Polegi oluliselt midagi rääkida, kuna andsin oma suksudele 3 päeva puhkust. Mitte sellepärast, et ma ei viitsinud minna (ok, täna oli kerge laiskuseuss sees aga ka väga tähtis külaline kodus), aga Orsella oli suht nädal otsa töödanud ja reedel oli paras s*takott ja päev ennem seda tundus juba üsna vässu ja laisik. Aga räägin siis täpsemalt.
Reede algas sellega, et mu väike musike Liina tuli koos minuga talli- ta kardab meeletult hobuseid. Pidin temas üllatumua: alguses kartis hobuseid isegi ühe näpuga puudutada, natuke hiljem kordetas juba Orsellat ja päeva lõpuks ratsutas Lutheriga aga olgu öeldud, kõikide tegevuste ajal Liina jalad värisesid nagu haavalehed, seda oli silmaga näha. Aga ülimalt vapper tüdruk, Luther üritas temast vabaneda kohe kui ta tahtis traavi hakata tegema ja oleks sellega ka hakkama saanud, kui Liinal poleks nii kiireid reaktsioone. Karjusin KÄED ALLA JA KANNAD ALLA (ennem olid käed kõrgemal kui hobuse kõrvad) ja hetkega tegutses Liina nii nagu öeldud ja hobune jäi ilusasti perutamiselt traavile ja edasi oskas Liina juba teda seisma võtta. Tänas ja kallistas hobust, ütles Lutherile, et armastab teda nii palju, et teda maha ei visanud. Minu nunsud. Igatahes Luther oli sõites minu all väga pro, tegin paar korda mõnda rida, ei tõrkunud kõrdagi ja üldse oli mõnus ja väga kindel! Orsella oli korderingis väga hea. Proovisin siis temaga minna ka avarale platsile kordetama, sealt ta uus stakoti staatus ka tuli, oli täielik Juhan. Pikemalt ei hakka kirjutama, aga Liina hoidis kordet, ma jooksin piitsaga järgi, ema vehkis ühelpool kätega, Cristjan hakkas pirtsutama ja kõndis hüsteeritsevat eite mängides minema ja hiljem põhjendas, et talle ei meeldi vaadata mind noorte hobustega tegelemas nii ohtlikus olukorras ja talle ei meeldi ka see, kui ma karjun talle, mida ta tegema peab. Väike pirtsutajast Müü ma ütlen. Isegi Liina, kes esimest korda elus hobust nägi, oli hakkajam, mis sest, et värises nagu haavaleht.Lõpuks saime normilt ta jooksma ja tegime korde peal ka pisikese hüppe (2x). Oli umbes 70cm ristike. Huvitav on see, et kordel jooksmine avaras piirkonnas talle ei meeldi/tolereeri, siis seda teab, et hüppama peab ja tõrkuda ei tohi.. või on see tal geenides. Mõlemad korrad hüppas jumala rahulikult mitte midagi vahtides takistusest üle, kiitsime ja premeerisime teda ja läksime teda pesema. Lubas juba super hästi pesta, ka tagu jalgu ja laudjat. Jalutasime kuivaks ja võtsime Lutheri, aga sellest kirjutasin juba üleval pool.
Edasine õhtu kujunes juba Liinaga möllates Mambo baaris Mambo viite võidu juures. Peale seda hmm.. ei tea kas just blackout aga no üsna selline hägune mäletamine, mõistus tuli tagasi kodus umbes kella 4 paiku hommikul, vahetasin riided ja läksime meie enda Grüne baari istuma, kus teised sõbrad juba ees ootasid. Magama sain umbes kell 8-9 vahel. Magasin kuni kella 11, sest siis pidime juba Pacole kainekaks minema. NV nagunii tegin endale kindlaks, et mingit treenimist ei toimu, seega hakkasin koos vennaga pead parandama, Cristjan jällegi autojuhiks. Päev lõppes ikka jube traagiliselt, meie sõber "Kloun" sai 7 inimese käest peksa (ehk siis meie, kuigi meid oli ainult autos 4 + Madis, kes ilmus välja alles siis, kui Kloun minema läks) ja et me olevat tal ninaluu sisse löönud.. Irwww noo!! Hästi paneb mees. Lasi oma töökohast niigi 3 kallist mütsi rotti ja viskas meie viimaste kopikate ees ostetud seitsmesajase täis viina puruks. "Õhtu" lõppes hommikul kell 6 Mambo baaris suure kismaga, kus põhiosas mängisin rolli mina ja üks fakin tööriietes külajoodik, kes jäi koguaeg vait kui ma teda sõimasin, aga kui hakkasin lahkuma, siis karjus järgi kas H*OR, L*TS või LEHM. Lõpuks läks asi juba suts karmimaks ära, aga sellest ma ei viitsi enam rääkida. Igatahes ei saanud ta aru, miks ma oma venda tahan kell 6 hommikul baarist ära viia, kui too ei seisnud enam püstigi ja nagunii olime talle kahekesi kainekad, sealt tüli alguse saigi.
Pühapäeval käisin korra Toris (no õigemini olime ligi 4 tundi seal), treiku osteti ära. Kordetasin Lutherit, Orsella oli kaugel karjamaal koos teistega.
Esmaspäeval hakkasin mõtlema oma haigustest, hihi. Nimelt tundub, et olen oma buliimia saanud kontrolli alla ka ilma anti-depressantideta (olen ligi aasta tarvitanud, 2 või 3 kuu tagasi loobusin omavoliliselt). Enam ei jälgi hirmuga mida söön ja tuleb ainult õigest otsast välja peale seedimist ja mul on täitsa savi mis kellast ma nüüd söön. Vanasti sõin 4-5 korda päevas väikestes kogustes (nagu tegelt normaalne ongi, kui langetad kaalu), siis nüüd söön normaalsed koguaed paar korda päevas. Lihtsalt see Sildomi surm viis suht rivist välja siiski, 2-3 päeva ei suutnud midagi süüa, siis paar päeva õgardasin, siis nv'd jõin vedelkaloreid (muidugi alkohoolseid irw) aga nüüd tuleb ette võtta kerge kaalulangetamis periood jälle :D Paari nädalaga on kadunud kusagil 3 kilo, huvitaval kombel, see oleks ju hea start. Võiks oma vanasse 58kg kaalu tagasi saada, lahti tuleb saada umbes aint emm 13 kilost :D:D:D:D noh kui sain 2a tagasi lahti 45'st kilost, siis saan lahti praegu ka 13'st :P Aga jah, praegusseks lõpetan, kuna kell on 1 läbi öösel ja mu aju juba üle kuumenenud, aga und endiselt ei ole. Seniks aga nägesh ja homse (või tänase, halvimal juhul peatse) kirjutamiseni!

riinyz
(kuulake mu uut tracki, jason tyrello lugu infinity eternity ecstasy, mega hea tripping chill out mis viib ka kaine mõistuse seitsme maa ja mere taha unistama :)

27.mai- pesupäev

Nii siis. Jõudsin talli 15min ennem viite ja lootsin kuuesesse gruppi jõuda (tavaliselt hüppetrenn neljapäeviti). Kasvandus oli nii tühi ja kedagi polnud kohal, ka täkutalli sadularuum lukus ja võti kadunud peidukast. Läksin siis märatalli Orsella juurde ja vaatan: tall kõik söödetud, puhtaks ka pühitud, sama märkasin ka täkutallis. Helistasin siis Marinile, uurisin kus võtmed on ja ütles, et ta on ju Ruilas võistlemas. Õigus jah, ma unustasin. Igatahes sellest võis järeldada, et kui kassid läinud, siis hiirtel pidu ehk siis need uues tallimehed on täiesti.. ma ei tea misasjad. Võin tunduda praegu õel ja ülbe, aga see ei ole normaalne, et kui söödetakse õhtusöök kell 3 siis kella viieks on juba hobustel kõik hein otsas. Tõesti panevad niii vähe heina, et lausa kole. Nad kindlasti ei ole pahad inimesed, vaid natuke oskamatud. Sõnnikut alt ära ei korista (ajavad laiali), märga kohta ka ei võta, viskavad vaid turvast hullult peale niiet kui mina märjale kohale astun, siis mullitab jala ümber kuiva turba seest virts välja. Tegin siis ise Lutheri boksi ära ja kuna ta minu hobune ei ole (ma ei maksa ta boksiüüri), siis pole minul õigust viriseda ka. No jah, meele ajas suht mustaks aga mis seal ikka.. Ei peaks ju minu asi olema :(

Kõigepealt võtsin Orsella. Panin boksis päitsed pähe ja tõin ta välja, et teda puhastada. Alustasin kapjadega. Kohe andis esimese parema kabja kätte ja lubas ilusasti ära puhastada. Kuna ma olen laisk inimene ja ei viitsi mööda hobust tiirutada, et kapju teha, siis õpetan ka talle, kuidas tuleb ühelt poolt kapju anda, nagu Saksas, Hollandis, Belgias jne mujal maailmas. Orsella alguses ei saanud aru, mis ma talt tahan, et miks ma seda vasakut jalga paremalt poolt tahan, aga hiljem sai aru, et süsteem sama ja mitte midagi tapvat ei ole. Ilusasti lubas teha. Tagujalgadega samuti probleeme ei tekkinud, natuke ebameeldiv oli talle ilmselt, tasakaal puudus aga hoidis siiski ilusasti kapju üleval. Lasin talle sabalaka sprayd igalepoole, kuna ta oli oma junnide otsas maganud irf.. Helekollane hobune sõnniku otsas. HEA :D Valge lakk muutus ka üheltmaalt brünetiks. Puhastamine oli ka lihtne ja talle meeldib harjaga sügamine. Panin esmest korda talle ka kaitsmed peale, et teinud väljagi. Algul kaks esimest sammu tõstis jalgu kõrgemale aga see oli ka kõik. Valjaste pähe saamisega oli natuke raskusi. Suu tegi lahti ilusasti kui pöidla suunurka libistasid, algul ehmatas raudade külmuse peale ilmselt sutsu ära, aga hellistasime ja patsutasime teda, siis võttis suulise suhu ja jäi rahulikuks. Teine raskem etapp oli saada valjad kõrvade taha. Ei ole probleemi teda katsuda tuka juurest, kukla pealt või tagant, aga talle ei meeldi, kui teda katsutakse kõrvadest. No kohe üldse ei meeldi, aga mida sa noorelt kolmeselt suksult ikka tahad. Kiitsime teda edasi, kuidagi sain lõpuks valjad ka üle kõrvade. Rahunes maha, ei närinud suulist ega midagi, vaatas ringi ja läksime kordeplatsile. Korde peal jooksis jälle väga hästi, sinnamaani kuni tuli preili Grete-Brit Kuusik oma Britney Spearsiga ja Orsu tähelepanu ära hajutas. Muidu oli kõik OK, aga vahtis ainult neid ja tiris korde peal, ennem seda oli aga jällegi super. Muidu kuulab inimest ikka jube hästi, kui korra survet avaldad, kohe astub eest. Hääletoonidest saab praegu vaid aru nii palju, et HEAA, TUBLII ja edasi. Tagasi tulekust ehk taaasaaaa või ooooolaaaa või saaaammmuuuu ei jaga mõhkugi, ainult traavitaks ja galopitaks, niiet sellega peame vaeva hakkama nägema. Kordetasin teda veits üle poole tunni, siis läksime täkutalli ette ja harjutasime teda veega. Oli juba väga tubli tüdruk! Alguses veits sahmis aga pärast seisis nii ilusasti ja lubas end korralikult pesta. Sain need koledad sõnnikulaigud ta pealt maha, ta nägi hea välja lõpuks. Jalutasin ta kuivaks ja viisin talli, andsin leiba ja suure sületäie heina, tegin kalli ja ütlesin tsau ja läksin Lutheri juurde. Imelik asi tema juures on see, et ta silmad näivad koguaeg nii hirmunud ja koguaeg puhiseb ja korskab, aga ikka lubab endaga kõike teha :) Nunnu tibuke.

Lutheri panin valmis, panin algul martingali ja libiseva. Traavis oli jälle päris hea, painutas ja astus sääre eest, sõitsin volti ja lükkas taguotsa välja, normaalne oli. Galopp oli ka päris hea, selline paras parkuuri tempo oli sees koguaeg. Hakkasin siis risti tulema valik lattidega traavis, esimene kord kohe üritas mööda tirida, aga ei, sundsin ta sealt ikka üle minema. Rohkem probleeme ei tekkinud, hüppas päris hästi. Siis võtsin libiseva ära ja hakkasin suuremat risti jooksma juba galopis, ka hüppas hästi. Tulime rida järjest, 3 risti, kõigi vahel üks fulee, siis kaks edasi kolm fuleed okser ja edasi neli fuleed rida. Olgu siis öeldud, et Luther eriti ridasid ei armasta ja ainult jookseks mööda, aga ei. Täna ei jooksnud kordagi millegist mööda, oli ta üle nii uhke. Ise käkkisin seal nats aga muidu päris hea oli! Platsil oli veel üks süsteem (2 fuleed vahel, algas teesuluga, teine lattaed), siis süsteem üks fulee, algas okseriga, lõppes lattaiaga, siis edasi sõita ma ei mäletagi mitu fuleed, 4 vist okser veel järgi kerge pöörde all. Kõik hüppas ilusasti, sutsuke laamendas palju, aga peaasi, et mööda ei jooksnud. Niiet selline tubli kutt oli. Jalutasin maha ja läksin tedagi pesema. Pärast prseuss on ta alati pestes.. Sidusin ta kinni talliseina külge (seal selline kinnituskoht) ja ma ei jõudnud vett jooksmagi panna kui tema juba tagujalgadel püsti oli ja end üle selga tahtis keerata. On lammas, aga kuna nöör oli piisavalt lühikene, siis ei tulnud tal sellest midagi välja ja hakkasin teda kohe veega tarumeerima ja mida ma siis näen... Vana siga on teesklenud koguaeg veekartust aga kui saab aru, et tal muud üle ei jää, siis laseb end IDEAALSELT pesta.. Igaltpoolt lasi ja lõdvestas end, puristas ninasõõrmeid, kakis ja pani pissijoa ka maha (pinges hobune pissida ei saa). No vot siis. Hakkangi teda niiviisi pesema kuniks mõistab, et vesi ei tee halba. Orsella laseb ka end käe otsas paremini pesta ja austab inimest rohkem, ei jookse üle, puikleb küll kõrvale, aga ei jookse rinnaga inimesest üle, nagu Luther irf. Jalutasin Lutika ka maha ja panin boksi, andsin heina ja leiba ning tulime koju ära lõpuks.

Ahjaa, mida tahtisn tegelt veel Orsella kohta öelda. Üks viga on tal täitsa olemas, nimelt- nagu tallist välja tuleb ja seisma jääb kukub esijalaga pikalt ja kõrgelt kraapima, igakord tuleb eest hoida, et ise pihta ei saaks jalaga. Lõugasin jubedasti ta peale eile ja siis jättis järele, vaatas lolli näoga otsa et mis ma nüüd siis valesti tegin. Kordeplatsil üritas lõpuks püherdada, aga seda ka ei lubanud ja sellest sai kohe aru, rohkem ei proovinud ka. Mis veel.. Aa, paigal ei taha ta ka õues veel püsida, kõik tundub niiiii huvitav, aga ta alles nii noor, anname andeks :) Aga ok, lähen kohe jälle talli, ehk siis kirjutan millalgi jälle!

Tsauki!

Riinyz

Nädalavahetusest ja praegusest.

Alustan siis nädalavahetusest Sildomi mälestusõhtust Metsa Talus. Hästi tore õhtu oli toredate sõprade keskel. Viisime Sildomile palju küünlaid ja lillekimpe, istutasime sinna karjääri ka tema auks vesiroosi. Mingihetk rääkisime Sildomist ja tekkis räme leinaseisak. Kõik olid jumala vaikselt, kuni mina vaikuse oma ulgumisega ära rikkusin. No hakkas lihtsalt nii kurb ja lasin pisarad välja. Cristjan seisis kõrval, Minni tuli ka ja Rando ka kallistas, et küll leiame sulle uue projekti. Ja samas.. uue projekti me ka leidsime! aga sellest kirjutan alla pool edasi.
Uus "projekt" on siis meil Orsella! Orsella on kolme aastane tori tõugu mära, kelle isa on Opaal ja ema Lakoonika. Eelmine aasta sai ta noorhobuste üleriigilistel katsetel A-arvestuse reservvõidu ja I auhinna, oli siis paremuselt teine mära riigis :)
Hinded
Tüüp: 9p
keha 7.5
jalad 7
samm: 7
traav: 6
hüpe: 9
üldmuje: 7.5
Niiet pole pahad hinded, mulle traav isiklikult suht meeldib :D Täna siis käisin jalutasin temaga, tegin tutvust, puhastasin jne. Algul kartsin küll, et jookseb must üle, annab jalaga, ei luba end katsuda aga näe- suhkru peale tegi kõike. Lõpuks küll sai isu suhkrust täis, aga patsutamine ja silitamine meeldis talle endiselt. Käe kõrval kõndis ilusasti, kuulas, jäi seisma siis, kui mina seisin jne. Tubli mära. Korde peal (päitsetega) jooksis ka super hästi. Ilmselt on talle ka ennem mingit korde tööd tehtud, sest ükski nö "metsast võetud" hobune teoreetiliselt ei peaks oskama ju nii hästi joosta :D Kordagi ei lollitanud (ok ükskord jooksis korde enam üle kaela tänu minu lollusele, aga jäi siis ilusasti seisma ja vahetasime suuna õigeks) ja väga edukalt läbis oma esimese treeningu ratsahobuseks saamise suunas. Pärast jalutasime ta talli juurde ja tegime esimest tutvust veega. Alguses rahmeldas palju, sest Cristjan pigem ehmatas teda veega, kui tegi tutvust. Hiljem esijalgu ja rinda lubas kenasti pesta, taguotsale lähenedes kukkus siiberdama aga eks meil aega on ta korralikult käima saada. Varsti tahaks talle sedelgaga kordetamist proovida.

Kahe esimese pildi autor Janne Ööpik.
Orsella kahe aastasena Toris näitusel. Ka seal sai ta head hinded ja kutsuti edasi finaali.


Orsella hüppamas 140cm



Nii palju siis Orsellast tänaseks. Lutheriga sõitma täna ei jõudnud, kuna C vingus ja virises, et ei viitsi olla nii kaua Toris. Panin ta siis lihtsalt veel kord õue (terve päev oli tglt nagunii õues olnud). Eile aga sõitsime libeda pinnase ja vihma tõttu maneesis. Traavis oli kohati ikka väga hea (sõitsin küll libisevaga), astus sääre eest kenasti ja rullis üldse mõnusalt tagant peale. Marin ütles, et nagu päris, kuigi väljas sõidab veel paremini tagant peale. Vasakut pidi ei tahtnud ühte kurvi korralikult läbi sõita, aga pika sorkimise peale hakkas ülesannet hästi täitma. Galopis oli ka täitsa ok, lõpuks isegi sain ta kuidagi natuke lühemat sammu jooksma, et isegi terve ringi jooksis Lakmee sabas nii, et ei jäänud kordagi seisma (Lakmee siis selline mõnus rahulik, lühikese sammuga). Tegime paar hüpet ka.. Irw.. Ei tea kas ma räägin, järsku teen hobusele anti-reklaami :D Alguses oli OK, saime sammule pihta jne. Ükskord ei saanud, üritasin hullult tagasi võtta, aga luther ikka hüppas läbi takistuse jalgadega, terve takistus oli mööda maneesi laiali. :D Teine kord läksime jälle, siis vaatasin et krt saamm jälle kuidagi ei klapi ja võtan seisma ära, aga ei. Luther pani ikka edasi ja hüppas üle takistuse. Koos lattidega muidugi, sest mina ehmatasin ära ja unustasin ise hüppeliigutust teha. Aga see selleks, järgmine kord tulime uuesti, puhtalt ja lõpetasime trenni. Sammus on ta kohutav, traavis väga hea ja galopis areneb pidevalt. Aga jah.. see samm.. Sellega peab miskit ette võtma. Võid teda kannusega ka surada, ikka ei reageeri ega venita sammu kuidagi pikemaks. Kui stekiga annad, siis läheb natuke. Peabki vist pika steki muretsema ja tegema ühe sammu trenni, et ta natuke kiiremini reageerima hakkas ja oma sammu pikendama. Pika stekiga hea sääre taha impulssi anda, kui säärt ei kuula. Ega rohkem vist polegi midagi pikemalt kirjutada, peale trenni tegime väikese maastiku tiiru, seal ei teinud midagi, ei vahtinud ringi, ainult jalutas.

Luther kunagi ammu treeningus. Pildi autor Imre Sams

21.mai

Tundub, et "AlHawa-ärapanemis-saaga fotoalbumis veel nii pea ei lõppe o_O suht utoopiline. Hea küll.

Käisin tallis. Tahtsin algul kordet teha või sõita, aga lõpus läks nii kiireks, et lihtsalt ei jõudnud. Tõin ta koplist ära (oli koos Paruni ja Celsiusega seal). Jõudsin Lutheri vaid "esinduslikuks" teha, ehk siis kakkusin ta laka ära, kasutades täku lõiget, tegi ta kaela super ilusaks ja paksemaks, ennem oli räme vihmauss. Jube hästi annab ikka erinevate lõigetega kaela"vigu" parandada ja muuta. Saba on tal ka nii lühike, kuna Celsius näris koplis ära.. :( Lõikusin sellegi sirgemaks, edasi jäi vaid Luther porist puhtaks pesta ja ära kuivatada. Veega oli hirmus jama, ei luba ja ei luba, peale pikka aega sain ta esijalad pestus kui avastasin, et ta ta koguaeg üritab nagu seda voolikut hammustada, panin siis selle nina juurde ja vot sulle lugu, tema hakkas selle veega mängima ja tahtiset talle nina ja otsa ette seda lased, jõi ka vooliku otsast. Peale seda, kui sai aru, et tegu vaid veega lubas ta end üleni ära pesta vä. kube. Siis hakkas tagujalgadega hullult peksma ja kartsin ise lööki saada, seega proovin mõni teinekord uuesti. Soppa igatahes tilkus hullupööra ja hiljem selle pori alt tuli välja ilus ja puhas hobune!

Homme tahaks sõita ikka, kui jõuab, sest homme meil Metsa Talus Sildomi mälestusõhtu, kohale tulevad vaid kõige tähtsamad inimesed ja toetajad. Teeme grilli, võtame mõned dringid ja räägime oma super-armsast Sildomist ja viime tema hukkumiskohale uued küünlad ja istutame sinna karjääri vesiroosi. Ootan homset, et näha inimesi, kes meie väikesest Villust tõesti hoolisid:)

Seniks loodame, et need super ilusad ilmad jätkuvad,

Riin!

Edasisest elust.

Nii-viisi. Ärge kartke, ma endale nööri kaela ei pane ja kätt enda vastu ei tõsta, elu läheb edasi. Blogimist ma üritan ka mitte lõpetada, sest Toris on mul üks vahva suksu ikka sõita- Luther (i: lakmus). räme põmmpea on, aga muidu tore ja rahulik poiss, kellel üks jalg on lühem kui teine (päriselt ka).

Tegelikult miks tahtisn blogida, on see, et mis inimestel viga on.. Küll räägib keegi bloggeris, et kui kahtlane surm, nagu ala oleks ma ise hobusele tellise kaela pannud ja ta alla vett saatnud. No what the fuck, ma armastasin seda looma rohkem kui ennast, ma oleksin ta nimel kõike teinud, mis minu võimuses, kust tulevad jutud nagu oleks ma seda soovinud?!??! Täielik absurd! Raha, mis ma temaga kaotasin, on muidugi väikene asi emotsionaalse taju kõrval, aga olgu öeldud, et ka raha sai sinna kõvasti sadades tuhandetes investeeritud.

Teiseks vingumine, et mida me halame oma surnud hobust taga. Kurat, kui tahame, siis ka halame. Kes seal fotoalbumis ütles, et mu ema (ok, ta käib mulle ka oma halamisega närvidele vahel) on täiesti kõrvaline isik, siis mida hekki??? Kes selle hobuse igakuis ülalpidamist maksis? Mina?? ma ei käi töölgi, ma vaid ostsin selle hobuse. Ta käib iga päev tallis kaasas, otsib hobusele erinevaid võimalusi teha hobuse elu paremaks, verepilte, allergeenide teste tellides, uusi toiduratsioone koostades. MIDA LOLLUST. Mu ema tegeles selle hobusega rohkem kui mina ja kui keegi julgeb veel öelda, et too on kõrvaline isik, siis kui ma juhtuks isiklikult laivis nägema- juuksed peast.

Okei, jube kurjaks läheb. Lihtsalt hetkeline suur vihahoog vaja välja elada.

Ja on tulnud ka vihjeid, et mina elan Sildomi surma nii kergekäeliselt üle. Ei ela, ma nutan väga tihti, ma mõtlen temat pidevalt, ma mõtlen koguaeg kuidas oleks saanud teistmoodi, aga ei- aega tagasi ei saa keerata. Ma üritan enda emotsionaalsemat poolt mitte välja näidata, üritan kõike naljaks teha ja pohhuistliku näo taha varjuda, aga asi päris nii ei ole. Ka mina olen RÄIGELT liimist lahti ja kurb, Sildom oli ja jääb mu parimaks suksuks ning ma ei unusta teda ealeski.

Nüüd sai hingelt kõik öeldud.

Aga ärge siis ära kaduge blogi lugemast, Lutherist ja järsku ka teistest hakkan kriblama!

Riin

Viimasele teekonnale lahkus meie seast Sildom..

Eile õhtul kell 17.46 lahkus meie seast minu ja mu pere armastatud Sildom (de Smoothy). Eile just üks sõbranna ütles, et jõudnudki veel ennast Eestis tõestada. aga jõudis küll- meile, kes teda armastasid, jõudis küll..
Olime hobuste karjääris vees jalgu jahutamas kui üht
äkki Sildom pistis karjääri keskpunkti täis raksuga punuma, ükshetk kukkus suurde auku (põhi kadus alt), vesi läks kõrva ilmselt ja alla minuti kadus ta vee alla. Ei osanud ujuda. Mu poissmees hoidis tema pead veel nii kaua vee peal kui suutis. Ta ütles veel, et Sildom oli tall silma sisse korra vaadanud, teinud oma viimase hingetõmbe ja vajunud põhja.
Millised lootused tema peal alles olid, milline hobune, milline parim sõber..
Puhka rahus, mu kallis!

1997-2010

video võistlustest

http://toru.ee/view/baad3e6256cf

Sildomile tuli kiirabi talli järele.. :(

Niisiis.. Ennem, kui asja kallale asun, siis Sildom sai 110cm võistlustel päris ilusa sõidu eest III koha Randoga, 100cm läks neil sutsu sassi, aga muidu enam-vähem, algus oli ju väga ilus. Trennis hüpanud päris kõrgeid takistusi, 140 üksikuid ja kord ka 130 raja moodi asja. Vahvad tegelased igatahes.

Pühapäeva hommikul peale võistlusi helistab tallinaine, et hobune ei ole korras. Läksime talli, hobune üleni higine, boksis pikali maas, väriseb, kraabib jalgadega, ei söö ei joo. Helistasin kohe arstidele, kuna minu jaoks ei olnud need normaalsed tiirud, sest ükshetk oli ta püsti, ampsas heina, siis seisis ja siis hakkas jälle ennast jalgadega peksma ja kraapima ja pikali end viskama. Jalutasime teda ja helistasime Ulvile. Küsis kuidas hobuse limaskestad ja hingeõhk on- vastasin, et haiseb kohutavalt ja kergelt lillakas, aga mitte just midagi erilist. Ulvi kartis, et hobusel võib olla maorebend. Ma olin paanikas, lihtsalt meeletus paanikas!! Helistasin ruttu Randole, et järsku ta saab talli tulla ja hobuse ise üle vaadata, kuna ma enam eriti adekvaatne ei olnud paanika tõttu, kahjuks ta ei saanud tulla, aga käskis kutsuda kohe hobusele kiirabi ja panna ta tilgutite alla, oleks Tartusse viinud, aga sellises konditsioonis hobust ei tohi ju transportida. Rando ütles, et see maorebend on ju surmtõsine asi, kuna üks tema hobune oli kunagi selle kätte ära surnud. GREAT, see eriti mu paanikapuhangule kaasa ei aidanud, läksin veel rohkem närvi. Andsime hobusele kohe Novasuli ja jalutasime edasi. Siiboja ütles, et ta ka ei saa tulla, kuna on Võrumaal, aga ütles, et Novasul on hetkel parim lahendus. Alustasime kella 11 temaga möllamist ja lõpetasime korraks kell 16.30, et korra kodus ära käia, seniks valvas teda tallinaine. Selleks ajaks oli ta veidi rahulikumaks jäänud ja seisis oma boksis. Tulime tagasi nii ruttu kui saime ja ootasime kiirabi, hobune hakkas selle aja sees jälle püherdama ja ennast peksma tagujalgadega. Kohe pandi ta narkoosi alla ja tilgutid külge. Kui tilk oli otsas ja Sildom narkoosist üles tõusis, siis tuli kohe suuuuur puuks ja kakajunnid! Kukkus õgima, aga tal ei lubatud süüa seega korjasime kõik ta boksist välja. Süstisime veel üht tiirude korral normaalset valuvaigistit (nimi ei tule meelde). Valvasime teda veel tükk aega, küll alles rabeles ja nõudis seal boksis süüa. Nii kahju oli oma hobusele mitte süüa anda, kui teine oli juba lakanud söömast vähemalt 24 tundi tagasi. Vaene näljane sillu, aga õnneks oli selleks hetkeks kõik korras.

Õhtul helistab Marin (meil oli kokkulepe, et helistab ennem südaööd, et kui hobune jälle haige on, ta valvas). Olin juba voodis pikali, Cristjan võttis telefoni ja andis selle mulle öeldes, tsau musi, sa pead talli minema, Marin helistab. Tol hetkel suutis mu aju jälle keha paanikasse viia, võtsin telefoni vastu. Marin: " Tsau Riin, ega sa ei maganud? Asi nüüd selline, et nagu ma talliukse avasin pistis Sildom röökima ja närveldama ja vihaselt süüa nõudma, et miks tema süüa ei ole saanud! Kuulasin kõhtu, koriseb nagu traktor ja on täiesti terve." Mu hingelt langes kohe üks suur kivi. Nii hea oli olla ja jäin rahuliku südamega magama.

Hommikul ärgates helistasime kohe tallinaisele ja jälle oli Sildom esimesena kisama pannud ja toitu nõudnud, aga vaene poiss ei tohi ka täna mitte midagi peale piskukese heina süüa. Täna veel üks ports tiirudevastast ravimit ja siis hakkab vaikselt oma normaalse elu peale tagasi naasma. Tellisime Sildomile ka verepildid ja peame hakkama talle elektrolüüt pastat söötma, et ta hakkaks vett jooma. Kuna ta nii harva vett joob, siis on tal kõht kinni ja nii need tiirud tekivadki. Verepildi ja automaat uuringu pealt saame teada, et mis ained ta ei talu jne. Mul ikka nii hea meel, et ta terveks sai!

Tervist.
Päris ammu pole kirjutanud, pole nagu aega olnud, olen tööl olnud koguaeg. Vahepeal viisin Sildomi Anne-Mai juurde, aga kuna ma peale tööd ei jõudnud kunagi talli minna, siis tõin ta tagasi kasvandusse, sest seal sain temaga töö ajal ka sõita. Pidin ka võistlema minema kasvanduse hobustega (eksi-Naksi ja Luther), ka Sildomiga, aga kuna mul tuleb 11.mai operatsioon, siis jääb kõik ära. Aga õnneks tekkis Sildomile Metsa Talus uus ratsanik Rando, kellega Sildom väga heaks sõbraks on saanud. Käisime ka eelmine nv Perilas võistlemas, minule nende sõit väga meeldis, ilus, rahulik, kindel tundus. Nüüd 15.mai (minu sünnipäeval) lähevad nad ka Toris sõitma 100 ja 110, aga kuna Rando tahab suvel PC'l temaga harrastajaid sõita, siis 120cm seekord veel ei saa minna. Tänane trenn Sildomil ja Randol oli igatahes nagu mega vinge. 125-130cm rada nagu nalja, tõesti ilus oli. 1 tõrge tuli korra sisse 135 kasti ees esimest korda, aga noh, Sildom oli ka üsna krampis ennem seda tõket ning vahtis ringi, aga pärast hüppas megalt! Neil kahel kutil sobib omavahel ikka väga hästi, minul on juba 90cm ees junn püksis :( Tore igatahes, et Sildom on endale sobiva ratsaniku leidnud! :)
Aga mis siis veel.. Polegi midagi rohkemat nagu lisada, kiire-kiire olnud, peretülid ja palju magamata öid on olnud :D 15 igatahes Sildomil võistlused, 15 peame minu ja Cristjani sünnipäeva koos, kes end sõbraks peavad, võivad tulla :D
Ahveel, eile mõõtis Andres KAllaste Sildomi ära, ta TK on 177cm, rinnaümbermõõt 205cm, kämmal 20.5. Selline poiss siis.