Tere jälle :)
Pole väga pikalt siia midagi kirjutanud, aga võtsin kätte, et teile teada anda, et ma endiselt elan ja vegeteerin :)
Need võistlused, millest viimati kirjutasin (Ihastes) läksid päris hästi, olin mõlema hobusega mõlemad sõidus kolmandal ja neljandal kohal. Esimeses sõidus Lüübekuga III, Orsellaga IV, teises (raskemas) sõidus Orsellaga III ja Lüübekuga IV.
Peale neid võistlusi ei olegi kordagi vist hobuse selga saanud :) Novembri algul tehti mulle põlveoperatsioon, mille käigus siis siirdati uued kõõlused põlve, et enam liigesest väljas ei käiks. Siiamaani on põlv parem küll olnud, kuid taastumine ja taasturavi oli ikka õudusunenägu. Ma valutasin alati kohutavalt peale taastusravi, kuid õnneks oli mul super terapeut ja aitas alati leevendada. Ravi ajal ei olnud hullu justkui midagi, lihtsalt väga raske, kuna lihased olid nii nõrgad ja tutikad kõõlused ei funganud veel.
Veebruari keskpaigaks oleksin võinud isegi juba tagasi tööle minna ja hakata uuesti ratsutama, kuid ohoo! mis välja tuli. Nimelt olen ma tasakaalustamas Eestimaa iivet ja olen lapseootel. Nüüd peavad hobused küll mõnda aega ootama ja kui aus olla, siis ega enam ei tõmbagi meeletult nende poole. Olen nüüdseks mõned korrad käinud trenni andmas ühes teises tallis ja ilmselt ikka lähen ka edaspidi, kuid esmakohtumine hobustega oli ikka nii õõvastav. Kohe päris kartsin neid. Ainukesena ei kartnud shetlandi poni Kessut, kuid hiljem tuli välja, et tema pidi kõige suurem hammustaja olema. Niisiis hakkasin teda kah kartma. Rasedana kardan nii hirmsasti, et nad jooksevad minust üle või virutavad mulle kabjaga kõhtu. Ma tean, et nad tegelikult ei tee ju midagi, aga mul on alateadvuses meeletu hirm sees, käe võtab värisema kohe. Edasi rahunesin nagu maha, julgesin isegi puhastada, lakkasid kammida ja ka saduldada.
Juuli alguses hakkab jooksma raseduse seitsmes kuu ja tähtaeg on olnud varieeruv (sept lõpp- okt algus) aga esialgsete ultrahelide kohaselt (mida mulle kokku juba kuus on tehtud) on tulemas väike plikatirts, just nagu me oodanud oleme :) Päris täppi läheb ka see, et tüdruk viib kogu naise ilu.. True that is, mul on vahel kahju lausa peeglisse vaadata. Näonahk on ikka nii õhtul omadega, ei aita ükski kreem mu jubedate laikude ja vinnide vastu. Eks ootan, millal maha saan ja millal uuesti saan end liigutama hakata, hetkel riskirase ja nii mõnedki asjad keelatud. Raseduse alguses võtsin 8kg alla puhtalt oksendamise tõttu (ja muidugi mängib rolli ka tervislik toitumine ja alkoholist loobumine), kuid viimase pooleteise kuuga on see nagu kõik tagasi tulnud :D Tegelikult selle tõttu, et mu mees oli pikalt kodus (1.5 kuud) ja tema on kõiges süüdi. Tema ütleb, et juurikad on jänestele ja ega ta eriti muud süüa ei soovi, kui rämpsu, makarone ja liha :D Proovi siis midagi meelepärast talle 1-2x päevas süüa teha.
Mu kõige suuremaks komistuskiviks on magusad karastusjoogid ja üsna raske on neist loobuda, kui mees neid koguaeg koju tassib selletõttu, et vett ta ei joo ja jala ei käi. Nüüd meha jälle välismaal mõnda aega ja ehk õnnestub uuesti hakata viisakalt toituma. Täna oli esimene päev ja võin vägagi rahule jääda, hävitasin küll natuke magusaid jogurteid ja kondetspiima külmikust, kuid kuna ma need täna ära sõin, siis lähen homme vähem paksuks :D ja samuti NOTE TO MYSELF: ära söö külmikus 2 nädalat vedelenud kaalikaviile. Ma saan aru, et nad olid päris värsked ja vägagi maitsvad ning nende söömisele järgnenud täielik sooltepuhastus on hea figuurile, kuid see ei kaalu üle jubedat kõhuvalu, mis nende söömisega hiljem kaasnes.
Üritan nüüdsest ka uuesti end jalutamislainele sätestada ja hakata ujumas käima. Natuke raske on sellega, sest mu boobid olid ennem nagunii C-D korv, nüüd on nad E ja minumeelest lähevad nad järjest suuremaks. Et kui ühesõnaga keegi teab, kust saaks 80E või F suurus bikiine, siis oleksin ostja :D Vanasti olin 75C, päris mark kohe. Keha hoiab mul vett ka kinni koguaeg, on täiesti tavaline, et ma võtan kahe päevaga 4 kg juurde (ka siis, kui toitun mõistlikult) ja see läheb mõned päevad hiljem 3-4 tunniga tagasi maha (vetsus pissimise näol siis). Kui mul need paisepäevad on, siis ma olen ikka jõhker hamster. Mu randmed ja pahkluud paistetavad jubedalt üles, samuti ka nägu. Hommikuti tihtipeale ei paista nina põsesarnade vahelt väljagi, lõuaalla on ka jõhker paun tekkinud :D Ühesõnaga minu rasedus ei ole olnud siiani just kõige meeldivam, seda enam, et esimesed 5 kuud oksendasin päevad läbi, nüüd oksendan natuke vähem, kuid siiski pole see lõppenud, hommikusöögi ikka viskab veel välja vahest, kuid üldjoontes enamus püsib nüüd sees.
Ma pidin millestki veel rääkima, aga olin just üle 20min telefoni otsas ja seega on meelest läinud. Kui mu elus miskit põnevat peaks toimuma, eks siis kirjutan, kui meelde tuleb :)
Seniks kõigile vägevaid edasiminekuid hobustemaailmas! :)
Pole väga pikalt siia midagi kirjutanud, aga võtsin kätte, et teile teada anda, et ma endiselt elan ja vegeteerin :)
Need võistlused, millest viimati kirjutasin (Ihastes) läksid päris hästi, olin mõlema hobusega mõlemad sõidus kolmandal ja neljandal kohal. Esimeses sõidus Lüübekuga III, Orsellaga IV, teises (raskemas) sõidus Orsellaga III ja Lüübekuga IV.
Peale neid võistlusi ei olegi kordagi vist hobuse selga saanud :) Novembri algul tehti mulle põlveoperatsioon, mille käigus siis siirdati uued kõõlused põlve, et enam liigesest väljas ei käiks. Siiamaani on põlv parem küll olnud, kuid taastumine ja taasturavi oli ikka õudusunenägu. Ma valutasin alati kohutavalt peale taastusravi, kuid õnneks oli mul super terapeut ja aitas alati leevendada. Ravi ajal ei olnud hullu justkui midagi, lihtsalt väga raske, kuna lihased olid nii nõrgad ja tutikad kõõlused ei funganud veel.
Veebruari keskpaigaks oleksin võinud isegi juba tagasi tööle minna ja hakata uuesti ratsutama, kuid ohoo! mis välja tuli. Nimelt olen ma tasakaalustamas Eestimaa iivet ja olen lapseootel. Nüüd peavad hobused küll mõnda aega ootama ja kui aus olla, siis ega enam ei tõmbagi meeletult nende poole. Olen nüüdseks mõned korrad käinud trenni andmas ühes teises tallis ja ilmselt ikka lähen ka edaspidi, kuid esmakohtumine hobustega oli ikka nii õõvastav. Kohe päris kartsin neid. Ainukesena ei kartnud shetlandi poni Kessut, kuid hiljem tuli välja, et tema pidi kõige suurem hammustaja olema. Niisiis hakkasin teda kah kartma. Rasedana kardan nii hirmsasti, et nad jooksevad minust üle või virutavad mulle kabjaga kõhtu. Ma tean, et nad tegelikult ei tee ju midagi, aga mul on alateadvuses meeletu hirm sees, käe võtab värisema kohe. Edasi rahunesin nagu maha, julgesin isegi puhastada, lakkasid kammida ja ka saduldada.
Juuli alguses hakkab jooksma raseduse seitsmes kuu ja tähtaeg on olnud varieeruv (sept lõpp- okt algus) aga esialgsete ultrahelide kohaselt (mida mulle kokku juba kuus on tehtud) on tulemas väike plikatirts, just nagu me oodanud oleme :) Päris täppi läheb ka see, et tüdruk viib kogu naise ilu.. True that is, mul on vahel kahju lausa peeglisse vaadata. Näonahk on ikka nii õhtul omadega, ei aita ükski kreem mu jubedate laikude ja vinnide vastu. Eks ootan, millal maha saan ja millal uuesti saan end liigutama hakata, hetkel riskirase ja nii mõnedki asjad keelatud. Raseduse alguses võtsin 8kg alla puhtalt oksendamise tõttu (ja muidugi mängib rolli ka tervislik toitumine ja alkoholist loobumine), kuid viimase pooleteise kuuga on see nagu kõik tagasi tulnud :D Tegelikult selle tõttu, et mu mees oli pikalt kodus (1.5 kuud) ja tema on kõiges süüdi. Tema ütleb, et juurikad on jänestele ja ega ta eriti muud süüa ei soovi, kui rämpsu, makarone ja liha :D Proovi siis midagi meelepärast talle 1-2x päevas süüa teha.
Mu kõige suuremaks komistuskiviks on magusad karastusjoogid ja üsna raske on neist loobuda, kui mees neid koguaeg koju tassib selletõttu, et vett ta ei joo ja jala ei käi. Nüüd meha jälle välismaal mõnda aega ja ehk õnnestub uuesti hakata viisakalt toituma. Täna oli esimene päev ja võin vägagi rahule jääda, hävitasin küll natuke magusaid jogurteid ja kondetspiima külmikust, kuid kuna ma need täna ära sõin, siis lähen homme vähem paksuks :D ja samuti NOTE TO MYSELF: ära söö külmikus 2 nädalat vedelenud kaalikaviile. Ma saan aru, et nad olid päris värsked ja vägagi maitsvad ning nende söömisele järgnenud täielik sooltepuhastus on hea figuurile, kuid see ei kaalu üle jubedat kõhuvalu, mis nende söömisega hiljem kaasnes.
Üritan nüüdsest ka uuesti end jalutamislainele sätestada ja hakata ujumas käima. Natuke raske on sellega, sest mu boobid olid ennem nagunii C-D korv, nüüd on nad E ja minumeelest lähevad nad järjest suuremaks. Et kui ühesõnaga keegi teab, kust saaks 80E või F suurus bikiine, siis oleksin ostja :D Vanasti olin 75C, päris mark kohe. Keha hoiab mul vett ka kinni koguaeg, on täiesti tavaline, et ma võtan kahe päevaga 4 kg juurde (ka siis, kui toitun mõistlikult) ja see läheb mõned päevad hiljem 3-4 tunniga tagasi maha (vetsus pissimise näol siis). Kui mul need paisepäevad on, siis ma olen ikka jõhker hamster. Mu randmed ja pahkluud paistetavad jubedalt üles, samuti ka nägu. Hommikuti tihtipeale ei paista nina põsesarnade vahelt väljagi, lõuaalla on ka jõhker paun tekkinud :D Ühesõnaga minu rasedus ei ole olnud siiani just kõige meeldivam, seda enam, et esimesed 5 kuud oksendasin päevad läbi, nüüd oksendan natuke vähem, kuid siiski pole see lõppenud, hommikusöögi ikka viskab veel välja vahest, kuid üldjoontes enamus püsib nüüd sees.
Beebi märtsikuus
Beebi maikuus
Ma pidin millestki veel rääkima, aga olin just üle 20min telefoni otsas ja seega on meelest läinud. Kui mu elus miskit põnevat peaks toimuma, eks siis kirjutan, kui meelde tuleb :)
Seniks kõigile vägevaid edasiminekuid hobustemaailmas! :)
