When the top of the world falls on you..

Kuidagi nii halvad asjad on käinud käsikäes.. Parima sõbra surm, parima sõbranna kolimine Inglismaale, hobuse müük jne.. Headeks asjadeks võib muidugi lugeda enda ex-ist lahku minekut, sest damn, nii valelikku egoistist inimest ei kohta ikka igapäev! :P Honesty MY ASS! Aga tegelikult olen leidnud enda lähedale võrratud inimesed ka, ning see kaalub üle kõik halva.

Olen avastanud enda jaoks midagi uut, võrratut ning meeletut, see on põhjuseks miks pole jõudnud blogida, sest pea on muid mõtteid nii täis.

Aaa, õel bitch olen ka, aga sellest ei viitsi lihtsalt enam rääkida. Lihtsalt mõned võltsid ja valelikud inimesed suudavad tihti veel hullemaks ära pöörata (sorry, üks inimene tegelikult).

Teen väikese ülekande mu hetkelisest elust.

Mu pisike kulla kallis Kätlinike läks ära Inglismaale :'( wahahahaaa, kes mind nüüd treenib??? :( Nii kaua on seal juba olnud, palun tule tagasi!

Keda ma tagasi kutsuda kahjuks enam ei saa on mu kõige parem sõber. Too sama kett, mille enda kaelast ära võtsid ja mulle kaela riputasid parimate sõprade tunnuseks jääbki mu kaela ehtima kuni minu elupäevade lõpuni. Loodan sind kohata SEAL üleval, mu kallis.

Siiski on mul mõned, kes suudavad mind lohutada ja aitavad sellel raskel ajal. Nad suudavad panna mind naerma ja tagasi tuua mind unustustemaailmast tasasele pinnale. Aitäh, Kaidi ja Ilmar. Kaidi- võtame? võtame. Tänks, et tagasi tulid. Ilmar- aaa Mait, ole nii kena, et kui ma õhtul koju tulen, siis lase vesi vanni.. Mis lõhn mis lõhn, sama lõhn mis eilegi ;) (aegumatud Kreisiraadio naljad, aga tänks, et mul olemas oled :) )

Jätkan hobuste lainelt.

Käisime Vändras Pärnumaa MV'l. Eks olete ilmselt ise lugenud mis tingimused seal platside peal olid (mülkad, savi, muda, künkad, laus padukas jne). Hobune juba soojendusel ei suutnud kordagi puhtalt hüpata ja no võistlusest pole üldse mõtet rääkida. Igatahes 110cm sain avatud arvestuses neljanda kohe, võistlejaid oli 4. Pärnumaa MV arvestuses olin hõbemedali kohal, võistlejaid oli 2. Normaalne igatahes, sai 400soti eest vastutasuks porise varustuse, sopase hobuse, paki vähikomme, saunalina, 2 rosetti, medali ja 100eeku. suht reaalne..

Landokaga hüppasin millalgi Andruse trennis ning läks päris hästi. Andrus ütles, et Landokas on üks kõige parema stiiliga Lakmuse-järglasi ning seda olevat isegi öelnud aasta alguses Nuiamäel võistlusi käinud vaatamas Hollandis üks kõige tuntumaid hobusemehi Jan Greve. Andrus igatahes tõstis takistust, lõpus tundus selline parajalt normaalne ja hüpatav takistus, mis hilisemal mõõtmisel ostustus 150cm kastiks :P Ennem seda 3 fulleed oli ka kast, mille kõrgused 130-40.

soendus okser, mille peale Andrus ütles, et äh, Landokas ju naerab selle peale.

130-40 kast


150cm kast

Paar nädalat peale seda hüppasin jälle ühte kõrget takistust aga seekord üksinda ilma treenerita. Viimasel ajal oleme üldse hakanud jube vähe parkuuri sõitma vaid harva hüppama üksikuid kõrgeid või siis paari järjest. Võiks just vastupidi olla, et madalad ja kindlad parkuurid kõrgushüpete asemel..:P Igatahes tuli jälle üks 150cm lattaed ette. ei läinud väga hästi, ühe korra hüppas sisse, kuna jätab ühe esijala pikaks, aga kuna ta nii kõrgeid nii vähe on hüpanud, siis ei pane pahaks. 130cm pingutab nagu pöörane, kõik neli jalga alati kõrvuti :)

150- vajab harjutamist koos treeneriga. või üldse mitte praktiseerimist

130cm-ilus

Muul ajal on olnud koguaeg kas ratsastus või õues möllamine. Kuulsin Syreti käest, et kui Landokas oli üks hommik õues olnud, siis oli mingit kurge taga ajanud ja kimanud võidu tollega. Eile käisime näiteks mega palava ilmaga ujumas! :) Alguses seljas punnis vastu ja käis tagujalgadel ning ei järgnenud mu emale samuti mitte. Kui ma seljast alla tulin ja ise hobuse vette viisin, siis nagu niuhti ta sees ka oli. Ei tea, kas ta usaldab mind rohkem või siis on mul lihtsalt rohkem kogemusi ja teadmisi, kuidas hobusega tegeleda (võrreldes mu emaga). Väike pildi seeria ka:

mõnus.

Ma lihtsalt ei suuda end ära needa, kui lollisti olen viimastel päevadel käitunud ning kui halbu otsuseid ma olen vastu võtnud.. See on müstika.

Kõigepealt, ennem võistlusi (esmaspäevast alates) hobune jube loid, teisipäev kaelas mega kange ja kurk paistes, kolmapäeval terve söögitoru (kaelaalumine osa) ning kurk koos mandlitega jube paistes, pigistades mandleid hakkas köhima lima. Andrus andis antibiotsi ning süstisin ta ära, 5 min hiljem voolab hobusel ninast ja suust rohelist mäda. Jär

mine päev hobune ikka loid, süstisin korra veel, tatti tuli aint ninast. Reedest hakkas kergelt köhatama, pühapäevaks oli köha ja nohu täielikult kadunud, aga ikka oli vaja võistlema minna. Sõitsin aint 120, ebaõnnestusiN, mitte ei ebaõnnestunud me kahekesi. Kohutav sõit, hobune oli täiesti haige alles. Öeldakse, et õpitakse enda vigadest, aga tark inimene oleks sellist ettenähtavat viga küll vältinud. Krt ma olen ikka räme ohmu. Sõitsime parkuuri 4KP'ga (minu täieliku vea tõttu) ning saime avatud arvestuses V koha ni

ng tori hobustes IV koha.

Esmaspäeval märkasin paiset hobuse kaelal. Süstisin 3x ühte lihasesse, POLE SIIS IME miks lihas turses. Ilmselt suutsin ka õhumulli sisse lasta, ma lihtsalt ei suuda uskuda kui loll ma olen!!!!!! Esmaspäevast-pühapäevani (ehk 7päeva) andsin talle nüüd puhkust, et puhata välja end eelnevast haigusest. Teisipäeva veetis koplis, kolmapäeval viis ema ta õue sööma ning koplisse, pani paistetuse peale ka teelehti. Neljapäev talli minnes vaatan, et jube vahvalt hobusel esimene vasak jalg nagu pakk all. JESS, see vaid puudus! Võtsin välja, et vaadata kas lonkab või ei. Jookustasin teda isegi asfalt pinnasel ühe sirge, kuid longe õnneks puudus. Viisime ta koplisse, kus ta jalutas veidike aega, siis võtsin korde otsa ning vii

sin pori sisse jalutama (jahe teeb head). Tükk aega tatsas seal ning üritas korderingis koguaeg traavida (selle üle hea meel, sest kõik eelnevad päevad on ta niiiii nukralt passinud koplis, st pole kordagi jooksnud). Ennem boksi panekut pesin ta jalad puhtaks ning vaatasin, et paistetus peaaegu täielikult kadunud= hea meel. Panime ööseks jällegi 'imerohtu' teelehti peale ning pindeerisin pologa kinni, tallinaine lubas hommikul maha võtta. Ennem üldse jalutama minekut panin ka troksevasiini.

Mul on lihtsalt meeletult kurb vaadata enda hobust kurva ja loiuna. Ta ei taha õues olla, istuks vaid toas ja nosiks midagi süüa. Ta ei seltsi enam inimestega nii palju kui vanasti. Ta kardab iga tuuleiili ja liigutust, mille peale võpatab.. Kuidas ma olen nii loll ja suutnud selliseid asju temaga teha.. Ta silmad ei sära enam pooltki nii palju, kui varem.. Mida ma temaga peale hakkan :(

Ja vähe sellest nõelas mind ka üks tobe herilane, niiet mu terve käsi on rämedalt paistes ning sügeleb pööraselt.

LIFE SUX (without Landolet being happy)!

120cm avatud klassis viies ja tori arvestuses neljas