mulle igast huvitavaid nippe, mida mul läheb väga Landokaga ratsutamisel vaja (ntx galopi koondus, takistustevahel ratsmegamängimine, alla jooksmine etc) aga samas õpetas ta ka mulle, et hobune peab hüppama tohutu jõuga, seega ma peaks selle hobuse hästi takistuse lähemale saama ja tema justkui õhku kaugele hüppama. Õhku ta mul hüppaski, aga mitte kaugele ning päris mitmeid kordi hüppas okserisse sisse (kui takistused kõik juba 125-30 oli) kuniks ta lõpuks sootuks lõpetas üritamise. Tõrkumine Landoletiga? Midagi uskumatut. See loom poeb või nahast välja, et ratsaniku meel heaks teha, kas ta tõesti oli nii väsinud mind enam aitamast? Tõrkumise eest ma Landokat kunagi ei karista, ok tõrkus-minu viga, lähme uuesti ning reeglina järgmine kord ta läheb lihtsalt üle. Mareku trennis aga lihtsalt tõrkus ja tõrkus seda rida, no polnud ei jõudu ega jaksu, et seda hüpata. Panime selle okseri hästi madalaks ning kui ta selle ületas, siis lõpetasime treeningu. Selleks ajaks oli vaene suksu märg nagu kaltsunukk, ta tõesti ei suutnud/jõudnud. Imestasin, sest ma tean ju ise, et ta on sellisteks kõrgusteks võimeline, alles sügisealgul põrkas ta samu kõrguseid ilma probleemita. Arvasin, et asi selles, et maneez on kitsas ja kole pleiss, järsku tekitab temas ebamugavust? Järsku ta õues lihtsalt saab vabalt liikuda ja ei tunne, et see piiratud oleks? Rääkisin ka selle trennist Andrusega, Andrus arvas, et Landokale just teistmoodi treeningut vaja. Pigem veidi tugevam suukontakt ja pidev edasisõitmine, mitte lohvalohva pikk ratse ja üliaeglane tempo. Ausaltöeldes lohutas Andruse jutt üsna palju, kuna mu tuju oli allapoole nulli toopäev, et ei tea, mida oleksin teinud, kui ta poleks natuke mu enesekindlust tõstnud. Ütles, et harjuta ikka edasi, julgelt. tal pidavat ka olema selliseid hobuseid, nagu Landolet, kes on jube ausad ja puhtad hüppajad, aga kui tunnevad, et nüüd ei saa või ei lähe üle, siis block ette. Sellepärast tulekski teda koguaeg edasi sõita ning kindlamini, et ka tema enesekindlus tõuseks. Veel rääkis Andrus, mis tegi minu päeva kõige vahvamaks, et Landoleti oli näinud üks tuntud hollandi endine tegevsportlane, Hollandi üks kõige tunnustatuim vet.arst ja hobusekasvataja Jan Grebe, kes ütles, et kõige vingema hüppega Nuiamäe võistlusel oli just Landolet. Mina ei tea öelda, kas see jutt on tõsi või mitte, aga nii Andrus rääkis.


Järgmine nädal võtsin hüppetreeningu Andruse käest. Üleval oli kaks rida, üks vist lattaia süsteem ja maneeži ääres 3 okserit järjest, kõikide vahe 7.5m. Need ajasid hirmu nahka, ja mitte vähe!! Sest kui Landolet midagi kardab, siis on need süsteemid ja okserid! Alguses olid need väga madalad, ca 50-60cm ja ega eriti kõrgemaks ei tõusnudki, lõppkõrgus vast 90cm ja lõpetasime treeningu. Treeningu eesmärk oli, et Landoleti tuleks järjest edasi sõita, et ta ei hakkaks kartma süsteeme ja eriti oksereid, et ta venitaks ennast üle takistuste ka, mitte ainult ei hüppaks pool meetrit kõrgemalt. Treening oli väga positiivne, alguses küll mõtlesin, et miks niiiii madalad, aga pärast sain aru, et rohkem ei olegi vaja!!!!! Las tunneb end alguses madalate peal kindlalt ja siis ronime alles tippu. Tõsiselt hea trenn oli.

Ülejärgmine nädal hüppasime jälle (iga nädal 1x hüppamist, 4päevaratsastust, 1päev võimlemist kavalettidel,lattidel jne ja 1 vabapäev). Mu enesekindlus hakkab tagasi tulema ja hea treener on ikka kõige alus.. =) Kolmene süsteem, esimene valiklatiga rist, siis lattaed, siis okser, esimene vist oli beneroll kui ma õieti mäletan, teise vahe oli 7.5 ehk üks fulee, Koguaeg Andrus tuletas meelde, et ikka edasi,edasi,edasi,edasi. Süsteemi peal ja talle eest ei saa anda järgi niipalju, kui üksik hüpetel, kuna vastasel juhul ta sooritaks tohutu õhkuhüppe ja vahe jääks suureks, niiet kas järgmise ees tõrguks või hüppaks sisse. Seega on süsteemide peal suuga üsna tugev kontakt- loomulikult lähen ma tehaga kaasa ja viin käe koos tema kaelaga ette poole, aga enam ei longi ratse nii hullult, nagu ma Reius üksisõites seda tegin. Süsteemi okser oli vist hilisemal mõõtmisel 125cm, lattaed ees auk madalam. Ja me ei tõrkunud kordagi! =) Nii super. Landokas oli endas ja minus kindel esimest korda elus vist, tõesti hästi tuli välja, treener ka kiitis :) Edasipürgiv, lihtne ja rõõmus hobune on ikka hulga parem kui kohapeal tatsuv "laiskusehunnik" meiekeeli.


Marlen Vassil käis trenni andmas! Ei oskagi midagi täpsemalt öelda, kui super super super. esiteks need teooria tunnid mis ta meile õpetas oli tohutult head, nii palju asju õppisin hobustest juurde just loomadega, mitte nagu töövahenditena. Kuidas hobused elasid metsikult, kes on kes, kes kaitseb keda, miks hobused äituvad probleemselt etc, ja see kõik oli järelemõeldes tõsi. Treening oli enamvähem, ei saanud päris Landokat tegema seda, mida oleks tahtnud teha. SÕitsime treve trenni peaaegu väga lõdva ratsmekontaktiga, et Landokas treve trenn sirutaks pead ette ja alla. Miks see vajalik? marlen näitas ja seletas, et hobuse selgroolülid paiknevad kõik kõrvuti. Kui aga hobune on pinges ja jookseb kael krampis taevapoole, siis need lülid hakkavad vasu üksteist hõõruma ning see pidi olema põrgu valu. Kui aga hobune sirutab ennast ette alla, siis need lülid lähevad laiali ning tulemuseks on ilus, lõdvestunud ja õnnelik hobune. Õppisime selgeks treening skaala, mis peab välja nägema selline: http://www.ridingart.com/images/Training-scale-1.gif . See oli esimene trenn, kus sain Landoka sääre eest lõpuks ära astuma, ennem ta lihtsalt jooksin sääre surve alt säärte vahelt ära. Järmine päev läksime pool tundi varem trenni, et teha koos Marleniga "hobulausumist". lasime siis Landoka vabalt maneeži lahti ning mingi aja pärast kui Landokat enam maneež ei huvitanud, hakkas Marlen teda taga ajama, tegi temaga suunamuutusi etc..Minu üllatuseks Landokas jooksis tal järgi nagu pisikene täkuke. Õpetas, kuidas hobune peaks inimesel ilma mitte millegita järgi käima. Kui hobune kaotab huvi, siis lihtne- aja ta jooksma. Kui aga tuleb sinu juurde, siis kõnni lihtsalt edasi ja mingi hetk peatu ning kiida, siis kõnni edasi, traavi või kasvõi galopeeri hobuse kõrval, aga hobune teeb järgi. Landokas Marlenist eriti huvitatud polnud, kuna too siiski ajast teda päitsetega mööda maneeži taga, siis andis Marlen mulle proovida. Mulle järgnes Landokas tunduvamalt paremini ja ainult korra pööras ennast eemale millest mina ta koha jooksma ajasin, nö "karistuseks". Sest olgem ausad, Landokas pigem londib minu järgi, kui jookseb mööda maneeži ringe. Kui kutsusin Lando enda juurde, siis voilaa- hobune kõndis üle jäänud aja nagu pisike kutsikas mul järel. Traavis, galopeeris jne. Ainuke asi, mis meil veel välja ei taha tulla, on peatus. Nagu mina seisma jäin, kõndis tema minust enda kaelaga ette ja pööras ennast minu ümber. Hobune peab aga sul seal seljataga lontima ja selja taga ka samal ajal seisma jääma, kui mina. Seega kui ta ei jää seisma korralikult, siis "ründa" hobust. Ära teda isegi mitte sõrmeotsaga puudu, aga kõnni tema poole kiirel ja ülijõulisel sammul, kui vaja, aita kätega kaasa. Ning usu mind, kui hobusel on valida kas taandamine kellegi lolli sunnil või selle sama lolli järgi kõndimine ja õigel ajal peatumine, siis ta valib selle teise variandi. Ja niiviisi õppiski Landolet inimese järgi kõndima, seisma jääma, edasi tulema jne. :)

Trenn oli seekord aga ülisuper. Hobune oli terve treening lõdvestunud, jooksis pikalt ette alla, pikkade rahulike sammudega nii sammus, traavis, galoppis, ühest jalast, teisest jalast ja ka ringide/voltide peal. Marlen ütles ennem ka, et väga tugeva ja ilusa selja ja lihastikuga hobune, ning päris kindlasti ei ole ta minu vastu kuri ega "pahane". Ütles justnimet, et hobune näeb väga rõõmus ja hea välja ning kindlasti ei ole ta mu peale kuidagimoodi vihane. Seda oli rõõm kuulda, sest seda kõike me ju Landoleti heaks teemegi :) treening oli tõeliselt ideaalne ning kui Landokas sooritas painded, et mitte öelda, ideaalselt, siis lõpetasime treeningu. Marlen ütles, et sellist hobust tema, kui kohtunikuna, näeks väga hea meelega koolisõidu võislustel kergemates skeemides. Ja just nimelt, järsku me seda ka tegema hakkame :)


Kostüümiratsutamine Toris. Meie Grediga olime wannabe emo ja scene kid. jah ma tean, ainult meie suudame nii idiootseid teemasid välja mõelda.. Mina sõitsin miniseelikuga. Mul hea sõber ütles selle peale, et ma peaks panema seeliku alla ka stringid jalga, et siis oleksin ma kindlasti õhtunael ning kõik need teised 12 aastased emopliksid viiksid enda "emosuse" järgmisele tasandile edasi eeskuju võttes. Meie Grediga igatahes võitsime ka selle asjanduse seal :)


Landoletiga käib igatahes nüüd ratsutamist õppimas ka Mario ning neil läheb superhästi.. :) polegi vaja lähemalt rääkida, aga Mario õpib nii kiiresti ja tema istak on lihtsalt perfect!

Landoleti tervis on hetel väga priima, kabi on korda saanud, hingamisega probleeme pole (ptüi-ptüi-ptüi) ning loodame sama head jätku ka edaspidiseks :)

Jõulude ajal kahjuks Landoleti juurde üldse ei jõudnud, sellepärast on mu niiiii häbi. Õnneks läksid sinna mu ema ja vanaema ning olid Landoletile kah midagi jõulukingituseks teinud. Mul hetkel lihtsalt jube kiire aeg, inimesed, sõbrad, hobused, partyd, tülid, rahakraanid kinni etc.

UUSAASTA LUBADUSEKS MA LUBAN: jätan küüntenärimise maha (sõber soovitas :D)

Ja Landoletile luban, et olen talle terve järgneva aasta väga hea omanik ning luban tema eest hoolitseda nii hästi kui saan, and that's a promise I will keep!!!

Tegin mingi suht ammu ühe video ka Landokast, aga alles nüüd riputasin netti üles. Video: http://toru.ee/view/e043821d6378/?as=0

Wednesday, November 12, 2008

Haige režiim :(

Oeh. Meie pisikesel klutiplutil juhtus õnnetus :( Nimelt lõi sepp talle talverauad alla ning 3 sisemist naela otse kabja veresoonte sisse. Kuna verd hakkas läbi immitsema automaatselt siis eemaldasime ka kohe raua ning desifintseerisime nii palju, kui saime. Lootes, et ta ei jää lonkama, see siiski juhtus :( 2 päeva hiljem oli ta ikka üsna täbaras seisus ja traavis lonkas ikka väga pahasti. Sammus õnneks ei ole midagi. Kabjas ilmselt nüüd kerge põletik. Samas on ta tagujalad kah all nagu pakud, kuna sai alguses meil Toris silo (pidime sinna kolima olude sunnil) ja tema jaoks oli see nii suur toidumuutus. Käin teda nüüd igapäev jalutamas, söödakogust kahandasime poole võrra, saab Equipalazone't (kirja pilt võib-olla vale), teen ta kapjadele "mudavanne", lasen jahedas mudas (loe: mudases, mitte sopases) kapju jahutada jne. Ennem 2 nädalat ei julge ma ennast tema seljas ette kahjuks kujutada..:( Vaene poiska, kõik tunnevad talle kaasa peale ta iseenda. Ise on ülimalt rõõmus ja pean ausaltöeldes ütlema, et ta on jälle endine närvidele käiv ja muudkui toitu noriv tatikas. Kui ta Reius oli ülirahulik, ei norinud/närinud/jooksnud boksis ringiratast, siis Toris on ta jälle selline, nagu ennem kirjeldasin.. :D On alust arvata ka, millepärast selline muutus, aga seda avalikult lahkama ei hakka, aga hobuseomanik, kellel olid enda hobused samuti Reiu tallis, ütles, et tema hobused olid seal olles samuti uimased ja liiga rahulikud. Mujale minnes asi muutus vähem, kui nädalaga.
Landokas on Toris olnud nüüd alates 4.novembrist :)

Pole ka rääkinud, kuidas Nuiamäel võistlustel läks.. 90cm ei mahtunud Landokas süsteemi vahele ära, vahe oli 6.5 mis on isegi ponile kitsas!!!!!! Nii tuligi süsteemi teine takistus maha. Varsitaga tuli nitsa ees tõrge, ülejäänud oli suht kena, rahulik ning puhas. 100cm Varsitaga kukkusin soojendusel üsna täbarasti. Hakkas juba ennem takisust vingerdama ja lollitama, tegi hiigel suure hüppe okseril ning lõi RÄIGE litri taevapoole peale takistust. Kukkusin mööda maneeži seinu all. Pea valutas, selg oli puruks, aga kui Syret küsis, oled kindel, et võistelda tahad, siis ütlesin kindlalt JAH. SÕitsime 100cm ära, parkuur oli sama, mis 90cm ja JÄLLE tegi sama nitsa ees tõrke..:D Tulime uuesi ja edasi oli kõik jälle puhas aga mitte eriti ilus, sest ta püüdist minust igalvõimalusel vabaneda. Temaga oleksin küll tahtnud väga edasi tegeleda, aga kahjuks ei võimalda seda tallimuutus. Nüüd sõidab temaga Hanna-Brigitta, aga tundub (ok, ma tean), et neil läheb VÄGA super hästi ja olen õnnelik, et Varsita sai endale parema ratsaniku, kui mina :) Ahjaa, võistlustest pidin rääkima. No Landoletiga tegime 100cm puhtalt ja saime vist 4 koha :) Tubli nagu ta mul on..:))))

Nüüd aga silkan ruttu talli, Šlandolet ootab ju külma mudavanni =)

Saturday, October 25, 2008

Kõike ja kõigest.

Nii kaua pole kirjutanud, appi.. Ok, alustame sealt, mida mäletan. Anduse trennis läks väga hästi, õppisin tohutult juurde ja Andrus rääkis kõik vead mulle ära. Ei hüpanud küll parkuuri aga võimlesime kahe takistuse peal. Kõige kõrgem oli vast 125cm. Andrus ütles, et Landokas on tohutult edasi arenenud ning palju võimsamaks muutunud, selle üle oli hea meel :) Mõni päev hiljem sain ka kodutallis Marek Lootuse käest trenni. Sealt õppisin VEELGI enam juurde ning üritan neid asju ka edaspidi täheldada. Hüppasime võimlemistakistusi, max kõrgus ühel oli vist 125-30. Mingi nädal v kaks hiljem proovisime Landokaga kõrgemaid takistusi kaa hüpata. Kuna Mariana tuli ka just Hollandist meid vaatama (ok, tglt tõi HorseFood sööta ja pruuni klapiga Micheal Robert vöö:) ) ja pildistas. Landokas hüppas too päev 130-145 cm parkuuri. :) Hullult on elukas lendama hakanud.
Kui võistlusi ei ole, siis enamasti ei hüppa absoluudselt ja teeme aint ratsastust. Tõsiselt heaks on läinud. Toru.ee's on videod kah temast üleval :) Kuna meil on siiski nüüd pühapäeval võistlused Nuiamäel, siis kõrgust püüdma ei lähe..:P Tahtsin alguses 60cm sõita, aga teised hakkasid mind mõnitama ning sellepärast lähen hoopis 80-90 ja 100 cm..:D 110 ei taha minna, kuna seda tuleb niii kaua oodata, ennem, kui võistlema saad. Eelmine kord olime ju kell 9 kohal ja minu 110 algas alles kell 7 õhtul. Sõidan uue hopsiga kah- Varsitaga. Syreti suksu,proovime natuke temaga sõbrustada :) Üsna problemaatiline hobune, kes maha rahunes minu sadula all (st. minu sadul sobis talle 100% rohkem). Sõidan pühapäeval mõlemaga 80-90 ja 100cm. Kuna ka hooaeg läbi on, siis pole mõtet ka kõrgemat teha. Järgmine aasta proovime ja siis ehk juba kõrgemaid kui 110cm :)
Ja õige: Landokale läheb vaja vaid pruune uusi valjaid nüüd, ta sai oma pruuni klapiga vöö ning pruuni schockemöhle rinnarihma ;)

Tuesday, October 7, 2008

Nummakoll Šlandolet jälle aktsioonis.

Landokal uus nimi- Šlandolet :) Onupoeg ei saa temaga eriti kokkuleppele eesti keeles, siis rääkides temaga Hollandi keeles ja samakeelse märguannest palju paremini reageeriv Landolet on nüüdsest Šlandolet- välismaisem :) Alustan igatahes nädala-paari tagustest võistlustest. 27.09 (vist) olid Vändras võistlused. Sõitsime ainult 80cm ja 100cm. Ei olnud 80 üldse ilus sõit, Landokas oli niiii närviline, tahtis mööda joosta ja kartis takistusi. Siiski, hoolimata ka sellest, et ennem eelviimast takistust Landoka jalgevahele mingid pisikesed poisi-klutid oleks kukkunud, hüppas ta siiski kõige rohkem kardetava nurga-hüppe ära (poisikesed jooksid ja kisasid seal nurgas, kus hobused kartid kõige rohkem ning minu sõidu ajal kukkus üks poiss ka aia alt läbi otse Landoka ette (umbes 1 fulee ennem takistust, aed oli täpselt takistusega paralleelselt). Õnneks jäid poisikesed terveks ja ka Landokas pääses sellest vaid ehmatusega. Sõit oli igatahes puhas ning läksime ka võistlust juhtima. Siis aga tegid minu aja veel üle üks kiire poni (reliikvia) ja üks veel kiirem hobune (pateetika). Kokuvõttes olime kolmandad selle jubeda sõiduga ning võitsime ka pisikese karika. 100cm oli minu arust metsikult kena sõit. Landokas oli maha rahunenud ja ei mõtlend ka mina seal seljas üle. Lõpetasime küll 4KP'ga, aga minu arust oli see üks ilusamaid sõite üldse, mille olen lõpetanud. 4KP tuli vist sellepärast, et kolmas takistus (roosa lattaed) oli nii ebatasasel tasapinnal ning viltuselt, hobune tuli juba peale ebaühtalselt/viltu galopeerides, st ühe jalaga pidi sügavamalt maad otsima, ning see latt ka alla kukkus, kuigi samm sobis ja tegelikult oleks pidanud puhas hüpe tulema. Aga ei saa talle pahaks panna, see oli tõesti vastik koht ning paljud teisedki ajasid seda maha, mitte ainult mina. Jällegi, kuna olime üsna kiired ja võistleid oli vist ainult 20 (?) ja puhtaid sõite ainult 2, siis saime IV koha. Autasustamisel öeldi aga, et rikkusin reegleid, sest tulin autasustamisele koos tekiga. Tekk tohib olla aga seljas ainult hobusel, kes on ala võitnud. Ütlesin aga, et mina ei hakka oma hobuse tervisega riskima mingi nõmeda reegli pärast, sest mu hobune on külmatundlikum kui teised ning endine (ilmselt siiski veel haigusekandja) kopsuemfüseemik/kopsuhaige vajab suuremat hoolt, kui teised. Landokal oli ju kahe aastasena kõik emfüseemiku tunnused, arstid ajasid küll allergia kaela, aga mis see muu ika olla võis, kui emfüseem varsaeas põetud kopsupõletikust. Nüüd on see kõik raha ja vaevaga kadunud (ptüi, ptüi, ptüi), aga riskima ma ikkagi ei hakka ja käin ka tekiga autasustamistel edasi. Järgmine päev toimus võistlus Väike-Maarjas, Kaarma Karikas. 90cm võistime me ära, sooritades mega pisikesi pöördeid. 100cm oli aga suht huvitav. Esimesena sõitis Dago (kohaliku talli hobune, võistluste korraldaja hobune, kohtuniku lemmik hobune), 0KP ja aeg 54,...midagi. Siis sõitsin mina, aeg 51...midagi. Autasustamise ajaks tuli aga välja, et Dago aeg on korrigeeritud 50nele :D Ei jäänud mul muud üle, kui asjaga leppida ja vastu võtta teine koht. Inimesed olid aga vihased, aga kohtunik jäi kindlaks endale, et Dago peab võitma. Noh, vähemalt sain 90cm karika... Lisan siis veel, et selles parkuuris sai lõigata umbes viiele takistusele minnes ning mina tegin absoluudselt kõik väikesed pöörded ning kõik ütlesid, et ma olen võitnud selle ajaga. Dago ei sooritanud pooltestki pisikestest pööretest, aga ometigi võitis parema ajaga. Tegelikult on teada, et aega ei võida kihutades, vaid väikeseid pöördeid sooritades.... Aga see selleks, mis teha...



Unustasin rääkida, et ennem võistlusi võtsime Landokal raualt alt ära. Järgmine päev talli ei saanud, kuid üle järgmine päev teda tallis näes pidin ehmatusest pikali kukkuma. Hobune oli totaalselt SANT. Kõva pinna peale astuda ei julgenud, sest tal oli nii valus. Boksi jalutades (betooni peal) pidi põlvili kukkuma ja peatus iga kahe sammu tagant. Kabjad olid siis lihtsalt nii hellad, et ei kannatanud kõva peal kõndida. Järgmine päev tuli kohe rautaja Aadi tagasi, et panna ta tagasi raudu. Aadi aga teadis rääkida, et tal on olnud mitmeid selliseid Lakmuse-järglasi olnud vaja taas-rautada, sest Lakmuse-järglastel pidavadki olema sellised hellemad kabjad. Igatahes, kui rauad alla panime sai vagurast ja paigalseisvast hobusest kraapiv ja huligaanitsev poiss. Käimine paranes silmmärgatavalt ning kui panime ta korraks kordele, siis kihutas AINULT galoppi, perutas ja kihutas välja kõik, mis oli tema sees pidanud 2-3 päeva seisma. Järgmine päev proovisin teda ratsa ning oli täiesti tavaline, ei mingit longet, hellitamist vms. Aadi ütles, et kui ratsa on normaalne, siis pehmel pinnal see 80 ja 100 cm pole mitte midagi ära sõita. Nii tegimegi ja polnud tõepoolest mitte midagi viga, õnneks.
Landokas sai päev peale võistlusi ka teetanus+gripp vaktsiini.
Horse Show'lt ostsin Landokale POWER TURNOUT täiskaelaga Bucase teki. See on topelt paks ning kui peaks tulema need -20 kraadised külmad, siis on see tekk täiesti asendamatu. Pealekauba, ma ei näinud Landokat vaid 2 päeva ning esmaspäeval teda puhastades avastasin, et ta on endale talveks juba suuuuure polstri ümber kasvatanud- nii karvaliselt kui peki poolest :D Veel ostsin talle ilusad pruunid kõrvad kuldse äärega ning kuldse otsmikurihma :) Eile käisime ja ostsime talle jälle müslit, graanulit ja Health summer briketit vitaamiinide kättesaamiseks. Täna läheme ratsapoodi ja toome selle pruuni kuldse äärega valtrapi ära (A). Samas ka ostame uue videokaamera ning viime vana digika parandusse. Peagi saate jälle näha videosid minu ja Landoka tegemistest :)). Edasi läheb nüüd Landokal vaja veel Prestige tumepruune valjaid, Schockemöhle Sport tumepruuni rinnarihm-martingali ning klapiga pruuni sadulavööd, siis on kogukoplekt olemas :) Tglt tahaks siis ka juba uusi nahast kaitsmeid (A) :D:D appi, ärme unista :)
Igatahes, neljapäeval läheme Landokaga Torisse Andruse trenni, prooviks midagi hüpata :) Eks ma kirjuta, kuidas läks jne :)

Saturday, September 20, 2008

pealkirjata.

Olen valevort. Lubasin, et ei kirjuta nüüd pikka aega, aga miskipärast just nüüd on mul palju aega :) Ilmselt, et ei ole kooli. Igatahes, Landolet on hetkel minu juures kodus ja sööb karjamaal rohtu ja pugib õunapuude all õunu. ÜLIMALT kurb on see, et mu kaamera on katki :( Täna oleks saanud nii ilusad videod sellest, kuidas alguses meie koer Rex ja Landolet mängisid. Hiljem Landokas tüdis ära, aga kui koer endiselt ümber Lando tiirutas ja hobusele rahu ei andnud, siis hakkas Landokas koera karistama ja teda kapjadega lööma. Seda oli üsna naljakas vaadata, sest koer arvas, et Landokas ikka mängib temaga :D Hiljem väsisid mõlemad ära ning jätkasid kumbki oma tegevust. Varsti läheme ka Landokaga seenele metsa :) (meie iga aastane traditsioon :D)

Saturday, September 13, 2008

Jalaprobla, trenn, võistlused, analüüs, tulevikuplaanid.

Ei ole hetkel olnud aega kirjutada, ning ei ole ka praegugi. Sellepärast kopin mõned tekstid, mis olen kirjutanud hobufoorumisse. Alustame ta jala probleemist (minu kirjutatud text hobufoorumisse, ei viitsi uuesti kirjutada, seega kui on mingid pöördumised kellegi poole-ärge pange tähele!) : Mul ka üks mure, aga ei tea, mis selle nimi on või millest see tingitud. Nimelt hobune siputab oma vasakut tagujalga. Alguses ei pööranud sellele üldse tähelepanu, arvasime, et ajab järsku kärbseid minema. Samasugune tegevus (jalaga trampimine vastu maad või seina väga tugevalt) jätkus kuniks ükskord treeningus märkasin, et üritab sama tagumise jalaga maad põtkida. Traavis ega galopis longet sees ei olnud, küll aga kui "imelik" jalg sisse poole ringis jäi, siis jäi jalg nagu "pehmeks". Kõrvaltvaatajale ei olnud midagi aru saada, aga mina seljast tundsin, et selline loid ja vahepeal viskab jalga ette. Ta küll on väga paranoiline putukate suhtes ning läheb ka ühe ainsa parmu pärast "pöördesse", aga ei usu, et see neist tingitud on. Enam pole ju putuka aeg? Samas, kui inimene askeldab hobuse taguotsa juures, siis tegevus EI võta aset, siis hoiab jalad tugevalt vastu maad paigal. Nagu aga inimene lahkub sealsest positsioonist tõstab hobune pea kõrgele taeva, kõrvad taha (mitte lidusse, pigem nagu hirmust), silmad lähevad suureks ja punni ning hakkab taha poole kiikama. Andsime ussirohtu nagu ikka, regulaarselt. Siputamine kadus küll vist päris ära (järsku ussid ?!?), aga trennis tundsin mõned päevad tagasi, et nagu hoiaks jalga. Kõrvaltvaataja jälle ei saanud midagi aru, aga ma olin küll päris ehmunud. Hobuse söögiisu on ikka sama suur kui tavaliselt, karjamaal jookseb ringi vaid siis, kui teisedki jooksevad. Beesitab(vabandust õigekirja pärast ) või pikutab õues suht avalikult ja üsna pikalt, aga see ei tohiks olla tema puhul midagi imelikku, ta on 2 aastasest peale ükskõik millal ja kelle juures oma lõunauinakuid võtnud, ilma, et laseks end kellegil häirida. Kui keegi oskab aitata või on olnud sellise asjaga kogemusi, siis võiks aidata. Loodan, et läheb ka teema alla, siis sai neid jala probleeme lahatud. Nüüdseks küll jalg tundub jälle täiesti korras, aga sellegi poolest annan talle peale homset 2 nädalat puhkust.



Trennis on olnud valdavalt üsna hea, jube hästi on hakanud end traavis lõdvestama ja alla sõitma ning uuesti ka pead ratsmes hoidma. Üritame ikka pusida, et välimine ratse ja sisemine säär. Paremast jalast suudame seda ideaalselt, vasakust jalast kipub aga välimine säär ja sisemine ratse, aga kui endale meelde tuletan, siis on kõik OK :) Oleme üritanud ka teha palju traavipikendusi ning need kukuvad välja küll super hästi :P



Täna olid siis võistlused. Toimusid Türil, Säreveres. Samaaegselt peeti seal Palladium Cup, Järvamaa lahtised Meistrivõistlused, tori hobuse etapp+finaal takistussõidus kui ka Tori hobuse etapp+finaal koolisõidus. Muljed võistlusest (samuti minu postitus hobufoorumisse) : Tead, ei ole ka see võistleja elu nii lihtne.. Jõudsin siis ilusasti kell 8.00 hommikul kohale, ärkasin lausa 5.00, et jõuda hobune söödetud ja valmis sätitud ja ka kohale sõidetud. Kell 9.00 saanud ja parkuur 110cm algamas, mul hobune juba soojaks sõidetud, kõik hüpped tehtud (nagu Lepp ja kõik muud kinnitasid, et esimesena sõidavad tori hobused alguses), siis arvata oli, et ma üks esimeste seast. Hiljem tuli välja, et kõige pealt on harrastajad, siis PC avatud klass, siis Järvamaa MV ja siis alles tori hobuste klass (parkuur oli üks ja sama). Ok, minu sõit pidi algama kell 11.30. Jalutasin hobuse maha, viskasin teki selga, panin treilerisse. See tehtud, tuli välja, et minu sõit algab siiki hoopis umbes 10.30. Ühesõnaga tuli hobune jälle maha laadida ja soojaks sõita. Ok-parkuur läbitud ja võistlusala läbi teatati mulle välja III koht. Siis hakkas see koht varieeruma I-IV koha vahel ja lõpuks otsustati mulle tori tõugu hobuste eest välja anda V koht. Lahtised MV anti välja ainult 2 kohta, mina olin seal kolmas väidetavalt. Ajasin oma viienda koha rosetti taga, lõpuks EHS rõõmsalt selle siiski väljastas : ). 100cm (mis alguses pidi aset leidma kell 17.30 ) leidis aset siiski kell 12.30. Olin stardi järjekorras 12, seega hakkasin suht kärmelt soojendama, kui esimene ratsu oli starti läinud. Umbes 3 sõitjat ennem võistlejat nr. 9 teatati, et peale üheksandat startijat tuleb paus, et autasustada tori hobuseid koolisõidus . Niisiis jalutasin jälle oma kuumaks sõidetud hobuse maha, ootasin 15 min ja hakkasin uuesti sooja tegema. Lõpuks sain ka mina starditud. Õnneks 100 cm oli ainult 2 arvestust: Särevere lahtised MV ning Tori tõugu 4-5a hobused. Seekord toimis kõik õieti, sain kätte oma rosetid ning autasustamisel ka raha. Hiljem aga selgus, et mul ei ole diplomeid kätte antud ning midagi on veel saamata. Ennem seda suutis mu hobune muidugi nostalgitseda ning Särevere maantee peale kahe transpordi kaitsme ja non-valjastusega (loe: naturaalses kostüümis ehk siis ilma valjasteta või päitseteta) plehku panna ning joosta ära Särevere noorhobuste karja. Ja kes julgeb vastu väita, et hobustel ei ole mälu: Mu hobune jooksis otsejoones värava mulgu juurde ning üritas sealt ennast läbi pressida!! Seda mulku (väravat) andis seal ikka otsida, aga temal oli automaatselt meeles. Lõpuks andis ennast kätte, siis jooksis jälle ära samasse kohta () aga õnneks otsustas siis kiiremini tagasi tulla ja päitsed ikka korralikult pähe panna . Igatahes, laadisime hobuse peale. Hobune oli kohutavalt närvis ja ennemgi laamendas treileris ootejärjekorras nagu hullumeelne. Läksin oma diplomite järgi, neid valmistati ja otsiti ikka päris pikka aega. Mul hobune treileris endiselt laamendab ja sõbranna helistab ja käseb ruttu tagasi tulla- hobune pidavat püsti hulluks olema läinud ja üritab treileris "tõkkest" või puust üle hüpata ja välja ronida väikese ukse kaudu. Siis nägin Kristat, kes kiires tempos need mulle väljastas. Siis aga otsustati ka, et ma oleks ikka pidanud ka midagi 110cm lahtiste MV arvestuses saama. Otsiti mulle siis kolmanda koha rosett, diplomid, tass ja muud manti ka ja nii kihutasingi tagasi oma hobuse juurde.. Too üritas ennast isegi selili visata treikus, et seal välja saada. Õnneks õnnestus mul kuidagi higist tilkuv (närvitsemise ja rahmeldamise tagajärjel, peale sõitu jalutati hobune ikka kuivaks, eks) hobune maha rahustada ning kodu poole teele asuda. Üldiselt jättis selle võistluse korraldus ikka kohutavalt soovida. Ei ole asi neid auhindades, aga just ajagraafikus, mis juhendis oli üks, kohapeal teine ning siis veel muudeti seda 10-20 korda ja siis ka ei osanud keegi võistlejatele kindlat vastust anda, millal mingi võistlusala toimuma peaks. Soojendasin oma hobust võistluse jooksul kahe korra asemel 5 korda, sest keegi ei suutnud välja selgitada stardijärjekordasid ega ka ajakava. Nii palju, kui PC'del olen käinud, on need ikka enam-jaolt hästi korraldatud, aga antud võistlus läks ikka üle käte- neid võistlusalasid oli liiga palju. Auhindade jagamise koha pealt ei ütle mitte midagi, päeva lõpuks said need siiski korralikult jaotatud (vist ) Soojendus plats oli KOHUTAVALT libe ja vastik aga võistlusplats oli MEELETULT hea, see oli väga suur pluss. Olin õnnelik, et päev läbi sai ja ma oma 5 rosetti kokku kerjatud ja kodupoole tulema sain.

Niiviisi, kuna ma alustasin kirjutamist laupäeva õhtul ja täna on juba teisipäev (pole aega saanud, et kirjutada), siis räägin käbe ka kuidas läks võistlustel pühapäeval Nuiamäe tallis.
Kohale jõudsime kell 10.00, sest Dorise sõidud algasid juba kell 11.00 (ta sõitis 60-80 ja 80cm, mina aga 100 ja 110) ning kuna tegu oli maneezi sõitudega ning iga 5 ratsaniku tagant järgnes 15 minutit soojendust. Võistlejaid oli esimestes sõitudes mõlemas nats üle 40ne, seega arvata oli, et mina jõuan starti alles hilja.. Nii ka oligi, kell 17.00 oli minu essa start :P Parkuur oli kaheosaline. Sõitsin esimese osa puhtalt aga teise osa esimese ajasin kohe maha. See oli jube vastik pööre kohe peale takistust vastu maneesi seina ning ma alustasin pööret liiga vara. Läksin ähmi täis, istusin vara sadulasse ja hakkasin jube hüppel roolima, et võimalikult väike pööre saada. Hüppasin ka 7menda ära ja siis oli parkuur meelest läinud. Sõitsin mööda õigest takistusest ka sellepärast, sain tõrke kirja ja loobusin edasi võistlemast. Hobune oli aga üli närviline ja kihutas palju.
110cm olin aga suht masendunud ja arvasin, et midagi välja ei tule. Tuupisin parkuuri meeleheitlikult endale pähe, seekord läks asja ette! Sõitsin põhi parkuuri vigadeta!! Takistused olid ikka väga kõrged (vb tundus ka, sest ikkagi maneežis ju!) aga Landokas oli üliÜLI hea, väga rahulik ja hästi "töödeldav". Ümberhüpetel kukkus kahjuks viimase süsteemi esimene latt alla.. Landokas peaaegu ei puutunudki seda latti ning see kukkuski alles siis, kui olin ka juba süsteemi okseri ületanud. Kahjuks loeti see siiski 4KP'ks. amas sõitis üks hobune Moorion nii piiri peal, et isegi üks latt lendas kõregele õhtu maandudes pärast tagasi sinna, kust ta oli oma teekonda alustanud. Mul seekord lihtsalt puudus sportlik õnn :) Pole viga, järgmine kord läheb paremini! Siiski saime 4 koha ja olime õnnelikud, sest sõit oli väga ilus.

Niiviisi loeme lõppenuks Landoleti teise hooaja. Võib-olla tuleb veel mõni võistlus harjutamise mõttes, aga kindel ei ole. Arvasime, et Landolet oli üliedukas eelmine aasta, kus suutis ta ühe suvega üle 10ne rosetti kokku kraapida. Eksisime, see hooaeg oli ta veel parem: 16 starti (8 võistlust suvejooksul, igakord 2 starti) ja 18 rosetti!!! See tähendab, et ta on olnud üle 100% edukas! :) Kui esmene hooaeg üritasime sõita stabiilselt 80cm, et see tuleks alati puhas ja ilus, ja 100cm niisama lisana ja harjutamise mõttes, siis see hooaeg üritasime 100cm puhtalt sõita ja 110 harjutamise mõttes. Esimene hooaeg 80cm ta tõepoolest alati puhtalt tegi, 100cm vahest tuli üks takistus maha, aga sedagi harva. See hooaeg on puhas olnud alati 100cm ning ka 110 cm on valdavalt puhtalt läinud!! Järsku järgmine aasta hakkab olema 110 põhiparkuur ja 115-20 lisana? Eks seda näha ole, sest eriti ei taha talle nii suurt koormust anda, kuna ta ei ole ikkagi see õige hüppehobune. Talle langeb ju kohutav raskus jalgadele, kui peab nii kõrgeid hüppama, ise olles nii matsakas.

Hetkel on aga Landokas oma kahe nädalasel puhkusel. Saab ta siis niisama elu nautida ja ennast jälle ümaraks pugida :P. Millalgi sooviksime ka Tartu Maaülikooli minna, et teha talle 100% vet.tseck. See täieti ainult meie enda uudishimu pärast, et kas ta tervislik seisund on paranenud alates viimasest sealsest külastuskäigust. Vereproovid, hingamisteed, kopsud, jalad, röngen- kõik need asjad tuleb kontrollida ja sooritada. Kui midagi valesti on, siis saame sellele edaspidi rohkem tähelepanu pöörata, kui miski paranenud on, siis saame kergemalt hingata. Loodan igatahes, et Landokal saab meie juures olema nüüdsest parem, kui kunagi varem. Kogu südamest loodan seda.

PS: ilmselt ei tule nüüd üsna pikka aega ühtegi postitust, kui mul just väga palju vaba aega ei ole :)

Monday, August 25, 2008

Mere ja platsi treening

Alustasin täna üsna kiiresti treeninguga. Tavalise 15 minutilise sammuga alustamine asendus kahe ringi sammuga mõlemast jalast. Tänane treeningu mõte oli, et hobune jookseks koguaeg ühtlaselt ning koondatult üle kere. Kui vanasti andis ta ennast järgi ainult paremast jalast, siis nüüd on ta ka sama hea vasakust jalast. Pea annab VÄGA hästi juba järele, tagumine ots liigub ka väga aktiivselt. Galoppi tegema hakates hoidis ta algul pead alla ainult siis, kui hoidsit ühele poole painet, kui tahtid pea sirgeks juhtida, siis hakkas kihutama ja vedas pea taevasse. Õnneks sain üsna kiiresti aru, et kui säärtega tugevalt pigistan ning ratset edasi hoian, lasi ta pea kohe alla, ka sirge peal. Peale seda oli ta terve trenn väga lõdvestunud ning rahulik. Üritasin järgida täna ka kõiki Aadi poolt antud nõuandeid ning need pidasid paika ning treening oli vägagi positiivne. "Hüppasin" ka maalatte (ok, pigem 10cm maast kõrgemal latti). Eesmärgil, et ennem takistust oleks hobune nö minu kontrolli all kui ka peale takistust. Lähenesin takistusele ning tuletasin meelde Aadi treeningut. Mul jääb pööretes ja kurvides puudu säärest, kuid püüdsin end parandada. Ennem takistust oli hobune küll päris hästi "kokku sõidetud", kui peale takistust vajun ma ise üsna ära, kuid hiljem seda endale meelde tuletades sain ka sellega hakkama ning hobunegi oli kohe palju parem ja "kokku sõidetav". Selle mõte on siis, et hobune oleks koguaeg kahe sääre ja ratsme vahel.

Hiljem, kui olin Landoka juba maha jalutanud, läksime mere äärde. Merd, vett, laineid ja tuult ta kardab, aga kuna täna tuul puudus, otsustasime minna ja Landokale aru pähe panna, et tegelikult pole seal mitte midagi karta. Puudus tuul, puudusid ka suured lained ning Landokas oli palju parem. Algul vette saamisega oli küll probleeme ja teda tuli ikka üsna palju tagant sundida, aga õnneks oli talle julgustuseks kõrval ka minu ema saiatükikestega. Nagu ta ühe sammu ette poole tegi, sai maiust ning palju kiita. Aga nagu ta oma saia kätte sai astus jälle 2 sammu tagasi :( Lõpuks saime ta kuidagi vette ning seal hüples ta päris hullusti nagu ka eelmine kord (küünaldab ning siis teeb 180kraadilise pöörde kaldapoole ning pistab punuma). Seekord katsetasin uut taktikat ning unustasin varasema edasi SUNDIMISE. Asendasin selle lihtsalt kohal seismisega ning veega harjumisega ja kiitsin teda palju-palju. Hobune lõpuks rahunes totaalselt maha ning hakkas vett nuusutama ning seal sees kraapima- ei tea, kas hakkas meeldima?! :) Hiljem igatahes ei pidanud ma teda edasi sundima, vaid läks täiesti ise, ei hüpanud enam kõrgele õhku ja oli väga rahulik ning uudishimulik. Hüppas ainult kõrgemate liiva"küngaste" pealt edasi sügavamasse vette, aga seda ei saa talle pahaks panna.
Hiljem, kui hakkasin veest välja minema, siis tavalise kihutamise asemel kaldale kõndis ta rahulikult, kuid ettevaatlikult põhja kontrollides. Ennem, kui päris kaldale jõudsin pöörasin ta ümber ja katsetasin, kas läheb veel tagasi. Läks küll ning vägagi hästi! Läksin veest täitsa välja ning proovisin nüüd, kas ta üldse tagasi vette läheb. Alguses üritas korra jonnida, aga siiski sulpsas tagasi vette ning kõndis üsna kaugele. Siis jälle veest välja, vette tagasi. Veest välja- vette tagasi ning niiviisi veel mitu korda. Patsutasime, kiitsime ning andsime talle maiust tubli ja eduka hirmust ülesaamise puhul. Loodan, et edaspidi merre minekuga muresid ei esine :)))

Friday, August 22, 2008

Kõigest...

Oeh, nii kaua pole jõudnud kirjutada, sest NII kiire on. Aga üritan ära märkida mõned uues saavutused nii treeningus kui ka võistlustel.
Treeningud on ühtlaselt hästi läinud, kui viriseda, siis ainult selle kallal, et mul ei ole üldse järjepidevust. Oleme õppinud paari treeninguga sõitma ilma sadula ja valjasteta!!! Hobune pöörab end ideaalselt, jääb seisma ning teeb ka juba taguotsapööret :) Ta ei tee seda isegi sadulas, aga ilma valjasteta küll. :) Väga hea elukas on ta ikka !!Võistlustest:
Toris toimus Parkuuri Karikasarja juhtimisparkuur. Läbisime 100cm vigadeta ning saime IV koha. 110 kahjuks 4kp (maha ajamine) aga siiski V koht, kuna võistlejaid ei olnud palju ja minul oli kõige kiirem 4kp.
Tori vallas, Metsa Talus toimus ka Pärnumaa Meistri võistlused. Seal õnnestus meil võita nii Pärnumaa juunioride meistritiitel kui ka avatud sõidu esikoht. 110 kahjuks jälle 4KP, kuid see eest III koht, sest METSIKULT tugeva tuule tõttu suutis raja puhtalt läbida vaid üks ratsanik.


Paar päeva tagasi helistas mulle Gredi ja kutsus mind Tori valla päevale stoilot tegema. Luasid mulle Torist ka hobuse anda, aga leidsin, et lihtsam on enda hobusega minna, sest teda tean ja tunnen ikka palju paremini. Mõeldud-tehtud.:) Kes siis ei tea, on stoilo selline mäng: mängust võtab osa 10 hobust. Ehitatakse lattidest nö hobustele "boksid", aga bokse on vaid 9. Mõnikümend meetrit eemale tõmmatakse joon ning boksidest sinna maani peavad ratsanikud tee läbima võimalikult kiiresti ning samalajal sooritades mingit harjutust (ntx daami istak, tagurpidi hobuse seljas, ilma sadulata jne) ning tagasi boksidesse jõudma. Järjest hakatakse aga bokse vähemaks võtma, ning kes on kõige aeglasem, langeb välja. Selline mäng siis. Esimene harjutus oli sammus jooneni, seal seljast maha, tagasi selga ja sammus tagasi. Esimesed kolm vooru olid täpselt samad, aga teine voor tuli läbida traavis, kolmas galopis. Igasugust pulli tuli veel teha, sadulad ära võtta, ilma sadulata sõitma, daami istak, tagurpidi hobuse seljas, käekõrval, käärid ja libikas ning palju muudki. Landokas hakkas pukitama, kui ma tagurpidi ilma sadulata tema seljas olin. Õnneks midagi hullu ei juhtund, kui Gredi hobune Heigi pani ikka sajaga. Sel ajal kui Gredi tagurpidi sadulas oli hakkas Heigi tagant üles lööma ja kihutas galopis minema. Ning hiljem kui autasustamine hakkas, tegi ta sama asja uuesti, kuid siis oli Gredi koos sadulaga ja õigetpidi seljas. Mul sellest video ka: http://toru.ee/view/15b23da7ee14 Õnneks jäid kõik terveks. Võistluse võitsime meie Landoletiga! Auhinnad jagati nats valesti ja ma sain valed asjad, aga hiljem suudeti ikka ka mulle õiged asjad välja nuputada :) Üldiselt oli sigalahe üritus!


Friday, August 1, 2008

Raikküla võistlus

Nii palju tegemist on olnud, et ei jõua siia eriti kirjutada. Igatahes mingi aeg käisime Raikkülas võistlemas. 100cm oli puhas, aga see eest selline "laiali" sõit. Hüppas kaugelt olles aeglaselt ja rippuma jäädes, allaminnes kihutas ja üldse minupoolne töö oli üks suur null. Samas saime siiski V koha. 110 cm oli kahe vooruline ning esimene voor saime kahjuks 4 kp. Polnud viga, oli minu süü, et ennem süsteemi rahulikuks võtsin (kartsin, et vahe liiga väike) aga see osutus hoopis liiga lühikeseks. Polnud viga, aga see eest sõit ise oli väga ilus, tehniline, ei rapsind mina ja ka hobune oli täiseti super. 110 teine voor läks samamoodi- 4 kp minu väga idiootliku vea tõttu, aga see selleks. Sõit oli seekord veelgi parem. Seekord tegin ka väikeseid pöördeid ja proovisin aega võita. Asi oli väärt, aeg tuli väga hea ja sõit oli üldse selline kena ja stabiilne :) Joppas. Meistri-võistluste arvestuses ma ei teagi, mitmendaks jäin, aga ilmselt esimese 15 sekka kindlasti, sest kahe vooru peale kogusime 8KP. Ise jäin väga rahule ning loodetavasti ei teinud ka Landokale väga suurt viga, kuigi nii kuivast platsist põrutas tal rauad lahti. Mõni päev hiljem tuli Aadi ja pani talle uued rauad alla ning samas tegi ka meile trenni. Aadi tahtis, et Landokas koondaks koguaeg ja nõudist minust, et ma säärtega ainult sõidaksin. Hakkas lõpuks toimima küll kõik, aga ma olen ikka selline luuser, et unustasin ise koguaeg parkuuri ära, lasin isegi Landokal ühe korra takistusest mööda joosta. Aga üldjuhul võib öelda, et trenn oli õnnestunud. Päevi hiljem sain ka Tiialt trenni, ning tema rääkis üsna sama juttu mis Aadigi. Ühesõnaga: oodata hüpe ära, mitte ette ronida ning teda eest segada ning TEMPOKAMALT! Seda kipun unustama, siis hakkab liiga palju alla ronima ja oma kitse hüppeid tegema. Aga seda mainivad kõik, et Landokas vähemalt suudab neist välja tulla väga hästi nii suure hobuse kohta. Ka Aadi ning Tiia ütlesid seda, et väga kiired esijalad :) Tore, et mul on nii loll hobune, kes mind päästab pidevalt- mida ma ilma temata teeksin?! :') Aadi lisaks mainis ka, et Landokas on üldse hakanud palju paremini hüppama võrreldes eelmise aastaga. Rohkem kõrgemalt hakanud jalgu korjama, kaela ette ja alla sirutama ning ka tehniliselt paranenud. Seda on ainult rõõm kuulda :)

Panen ka mingi pildi Raikküla võistlusest:

Thursday, July 17, 2008

hõhõõhõõõ

Mis ma öelda oskan. Trenn ennem võistlusi läks kohutavalt halvasti, ning olin sunnitud suulise hüppamise ajaks jälle peale panema. Endiselt hüppas üsna hästi.

Võistlustel see eest läks super hästi. 100 cm sõitsime puhtalt ning saime III koha, kuid minu poolt oli sõit kohutav. Rahmisin seal seljas jne. 110 cm sõitsime ka puhtalt ning jällegi III koht. See sõit oli juba palju kenam, ma enam ei tõmblend seal seljas nii palju, kui varem. Aga plats oli kohutav! Ennem kõrgemat ala tuli 25 minutit padu-vihma ning soendusplats oli ca. 10cm vee all. Võistlusplats oli see eest nagu künkasse sõidetud liuväli :P Õnneks läks kõik hästi ja Landokas päästis mind igast olukorrast! :)


TA ON PARIM!

Friday, July 4, 2008

Sammuli võistlus

Ups, pole sellest midagi kirjutanud. Võttis aset siis 28.juuni, 80 cm saime 0KP'ga V koha, 100 cm sõitsime põhi parkuuri vigadeta ning saime ümberhüpetele, ümberhüpetel kahjuks viimane tõke maas ning IV koht. 80 cm oli kohutav sõit, laisklev, lahtine, vedel ja kole.. 100 cm see vastu oli minu jaoks super. Ma ei rahmeldanud nii palju kui tavaliselt ja Landokas oli ka super! :) Muud ei oskagi öelda :)
(aa, mõlema sõidu pöörded olid enne kuulmatult jaburad!!! 100 cm oli kaks takistust täiesti kõrvuti, max pool meetrit oli neil vahel ning neid tuli järjest hüpata. Ehk siis nii viisi: 1 _ _2. Pika virina peale muudeti ära, aga neid teisi haiged pöördeid oli veelgi).
80cm- 0kp-Vkoht

100cm- 0kp/4kp- IVkoht


Bitless

Proovisin eile esimest korda bitlessi. Kaua ma sõita ei julgend, kuna eelmine päev ta seisis ja ka sama päev oli üsna vähe õues olnud, kuna pidevalt sadas tugevat rahet ning nüüd oli ta totaalne energia pomm. Üritas isegi pukitada ja oli üldse selline mega rõõmsake. Sellepärast võtsin sadula seljast ja valjad peast ning lasin ta niisama platsile paarutama..:P Oh kus kimas ja kihutas, siis hakkas aga jälle rahet tulema ning ta nõudis ennast talli söögi peale :)
Bitless iseenesest on parem kui nöörpäitsed, on lihtsam pöörata ja natuke leebem, kui hakamoor. Kuna ma aga kinnitasin kapsli liiga kõrgele (1-2cm põsenukist alla poole), siis ei tundnud veel selle asja paremat mõju. Viga ei olnud, aga oleks võinud veits rohkem kontrolli tema üle olla. Kuna oli selline vihmane, pime ning tuuline ilm, siis Landokas muutub ka kohe selliseks jänkuks, kes hüpleb ja kargleb ning kihutab jalgade vahel :P
Järgmine kord panen natuke rohkem alla poole :)
Bitlessi ostsime Viljandi Jämejala (Nurme?) ratsapoest. Ostsime ka kaks otsmiku rihma, et bitless ilusamaks muuta kuid hilisemal uurimisel tuli välja, et bitlessi otsmikurihm on hoopis teistsugune, kui tavalistel valjastel, ning seda ei ole üldse võimalik vahetadagi:( Aga pole lugu, keti (kuldsete südamestega :D ) saab sinna külge õmmelda või siis liimida ning teine otsmikurihm sobib ka teistele valjastele :) Veel ostsime mulle ühe paari uusi ratsapükse, kuldsed kannused ja kuldse steki (sobivad üldse mu pruuni-naha ja kuldse-metalliga kokku). Stekki mul polnud nagunii ning kannusteks olid ainult haamrid, mis on liiga karmid Landokale. Üldiselt saab temaga vabalt ka ilma kannusteta hakkama, aga võistlustel võiks igaksjuhuks ju olemas olla. 1.5cm pole eriti palju ka :)) No ja muidugi ostis ema Landokale üli palju maiustust, et Landokas teda ei hammustaks, kui maius otsa lõppeb, IRW! Kohutav, kuidas hobune talle pähe istub. Mina annan hobusele maiust ainult 1 "komm või küpsis" peost ning ülejäänud saab koos toiduga. Ema aga minu MITTE nähed hellitab ja poputab, nii viisi on ka hobusele jälle halvad kombed tagasi tulnud :( Pean ema oma hobusest mõneks ajaks eemal hoidma.

Nüüd aga oleneb millal järgmine kord tuleb, ennem, kui ratsutama saan. Kuna mul on pahkuu kõõlused/liigesed välja venitatud..:P Käisin täna hommikul koeraga jooksas ning astusin mille peale kuidagi väga valesti ning nüüd ei saa jalale üldse teotuda, on väga paistes, sinine ja katsudes üli valus :( Kurb, aga Landokale teeb puhkus ratsutamisest ainult head! :) Ometi, tema juurde talli lähen ikkagi ning ehk viin teda kusagile maitsva rohu peale sööma, kui ta muidugi käituda oskab :) Vahest meeldib talle mind mööda puid tirida. Õnneks on ta vähemalt aru saanud, et kui ma karkudel olen, siis ma ei ole päris terve ning käitub ka viisakamalt. Ja seda juhtub üsna tihti, kui ma karkudel olen :D

Thursday, July 3, 2008

Suulisevaba ratsutamine

Kuna Landokas enam endale hüppamiseks suulisi suhu ei saa, siis võiksite mind aidata mingisuguse kirjanduse ja õpetustega, mida ja kuidas kindlasti kasutada ei tohiks. Kuna ma pole iialgi midagi taolist proovinud, siis oleks teie abi väga meeldiv.
Homme nimelt plaan osta bitless-valjad.
Kui kellegil tekib küsimus, miks ma Landokale üldse suulistevaba valjastust tahan, siis just sellepärast, et hüppab kordades paremini. Puhtalt, valib omale ise sammu, ei karda, päästab ja on palju palju julgem. Kuigi ma oma arust talle takistuse peal ei tee haiget sust, siis ilmselt ennem takistust küll, sest ta läheb ennem tõket palju tempokamaks aga mina hoian teda väga valusalt vastu. Kui aga nöörpäitsetega hüppamine, siis ei saa ta nagu arugi, et keegi "ratsme otsas" ripub ja valib koguaeg oma tempo ning on suurepärane! Ta hüppas oksereid, mis olid 125+ ning lattaeda, mille kõrguseks 135cm ilma mingisuguste probleemideta. Suulisega ei suuda ta isegi 80cm korralikult üle tulla- latte lendab igas ilma kaares.
Eile sõitsime mingisuguse hakamooriga. See oli inglise ja saksahakamoori vahepealne, toodud U.S.A.'st, sellepärast kutsumegi teda usa hakamooriks. Kapsli juures on liigendatud need otsas, kuhu külge lähevad ratsmed, on üldse kõvasti painduvam ja elastsem, kui ntx inglise hakamoor. Lihtne oli sõita, lihtne oli pöörata, lihtne tagasi hoida, just kui kõik see, mida ma temalt tahaksin. Aga ma kardan, et esimene trenn, võib olla ka teine ja kolmas on hobune super, kuid peale seda kardan, et hakkab talle nii tugev surve kehva mõju avaldama ja hakkab tõrkuma, kuna ma ennist mainsin, et mul on üsna tugev käsi ennem takistust. Sellepärast proovingi bitlessi, sest sellega ei tohiks ma teda nii palju eest takistada, aga pööramine oleks siiski lihtsam, kui nöörpäitsetega (millega isegi vist võistelda ei tohigi :D ).
Kindlasti soovitaksid kõik ka lasta hobuse hambad üle kontrollida. Nii palju kui mu sõber mulle Hollandis oma profesinaalse hobuse-hambaarsti kogemust jagas, õpetas ta mu ära tundma, millisel hobusel on halvad hambad ja millisel mitte. Olen ka sõitnud hobustega, kellel hambad teevad valu ja Landokas ei ole kohe kindlasti nende killast ning ka katsumisel ei ole midagi märkimisväärset tunda. Sõites ta samuti ei kakle ega võitle minuga, on mõnus ja pehme, aga kui hüppama hakkab, siis lihtsalt loivad v kihutab takistused pikali. Isegi siis, kui samm ideaalselt klapid jaka mina OMA ARUST ei tee midagi ebameeldivat tema takistamiseks kukub siiski latt alati alla. Nöörpäitsetega seda ei juhtu. Ei tea, milles asi..:P
Kellel kogemusi ja teadmisi selles valdkonnas, siis aidake!! Kuna ma bitlessi pole ka kunagi kasutanud, siis võite rääkida täpselt, kuidas see peale tuleks panna nii, et ta hinge kinni ei suruks.
Lisan sellest "usa-hakamoorist" ka pildi:




Siin on näha, et hakamoor on liigendatud. Esimesel pildil on need otsad, kus ratsmed käivad, pikalt ja kõige lõdvemas olekus. Järgmisel pildil jäin "suu" peale ning hakamoori "otsad" on kohe ülevamal pool. Ise enesest vist tegelikult hea, sest kui see hakamoor oleks jäik, ilma liigenditeta, siis saaks ikka vist palju-palju rohkem haiget.

ÕIGUS! Lisan siia ka ühe videoklipi meie treeningust: http://toru.ee/view/110314292ed4

Tuesday, July 1, 2008

Uus mõte

Kavatsen Landokaga hakata tegema western-ridingut tulevikus. Tore ning uus hobi/harrastus nii mulle kui ka mu suksule. Hetkel õpime niisama ainult nöörpäitsetega pöörama ja seisma jääma, westerniks sooviks leida mingid suured suured kangid. Ärge nüüd ainult arvake, et ma teda nendega piinama hakkan..:P Ei, ma ei hakka neid kange kasutama, need oleksidki ainult ilu pärast, sellepärast sõidangi hetkel ilma valjasteta, et õpetada ta keha raskuse peale pöörama ja seisma jääma ning ega hiljem ma samuti ei vaja seljuhul neid kange ning need loksuksid vaid Landoka suus :) Siis tahaks veel suurt suurt westernsadulat ja kaabut ka :D Oi, mul onn kõvad unistused :) Ehk läheb kunagi täide :)




Igatahes, hetkel treenime nöör päitsetega. Esimene trenn lõpetasin vist mingi 10 korda tallis koos hobusega, ei osanud pöörata ega seisma jääda. Õigemini, mina ei ei osanud seda teha, sest ma endiselt arvasin, et suuline on suus ja hobune ongi niisama lihtsalt lükata-tõmmata. Ei ole ning selleks sain õnneks teine trenn aru, kui juba lagedalt põllult treening platsile läksin. Siis avastasin, et hobune pöörab ideaalselt ainult keha raskuseega mõjutamisel. Alguses tõusin sadulas püsti ja "kallutasin teda", hiljem aitas vaid ühelt pool jala venitamisega ja raskuse üle kandmine samale jalale ning pööre oli valmis. Seisma saame väga hästi sammult, traavilt sammule tuleb ka juba päris hästi välja, galopilt pole veel otseselt üle minekuid proovinud, aga tundub, et saab väga hästi hakkama. Seisma jääb hääle ja põlvede pigistamise peale.



Nõme on ainult see, et ma nõuan temalt LIIGA palju ja saan veel üsna vihaseks, kui hobune midagi uut automaatselt perfektselt ei oska, damn kuidas ma ennast selle eest vihkan. Õnneks üritan sellest nõmedast iseloomu omadusest üle olla ja võtta asja rahulikult- aega on küll ja veel! Õnneks aitab mind ka mp3 kuulamine, see rahustab mu õnneks maha ning siis hakkab ka alati hobune super hästi toimima. Tegelikult ma ei saa üldse aru, mida ma paanitsen. Ma ei tea ühtegi hobust, kes kohe esimene trenn pöörasid ja tegid kõike ilma valjasteta. Landokas on tegelt ikka ju väga tubli, sest tal tuli kõik juba teine trenn välja.. Oh mind idiooti :(



Ok, enesehaletsusest edasi tagasi sama trennini. Alguses polnud plaanitud mingeid hüppeid kuni Landokas mind galopis ühest ristist üle vedas. Mõtlesin, et kogemata ja ei saanud järsku mujale minna. Järgmine ring kordus sama asi ning ka kolmaski (galopis ma ei pööra tähelepanu veel eriti tema juhtimisele vaid stabiilse, lõdvestunud ja rahuliku galopi jooksmisele). Mõtlesin, mis seal ikka ning proovisin ühte väga madalat lattaeda. Nii hästi toimis, valis ise omale sammu jne. Lasksin emal endale tuua kiivri ja mõtlesin teha siis juba hüppetrenni ka, sest viimati hüppas ta paar nädalat tagasi võistlustel. Soojendasime end üles sellel samal madalal lattaial ning hiljem alustasime rulli hüppamist (lattaed, mille ülemisel latil on kummid ümber, oli u. 100cm kõrge). Ebanormaalselt hakkas hobune mind päästma igast olukorrast, pöörama jne jne. Kõige vahvam oli muidugi just see, et see takistus oli paralleelselt sõiduplatsi ümbritseva aiaga ning kuna ma mõtlesin, et ta pöörab ennast ise aiale vastu sõites ära, ei vaevanud ennast ma tema juhtimisega. Niiviisi hüppaski hobune sellest aiast 2 korda järjest üle, arvas, et mina nõudsin. Hiljem sai aru, et päris nii viisi ma ikka ei soovi ning lõpetas selle kordamise:) Aga üli entusiastlik on ta küll!!!!



Liikumise edasi lattaiale, mille all olid kummid. Huvi pärast lasksin emal takistuse 125cm peale tõsta. Olin kindel, et kas siit tuleb nüüd kukkumine, tõrge või maha ajamine. Minu üllatuseks võttis hobune ennem takistust hoo sisse ja põrkas sellest suuuuuuure kaarega üle. Ma lausa kiljatasin ja tänasin oma ema, et ta ei sünnitanud mind mehena, sest mehed oleks sellest hüppest üsna kõva "munaka" saanud. Imestasin ja tänasin ning patsutasin Landokat. Kuu tagasi Eestisse saabudes ei suutnud ta isegi puhtalt 80cm üle minna ning nüüd põrkab nii kõrgeid takistusi :) Mida pean ära märkima, on see, et takistus oli tehniliselt VÄGA raskesti üles ehitatud, nagu krossitakistus. Ühesõnaga ennem takistust sa sõidaksid juskui auku ning takistus asub tavalisest pinnast palju kõrgemal murulapikese peal. Maandud samamoodi auku ning see võis takistuse kõrgust muuta päris palju kõrgemaks. Aga Landokat see ei heidutanud ning ta hüppas seda veel mitu korda väga edukalt. Üks kord robises latt maha, sest mina hakkasin seal seljas vähe möllama ja imelikke liigutusi tegema. Aga muidu oli Landolet super-hüper perfect!



Lisan mõned pildid ka :) Kusjuures, pildid on mu ema tehtud, ta pildistas ESIMEST korda elus ;) Minu õpetatud ikkagi, hehehehee!!





Mõnna-mõnna galopp :)



See madal lattaed. u.50cm
See on see "kummi-rull", kusagil 100cm



"krossi-tõke" lattaed, postide järgi 125 :P


Ikka veel sama, ainult teiselt poolt
Viimane hüpe :)

Saturday, June 28, 2008

-----

Ei peagi oluliseks siin midagi nüüd jutustada, lingin vaid ühe video :) ahjaaa, valjasteta ratsutamise tahaks ka aega mööda selgeks saada!!! :)


http://toru.ee/view/195cc989ed7d

Wednesday, June 18, 2008

Back on track!

Juheii, INTERNETT!
Juhtus siis selline häbiväärne lugu, et 6.märts sai miski väga hukatuslikuks minu arvutile. Sellepärast pole ilmund ka ühtegi uut posti.

Aga alustame siis nüüd ja kohe ja uuesti. Asun Landoletiga jälle tagasi Eestis. Nüüd oleme me Reiu tallis ning otsustasin teda mitte müüa. Soovin ta jätta endale nii kauaks, kuni ta üks kord lihtsalt minu käte vahel vanadusse sureb. Soovin temaga veeta pikki aastaid, mis on täis sõprust ja lusti, tööd ja sporti, muret ja viha, sest ta on lihtsalt seda kõike väärt! Lõpuks mõistin, et ma ei soovi saada super-ratsanikuks. Tahan vaid võimaldada enda hobusele meeldivat elu ning käia temaga metsas ja rannas ratsutamas, vahest mõni raskem platsitrenn, vahest mõni kerge võistlus. Üritame edaspidi panna asjad paika kodus, nokime ratsastuse kallal ning üritame ka ennast vedada rohkem koolisõidu maailma. Proovin õppida teda rohkem mõistma, proovin lahti saada oma lollidest vigadest ja harjumustest. Proovin ka võita Landoleti südant, sest minu süda kuulub juba ammu ainult temale.

Räägime uudistest ja muust huvitavast. Tulin koju 1.juuni. Esimene päev Reiu Tallis oli vahva. Võtsime Landoka treileri pealt maha ja kohe käe kõrval merre. Oli väga tuuline ja Landolet kartis väga, sest seal lendasid ka need nö. "suured langevarjud" ringi. Õnneks ta natukene mind ikka usaldab ja väikese punnimisega saime ka vette. Vette oli vaja, et saaks tema haavad desinfitseeritud. Mis siis juhtus? Juhtus see, et ma olen ikka totaalne taun, värdjas ja kümne korde idioot. Hollandis, sama hommik, mil alustasime teekonda Eestisse, tundsin tema sõrgatsitel väikeseid kärnakesi. Mõtlesin, et see on prei, mis jälle välja lööb. Panin talle siis üht kreemi peale, mis nägi välja nagu saialille kreem ja lõhnas samamoodi. Tõmbasin seda kõigile neljale jalale paksult peale. Selle lõpetanud, tunnen, kuidaskäsi läks punaseks ja hakkas "hõõguma". Maitsesin oma kätt ja see oli kohutavalt terav ja piprane! Mis ma olin teinud? Olin Landokale pannud üht kõige kangemat crib-bitting kreemi õrnale nahale!! Needsin end maapõhja ja jooksin rätikute järele, pesin ja hõõrusin selle asja maha, kuivatasin jalad ja hõõrusin palju jarasvast kätekreemi peale. Küll ma olen ikka lollakas.Kui minuterve nahaga käsi hakkas tulitama ja tegi sedaoma1.5 päeva, siis mis mu hobuse kergelt haavandites ja kohutavalt õrn nahkveel pidi tegma? Tundsin end veel mitu-mitu päeva väga halvasti.ka Landolet oli mu peale vist vihane.. Igatahes, reis möödus hästi, Landolet oli super rahulik võrreldes eelmise korraga, ta oli väga isukas ja sõi ning jõi palju.
Teine päev Eestis veetis ta vist niisama ainult õues koos oma uue sõbra traavlipoisiga. Kolmas päev oli ilmselt sarnane.
Neljandal päeval käisime meres jalutamas. Seekord istusin mina seljas, puhastasime suureks kõrvetatud haavandeid.
Viies päev mõtlesin teha kerget ratsastust, 5 minutit jalutanud tuli Aadi, ning tahtis Landoleti raudu tagasi panna. Kerge jalutus trenn, mis tuli talle kasuks. Kuigi ta veedab niigi terve oma päeva õues koplis.
Kuues päev proovisime Landoka uusi velgi. Jalad tõusid kohe hulga kõrgemale.
Seitsmes päev katsetasime uusi rehve ka hüpetel. Pidasid hästi, hüppasin vaidüht lattaeda, mis oli ca. 80cm.
Kaheksas päev (esmaspäev) jamasime ratsastuse kallal. Tuli üsnagi hästi välja, ei saa kurta.
Üheksas päev tegime võimlemis-hüppetrenni, mis sisaldas siis palju kavalette, riste, valiklatte jne. Hüppasime ühte penerolli, mille tagumise lati lõppkõrguseks sai 110cm. Landolet oleks just kui hüppamise unustanud, enam ei taha jalgu tõsta, kuid kui ühe korra oli latti maha ajanud, siis järgmine kord hüppas sellest üle suure varuga. Ma tundsin, et ta püüdis vähemalt tublisti.
Kümnes päev tegime jälle ratsastust. tegime palju üleminekuid sammult traavile, traavilt galopile jne, painutusi, jalavahetusi galopis. Poiss on eest meeletult hea ning pehme. Hiljem ratsutas temaga minu onupoeg Raki, kellega Landoletil on väga head suhted. Rakiõpib meeletult kiiresti, ning õppis isegi galopile tõsted selgeks. Traavis kipub muidugi ununema, et selg peab sirgu olema, aga muidu on teda ikka väga hea vaadata. galopis kipub käsi kõrgele tõstma, aga kui meelde tuletad, siis on super.
Üheteistkümnes päev oli hüppetrenn. Sõitsime parkuuri ning täna oli Landolet juba palju palju parem. Ta püüdis metsikult ning ei kolistanud ega ajanud maha üldse enda süü tõttu, ainult siis, kui mina suutsin midagi kokku mässata. Hakkas tal see tunnetustagasi tulema, päästis mind nii palju ka hüpetel. Hüppas isegi 120 lattaeda kohapeal ning puhtalt. Järgmine kord olin julgem ning läksime juba korralikult. No mis ma teen, me pole kumbki 8 kuud hüppand, minul on väike hirm sisse tulnud, Landolet aga üsna laisaks jäänud.
Kaheteistkümnes päev oli kordetrenn. Ta oli nii tubli ja liikus väga hästi edasi. Mingi päev ostsin talle ka Vereduse kaistmed, müsli- ja graanulikotid,elektrolüüte, vitamiine ja mineraali. Pesin Landoleti peale trenni shampooniga puhtaks, kuivatasin ta ära ning panin tagasi boxi.
Mingi päev on mul vahelt ära jäänud, ei tea täpselt mis, aga midagi kindlasti on. Igatahes tahan rääkida nüüd meie võistluspäevast, mille jaoks siis see tihetrennigraafik koguaeg käiski. Võistlused oli 16.juuni Toris. Võtsin osa 90 ja 100 cm. 90 cm sõitsime välja kõige kiirema aja, kuid kahjuks langes esimene takistus meil kohe alla. Kuna parkuur oli tehniliselt väga raske, siis puhtaid sõite oligi kokku ainult 3, neljas koht oli 3kp-ga aja eest ning meie saime oma kõige parema aja, kuid 4kpga viienda koha. Ei saanudki aru, miks see esimene takistus maha tuli. Video pealt vaadates samm klappis, mina ei seganud ja hobunegi ei rikkund midagi. Ometigi jalad sinna sisse tal kinni jäid. Ülejäänud sõit oli ka enamasti kole, Landolet oli närvis jakange, väga lahti ning eriti ei kuulanud mind, soovis tõrkuda. Süsteemi vahele tegi 1 fulee asemel 3 ja linte kartis kui tuld. 100 cm oli juba palju parem. Aga jällegi- esimene takistus maas!!!! Ülejäänud sõit oli väga ilus ja stabiilne, Landolet pingutas ja minagi eriti ei seganud teda. kahjuks tuli ka viimane takistus alla, mis oli süsteemi teine (lattaed). Läks ennem süsteemi ilmselt natuke liiga lahti. Jällegi oli meil parim aeg. 100 cm saime siiski II koha Tori hobuste arvestuses ning üritame ka edaspidi sama nimelist võistlussarja kaasa sõita. Landolet olisiiski väga tubli, andsime talle palju nänni ja süüa, ning sõitsime ära koju.
Esmaspäev ma talli ei läinud, Landolet puhkas ning oliterve päev õues.
Eile tegin Landokaga ratsastus trenni, päris hea oli. Pehme ning lõdvestunud.
Täna (kolmapäev) tegin jällegi ratsastust. Täna oli minu arust väga-väga hea! tegime traavi pikendusi, galopi jalavahetusi ning ka seerialisi! Landokas tegi täna esimest korda seerialisi jalavahetusi. Ema isegi filmis seda. Kuna need olid tema esimesed seeriad, siis olin mina piisavalt könn seal seljas, aitas just kui kehagateda kaasa (tõstsin jne), aga Landolet sooritas neid väga hästi. Järmine kord üritan sadulas paigal istuda ning rahulikumaltteha. Ma tean, et ta suudab neid ideaalselt! Kunagi riputan video netti ka, siis lingin samuti ka siia.

Tänaseks aitab küll, homme ehk jälle:) Homme plaanis minna võtta hüppe trenn Riina käest :) Eks näeb, mis välja tuleb.
PS: kui mul on mingid sõnad kokku kirjutatud, siis ma, ausõna, ei tee seda meelega. Mul lihtsalt klaviatuuril tühik eitaha minuga koostööd teha :)

Wednesday, March 5, 2008

Purunenud põlv ning uus järeleproovimata sadul

Pealkiri vist ütleb juba kõik :)

Põlvest: ühte Martini täkku maneežis taga ajades astusin ühte pisikesse auku ning nii mu varemgi kehvas olukorras olnud põlv kaheks murdus. Ehk siis: sääreluu jooksis reieluuga ühenduses olevast põlvekedarast välja ning venitas seekord tugevalt ka põlvesidemeid. Happens all the time ütlen ma ikka, aga see kord tegi see tõesti väga suurt valu ja läks liigesesse tagasi alles 1h pärast. Põlv on sinine ja paistestes- KOHUTAV! See tähendab, et ei saa Landokaga kaua sõita ja meil just hakkas nii hästi minema...:((( KURB!


Ok, mis ma ikka hädaldan. Nimelt jõudsin kohale meie uus sadul- Barnsby Schockemöhle. Värvuseks London/Tan- õudus! Ei kujuta Nunnu-Poissi nii heledas varustuses ettegi. Sadulavöö, valjad ja kaitsmed üritan ka edaspidi sama värvi soetada ning valtrapi värvuseks ilmselt tumedam pruun. Eks seda näha ole, kõige pealt vaatan, kas sadul üldse hobusele selgagi läheb. Mõõdud küll tema omad, aga ennem ei tea, kui pole proovinud. Ilmselt nii pea ise sinna selga vist ka istuda ei saa, kuid loodame parimat! Peale 4 Paracetamol 500mg tunnen, et põlv polegi eriti valus :) Sadul on ostetud Eestist sel ajal kui Eesti Barnsby esindusel oli kasutatud ja demo-sadulate lao tühjendusmüük laotootja hinnaga. See sadul on siiani kandnud demo-sadula rolli, mis tähendab, et sellega on väga vähe sõidetud. Müüja sõnul sõitis keegi sellega 2 nädalat kuni ta enda sadulat lasi ümber toppida. Sadul on muidu täiesti korras, aga nagu heledate sadulate viga ikka on see, et jaluserihmad on hõlma natukene tumedamaks teinud. Mina ise hakkan aga jaluseid panema hõlma alla, nii viisi ei kulu hõlm ja minu silmis näeb kenam välja ka :) Lisan ka pildi.

Tuesday, March 4, 2008

Paremuse poole!

(kirjutan sellest nädalast ja natuke ka eelnevast, mida pean meie arengus märkimisväärseks!)



Alustan siis sellest, et käisime vist viimasel veebruarikuu teisipäeval Joani, Lussitano (nime ei oska kirjutada, siis jäägu tõug tema nimetuseks) ja Landoletiga maastikul. Ainult üks sõna: PERFEKTNE! Ilm oli super ning see loodus... Argh.. vasakule jäid lõpmata pikad liivarajad, paremale minnes leidsime metsa- ja samblaradu, otse minnes oli "krossi"porirada ning igasuguseid muid kohti. Kõik need loomad, kõik need ojad, pisikesed sillad, puud, taimed, metsateed ja hea kompanii heastasid ka selle, et me ära eksisime ja peale mitmeid tunde pimedas metsas seigeldes sõdurite kuulide alla oleks jäänud ning lõpuks ka veel Joani mehe käest kõva peapesu saime. Yep, see kõik oli super.



Nädala sees vist väga palju ei sõitnud, ühte korda mäletan. Sõitsin jälle pessoa suulisega ja tegime traavis nö jalatõsteid. Tuli välja küll, aga eest kiskus ka natukene. Positiivselt lõpetasime treeningu ära ning Andrei tuli hiljem uurima, et kus ma Eestis ratsutasin jne. Ütles, et mu võtted ei ole 100% täpsed ning õiged. Ütles, et on olemas 2 sorti ratsutajaid: ühed, kellele räägi palju tahad, aga ikka ei kuula ning teised, kes õpivad, kuulavad ning teevad. Ta arvas, et mina kuulun sinna teise grupi inimeste hulka. Mõtlesin selle üle järele ja nüüd soovin saada rohkem stabiilset treeningut just Landoletil ning loobuda nii paljudest abivahenditest, kui võimalik.



Laupäeval läksime uuesti maastikule ning sõitsin weltford "trensliga". Paljud on mulle maininud, et see on suhteliselt karm suuline, kuna surub hobuse igemetele??? vms. Ma ei tea, mu treener rääkis mulle teist juttu ning ka Barnsby kodulehel on kirjas selle suulise kohta, et see on pehmem kui kolmeosaline trensel. Olgu pealegi, see ei oma tähtsust, kuna pehmem on see nagunii kui pessoa, sellega on ilmselt kõik nõus. Maastikul oli veelgi parem kui eelmine kord! Valisime liivaraja ning sõitsime pikalt galoppi üles ning alla mäge, mäkketõusul olid kurvid sees ning seal kimada oli super tunne! Ka Landolet tundis sellest suurt mõnu ja üritas teisest hobusest koguaeg ette rebida. Lõpuks oli ta nii läbi, et loobus sellest ideest. Kui märkasin, et Landolet on juba päris märg ning Lussitano jalgevahe ka vahtus, siis otsustasime kodu poole tagasi minna. Jalutasime umbes 2 või vähem kilomeetrit ning Joan õpetas mulle, kuidas sooritada painet õigesti ning kuidas hobust tänada ning, et paine ei oleks ainult selle ratsme läbi sooritatud, kuhu poole paine on. Ehk siis, kui painutan paremale ja hobune ennast järgi annab, siis peab paine ainult sääre peal toimuma. Proovisingi ja see toimis. Alguses võtsin painde küll koos ratsmete ja säärtega ning kui Lando ennast paindesse lasi andsin selle ratsme kohe järgi, kuhu poole paine sooritatud oli ja säär jäi endiselt hobust toetama, välimine ratse jäi ainult toetuseks. Minu inimestuseks jäi Landolet painet hoidma ning kui sääre lahti lasin kadus ka tema paine. See tähendab: MU HOBUNE OSKAB SEDA TEHA NING MA OLEN TALLE SEDA ÕPETANUD ÕIGESTI JA KUI TA SEDA EI TEE, SIIS ON VIGA AINULT JA AINULT MINUS, MITTE HOBUSES!!! Mul oli selle üle väga hea meel, sest endal on tunduvalt lihtsam õppida, kui hakata hobust ümber õpetama ja on VÄGA VALE süüdistada selles hobust, sest viga on olnud minus ning ma ei ole osanud anda talle 100% õiget kasklust/nõudlust.

Talli jõudes oli Landolet märg vaid sadula, valjaste ning kaitsmete alt. Otsustasin ta sellepärast solaariumi mõnulema saata. Ta niheles seal 15 minutit, kuna tal on alati peale sõitmist suur-suur pissiäda. Kannatas ära ning viisin ta boksi, andsin talle maiuseks palju porgandeid ja 1l müslit. Päev lõppes positiivselt!





Järgmine päev korrastasin kõikide hobuste välimust (kakkusin/lõikasin lakka/saba, klippasin saba äärt, lõikusin jala tutte, piirasin kõrvakarvu jne) ning klippasin ühe vanema ja kogenenuma suksu paljaks. Kord jõudis Landoleti kätte ning tema pole klipparit MITTE IIALGI isegi näinud. Lakka ma tal lõikuma ei pidanud, kuna just alles koolutasime ta laka harjast jälle normaalseks. Seega mõtlesin tema kabjale ulatuvaid pikki karvu piirata. Klippar tööle ja kabja kallale. Alguses küll mõtlesin, et Landolet ei luba iialgi endale mingit surisevat asja jala vastu, aga eksisin. Kusjuures väga rängalt. Kui tavaliselt ongi suurimaks probleemiks klippamisel jalgade tegemine ning kõrva karvad, siis Landolet seisis ja ei liigutanud ennast kordagi! Teda ongi KÕIGE KÕIGE parem klippida, parem, kui ükskõik millist meie talli iga aasta mitu korda klipimasinat tundvat hobust. Klippasingi teda tavaliselt suurtelt probleemkohtadest nagu näiteks jalad (kaitsmete all oleva osa, sõrgatsi. Jala otse eest vaatest jätsin klippamata. Ainult poolt jalga tagant poolt klippasin nin ainult kuni põlveni. Eest jäi karvad alles. TA ON NII SUPER TUBLI SUKSU!



Esmaspäeval läksin jälle sõitma. Seekord siis sõitsin väliplatsil (outside arena) ning kuna sealt ledsin 6 latti, vedasin kolm neist platsi keskele kavalettideks. Landokas oli jälle super tubli! Jätkasime ka seda painutus teemat ning ta lõdvestas ennast super hästi ära, enamus ajast jooksis ratsmes (mitte rollkuris, vertikaalselt või natukene eespool) ning ainsaks abivahendiks oli martingal. Kuna plats on kohe ühe jooksuaia kõrval kus ka üks täkk sees lollitas arvasin, et Landolet läheb ka selle peale segaseks. Aga ei, eksisin. Ta kuulas ainult mind, seega jätkasin talle tegevuse leidmist, et asi säiliks. Vedasin platsile ka kaks tooli, alguses panin madala risti ning ette valiklati. Super tublikas on ta ikka! Nii hästi reageeris säärele, oli kindel ja aitas ka mind. See kord tundsin, et meil oli hea koostöö : ) Kiitsin teda palju-palju ning tulin seljast maha ja panin takistuse madalaks lattaiaks. Valiklatt säilis eespool. Jälle super. Hiljem võtsin latid ära ja panin ainult need 2 tooli kõrvuti ning ületasime ka neid sedaviisi. Esimene kord Landolet korraks üritas eemale puigata, kuna ei saanud täpselt aru, mida ületada uleb. Minu kiire reageerimine ja sääresurve viisid ta siiski takistusest üle ning keskelt. Järgmine kord olime juba mõlemad targemad ja toestasin seda julgemalt, niiviisi kargas ta veel nendest toolidest 2 korda üle, ilusasti keskelt ja ka tagujalad tulid sama teed pidi kust ka esijalad. Kiitsin jälle ning tulin seljast maha ja panin nüüd takistuse kõige kõrgema peale, lattaiaks tagasi. takistus võis kusagil 90-100 cm olla ja Landolet ületas ka seda 3 korda. Tublilt ja puhtalt :) Jäime trenniga väga rahule ja viisin ta talli. Kuna ta polnud eriti märgki läksime ka platsi äärde värsket rohtu sööma. Panin ta boksi, andsin õhtusöögi ja jäime õhtale :) Pildi sain video pealt:



TÄNA sõitsime maneežis. Lootsin tegelikult minna kõrval talli parkuuri hüppama minna, aga selle aja peale kui ma ennast oma toast välja ajasin oli õues päris tugev torm ja tuuline nind sadas LUND!! olenemata sellest, et meil hetkel 12-13 kraadi sooja on.. Ok, tegime ratsastus trenni maneežis ning sõitsin ikka weltford suulisega. barnsby kirjutab selle kohta:" Kaheosalisest liigendist veelgi pehmema kuid seejuures klammerdumist välistava mõjuga on ridamisi asetatud pallikeste ketist (Waterford)" Siin kohal vabandan ette ja taha, et olen pidevalt kirjutanud Weltford. Aga ei viitsi hakata ka sellest pikast tekstist otsima üles ridu, kus seda sõna kasutasin:) Loodan, et andestate. Kui kedagi huvitab, milline välja näeb, siis siia klikates näed: http://www.animoruitersport.nl/webshop/images/clipwaterford.jpg

Igatahes, alustasime pikalt sammuga. Painutasime paremale ja vasakule, ühte ja teisi pidi: SUPER!!!!!! Sammuga lõpetanud alustasime kerge traaviga. See kord ma ei liialda, kui ütlen, et hobune oli terve treening ratsmes (pean siiski mainima, et mitte küll rollkurina, vaid õigel ja klassikalisel moel: vertikaalselt või natukene ees) ja super lõdvestunud!!! Jätkasime samu asju ka traavis, tegime palju suunamuutusi ning volte, üleminekuid jne. Galopini jõudes oli ta sama hea, kui traavis ja sammuski! TA ON PARIM!!!! Ma arvan, et see treening on meie kõige edukam treening üldse terve 3 aasta jooksul :) MUIDE! Minul ja Landoletil sai 1.märts koos veedetud 3 aastat!!!! Tundsin ennast halvasti, kuna olin selle unustanus ja tapiasin alles päev hiljem.. aga pole hullu! Heastasin selle tänasega viies Landoletile suure portsioni sööki. Sinna sisse kuulus pavo müsli, pavo mash-warm meal, veelgi kaera, palju palju porgandeid ja pisike kulbi täieke piimapulbrit varsaea meenutuseks. Landokas sukeldus oma künasse seda sööma :) Tal oli kindlasti hea meel :)



Oh, Ik hou mijn liebe paard!

Monday, March 3, 2008

Kiire tutvustus

Pikka aega olen mõelnud, et tahaks hakata uuesti blogi kirjutama. Kuna blogger.com süsteem on mulle täiesti uus, siis andestage mulle, kui vigu teen ja millesti aru ei saa..:)

Alustasin vabandamisega. Istun 15 pikka minutit oma PC taga ja ei oska midagi kirjutada. Ma ei oska alustada. Kuidas kirjeldada meie algust? Kas see on üldse vajalik? Kas algus on alati millegi suure algus? ALATI? Ei. Kas on OK, kui jätan korraliku alguse tegemata ja lähen kohe teema juurde? Millest siis alustada?

Piinan nüüd kõiki küsimustega, aga tulin ju siia, et kirjutada oma parimast sõbrast. Ta tõesti on parim. Ta kuulab alati, kui mul midagi öelda on. Ta lubab minul otsustada, kuid kui saab aru, et olen vale otsuse teinud, püüab seda parandada. Ta ei vaidle mulle iialgi vastu, ta ei räägi mind taga, ei peta, ei vassi ega valeta. Mida tahta veel ühelt sõbralt? Jah, ta on minu ainuke usaldusväärne, truu ja parim sõber. Tema nimi on Landolet.

Landolet on 5 aastane tori ruun, isa on tal Lakmus, ema Unistus. Ta on elava loomuga ja üdini heatahtlik hobune, vahest jonnakas, vahest liiga aktiivne, vahest täiesti tuim. Nobody's perfeckt. He is no-one, that means he's perfect. Sest hea ja halva kokku kombineerimisel saamegi perfektsuse. Perfektsus omab kõiki omadussõnu, seda teeb ka minu hobune. Ta on perfektsuse näide. Ideaal. Nagu on öelnud Kreeka filosoof Aristoteles, et kõik on ideaalne ning ideaal, kui seda saab katsuda. Nii see ka on ja nii see ka jääb.

Kiiresti räägin meie eluloost. Sain Landoleti omanikuks 2005 aasta, 1.märts kell 10.00, kui ostsin ta 2 aastaselt Särevere hobusekasvandusest ostsin. Vaevalt 150cm turjast kõrge, suured mustjas-sinised silmad, pool-kuu otsa ees ning kohutavalt kõhn ja porine suksu sai sel hetkel endale uue omaniku.
Algselt viisin ta elama Pärnumaal asuvasse talusse, kus tegutsevad mu sugulased ning mis asus tol hetkel minust vaid otse teena minnes 4-5 km kaugusel. Kuna tegemist oli siiski täkuga, siis teda teiste hobustega õue ei lastud ning enamus oma päevast kükitas ta oma ime pisikeses boksis sõnniku otsas. Sealt maalt, kus hobusel tekkis väga tugev kabjakiilu mädanik, otsusime emaga ta koju tuua. Kuna meil on ühe krundi peal 2 suurt maja (üks elumaja, teine töökoda/garaažid/ehitatav elamupind), siis viidi otsus täide juba järgmine päev. Landoletist sai auto, kuna parkisime ta garaaži. Suurde, kuid madalasse, autohoidlasse ehitasime talle boksi ning õues viibis ta iga päev, tema "tuba" koristati samuti iga päev ning süüa sai ta kohutavalt palju, kuid seda ta ka vajas. Kasvav organism ikkagi ning pealegi oli ta kasvanud üles näljas, sellest ka ostuhetkel olnud väga kängus kasv. Iga suu täiega, mis ta endale sisse ajas, nägime kuidas pisikesest ponist hakkab hobune kasvama. Nii oligi: Landolet on hetkel 170 cm turjast kõrge.
4.juuni 2005 a oli meie esimene proovile panek- Noorhobuste jõudluskatsed. Viisime ta nädala ennem tähtpäeva kohale ja näitasime ümbrust. Vapper ning ülbe, nagu ta tol ajal oli (ning on siiani) jooksutas ta meid mööda Tori valda ringi. Tema jaoks oli kõik siis uus ja huvitav- ning need teised hobused, kellest ta minu juures olles oli puudust tundnud!!! Võistluspäev aga polnud meie jaoks: vihma kallas kui oavarrest, päikest ei paistnud ja vett ja pori Landolet vihkas. Jalgu ta vabahüppe aias mustaks teha ei tahtnud, seega sooritas ta oma legendaarseid kitse hüppeid ning midagi erilist korda ei saatnud. Kohtunikud andsid talle välja II auhinna.
2006 aasta alguses viisime Landoka uuesti Torisse tagasi, seekord siis ratsastusele. Kuna temast oli saanud ikka päris segane täkk, kes tahtis karata kõike, mis ette juhtub ja hammustada kõiki, kes tee peale ette jäävad ning peale mitmeid rünnakuid inimeste vastu otsustasime ta ruunata. Mõtlesin küll, et kui Jumal on loonud täku täkuna, siis ei hakka mina seda rikkuma. Mõtlesin jah sinnamaani, kui ükskord hobune mulle rinnaga otsa jooksis, mu selili maha surus enda rinnaga mul peal lamades, krihvidega säärde vagusid vedas ja hammastega nägu pures. Lisaks ka veel tohutul hulgal lõi ta esi kapjadega nii mulle kui mu emale kabjaga pähe. Jah, 15.aprill (3 päeva peale Landolet sünnipäeva) sai temast ruun. Sügisest viisin hobuse jällegi koju, puhkusele. 2007 aasta talv tõime ta jälle Torisse kus ta alustas oma võitlusratsu karjääri. Juulist kuni oktoobi keskpaigani võistles Landolet iga nädalavahetus. Väga raske ning karm suvi nii noorele hobusele, kuid kahjuks sellel ajal ma seda ei mõistnud. Siin kohal tahaks tegelikult ka mainida, et me ei sõitnud üheltki võistluselt tagasi ilma mõnda auhinda saamata. Landolet on ja oli super.
1.november sõitsime koos Hollandisse ning nüüd oleme siin elanud juba päris kaua. Alguses olime pisikeses Sterkslis, kuid nüüd elame Weertis. Meie talliks on Stal California, mis on super. Meil on super treener(id), super maneež(28x60) ning õpime ka koolisõitu. Landolet elab pikas tallis ja kus on ainult väliboksid. See tall on ühenduses ka maneežiga. Väliboks tundub talle väga meeldivat ja mu südant täidab suur rõõm, et oleme leidnud endale lõpuks koha, kus saame koos aega veeta.

Järgnevad postitused üritan kirja panna meie lähipäevade tegevustena, mis me trennis teinud oleme, kuidas oleme käitunud, mis mõtteid meid valdavad jne.

Rõõmsa jälle-kirjutamiseni!
Ahjaaa, pildikene ka sellest rõõmurullist:


My Playlist