Tuesday, December 20, 2011

Kodulooma(de) pidaja Orsella

Kui käisime Pinkul õmblusi välja võtmas, siis ostsin Orsellale ussirohu, mille eile lõuna ajal sisse andsin. Viimati sai ta oktoobri kuus ning siis väljutas ta ühe pika halli koduloomakese. Meil sai jutt räägitud, et mina pean teda (Orsellat) üleval heameelega, aga mitte tema koduloomasid. Neid ei ole lepingus ettenähtud. Igatahes Orsella on kiiremas korras hakanud alla võtma ja otsustasin talle teha kiire kuuri uuesti. Tuleb välja, et ma olen ta koduloomasid toitnud oma kallite Pavo söötadega ja Orsu ise neist midagi saanud põhimõtteliselt polegi. Hommikul oli üks suur volask ta junni sees ning peale seda, kui ta boks puhtaks tehti, väljutas ta uue volaski. Kui trenni läksin ja traavis maneesi poole sõitsin (kiire oli), tundsin, et ta kakib. Ma ei pannud tähelegi, sest olen õpetanud teda alati hoopealt kõike tegema :-D Tegin kiire kannaka ja mis ma leidsin, terve 20 meetrit oli usse täis. Ebareaalne, mitte ühelgi minu hobusel (pean silmas Landot, Sildomist ja Orsellat) pole nii palju usse olnud, täiesti hirmutav mu jaoks. Ok, ma pole päris kindel, kas andsin viimati ussirohtu oktoobri alguses või lõpus, aga siiski. Nüüdsest tegin plaani, et iga 6-8 nädala tagant tuleb talle teha ussirohu kuur (sest ta koplis olles sööb endale igast asju sisse, sh. mulda ??? ja joob porist ja teiste virtsast vett justkui tal poleks endal automaat jootjat puhta veega olemaski). Pole kasu sellest, et ma söödan teda räigelt üles ja selle asemel, et Orsella kosuks, kosuvad tema koduloomad. Ma pidasin Orsellale maha küll pika loengu, et tal pole lubatud pidada ühtegi kodulooma aga eks näis, kas ta võtab mind kuulda või ei :-D
Järsku tal nende madude pärast oligi kõht lahti... nüüd ka shidishid lippab.

Sunday, December 18, 2011

Võistlustest

Päris äge, ma jõudsingi võistlema! Ei tulnudki midagi vahele, nagu kaks viimast korda. Üldiselt kõik sujus väga hästi ja probleemide vabalt. Kuna ma olin ise võistluse korraldaja, siis selle aasta tööga sain väga rahule jääda. Olen tegelikult aastaid juba korraldanud jõuluvõistlust meie oma tallis, aga see aasta oli väga palju starte ja ajastus oli täpipealt nii, nagu olin kirja pannud eelmine õhtu startide põhjal. Uskumatu ikka, kõik soojenduse algused, lõpud, parkuuride läbimised olid õigetel aegadel :-D Kindlasti oli selle aasta suureks tõmbenumbriks ja startide suurendajaks koolisõit. Skeemid oli minu enda välja mõeldud ja väga lihtsad. Sobisid nii algajaile kui edasijõudnule. Platsil oli meeskond alati olemas TS ajal, siin tahan väga tänada Tiinat, Kadi, Drudi ja Laurat! Esimesed abilised, kes platsi pealt kohe jooksu ei pannud, kui natuke igav või külm hakkab. Veel tänaks Maariot, kes aitas aega võtta ning vedas mulle toolid ja lauad maneeži ning üleüldse sõidutas mind pidevalt talli ja maneeži vahet. Samuti ka oma mampsi, kes oli abikohtunik.
Eelmise aastaga võrreldes olid võistlused nagu öö ja päev. Sellel aastal oli tegu juba nagu päris võistlusega (muidugi see aasta otsustasime mitte teha ka kostüümiratsutamist vaid anda lastele edasi üks reaalne võistluskogemus võistlusriietes) ning korraldus sujus kuidagi hulka paremini.
Starte oli neljakümne lähedale, koolisõidust võeti isegi rohkem osa. Koolisõidu kohtunikuks oli Kirsika Neimla (väliskohtunik, kas pole tore :-) ), mina olin sekretär, kes kõik üles kirjutas. Algselt pidime mõlemad hindama, aga kuna ma ei tulnud kohe selle peale, et igale ratsanikule on kahe kohtunikuga vaja kahte hinnetelehte, siis printisin iga ratsaniku jaoks välja vaid ühe.. Irw.. ja ma ennem siin rääkisin heast korraldusest, irw. Tegelikult see oligi parim otsus, et mina kirjutan üles ja Kirsika dikteerib, sest ma ei oleks olnud objektiivne hindamise suhtes. Ma oleks seal kõigile kümneid pannud :-)) Kõik laabus hästi.
Alustasime kadrilliga.. See pidi avama võisluspäeva kuid ei läinud kõige paremini. Lafette tegi korralikult nalja seierite ajal ning Promill hakkab ühtäkki hobuseid kartma ja pistis valepidi jooksu jne.. :-D Orsella vaatas Lakmeed (oma paarilist) nagu näeks teda esimest korda. Jõllitas kael kumeras ja silmad punnis. Ei tea, mis värk neil oli :-) Üldiselt sujus enamvähem, eelmine õhtu trennis oli aga hulga parem. Edasi toimusid juba võistlused alates kella kaheteistkümnest.
Mina sõitsin 110cm, andsin kohtunikupuldi üle Gertrudile. Soojendus oli juba jama... Ei saanud kuidagi tõketele pihta ja hobune oli uimps ja ennem tõket leekis nagu ka pärast tõket. Treeningutes on viimasel ajal just vastupidi olnud, olen suutnud ennast kontrollida ja oma hobust. Trennis on hobune selline arg ja mitte just kõige püüdlikum (tavaliselt) aga võistlustel on meie mõlemaga asi täpselt risti vastupidi. Hobune teeb meeletult head tööd, hüppab nii, et mul raske seljas püsida ja ei karda ühtegi asja. Mina, vastupidiselt hobusele, kardan aga kõike :-D Ma jäin kaheksast hüppest kahel või kolmel maha (mitte küll niiiiii meeletult palju, aga üsna palju siiski) ning ma ei tee seda tavaliselt kunagi. Ma olen ALATI koduvõistlustel nii närvis, ei jaga enam mingit matsu välja. Kusjuures alateadlikult olen närvis, sest väljapool kodu on mul kõhus selline õõnes tunne, aga stardiajal lähen kõik ilusasti ja probleemide vabalt, nagu trennis. Oma kodus on kõht küll korras (:-D), aga alateadvuses närvitsen üle. PS: SEE EI KEHTI KOOLISÕIDU KOHTA, siis ei ole ma kunagi närvis, isegi mitte alateadvuselt. Igatahes mu hobune oli parim ja tegi terve töö mu eest ära, jälle! Tulemuseks 0KP ja I koht, kusjuures Orsella oli kõige noorem hobune võistluses vastaseks paar 11a looma ja ka teisi. Mina jäin Orsuga igathes rohkem kui rahule, ta oli tõeliselt tubli.










Tglt on kohutav, kui väikesed tõkked Orsella all välja näevad ja kui suur ta pa välja paistab, kui seda okserit hüppasime :-D Aga pildistaja ka 185cm pikk, niiet mis teha :-)

Praegu aga lähen Pinkuga arsti juurde õmbluseid välja võtma ja siis talli! Tsau praeguseks!

Wednesday, December 14, 2011

Hei taas. Mul on natuke parem juba. Tegin just Pinkukesele viimase antibiootikumi süsti (eile hommikul viimase valuvaigisti) ja haav on kena ja õmblused ei ole rebenenud (ptüiptüiptüi), emaspäeval võtame niidid välja. Koolis laabus hästi, sain kõik hinded viied. Homme on mingi jõulumaitse müümine, teen oma legendaarseid muffineid (pärast panen pildi ka, need on vaid Maario arvutis, ta võiks saata mulle need). Maariost rääkides leppisime me ilusasti ära, küll ei ela enam koos ja see nagu on superlahendus.Praegu nii rahul. Ainuke jama on see, et mu ammune tuttav lõpetas oma elupäevad, mis on väga kole. Selline väga imelik tunne on. Jama ka see, et olen endiselt räigelt haige. aga see selleks.
Sõitsin Orsellaga esmaspäeval, mul oli 20min aega grupitrenni alguseni, seega tgein kiiresti ja plaanidekohaselt hüppasingi parkuuri läbi. Hobune oli mega hea lihtsalt, aga seda paraku ainult hüpete poole pealt. Muidu leekis lihtsalt alt minema, trenni jooksul äkki ei tulnud kordagi ratsmesse, aga ma üritan sellistele asjadele mitte rõhku panna, kui halb päev on :-D Alustasin küll pika ja lõdva külgratsmega, aga see ei aidanud (kuna oli nii lõdvalt) ja ei hakanud teda pookima ka sellega. Viimase raja hüppas maru hästi ja ei leekinud ka, seega kiitsin oma tupsut ja lõpetasin. Rada oli 110cm kõrge ja väga raske. Rasked päärded jne. Süsteem nurgast välja ntx, üks fulee vaid sirgelt, siis kohe peale süsteemi teist pöördesse ja 3 fuleed lattaed teise nurka. Väga raske oli, kui ära unustasid, läks untsu. Maha midagi ei ajanud, ise jukerdasin nats seal aint. Jäin väga rahule temaga.
Järgmine päev oli ka nö. hüppetrenn. Tegin galopikavalette, normaalne vahe talle oli vist 5 fuleed. Samas suutsin sõita ka nii, et tulin ka seitsme ja kolmega. Umbe hea harjutus, ausalt, soovitan kõigile! Alustasin 3 fuleega, siis nelja, siis viie, siis kuue, siis seitsmega. Seitsmega Orsella lihtsalt nagu hüples kohapeal, superlux. St ta nagu kiikus. Vanasti läks sassi ja jäi kohe traavile, nüüd mitte mingit jamamist, koguaeg ühtlane. Õpetab hästi ennast kandma ja säilitama tempot. Sealjuures kordagi ei läinud pingesse, üle ratsme ega midagi. Miks ma nii palju räägin siin ja kaeblen seda ratsmesse saamise värki, siis Orsellaga nats jama lugu. Ta on nii pagana suur ja nii laia madala fuleega, et temaga on üsna võimatu PUHTALT hüpata, kui ta jookseb omamoodi. Tehtud proovitud, ükski tõke ei jäänud püsima. Kui ta on ümar ja "koondatud" (ma ei taha seda sõna kasutada, ta nii noor, ta nagunii ei tee seda veel ja pole vajagi) no kuidas ma ütlen. No kui ta on ümar, elastne ja aktiivne, ei ole üle ratsme :-D siis hüppab ideaalselt. ei riputa oma kosse kusagile, ei pane kõhukat ja töötab üles end turjast, mitte ei tõsta vaid jalgu natsa kõrgemale. Seda on raske mul seletada. Seda stabiilsust harjutan selleks, et ta oleks koguaeg ühtlane ja lihtsam oleks tõkkele peale sõita. Ta kipub end enne tõket pingesse ajama (kael püsti ja leekima tõkke poole) ja tõenäoliselt kõrgematel tõketel hakab korralikult sisse panema neisse. Seda pole vaja. Ja on hea, kui sul on hobune, kes on lihtne nö. näpuotsas sõita hobune :-) Veel hüppasin ühte lattaeda millele panin kolmnurga peale ja traai abilati ette. Ilusasti tuli, vahepeal vajus sisse ära peale tõket (diogonaali peal vastu seina hüpata oli) aga see oli sp, et tahtsin kangesti, et ta maanduks kohe õigesse jalga. See selleks. Üritasin sõita siis kontragaloppi ka, kuna meil järgmine aasta L skeemid plaanis (kui olemas veel see võimalus meil koos sporti teha). Suht naljakas lugu sellega, Tegin nagu ühes L skeemis, et paremast jalast galopp ja nurgas 10m pool volt ja kontragalopis E'sse. Tegi selle ilusasti ära. Hiljem proovisin ka terve kurvi läbi sõita kontragalopis. Paine kõik oli õige, aga igakord vahetas jala endal õigeks. Mis on naljakas, siis see, et kui ma teen temaga jalavahetusi diogonaalil, siis nagu ikka, asetan tasakaalu ümber, võtan uue painde ja tõstan, siis hobune ei tee väljagi, sõidab terve ringi kontragalopis, ei vaheta oma jalga. Aga nagu kontragaloppi soovin, vahetab kõik oma jalad ideaalselt ära :-D Üsna funny loomake. Samas ma olen talle jalavahetusi nüüd vaid 3x õpetanud aga tundub, et hakkab aru saama. Alguses ei jaganud ööd ega mütsi, aga siis oli ta ka veits toores nende jaoks. No ma ei tea, ma usun, et läheb paremaks. Teeme aga trenni edasi ja vaatab mis saab. Loodusepoolt talle paraku head tasakaalu antud ei ole, ta on ikka väga kohmakas ning koplis joostes heal juhul vahetab vaid esijalad ära ja ülejäänud aja jookseb risteldes ringi ja tal on selest täiesti savi. No mis seal ikka :-)

Täna sõitsin hommikul kokku 6 hobust.
Alustasin Triitsu ja Promilliga. Triits oli paharett ja pidin temaga natuke karmimaid meetodeid kasutama, kuna ta taob tagant üles pidevalt ühe trennilapsega. Alguses arvasin, et ta on lihtsalt lõbus ja ilmselt ongi, aga no trennilõpus peale parkuuri hüppamist pisikesega ikka laob üles. Mul lõi täpselt ühe korra tagant üles, sai ühe korra vitsa (MA EI OLE UHKE SELLE ÜLE), ja lõpetas täielikult ära. Sadulas ei saa asi olla, olen sellega temaga pidevalt sõitnud ja pole kunagi viga olnud, peale seda, kui gruppi läks on võibolla lihtsalt hakanud lapsi ära kasutama. No ma ei tea, ülejäänud trenn oli tibintobin. Promill oli nagu Promill ikka, samasugune armsake. Lüübekuga sõitsin ka natuke, kuna tal oli ka vist paha päev :-D Kadi sõidab temaga vahest ja on täiesti superlux, siis täna ei soovinud olla just kõige parem ja proovisin ise. Tükk aega maadlesin. Lõpuks saime hakkama kah kuidagi, aga ikkagi.. ei olnud ei liha ega kala.
Edasi tuli Orsella, Viki ja Orhi, nad kõik olid parajad hullud seega lasime lahtiselt maneesi jooksma. Tükk aega jooksid, Orsella hüppas üksinda pidevalt :-D Orhile jäi ka üks 50cm okser ette, sellest hüppas üle nagu 150 :-D päris koom oli. nagu konn. Orsella juures panin tähele, et peale seda, kui oli oma perutamised ära teinud, siis jooksis väga säästlikult ja rahulikult. Tegi endale ise trenni, jooksis ratsmes ja puha :-D (mul oli ainult ratsmed jaluste taga lõdvalt pandud). Trenn temaga oli täna tõesti hea, üle pika aja oli nii hea sõita. Ja kõik tänu eilsele lati harjutusele.Viki oli ka täna parem, oli rahulik ja sain temaga isegi seljas talli jalutada :-D SEe on nagu räme edasiminek, ausalt ka! Ta on jumala pöörane vahest. ntx jalutan temaga sammu pika ratsmega ja äkki paneb täie galopiga jooksma ja jääb üli kiirelt seisma, et ma pm üle kaela ikka kukuks. Sp tal ongi uus nimi: tricky das little viki või siis lihtsalt trickyviki. Orhideest ma ausalt ei räägi, küsige Kadilt, tema teab kõige paremini :-D Ausalt, seda hobust tuleb hakata välja rentima inimestele, kes tahavad kaalus alla võtta. Teda tuleb siis nii räigelt edasi ajada, et hirmuuuus kohe, peale trenni oled läbimärg ta seljas. Ja ta on nii uimps koguaeg. ta isegi sööb aeglasti. Surud säärega, ei saa aru, annad kannaga, ei saa aru, annad räige maoka talle kannaga, siis läheb 5sek mööda ja alles siis mõistab, aaa traav! ja siis kolme sammu pärast lihtsalt sureb välja. Ta ei tee oma boksis ka midagi. Ta lihtsalt kas magab või sööb (seda ka silmad kinni). Kõige hullem on see, et ta ema on samasugune ja kõik tema õed/vennad kah. Hirmus. :-D Orsella 75% täisõde, aga nagu öö ja päev (välimus aint väga sarnane, orhi veits ümarama kondiga, orsu kandiline rohkem). Ühesõnaga tegus hommikupoolik ja muud midagi polegi öelda.
NV võistlused meil, 110cm proovime :-)
Kirjutamiseni,
Rinzu


sain muffude pildi ka:

Thursday, December 8, 2011

Liiga palju pingeid!

Täiesti haige lihtsalt. Kui keegi on sind s*taga tabanud, siis seda haise küljest kergelt ei saa.
Läksin just oma kauaegsest elukaaslaselt lahku, mu kõige kallim jänes on hetkel operatsioonil, mu finantsiline seis on väga kehv, ma pean selles faking koolis käima pidevalt ning viimane koht, kuhu täna minna tahan, on tall, aga ma pean sinna minema, sest ma pean natuke tööd tegema.

Ma tahaks lihtsalt karjuda! Ma ausalt enam ei jõua..

Monday, December 5, 2011

tere jälle!

Pole mõnda aega kirjutanud.. Ja hetkel eriti pikemalt kirjutama ka ei hakka, kuna ma teen hetkel endale maniküüri ja ei saa ju ometi klaviatuur lasta rikkuda oma ilusaid küünekesi :-D
Kiirelt. Võistlema ei läinud ei Sassi Tallu ega Heimtali. Hobune vahepeal olnud väga hea ja väga halb. Nüüd loodetavasti läheb jälle paremaks, annab süüdet nagu vahepeal. Ühesõnaga ta on mul ennast nii kenaks ja priskeks söönud (heinakas pole ka enam ni suur, aga tõsine lihamärgi on), et pepu peale hakkab kergelt juba vagu tulema :-D No üks auguke juba on. Trennis miskipärast kõht koguaeg nagu lahti. Boksis nagu ka, aga ainult see "häda lõpp". Iz not nice teda sealt intiimpiirkonnast beebilappidega koguaeg puhastada. Peaks saama piisavalt head süüa, et kõht ei oleks lahti, seega ma ei saa aru. Saab Pavo Mashi vähemalt 4 korda nädalas, Pavo Kruidenmelange müsli, Pavo gold graanul, beetfort peet, mineraalid, soolakivi, kaer.
Ma ei taha uskuda, et tal mingi minerali puudus, no ei taha! Aga mudamülkas ta kraabib koplis ja midagi nagu sealt vitsutab endale sisse. SEe sai talle täna hommikul saatuslikuks. Nimelt olid Orsellal hommikul liivatiirud (tõenäoliselt liiva söömisest). Ma olin eriti jobu ja vaatasin, et oh nii armas, tudub boksis! ei pannud mind üldse tähele ka. Kobisin ta boksi ja tegin hullusid pilte seal temast ja minust oma mobiiliga. Koguaeg aga nuusutab oma kõhtu ja venitas kaela pikaks. Patsutasin teda siis pikalt ja mõtlesin, et kahtlaselt rahulik on, tavaliselt selle aja peale on end ammu püsti ajanud ja sööki hakanud nõudma.  Viskas end hoopis päris lösakile, niiet pea oli ikka, kus siis mujal, kui enda junnide sees! Ükshetk hakkas täiega nihelema ja ajas end püsti. Ma, loll, mõtlesin, et ringutab: ajas tagujalad võimalikult taha, esijalad võimalikult ette ja viskas pea täiega kõrgele kuklasse. Kui tegevus iga 30sek tagant kordus, hakkasin kahtlustama. Jätsin ta korraks ükski ja jälgisin teda eemalt. Jälle viskas end pikali ja kukkus oma kõtut nuusutama. Ajas end kohe uuetsi püsti kui tulin, seega kuulasin ta kõhtu (tegevus oli suht minimaalne) ja helistasin kohe vetile ja rääkisin sümptomitest. Vastus oli kiire, et liivatiirud ja et annaks talle finadyne't ja jalutaks. Mingine max 10min sain jalutada (korde peal, laisk olen jah) ja kukkus täiega galoppi jooksma ja perutama. Ennem seda pidi teda põhimõtteliselt tagant piitsaga ajama ja eest toiduga meelitama :-DD Igatahes ma ei saanud teda rohkem jalutada, kuna ta muutus käsitlematuks :-D Sidusin ta boksi paariks tunniks kinni käies teda aegajalt kontrollimas. Kõht müdises hoogsasti ja marutige oli, et ma talle süüa ei andnud. Ühesõnaga saime asja kontrolli alla. Loodame, et edaspidi enam mulda sisse ei söö liivakoplis.

17.12 on meil võistlus oma kodus, sõidame 110cm. peaks hakkama siis harjutama ka selleks :-D Tegelt ma mingine nädal v kaks tagasi hüppasin temaga. 100cm rada (koosnes jälle vist vaid viiest tõkkest :-DDD) ühe korra ja sis 110cm (selle tegin pikemalt, no 7 tõket oli kindlasti :-D). üsna oki oli, aga päeva tipphetk oli meil 120cm nurgast välja okser. Nii tubli oli, ei ajanud kordagi maha ja hüppas üsna kenakese varuga :-)) Laius oli ka vastav kõrgusele (ehk ei olnud 50cm lai okser) ja jäin temaga niiii rahule, et ta minusugust jahukotti järgi veab! Mul video peal ka see, ehk kunagi laadin ülesse.

Vahepeal olin väga haige, alles eelmise nädalal reedel oli mul 39.1 palavik. Korralik nohu ja räme väsimus, aga ehk saan hakkama. Koolitööd on ka hästi, eelmine nädal oli mul vaja kahe päevaga sooritada 7 KT'd, see nädal 8 arvestust. Loodetavasti jõuan ja saan asjaga ühele poole.

Homsest hakkan grupi hobuseid ja ponisid üle sõitma. Nii kehvasti käituvad viimasel ajal. Üks neist täna kasutas väikest Elisabethi nii ära, et pidin ise selga istuma ja ega siis minulegi pähe istumata saanud jääda. Kohe proovis järgi (ennem tõket tõmbab pea täiega alla ja jookseb lihtsalt mööda), aga siis ma sosistasin talle hobulausuja sõnu ja ta hüppas kõigest üle ilma kõrvale põiklemata. Peale 5min lasin Elisabethi uuesti selga ja hobune hüppas üsna rõõmsalt (vähemalt mulle tundus :-D), sest tõenöoliselt meeldib talle väike armas KERGE Elisabeth poole rohkem, kui mina :-D Igatahes ei istunud kordagi pähe enam ja ei kasutanud kedagi ära. Igatahes mulle see väike poni väga meeldis (Elkega siis tegemist) ja ootan juba teiste uut tümitamist :-D Enamuste probleem on nurkades sisse vajumine ja keskele niisama seisma kulgemine ning ega keegi enam galopile tõstest ka aru ei saa. Paar korda trenni ja loodan, et käivad nagu uued :-) Aga need hobused mind kartma ei pea, peale trenni annan ma oma suksudele tänutäheks alati midagi väga maitsvat süüa :-)

Avastades, et mu küünelakk on kuivanud nii pika kirjutise peale, siis teen ruttu maalingud peale, õpin edasi oma vene keelt ja lähen magama ära.

Järgmise korrani!

Wednesday, November 9, 2011

Lihtsalt kohutav..

Avastasin järsku, et see laupäev peaks võistlema minema koolisõitu. Kirjutasin hommikul endal skeemid paberile (mul printer ei tööta). Õppisin teel talli 2 skeemi pähe, aga hobune oli kohutav täna... viskas end püsti koguaeg ja no ratsmes püsimisest ei tasu rääkidagi. Alguses kihutas üksi maneesis ringi, nii energiat täis oli. Ega midagi ilusat see trenn ei olnud, ehk homme parem. Aga laupäevane võistlema minek pole ka kindel, sest Drud võib-olla hüppab alt ära.. Siis ei saa meie ka minna. Aga mis seal ikka. läheb nii kuidas läheb. Kurb muidugi, kui ei saaks minna :-(

Sunday, November 6, 2011

Üks asi ununes..

Hickstead.. The greatest world has ever seen!

Sellistel kurbadel aegadel meeldib kuulata järgmisi lugusid:
http://www.youtube.com/watch?v=HtNS1afUOnE&ob=av2e

ja

http://www.youtube.com/watch?v=YXIHXQjbtl8&ob=av2n


RIP.

Tere.

Kas olete tähele pannud, kui tihti ma kirjutama olen hakanud? Tubli mina.

Nädala alguses olid halvad uudised.... Orsellal kõik 4 jalga paksud kui puupakud.. Peale liigutamist läks maha ja otsustasin sõita teda siis nats. Peale sõitu kõik paiste maas. Ööseks vatnikud + pinded peale. Hommikul peale vatnike eemaldamist jalad jälle paistes. Uuesti jalutama + sõitma. Ööseks vatnikud peale. Kolmapäeva hommikuks sama jant, kuid seekord olid paistes vaid tagumised jalad. Jalutamine + sõitmine, vatnikud + pinded. Neljapäev pidi tal olema vaba päev, panin koplisse ta oma paistes tagujalgadega aga peale ta ära toomist olid need endiselt paksud. Otsustasin kordetada teda pessoaga. Ai pagan kui hea ta oli! Paiste läinud ning jälle sai vatnikud + pinded. Reedel oli paiste õrnem ja tegin kiire trenni, üsna oki oli. Kui ta end kuklast lõdvestab ja kaela allapoole viib, siis on super, mõnus ja lõdvestunud. Nagu ta enda kaela pingesse ajab, siis on kõik peppus. Laupäeval oli Kadri trenn ja selle nädala ainuke ja viimane hüppetrenn. Kadri vaatis Orsella kergelt paistes tagujalad üle ja ütles ohoo, teil on põhuboksid! Jah, eelmine laupäev sai Orsella peale trenni põhuboksi ja pühapäev mind ei olnud. Kadri küsis, et kui tihti tal hommikuti boks põhust tühi on, ma vastasin, et iga päev :-D Käskis mitte muretseda ning mainis, et see tavaline proteiini üleküllus. Õnneks ta nüüd juba sööb kõvasti vähem endale põhku sisse. Igatahes halvad uudised osutusid trennis üsna heaks. Tänu ta meeletule proteiini õgimisele oli ta esimest korda trennis ELUS! Noh, elav! Lausa lusti ja nalja täis oli. Taguots käis pidevalt õhku ja niutsus ja kargas ringi. Nii hea vahelduseks sõita temaga, kui ta tegelikult ka tahab midagi teha ja seda veel rõõmsalt. Vanasti tegi ja õppis umbes niimoodi "ah et ok, teen selle asja ruttu ära, siis saan boksi sööma". Igatahes üks litter vastu taevast oli ikka väga kõrgel. Drudi hobune ehmus ja Orsella, kes tema ees galopeeris, lõi tagant niiiii suure litri üles, et ma pidin alla käima korralikult. rippusin ta kaela otsas ja see perutas muudkui edasi :-D Ei, sellise hobusega on ägedam sõita. Hüpete poolest sedasi, et hüppas üle ootuste hästi ja oli väga elav. Liiga elav lausa, sest peale tõkkeid pani jooksu pidevalt. Ta pole varem alt ära jooksnud. Lõpuks saime juba paremaks ka peale Kadri antud õpetusi. Hüppasime 120cm, mis tundus tegelt ka nagu 100cm... Väga hästi hüppas, ei näppinud üldse midagi (see tema puhul üsna huvitav :-D).
Ühesõnaga lahkusin tallist hea meelega, et need paistes jalad ei ole hullu miskit (aa, ennem unustasin öelda, et mul oli teistel hobustel ka pakud all) ja et mu hobune on ALIVE!! :-)

Nädalavahetusel pidasime Maario sünnipäeva.. Reede õhtul algas ja praegu alles veel kestab (põhapäeva õhtu, kell on 21.07).

Ja Orsellal on kõik toidud hetkel otsas- üheaegselt. Niiet tuleb osta talle Pavo Mash, Pavo Gold, Pavo Melange ja Beetfort peeti ka (euro märgid jooksevad silmade ees miinustesse).

Aga kirjutamiseni praegu!

Sunday, October 30, 2011

Näe, mis mina leidsin :-D See on mu selle aasta ainuke ERL võistlus. Olen 32 kohal oma üheksa punktiga :-D

Kadri trenn

Läks päris hästi, hüpete osa oli parem kui ratsastus. Hullult siples ja käänles, lisaks oli väga kange ja jooksis pea laes. Samas.. Me sõidame muidu ju ainult üksi maneežis, aga trenni ajal oli 4 hobust ju lisaks. Aga süüa ta ka palju saanud, ehk eputas sellepärast. Igatahes on ta väga kena ja volüümikas, tagumik on ikka korralikult paisunud (loe: mõnus, ilus ja lihaseline, kondid ei turrita). Hüppasime ainult ühte rida, hiljem tehti see kolmeseks (ette sisse-välja, 2 fuleed ja okser), oli selline hästi kiirete esijalgadega :-D Muud ei oskagi lisada. Trenni lõpuks oli väsinum, siis oli lihtsam sõita (tegime veel lati harjutusi), oli väga hea nende peal 8ikka sama kahe latiga fuleedega mängimine).  Aga jällegi, mis mulle on varem öeldud.. Oskab liiga palju nii noore hobuse kohta. On olemas hobuseid, häid hobuseid, kes õpivad asju lennult. Aga kui nad on kiired õppijad, siis neid ei tohiks pidevalt tagant sundida veel rohkem uusi asju tegema ja õppima. Ta peaks saama oma viimaseid aastaid nautida lapsena. Ühesõnaga tuleb paus minul ja Orsellal uute asjade õppimisel kuni järgneva aastani. Senikaua teeme aga seda, mida siinani oskame ja see on ka kõik. Väike plaan oleks minna Sassi talli võistlema koolisõitu (karikasarjana) aga see on veel väga suure küsimärgi all. Algselt oleks lausa teha nii, et läheks kaheks päevaks: laupäev koolisõit, pühapäev takistussõit. Takistussõit on aga paraku nii madal, et pole väga mõtet taandareneda. Kuni 80cm kõik sõidud, seega pole nagu mõtet, kui ta koguaeg 100cm sõitnud. Järgmine aasta juba kindlasti 110cm. Aga see selleks.
Pügasin ta eelmine õhtu ära, terve igaviku raseerisin teda. Jumala hästi lubas seda teha (isegi terve näo jne).. kuni ta oli üleni pügatud ja esimene vasak jalg oli veel teha (ainult randme koht) ja oh sa püha müristus, päris lubas seda katsuda :-D Mina ei tea, mis tal juhtus, üsna hulluks läks. Kukkus hüplema ja end pikali viskama :-D Hiljem kaenlaalusttehes lõikasin talle mitu korda sisse tema hüplemise pärast... Mitte midagi hullu, vaid kerge marrastus. Igatahes mokapööraga sai paraku see viimane jalg öösel tehtud (kell oli liiga palju mängimiseks ning oli reede õhtu, mõelge ise). Igatahes tulemus tuli üsna ok, veidi triibuline on osade kohtade pealt (pean nats üle tegema) aga mitte midagi hullu. Ta jälle selline armas maasikavärvi! Katsudes nagu see pehme ja üliõhukese kattega vaip või diivaniriie :-D Meil on samasuguse kattega diivan, btw, nagu tema nägu ja kael katsudes on :-D Hästi armsad täpid on tema roosa naha peal. Ja hihi! Tal olid ennem mõnusad pirakad dollarid pepu ja keha peal. Mõtlesin, et pügades neid enam ju näha ei jää, aga need on tal ka pügatuna täiesti näha, njummi! Aga kõike hullem on aga see, et ta talvetekk on talle aastaga liiga lühikeseks jäänud.. Varem oli paras.. Suht jube.  Aga rohkem midagi.. Pildid:







Nägesh.

Monday, October 24, 2011

Orsellake on tilluke, kuid ta on armas minuleee..

Tegelikult ma alustaks ennem teistest hobustest, sest olen ammu tahtnud oma kahest uuest hobusest kirjutada!
Number 1: Orhidee. Orsella 75% täisõde. Saduldatud nüüd sügisel, suvel lihtsalt ei tahtnud temaga tegemist teha ja ega nüüd ka väga ei ole temast vaimustuses. Ta võitis eelmine aasta tori tõugu märade näitused finaalis (nii TB kui parim mära 2010), siis oli juba teada, et ta jääb minule sõita. Aga oi pagan, ma nean seda päeva kui ma olin nii kindel oma otuses, et just mina pean ta endale ratsastada saama. Temaga on lugu lihtsalt kohutav... Ta on KÕIGE iseloomutum hobune, keda ma olen eales oma elus näinud (ja uskuge, ma olen oma elus hobuseid juba üksjagu näinud). Ta ei võõrista midagi ja lubab endaga kõike teha, tõkkeid ei karda ja hääli ka mitte. Tundub nii muretu? See hobune enamus aega seisab ühe koha peal. Ta ei liiguta ennast ei boksis, ei koplis ega sõites. Ta ainult sööb ja magab. Ta lösutab üle oma boksi ukse ja vahib lihtsalt tühja ja jällegi- magab. Ma võin teda taguda, meelitada porgandiga- ta lihtsalt ei tee välja millestki. Seega küsimus suurele ringile: kuidas hobusele iseloomu tekitada? :-D Sõites ka magab ainult. Kordel ka magab. Ma olen peale kolme minutit jooksmisest ja tema taga ajamisest nii väsinud, et mul endal kukub kops kokku. Tegelikult ühe korra ma sain temaga normaalselt ka sõita. Ma panin kannused peale, siis ta lippas küll jumala toredalt ja ma isegi ei kasutanud kannust. Kui peale kolme minutilist kasutamist ära võtsin (SEST VAID KOLME AASTASEGA TEGELIKULT EI TOHI KANNUSEGA SÕITA!!), siis 2 ringi oli jumala normaalne ja peale seda oli vana hea Orhidee omas mullis tagasi. Ausalt, ta on nii hirmus. Sadul ja muu varustus kõik sobib. Aa tegelikult ma nägin teda ühe korra koplis perutamas koos Orsella ja Vikiga, aga ma olin teda selleks ajaks 2 nädalat suhkrupeedi ja müslidega toitnud ka. Ma lihtsalt loodan, et tal läheb see üle.
PS: tal on surnu silmad ka.





Ja siis on mul Viki! Kolme aastane eesti tõugu mära. Täielik vastand Orhile. Kui ma saaks pool energiat ära anda tema omast Orhile, oleks mul 2 kõige paremat hobust (no Orsella energia oleks siis, selline täpselt parasjagu :-D). Tal on olemas enda laul ka, teate nagunii, see cheerleaderite laul: hey mickey your so fine u blow my mind hey viki, hey hey hey viki :-D midagi sinna kanti see laul oli, ma täpselt ei tea- pole just sellise muusika eriline fännaja. Tal silmad põlevad peas ja oiii kuidas see armas loom näitab oma iseloomu välja. Kohati liiga palju ja on suisa hullumeelne, aga parem olgu rohkem iseloomu, kui vähem. Esimene selgaminek Vikile toimus tallivahel ja kõik oli OK, ta sai nänni ja ei teinud väljagi. Järgmine kord toimus juba õues ja see oli üsna hirmus. Mitu korda pidi end üle selja viskama koos minuga :-D Ühte pidi oli super lux, tegi kõike, teist pidi kõndis kas tagurpidi, seisis või küünaldas :-D Nii oli päris pikalt.. Nüüd, kui olen temaga juba päris pikalt sõitnud korde peal, saan juba lahtiselt ka ringi trallida. Tema muidugi seisma jäämisest midagi ei tea, kipub täiega rapsima peaga vahest, aga harjumise asi (suulisega). Mõndadel võtab lihtsalt kauem aega. Käe kõrval käib ideaalselt- kui mina seisan, seisab tema, kui mina kõnnin/jooksen jookseb tema ka kohe. Ta koguaeg jälgib ja kuulab, see on hästi hea. Vahepeal läks ta üsna hulluks, aga siis avastasin, et ma söödan liigapalju peeti talle :-D Ta ju poni, ta ei pea sama palju saama, nagu Orsella :-D Igatahes seisma jäämine on tal endiselt selge. Tulin täna üle kavaleti ja ta nii tublisti jooksis sealt üle, et pidin teda kohe tugevalt patsutama. Et seda teha, kaldusin ma ette poole ja hakkasin häälega kiitma ja patsutama kui poni pani räige bloki maha ja jäi seisma ning ootama oma suhkrut (paha mina, ma annan tavaliselt hea soorituse eest neile seljast suhkrut) ning mina lendasin peaaegu seljast maha üle tema pea :-D Kiivri nokk lõi teda igatahes vastu nägu (silmade vahele), niiviisi siis peaaegu ma alla käinud oleksingi.  Igatahes on ta mu üks lemmikuid- kõige raskemini ratsastatav hobune, kes mul ealeski on olnud, aga nii armas ja tubli! Lisaks on tal väga hea hüpe ning super lahtised liikumised! Väga head eeldused saada tubliks sportponiks! Ning lisaks super heale tasakaalule on ta  kõige sõbralikum ka :-) Ja lisaks on ta müüa, ostaks ise, kui oleksin ponirider.









Järele jäänud on Orsella, kellest ma tahaks kõige rohkem rääkida, aga ei viitsi enam kirjutada. Me oleme teinud läbimurde meie ratsastuses. Me pöörame nüüd väga heade painetega ümber sääre, oleme meistrid painutamisel sammus, poolmeistrid traavis ja no galopis painutamine vajab veel harjutamist. Taandame väga ilusasti ja astume kenasti sääre eest. Peamine on muidugi see, et me juba koondame. Nüüd paljud võivad arvata, et ta tegi seda ju ennem ka, aga ennem ta jooksis lihtsalt väga aeglast galoppi. Nüüd on asi õige, mida rohkem ma teda tagant peale sõidan, seda kõrgemaks ja aktiivsemaks ta läheb samas kui tempo püsib üsna madal. Ta võib sama aeglast galoppi teha, kui ta kõnnib sammu. Mis on nii äge, sest ta on nii noor. Muidugi ei nõua ma talt koondust meeletuid ringe järjest, vahepeal piisab vaid mõnest sammust. Igatahes mul on selle üle hea meel, sest vaikselt tekivad mu hobusel sellised lihased, mille peal on juba võimalik koondusharjutusi teha. Enamus trennid oleme teinud latiharjutusi. Panen maneesi 2 latti (pika vahega), tulen korra ja vaatan, mitme fuleega tal normaalne on ning siis hakkan mängima. Kord üks fulee sinna vahesse rohkem, kord kaks, kord vähem fuleesid jne. Õudselt tähtis on, et hobune ei hakkaks seal vastu, ei läheks krampi ega viskaks end üle ratsme või ratsme taha. Ta peab püüdma säilitada ise enda tempot. Õudselt hea harjutus, hobune hakkab jumala hästi sind tähele panema ja kuulama. Tempo muutused on tal samuti juba päris head. Ühesõnaga ma ei jõua teda ära kiita. Ma teen mõni päev järsku oma lemmiksuksidest videod ka ja siis riputaks siia üles, saate ka meie tegemistsest mingit aimu. Lisan mõned vanemad pildud ka siia:










Sorry kirjavigade pärast, aga nägesh.

Sunday, October 9, 2011

Sing me to sleep..


Don't feel bad for me
I want you to know
Deep in the cell of my heart
I really want to go


Pole olnud tahtmist ja viitsimist kirjutada. Aga üritan asja kokku võtta kuidagi. 

Cumberlandiga ma enam ei sõida, nüüd on tema kaaslaseks Lilian.

Orsella on olnud nii ja naa, puhkusel oli pikalt. Nüüd vahest ratsutan temaga ikka. Käisin A trennis, räme nostalgia tekkis :-) Orsu oli väga hea, hüppas kenasti ja sai kiita tubli ratsastuse ja koostöö eest. Edaspidi üritame hakata hüppama natuke kõrgemale, mitte kaugemale. ehk siis hüpetel teravamaks, ta hüppab küll kenasti kõigest üle, aga läheb vahest liiga lamedaks.  Niiet hakkame selle kallal tööd tegema, kolmnurgaga hüpped ja tõusvad okserid. Täna käisin muskaga maastikul (seekord oma mehega) ja nautisime loodust, mina olin Orsuga ja Maario Hertiga. Traavisime mööda matkaradu, päris vahva oli. PS: Tori põrgu on imeline!







Eile olime Horse Show'l, ostsin Orsule paar asja: geelpadja, mis tõstab sadulat eest (ta hüppesadul nats imelikuks jäänud, alguses sobis, aga noorel hobusel ju selg muutub pidevalt, sellega superlux), lambanahaga geelpadja (topelt ei kärise :-D), plekieemaldaja ta sõnnikusele nöole, otsmikurihma, nahaseebi ta varustusele. Endale ostsin 2 paari Roeckl kindlaid (ühed talveks, Kadri kiitis vägevalt ja ühed on nii ilusad pruunid, samasuguse Scapa märgiga nagu mul valtrapil on :-D) ja GPA Speed Air kiivri. Cumberland võistles ka Horse Show'l, ei läinud vist kõige paremini,  pühapäev oli lausa 18KP aga juhtub, ka parimates peredes :-P Edaspidi paremini. 

Esmaspäev Kadri trenni, eks siis näha, mis teeme, hüppame või ratsastame. Seniks tsau.

Wednesday, September 14, 2011

Särevere finaal

Ei ole eriti aega, seega kirjutan vaid tulemused üles.
A18: II koht tori arvestuses, IV koht avatud, Tori karikasarja üldarvestuses III
80cm: I koht tori arvestuses, kaheksas (?) avatud klassis, Tori karikasarja üldarvestuses  I koht
100cm: II koht tori arvestuses, Tori karikasarja üldarvestuses I koht

110cm Cumberlandiga III
120cm Cumberlandiga III

Enamvähem võin rahule jääda va see, et tõmbasin enda jalaga tõkke ümber Cumbiga :-)
Orsu esmaspäeval hüppas üle aia (rohukoplis). Püüdsin ta siis kinni ja viisin aeda tagasi ja nagu tagasi tuppa sain, siis Simsa juba ütles, et näe vaata, hüppas uuesti üle :-D Läkisin siis uuesti teda kinni võtma ja viisin ta liivakoplisse, kus on kõrgem aed. Igakord hüppas igatahes aeda puutumata.

Aaa. Kirjutan, mis ma siis sain ka oma suksudega! 2 mega ilusat ja pehmet võidutekki, 3 karikat, 8 rosetti, kaks tassi, diplomeid ja moneymoney. Rajad olid rasked. Aga nägemist praeguseks.










Hobumaailmas ka juttu: http://hobumaailm.ee/?page=1&m=9&y=2011&id=1180

Monday, September 5, 2011

Tšempionaat

Niisiis. Koolisõit Orsellaga ei olnud parim, kuna meil valmis uus liivaväljak, mis pole veel piisavalt kõvaks tallutud/rullitud. Hakkasin selle peal sõitma mõned päevad ennem võistlust ja hobusel jäid seljalihased ennem võistlus kangeks ja olid piimhapet täis. Ühesõnaga suht jama, hobune oli seljast pinges ja muidu ka üsna jama. Kohtunikud käisid teda katsumas ja avastasid, et lihased kanged (lollakas mina, ma ise poleks aru saanudki) ja soovitasid hobusega hästi palju jalutada. Mamps siis jalutaski teda kogu aeg. Õhtul, hommikul, lõunal, ennem võistlusi, peale võistlusi. Igatahes see mõjus hästi ja järgmine päev oli koolisõit hulga parem. Saime viisakamad protsendid ka. Kokkuvõttes olin vist kaheksas, mis pole just parim tulemus AGA! olgem ausad, meist eespool olnud sõitjad olidki paremad oma suksudega :-) Niiet meil on veel arenemisruumi küllaga.  Ostsin veel silindri ka, aga tuli välja, et ei tohi sellega veel võisteldagi :-) Pole hullu, igatahes ilus on aga maksis rohkem kui mu kallis GPA kiiver :-S
Takistussõit 100cm Orsellaga läks väga hästi kuni viimase tõkkeni, mille maha ajasime. Unustasime jalgu korjata. Tegelikult lasin tal liiga suure hooga minna suht tühjaklt. oleks pidanud ennem tõket korra teda veidi "kutsuma" tagasi, kõrgemaks. Nojah. niipalju mu võidulootustest. Järgmine  päev sõitsin puhtalt ja kuues koht. Nadi igatahes.
Cumberlandiga esimene päev 120cm ajasin süsteemi esimese maha, võtsin ta meeletult tagasi, kuna ta oleks muidu süsteemi vahele ühe fulee teinud kahe asemel ja see sai meile saatuslikuks. Pole viga, järgine päev sõitsime 125cm puhtalt ja päeva parimatena. Üldkokkuvõttes III koht. Kuigi meile anti välja neljas koht ja selle rosett ning rahad, sest neil tekkis seal väike segadus. Nüüd on igatahes tulemused parandatud ja tuleb rosetid ja rahad ära vahetada veel. Kiveste oli algselt kolmas, nüüd jäi neljandaks.
Panen siia posu pilte, autorid ande ise teada, kelle pilt. :-)
See nädalavahetus siis Säreveres Tori karikasarja finaal nii takistus- kui koolisõidus. Takistussõidus juhi 80 ja 100cm, koolisõidus peaksin olemas kas neljas või viies. Kui hästi läheb, siis saan Cumbiga Säreveres 120cm ka sõita, aga pole veel kindel, kas ta autosse mahub. Räige kihk on saada kuidagi ka TIHS'le aga see vist on küll väga helesinine unistus.. :-) Samas, seal noorte hobuste sõit (120/125) aga mine sa tea. Tahtmine on taevariik, saamine iseasi.
sry kirjavigade pärast, ei viitsi üle kontrollida. mõttest saate nagunii aru.
doei.


ja pildid:












































PS: tsiteerides Kristi Tiidot, siis: mu mamps on nüüd mu ametlik groom, kes siis veel ei teadnud... :-DDDDDDD

Parim groom pealekauba, veidi aeglane ja kohmakas, aga siiski parim.. :-)

My Playlist