Mind abdull ei koti, kui kellegil ei meeldi, et ma Orsellast koguaeg räägin. Vähemalt on mul keegi, kellest rääkida!! Niiet suck my duck.
Orsella-lainele tagasi. :-)
Täna hüppasime korralikult. Seda trenni võib nimetada meie esimeseks ametlikuks hüppetrenniks, sest sellist hüppetrenni, nagu täna oli, pole ma veel varem teinud. Üldjuhul lasen noortel suksudel ikka oma rida ajada aga täna oli eesmärgiks Orsella PIDEV kontrolli all hoidmine. Nagu olen varemgi rääkinud, et kui väike hobune lappama läheb, siis pole väga hullu, väikesel hobusel väike fulee ja veab end ikka põhjast välja. Suure hobusega kahjuks asi nii lihte pole, kindlasti on suuri sukse, kellega on, aga Orsellaga mitte. Ta läheb nii lamedaks ja nii alla tihtipeale, isegi, kui ta nö "koos" on, siis ta on ta selline tühi ja jõuetu.
Läksin seljas maneeši, nii mõnus oli õues seljas istuda, ootame suve kõik. Juba teel maneeši hakkasin teda veidike näppima ja kutsuma nina alla poole, tegi ilusasti ja lõpetasin kohe selle küsimise, kuna tal oli õues nii palju ringi vahtimist, las siis vaatab. Maneeši jõudes hakkasin nina sisse painutama kohe. Sisse, sirgeks, sisse sirgeks sisse sirgeks sisse sirgeks sisse välja sisse sirgeks sisse välja jne jne jne. Välja küsisin harva, aga nii profülaktika mõttes. Traavis samamoodi, galoppis ka. Algul galoppis ikka hakkas vastu ja kiunus midagi seal, ma täpselt ei saanud aru miks ta kiunatas aga see selleks. Hakkasin üle ristikese tulema ja koguaeg kontrolli all, paine sisse paine sirgeks. Natuke selline libeda kala tunne tekkis ja otsustasin, et ma rohkem ei tiri teda paindesse aga siis läks kõik nats jamaks. Läks uugama igal poolt ja oli selline vorstike. Hakkasin uuesti pihta ja selleks ajaks oli lattaed 100cm. Ning siis hakkas asi toimima. Nats nõme tunne oli teda väntsutada aga krt, ta pole kunagi nii hästi hüpanud. Alt tuli niiii hästi ja puhtalt välja, ei maandunudki süsteemi B tõkke alla, ühtegi tühja ega lamedat hüpet ei teinud. Nagu maandus, kohe uuesti paindesse ja tagasi, kontrolli alla. Ta meil kipub nagu hüppama veidi selliselt suurelt. No ütleme nii, et ta on hea kaugushüppaja. Vahet pole, kas ta hüppab kaugelt, lähedalt või õige koha pealt- 4.5m peale tõket maandub ta alati, eriti süsteemidel :-D Siis jäävadki süsteemid nii kitsaks. Siis ma hüppasin nurgast välja okserit, tuli ja päästis mind ja oli muidu ilus. Siis süsteem. Oeh see esimene süsteem oli niii hea.. Esimest korda sain tulla nii, et ma tundsin, et ta vaatas tõket, siis ta hüppas, siis ta mõõtis tõkete vahelist maad ja vaatas tõket, tegi sammu ja hüppas uuesti. Nii mõnna oli. Koguaeg keskel, kõrvad ees ja ei löönudki kaela krampi ja ülesse, jeeii.. Igatahes hüppasin temaga veel parkuuri ka. Meie esimene parkuur sellel aastal (va. Heimtali võistlus ja ma ennem seda ei hüpanud parkuuri ja polnud vist varem ka rada sõitnud, aga mine sa tea) ja oli tibintobin tubli. Ma tõesti võib öelda, et hobune toimis ja töötas esimest korda väga hästi. Ma ise samamoodi, ei reisinudki enam niisama kaasa vaid mõtlesin ka isegi seekord.
Rada iseenesest oli päris keeruline, õigemini tõketele pöörded olid.
1-nitsa nurka, sõita terve maneeši sirge, hoida koguaeg kontrolli all,
2-nurgast välja okser, kohe kontrolli alla, jälle pikalt sõita ja hoida, siis
3-süsteem (2 lattaeda), kohe kokku jälle
4-maneeši keskel olev diogonaali peal hüpatav lattaed, kohe kokku
5- nitsa nurgast välja ja kokku kohe, väike pööre tõkete vahelt
6-nurgast välja süsteem: lattaed-okser.
Et siis.. mu parkuur koosnes jälle kuuest tõkkest :-D Aga alustuseks hea, ma muidu üle 5 järjest ei hüppa, mul ei jää rohkem meelde :-) Aga pöörded olid tõesti rasked, kuna nurgast välja ja nurka hüpatavad olid ikka seinadele väga lähedal :-D No ikka keerulised pöörded, suure hobusega pidid poole pöörde peal juba hüppama :-D Aga Orsu oli nii tubli. Aaaa! Sellega tuleb meelde kohe, kui tulin seda okseriga süsteemi. Päris jube lugu juhtus, Hüppasin enne hobust ära, aga Orsella lühendas ikkagi alla ja hüppas siis nagu suht sinna sisse ja ma kukkusin ühe küljepeale ja kaotasin jaluse. Selle asemel, et seisma jääda okseri ette ja lubada mul normaalselt selga tagasi ronida andis ja jalgadele valu ja hüppas täie p*saga sellest okserist ka üle. Mis kõige huvitavam: ma maandusin täpselt sadulasse ja jalus oli ka juba jala otsas :-D Viskas mu sadulasse tagasi. Järgmised korrad ootasin ikka hobuse ka järgi ja ei olnud nii tuhinas selle hüppamisega.
Igatahes oli ta tubli ja hüppasime sellist 100cm parkuuri, võibolla oli mõni 105 ja mõni 95. Ja ilgelt pikk oli ka parkuur, 6 hüpet. Tegelikult ma pidin juba ennem Heimtali võistlust hakkama iga nädal korra hüppama, aga ma ei tea.. Ta on vahest ratsastuses nii hea, et ei taha kuidagi kohe hüpata. Korde treeninguid olen ka teinud ja ta jookseb mul korde peal neljataktilist galoppi, nagu voltižeerimis hobune :-D Tegelikult ma ei tea, mitme taktilist galoppi voltižeerimis hobused jooksevad, aga ta oli täpselt sama rahulik ja niiiii aeglase tempoga, et see oli lausa uskumatu :-D Siinkohal (ka sõites mitte) ei räägi ma koondusest vaid tempo muutusest. Vot.
Siis on mul uus söber! Camee. Issi on Cumberland, läheme see aasta näitusele, ta meil kahe aastane. Päris naljakas lugu juhtus temaga. Esimene päev kartis ja pelgas alguses ja jalgu ei lubanud katsudagi aga siis rahunes nagu maha mingi hetk ja mu mamps pani mu telefonist muusika tööle (17. sajandi barokk muusika ja ei, ma muidu ei kuula sellist muusikat, aga muusikajaloos on nende peale KT) ja ja hobune jäi seda kuulama samal ajal, kui teda kammisin ja no ta praktiliselt jäi mõnust magama, pärast nuuskis ja kuulas telefoni veel mitu korda. Läksin siis hiljem temaga õue jalutama, aga ta ei oska käe kõrval veel kõndida, teda pole õpetatud. Igatahes suht pööraseks läks seal täkkude peale ja viisin sisse ära. Muidu ta elas vabapoole peal koos teiste hobustega, aga panime ta nüüd puuri ikka ära. Tuuli sõnul pidi oma puuri hoidma nii, nagu oleks terve elu boksis elanud. Joob kohe jootjast ja teab kust süüa saab :-)
Järgmine päev siis läksin näppima ja oli kohe üks suur sõber. Panin päitsed pähe ja viisin õue, aga tal läksid kõik teised (uued) sõbrad boksidest koplisse ja siis ta jäi üsna üksikuna sinna närvama. Kui ta neid sõpse õues nägi, siis läks päris paanikasse, tõusis kahele tagujalale ja hakkas midagi vehkima nendega seal aga ega ma ka siis nõrk poiss (ups rääkisin välja) ei ole, tõmbasin kohe ketist ja kutsusin ta korrale. Siis tõusis ta uuesti tagujalgadele ja lasin ta lahti, kuna pööras pepu minu poole. Üllatuseks ei jooksnudki ta minema vaid jäi seisma ja sain ta kinni võtta. Patsutasin teda selle eest, et ta kätte end andis. Läksime siis neist teistest hobustest eemale ringrajale, aga ta oli ikka nii närvis.. Vastik kohe.. ja siis tuli mulle sõnum ja telefoni muusika hakkas mängima, mõtlesin, et kuulan siis neid palasid, mille selgeks pean õppima ja usu või ära usu, hobune oli hetkega normaalne! Nuusutas telefoni ja seisis nagu vana kala, no hämmastav lihtsalt. Läksime siis ringraja peale lume sisse jalutama, pooleldi oli ära sulanud liivaplats isegi ja sumpasime seal peal, kõndisime üle lattide ka ja ta tuli kohe minu järgi! Uskumatu, et teda pole vaja käekõrval kõndides tagant ajada, nii vahva :-) Mängisime ja patsutasime seal niisama ja siis läksime mööda ringraja rada kollase maja (parka) juurde, võtsime seisma ja patsutasin teda jälle kuniks ta maha rahunes. Siis läksime läbi tallidevahelise tee nende teiste hobuste kopli juurde ja ta ei teinud mitte kui midagi. Kui palusin seista, siis seisis ja kõndis alati mul käe kõrval! Igatahes nende kahega (Orsella ka) oli mu päev korda läinud. Ühtepidi kippus natuke seljataha jääma, aga võibolla lihtsalt kartis ja otsis tuge.
Ponisid õpetasime ka jalutama, aga no nemad jalutasid ikkagi meid lõpp kokkuvõttes. Kahe kordega mõlemal pool ja poni ikka tahtis jooksu pista :-D Aga hiljem tegelikult oli päris normaalne ja kokkuvõttes olid kõik suksud täna tublid. Homme veel vaja Hestia ja Hiibus (mõlemad Hilbekust) ära teha ja siis olla niisama ilus. Mõtlesime tutvustada neile maneeši ja latte.
Aga mis on hästi vahva! Toris tulemas ülevaatus, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid tulemas on Tori Hobuse I etapp :-) 14.mai takistussõit, 15.mai koolisõit. Kaks päeva ja vahva ka see, et mul 15.mai sünnipäev, seega saab laupäeva õhtul seda hobuinimeste seltsis pidada :-) Teiste inimeste seltsis pean peale seda võistlusnädalavahetust nädal aega. Aga teeme trennikatega juba ettevalmistusi ja kutsusime endale koolisõidu treeneri ka, sest me kõik hakkame skeemi ka sõitma! :-)
Homme läheb Sanna Vääna võistlema ja toob Orsella varustuse ka ära. Ma sain vahepeal need kätte, aga enamus asju olid väikesed, ratsmed vale värvi ja libisev polnud kahe otsaline. Päitsed ja nöör vähemalt olid parajad :-D Scapa kõrvad saan ka talle ja ühed uued suulised homme, kui Cumbile tuuakse üks märake paaritusse.
Aga praeguseks kõik ja
LONG LIVE the ORSELLA.
Rinsu.
