Njaa, täna käis siis Siiboja Landot vaatamas ja nentis, et hobusel kopsupõletik..............:S Ostsime talle veel antibiootikume, ACC rögalahtisteid ja mingit hirmkallist köha siirupit. Oh dear... aga mis seal ikka, loodame, et peagi on suksu jälle endine!
Ahjaa, hambaid ei saanud ka täna korda teha, sest suksu on biootikumide mõju all ja kui talle vel veeni rahustit süstida, siis need ained võivad ju omavahel reageerida ja veel miskit hullemaks teha. Niiet jäi tegemata..
Oeh, pole iialgi nii kaua mul hobune haige olnud, homsest juba tervelt nädal aega :(
Wednesday, February 25, 2009
Tuesday, February 24, 2009
elu on ikka lill! :)
If you find a man that's worth a damn and treats you well,
Then he's a fool, you're just as well, hope it gives you hell!
http://www.youtube.com/watch?v=tqW9YoL401I
*Landokas elab, puristab ninast tatti välja ja kannatab rämedalt jämeda süstla torkeid, palavik läinud.
Sunday, February 22, 2009
minu väike kallis hobune!
:( Hobune haige. Võistlema ei näinud mõtet minna, kuna hobune poleks olnud juba 3-4 päeva olnud korralikult söönud. Köhatab vahel kopsust röga, palavik oli kõige kõrgem 40, tuju peale liigutamist (kõndimist ntx) surnud, muidu lõbus. Ei söö eriti ja silmad näevad haiged välja. Päris nälga muidugi ei jää, sööb umbes 2 liitrit päevas kindlasti ära (kaer+graanul+müsli+õli), aga hullult jätab järgi. Närib ka jube kahtlaselt, nagu nämmutaks. Kui niisama boksist välja vahib, siis samamoodi nämmutab enda lõugadega. Siiboja tuleb ja vaatab ja kolmapäeval ilmselt üle ja teeb ka hambad korda. Seniks aga käskis teha 5-päevane antibiootikumide kuur hobusele. Penitsilliin + Streptomütsiin 20ml päevas !!!! :S Homme siis ilmselt see päev, kus hobune hakkab käest minema...:S Ehk kui ta mitu suve tagasi gripis oli, siis peaaegu suri pikali maas esimene päev peale antibiootikume (need ju ikkagi bakterid), ülejärgmine päev oli täiesti OK jälle. Nii kahju on temast, aww:(
Elust enesest ka natukene siis..
Täitsa hiphop olen, reedel jäin ööseks Torisse. Kurb muidugi, et Landokas nii haigeks meil jäi, aga ok.. Sõber tuli Torisse mulle "rahustit" tooma, tõi veel 5 roosi kaaa, nii armas. Kuulasime mitu tundi järjest Eesti hip-hopi ja lobisesime ilmaelust. Passimise Surnuaia ees (tglt pigem Põrgu parklas) ja fantaseerisime kuidas me hakkame järgi tegema "Gone in 60 seconds" ehk siis kuidas autosid varastada meie moodi. Hiljem, kui sõber oli koju ära läinud, läksime Tikuga tuttu, samas toas pani Ott oma semudega pidu, millejärel nad läksid ära Kuursaali. Öösel ma magada ei saanud, ilmselt sellepärast, et ma nendega Kuursaali ei tahtnud minna.. krdi ahvatlev pakkumine oli, aga jap, ma nüüdsest tubli ja korralik ikkagi ju. :)
Hommikul söötsin veel Landokat, küna oli tühjaks tehtud. Läksin Maali ja Riinaga Nuiamäele võistlustele kaasa, Maali lubas mu siis kella kahetistkümneks tagasi tuua ja Riina mulle kasvõi 5 suitsupakki osta. No nii ma siis läksingi, aga ei olnud kodus ei kella 12neks ega saand ka suitsu :D Ok, läksin siis Torri tagasi, tsekkisin Landot, rääkisin Kätuga. Hmm õhtul läksin söberi juurde chillima, öö otsa rääkisime juttu ilma, et oleks vahet pidanud. Kuulasime niiii head eesti räppi, magama jäime suht peale seda, kui joogid otsa said :D Öösel lükati voodist 2 korda välja, tegelase ego ei mahtunud meiega kolmekesi voodisse ära. Hommikul ärkasin 10 ajal ema telefoni kõne peale üles, peale seda lebotasime kuni kella 16.00 voodis ja rääkisime jälle juttu, õudne kui paljust temaga rääkida saan, tavaliselt selleks ajaks juba kõik teemad ära räägitud..:) Nujaa, siis käisin Toris ära, süstisime megapaksust süstlast biotsi ja tulin koju. edasine päev kukkus veits läbi..... :) niiet cool
kuulake siis palju räppi, kamraadid
Elust enesest ka natukene siis..
papa anna mulle andeks,
et must on saanud alkohoolik
papa anna mulle andeks
ja ära ära pööra pead
papa anna mulle andeks
tea, et sust ja emast alati ma hoolin
papa anna mulle andeks
või siis mitte kui just pead
Täitsa hiphop olen, reedel jäin ööseks Torisse. Kurb muidugi, et Landokas nii haigeks meil jäi, aga ok.. Sõber tuli Torisse mulle "rahustit" tooma, tõi veel 5 roosi kaaa, nii armas. Kuulasime mitu tundi järjest Eesti hip-hopi ja lobisesime ilmaelust. Passimise Surnuaia ees (tglt pigem Põrgu parklas) ja fantaseerisime kuidas me hakkame järgi tegema "Gone in 60 seconds" ehk siis kuidas autosid varastada meie moodi. Hiljem, kui sõber oli koju ära läinud, läksime Tikuga tuttu, samas toas pani Ott oma semudega pidu, millejärel nad läksid ära Kuursaali. Öösel ma magada ei saanud, ilmselt sellepärast, et ma nendega Kuursaali ei tahtnud minna.. krdi ahvatlev pakkumine oli, aga jap, ma nüüdsest tubli ja korralik ikkagi ju. :)
Hommikul söötsin veel Landokat, küna oli tühjaks tehtud. Läksin Maali ja Riinaga Nuiamäele võistlustele kaasa, Maali lubas mu siis kella kahetistkümneks tagasi tuua ja Riina mulle kasvõi 5 suitsupakki osta. No nii ma siis läksingi, aga ei olnud kodus ei kella 12neks ega saand ka suitsu :D Ok, läksin siis Torri tagasi, tsekkisin Landot, rääkisin Kätuga. Hmm õhtul läksin söberi juurde chillima, öö otsa rääkisime juttu ilma, et oleks vahet pidanud. Kuulasime niiii head eesti räppi, magama jäime suht peale seda, kui joogid otsa said :D Öösel lükati voodist 2 korda välja, tegelase ego ei mahtunud meiega kolmekesi voodisse ära. Hommikul ärkasin 10 ajal ema telefoni kõne peale üles, peale seda lebotasime kuni kella 16.00 voodis ja rääkisime jälle juttu, õudne kui paljust temaga rääkida saan, tavaliselt selleks ajaks juba kõik teemad ära räägitud..:) Nujaa, siis käisin Toris ära, süstisime megapaksust süstlast biotsi ja tulin koju. edasine päev kukkus veits läbi..... :) niiet cool
kuulake siis palju räppi, kamraadid
Man I love this rap game
Mainly cuz its cool
To add a little spice to the life you've been through
Everyone exaggerates a tiny little bit
To make that shit sound more gangster than it really is
You cant appear weak man
We wanna hear street
Wanna hear you spit your thug over this here beat
Dont take it as sarcasticI can't get enough
Im telling you
Thursday, February 19, 2009
hullumaja puhvet going on
Mehed on mehed, räägid või mitte, vahet pole...alles siis kui sind enam ei ole, alles siis nad märkavad et sa üldse olid. Ehk toimus elus ülisuur muutus ja olen kindel, et see tuleb mulle ainult kasuks ning sain läbielatust suure kogemuse osaliseks :)
Teisipäeval sõitis siis Kätu, ütles, et oli parem olnud, kui pühapäeval.
Kolmapäeval poiss haige.. :S Temperatuur oli 39.0 tavalise 38 asemel. Ei tahtnud eriti süüa ja kõht ei käinud eriti läbi.. Panime ta siis natukeseks õue ja jooksutasime teda, kuniks kõht hakkas väga valjult tööle ja isegi söögiisu tuli tagasi.. Tuju oli muidu ok, ikka samasugune sahmerdis nagu alati. Silmad olid vb veidi tuimemad kui tavaliselt.. Mõtlesime, et ta on saanud nüüd mitu nädalat iga päev tugevat trenni, et järsku väsinud.. Sellepärast ei hakanud ka treeningut vahele jätma ning läksin sõitma (kuna nv võistlused, siis too trenn pidime veel hüppama ka). Trennis oli väga viis, algusest peale oli pehme. Hüppasime 2 takistust: 1 lattaed ja üks okser. Hiljem tulime neid järjest (kõige pealt lattaed nurka ja siis okser nurgast välja). Landokas oli super!! Hüppas ilusasti nurka sisse, liikus rahulikult otse edasi, maandusime õigesse jalga. Peale takistust sain ta kohe ilusasti kontrolli alla, jooksis lõdvestunult (hea rütmi ja tempoga) pea ratsmes!!! Galoppis teeb seda ju väga harva..:) pööras nii hästi, ennem takistust tuli vaid ratset näpuotsaga hoida ja sääred peale suruda. Alguses ei tahtnud väga lattaiale pihta saada, kookisin sammu ise liiga lühikeseks ja läks alla, aga tuli väga ilusasti sealt välja. Okser tuli iga kord täpselt õige ja hea koha pealt, lattaed hiljem ka..:) väga hea trenn oli. Lõpetasime traavis painutustega ja nina maas jooksmisega, väga pro oli..:) Kätu aitas ka vahepeal, ütles mõned head õpetussõnad:) takistute kõrgus oli kah maximaalselt 90cm, lattaed vast 70-80, tulime kõike vaid 2-3 korda, seega üsna lühike ja kerge hüppetrenn. Päev lõppes jälle nii hästi, nägin kahte nii toredat inimest..:) ..ja ühte näen edaspidi ka (A)
Tundub, et Landoleti hea sõidetavus on tõusujärgus. Hüppasime siis parkuuri neljapäeval. tema palavik oli kadunud (oli 37.8, tal tavaliselt polegi nii vähe olnud varem), sõi isukalt (veidi oli künas järgi, aga see ok, sest ta saab korraga umbes 3l toitu ja hobusemagu mahutab korraga umbes samapalju tegelikult, mõnedel rohkem. Landokal kindlasti üle 5l). tuju oli tal pöörane, chillas enda boksis ringi, pea oli üleni saepurune:P Trennist siis.. Oli veidike selline uimane, aga ei olnud tal mingit tahtmist ntx tõrkuda. Oli vaja edasi sõita- liikus; tuli tagasi võtta- tuli. Soojendus hüpped lattaial ei tulnud eriti normilt välja, koguaeg viisin teda hullult alla selle asemel, et samm ja temo veits pikemaks ning tempokamaks venitada :P Soojendustakistusteks oli sama lattaed ja okser, mida eelmine päev kõpsasime. Okser tuli jälle väga hästi välja. Pööretes sõitis ilusasti, sisse ei vajunud, andis ennast nii hästi igaltpoolt järgi. Sõitsin esimese parkuuri läbi (takistused olid kõik u 110cm), tuli no enamvähem välja.. Minupoolt oli suur null, kuna ma unustasin koguaeg parkuuri ära ja hüppasin veel valet takistust ka..:D Alustasin otsast peale, kõik tuli välja va süsteem, oleksin pidanud ikka teda edasi sõitma. Hüppas küll hästi ja tuli puhtalt välja, aga hoog jäi lausa nii väikseks, et pidin süsteemi vahel stekiga vastu õlga lajatama :( vastik loomapiinaja olen.. teine aps juhtus viimase rea peal, kus oli vaheks 5 sõiduga fuleed, lasin ta takistusele jälle hästi alla ja siis jäi viimane okser liiga kaugeks, hüppas viltu, et sellest puhtalt üle saada (st vajus välja poole välja, et jalad kiiremini maa peale saada). Punnitas aga muidugi puhtalt end igaltpoolt välja. Kui sammu hakkasin tegema, siis läkastas korra (köhatas) ja ninast tuli tatiklimp välja, poiss hoopis külma saanud?!?! võimatu, oleme nii hoolikalt teda tekitanud ja peale trenni ALATI korralikult maha jalutanud.. Imelik värk.. Ok, alguses mõtlesin, et aitab trennist ja kõrgemat üldse ei sõida, Andrus küsis ka, et kui ta selline haige mul täna on, kas üldse võistlemagi tahan minna.. Kahtlengi hullult, aga samas võiks minna, sest hobune ei ole mul iialgi nii hästi toiminud, kui viimastel nädalatel.. Ok, kuna tal oli palju parem olla täna, siis proovisin kõrgemat ka. Seekord tuli väga hästi välja. Võtsin eelnevatest vigadest õppust, parkuuri meelest ei unustanud ning sõitsin süteemide ja ridade vahel edasi. Hobune oli hea ja kindel, nii õrnalt võisin ratset näppudevahel hoida, ainult sääred peavad peal olema. Üldse ei kisu eest, peale takistust ei hakka pead maha vedada, liigub edasi otse ja ei hakka oma valesti maandutud jalgade pärast närvama. Jäin väga hobusega rahule, ka Andrus kiitis, et ta on võrreldes jaanuari algusega tohutult arenenud ja kindlamaks,tublimaks läinud. Mõõtsin huvipärast takistused kõik ära, kõige madalam oli 120cm lattaed, enamus olid 125+, süsteemi okser oli veidi üle 130ne (u 135), viimane okser (mis tundus madal) oli 130 jne..:) Hobune on põrutama hakanud ja olen ta üle uhke, et ei tõrkunud kordagi ega ajanud maha!! :) tõeline speciality :) Aga nüüd olen mures võistluste pärast, sest kui mu treening ennem võistlusi hästi läheb, siis võistlusel olen liiga enesekindel ja rikun ära kohe kõik:P Aga pole viga..:) ehk läheb õnneks, olen siiski juba praegu hobusega VÄGA rahul!! ta on tõepoolest palju arenenud. aga okies, mis ma siin ikka seletan. Lähen lippan varsti Torisse ja laupäeva hommikul stardime kaheks päevaks Vääna! =) hoidke siis pöialt:)
Teisipäeval sõitis siis Kätu, ütles, et oli parem olnud, kui pühapäeval.
Kolmapäeval poiss haige.. :S Temperatuur oli 39.0 tavalise 38 asemel. Ei tahtnud eriti süüa ja kõht ei käinud eriti läbi.. Panime ta siis natukeseks õue ja jooksutasime teda, kuniks kõht hakkas väga valjult tööle ja isegi söögiisu tuli tagasi.. Tuju oli muidu ok, ikka samasugune sahmerdis nagu alati. Silmad olid vb veidi tuimemad kui tavaliselt.. Mõtlesime, et ta on saanud nüüd mitu nädalat iga päev tugevat trenni, et järsku väsinud.. Sellepärast ei hakanud ka treeningut vahele jätma ning läksin sõitma (kuna nv võistlused, siis too trenn pidime veel hüppama ka). Trennis oli väga viis, algusest peale oli pehme. Hüppasime 2 takistust: 1 lattaed ja üks okser. Hiljem tulime neid järjest (kõige pealt lattaed nurka ja siis okser nurgast välja). Landokas oli super!! Hüppas ilusasti nurka sisse, liikus rahulikult otse edasi, maandusime õigesse jalga. Peale takistust sain ta kohe ilusasti kontrolli alla, jooksis lõdvestunult (hea rütmi ja tempoga) pea ratsmes!!! Galoppis teeb seda ju väga harva..:) pööras nii hästi, ennem takistust tuli vaid ratset näpuotsaga hoida ja sääred peale suruda. Alguses ei tahtnud väga lattaiale pihta saada, kookisin sammu ise liiga lühikeseks ja läks alla, aga tuli väga ilusasti sealt välja. Okser tuli iga kord täpselt õige ja hea koha pealt, lattaed hiljem ka..:) väga hea trenn oli. Lõpetasime traavis painutustega ja nina maas jooksmisega, väga pro oli..:) Kätu aitas ka vahepeal, ütles mõned head õpetussõnad:) takistute kõrgus oli kah maximaalselt 90cm, lattaed vast 70-80, tulime kõike vaid 2-3 korda, seega üsna lühike ja kerge hüppetrenn. Päev lõppes jälle nii hästi, nägin kahte nii toredat inimest..:) ..ja ühte näen edaspidi ka (A)
Tundub, et Landoleti hea sõidetavus on tõusujärgus. Hüppasime siis parkuuri neljapäeval. tema palavik oli kadunud (oli 37.8, tal tavaliselt polegi nii vähe olnud varem), sõi isukalt (veidi oli künas järgi, aga see ok, sest ta saab korraga umbes 3l toitu ja hobusemagu mahutab korraga umbes samapalju tegelikult, mõnedel rohkem. Landokal kindlasti üle 5l). tuju oli tal pöörane, chillas enda boksis ringi, pea oli üleni saepurune:P Trennist siis.. Oli veidike selline uimane, aga ei olnud tal mingit tahtmist ntx tõrkuda. Oli vaja edasi sõita- liikus; tuli tagasi võtta- tuli. Soojendus hüpped lattaial ei tulnud eriti normilt välja, koguaeg viisin teda hullult alla selle asemel, et samm ja temo veits pikemaks ning tempokamaks venitada :P Soojendustakistusteks oli sama lattaed ja okser, mida eelmine päev kõpsasime. Okser tuli jälle väga hästi välja. Pööretes sõitis ilusasti, sisse ei vajunud, andis ennast nii hästi igaltpoolt järgi. Sõitsin esimese parkuuri läbi (takistused olid kõik u 110cm), tuli no enamvähem välja.. Minupoolt oli suur null, kuna ma unustasin koguaeg parkuuri ära ja hüppasin veel valet takistust ka..:D Alustasin otsast peale, kõik tuli välja va süsteem, oleksin pidanud ikka teda edasi sõitma. Hüppas küll hästi ja tuli puhtalt välja, aga hoog jäi lausa nii väikseks, et pidin süsteemi vahel stekiga vastu õlga lajatama :( vastik loomapiinaja olen.. teine aps juhtus viimase rea peal, kus oli vaheks 5 sõiduga fuleed, lasin ta takistusele jälle hästi alla ja siis jäi viimane okser liiga kaugeks, hüppas viltu, et sellest puhtalt üle saada (st vajus välja poole välja, et jalad kiiremini maa peale saada). Punnitas aga muidugi puhtalt end igaltpoolt välja. Kui sammu hakkasin tegema, siis läkastas korra (köhatas) ja ninast tuli tatiklimp välja, poiss hoopis külma saanud?!?! võimatu, oleme nii hoolikalt teda tekitanud ja peale trenni ALATI korralikult maha jalutanud.. Imelik värk.. Ok, alguses mõtlesin, et aitab trennist ja kõrgemat üldse ei sõida, Andrus küsis ka, et kui ta selline haige mul täna on, kas üldse võistlemagi tahan minna.. Kahtlengi hullult, aga samas võiks minna, sest hobune ei ole mul iialgi nii hästi toiminud, kui viimastel nädalatel.. Ok, kuna tal oli palju parem olla täna, siis proovisin kõrgemat ka. Seekord tuli väga hästi välja. Võtsin eelnevatest vigadest õppust, parkuuri meelest ei unustanud ning sõitsin süteemide ja ridade vahel edasi. Hobune oli hea ja kindel, nii õrnalt võisin ratset näppudevahel hoida, ainult sääred peavad peal olema. Üldse ei kisu eest, peale takistust ei hakka pead maha vedada, liigub edasi otse ja ei hakka oma valesti maandutud jalgade pärast närvama. Jäin väga hobusega rahule, ka Andrus kiitis, et ta on võrreldes jaanuari algusega tohutult arenenud ja kindlamaks,tublimaks läinud. Mõõtsin huvipärast takistused kõik ära, kõige madalam oli 120cm lattaed, enamus olid 125+, süsteemi okser oli veidi üle 130ne (u 135), viimane okser (mis tundus madal) oli 130 jne..:) Hobune on põrutama hakanud ja olen ta üle uhke, et ei tõrkunud kordagi ega ajanud maha!! :) tõeline speciality :) Aga nüüd olen mures võistluste pärast, sest kui mu treening ennem võistlusi hästi läheb, siis võistlusel olen liiga enesekindel ja rikun ära kohe kõik:P Aga pole viga..:) ehk läheb õnneks, olen siiski juba praegu hobusega VÄGA rahul!! ta on tõepoolest palju arenenud. aga okies, mis ma siin ikka seletan. Lähen lippan varsti Torisse ja laupäeva hommikul stardime kaheks päevaks Vääna! =) hoidke siis pöialt:)
Tuesday, February 17, 2009
night drive.
Take me, break me
every mile further there's a part of me that slips away
One day you’ll see
Even if you go down on your knees you couldn’t make me stay !
Ehk siis... Oli maailma kõige halvem sõbrapäev..:)))) aitäh selle eest mu kõige "ustavamale" kamraadile, sinu peale saab ikka "alati" loota :P Sellest hiljem.
Reedel sõitsin Landokaga.... Ma sõitsin üle tunni aja ja ei tahtnud lõpetada.. Hobune oli lihtsalt SUPER!!! Ilus ühtlane tempo, sõitis tagant nii ilusasti alla, lõdvestunud, eest pehme.. ahh..:) Super.. Pikendas, tegi taguotsa pöördeid, astus sääre eest.. No nii hea. Peatused ja üleminekud tulid isegi super head välja, enam ei venita allüüri vahetamisel, kuid läheb siiski üle ratsme, aga ole hullu, kuniks ta ju ei kakle eest. Hüppasin 2 korda mingit ülimadalat risti. Tavalise tema asemel, kes minema kihutab ja jalgu vahetama hakkab, jäi ta megarahulikuks ja liikus otse edasi. Tulin teise korra ning võtsin ta kohe peale takistust seisma. Mul jäi endal karp lahti, hobune seisis peale hüpet, seda ei juhtu meil küll iialgi :D ta oli ikka niiiii niiiiiiiiii hea reedel. Painutas end igalepoole vaid tavalise ratsmesurve peale (isegi säärt ei pidanud kasutama, vaid suruma sirgelt edasi), painete vahetamise ajal ei tõstnud pead kordagi üle, volte sõitsime nii sisemises kui välimises paindes, no niii kuradima hea hobune oli too päev, kõigile iitsin ka, et Kätlin teeb temaga imesi..:P
Laupäeval ei käinud Toris, käisime hoopis vaid Aasia köögis sõbrantsidega söömas:P Hommiku otsa helistan ühele sõbrale, et kokku saada ja kinke vahetada..:P tel väljas terve päev, jube äge oli ikka..:) Ennem söömist olime aga Kellyga bussijaamas ja mingid "peded" tulid meiega juttu rääkima, vähemalt ise nad ennast niiviisi kutsusid :) Ühele ilusamale kutile sain oma telefoni numbri ka jagatud, jee..:D helistas ka päris ruttu..:) Nu siis meil tuli Kuubikuga peotuju peale söömist, mõtlesime Lembitusse algul minna, Ott kutsus, aga no ei julgend..:D Sõitsime bussiga Kesklinnast Papiniitu, tulime seal maha ja jalutasime kesklinna tagasi v isegi veits kaugemale Kuursaali :P Seal oli mingi hull kallistamis ja musitamis võistlus..:P Kallistasime ära, siis pidi ometi enda musipartneri ka leidma.. Selleks osutus Marguse sõber Mihkel, kelle nime ma alles peale laval musitamist teada sain. Vanuse ka, päris täbar olukord, õnneks VEEL paragraffi alla ei lähe, noorem oli minust üsna palju:) Ja kusjuures, ma olin täiesti kaine, irwe. Õhtu lõppes, nagu ikka, nutuselt kui avastasin, kui armsa sõbrapäeva kingituse mulle mu ex-bf teinud oli :'). nummi.
Eniveis, pühapäev oli....... ma ei taha sellest rääkida. Mis juhtus meie armsa Landoletiga?! Temaga sõita oli kohutav!!!! Alles oli ta imeline ja nüüd täiesti suur null?! Terve trenn hoidis suulist hammaste vahel jäigalt, suu absoluudselt ei läinud märjaks, traavis nõksutas/tiris ratset koguaeg, absoluudselt ennast eest pehmeks ei andnud, ei painutanud mitte kusagile poole, kartis kõiki nurki, kihutas ja oli täiesti teriiiible. Imestasime Kätuga tükk aega, siis läks Kätu ise selga ja proovis. Hobune samasugune, ei hoolinud isegi ka sellest, kui kannus ribide vahele korraks lükati, et no korra anna järgi. Ei. Ikka päris kaua aega jändasime temaga, lõpuks hetkeks lasi korraks end lõdvaks, siis lõpetasime trenni ruttu ära ka. Kontrollisime lihaseid, jalgu, suud, varustust, kõike, mis võis põhjustada sellise käitumise tema poolt. Ometigi oli ta ju olnud viimastel nädalatel nii super hea!!! Kõndis peale trenni erksalt, lihased ei tundunud kanged/valusad olevat, pissis maneesis käekõrval (st hobune ei olnud närvis ega rahulolematu), aga mokk oli nii krampis ja suulist ei närinud absoluudselt..:S mõtlesime siis Kätuga ta homme korde peale panna ja lihtsalt lõdvestunult lasta tal joosta sammu/traavi.
Esmaspäeval siis panimegi ta kordele. Suulise vahetasime pehme oliivika vastu (ilma vahelülita) ja kordele külgratsmetega. Natuke aega lasime joosta (jooksis kenasti rahulikult, ühtlases tempos, vahetas allüüre ja tempot häälkäskluste peale üsna normilt. Siis aga viskas Kätu mind selga.. Alguses oli üsna imelik, et tundnud teda oliiviga suust eriti palju ja ilmselt olin üsna karm.. Aga Kätu pani istaku paika ja käskis koguaeg välimist ratset hoida tugevalt peal ja hobune hakkas jällegi väga super hästi toimima!!! :) tükk aega jamasime korde peal, tegime sisemisi;välimisi paindeid, jube head üleminekud hakkavad tal välja tulema. Lõpuks tegime lahtiselt ka, ikka oli hea. galopis aga ei taha üldse järgi anda:P Siis kätu õpetas ühe jube hea nipi..:P Sõrmede avamine..:D Tõmbad alumisi sõrmi enda poole ja tõstad sisemise kannaga natukene teda ülesse, põhimõtteliselt kutsud paindesse.. No ja hobune toimib nagu ma ei tea misasi..:) teem kui tark tüdruk meil kätu ikka on ..:) Olen niiiiii palju tema all juba õppinud ja Landokas ka! :P Õhtu lõppes veel eriti toredalt, kui mu endine klassivend täiskasvanute gümnaasiumist mulle ratesse kirjutas..:) Küsis miks ma enam koolis ei käi.:D ütles, et kooliajal ei julgenud minuga rääkima tulla, nüüd võttis julguse kokku ja kutsus välja..:) Nii kena poiss on, te kukute pikali kui teda näete :P
Teisip. (ehk täna) ei läinud torisse, kuna pidin rasmusega peale lõunat kokku saama. like always, tuli tal jälle midagi vahele ja ei näinud teineteist, aa eriti ei igatse kah enam.. ise teab, millega mängib..:P Hellasin Kätule, et ta Landot sõidaks, lubas seda teha..:) Ise enam torisse i hakanud minema, kuna lähen välja..:P aga Homme ja neljap. siis hüppame Andruse all, reede kerge ratsastus ja nv 2 päeva võistlist :)
every mile further there's a part of me that slips away
One day you’ll see
Even if you go down on your knees you couldn’t make me stay !
Ehk siis... Oli maailma kõige halvem sõbrapäev..:)))) aitäh selle eest mu kõige "ustavamale" kamraadile, sinu peale saab ikka "alati" loota :P Sellest hiljem.
Reedel sõitsin Landokaga.... Ma sõitsin üle tunni aja ja ei tahtnud lõpetada.. Hobune oli lihtsalt SUPER!!! Ilus ühtlane tempo, sõitis tagant nii ilusasti alla, lõdvestunud, eest pehme.. ahh..:) Super.. Pikendas, tegi taguotsa pöördeid, astus sääre eest.. No nii hea. Peatused ja üleminekud tulid isegi super head välja, enam ei venita allüüri vahetamisel, kuid läheb siiski üle ratsme, aga ole hullu, kuniks ta ju ei kakle eest. Hüppasin 2 korda mingit ülimadalat risti. Tavalise tema asemel, kes minema kihutab ja jalgu vahetama hakkab, jäi ta megarahulikuks ja liikus otse edasi. Tulin teise korra ning võtsin ta kohe peale takistust seisma. Mul jäi endal karp lahti, hobune seisis peale hüpet, seda ei juhtu meil küll iialgi :D ta oli ikka niiiii niiiiiiiiii hea reedel. Painutas end igalepoole vaid tavalise ratsmesurve peale (isegi säärt ei pidanud kasutama, vaid suruma sirgelt edasi), painete vahetamise ajal ei tõstnud pead kordagi üle, volte sõitsime nii sisemises kui välimises paindes, no niii kuradima hea hobune oli too päev, kõigile iitsin ka, et Kätlin teeb temaga imesi..:P
Laupäeval ei käinud Toris, käisime hoopis vaid Aasia köögis sõbrantsidega söömas:P Hommiku otsa helistan ühele sõbrale, et kokku saada ja kinke vahetada..:P tel väljas terve päev, jube äge oli ikka..:) Ennem söömist olime aga Kellyga bussijaamas ja mingid "peded" tulid meiega juttu rääkima, vähemalt ise nad ennast niiviisi kutsusid :) Ühele ilusamale kutile sain oma telefoni numbri ka jagatud, jee..:D helistas ka päris ruttu..:) Nu siis meil tuli Kuubikuga peotuju peale söömist, mõtlesime Lembitusse algul minna, Ott kutsus, aga no ei julgend..:D Sõitsime bussiga Kesklinnast Papiniitu, tulime seal maha ja jalutasime kesklinna tagasi v isegi veits kaugemale Kuursaali :P Seal oli mingi hull kallistamis ja musitamis võistlus..:P Kallistasime ära, siis pidi ometi enda musipartneri ka leidma.. Selleks osutus Marguse sõber Mihkel, kelle nime ma alles peale laval musitamist teada sain. Vanuse ka, päris täbar olukord, õnneks VEEL paragraffi alla ei lähe, noorem oli minust üsna palju:) Ja kusjuures, ma olin täiesti kaine, irwe. Õhtu lõppes, nagu ikka, nutuselt kui avastasin, kui armsa sõbrapäeva kingituse mulle mu ex-bf teinud oli :'). nummi.
Eniveis, pühapäev oli....... ma ei taha sellest rääkida. Mis juhtus meie armsa Landoletiga?! Temaga sõita oli kohutav!!!! Alles oli ta imeline ja nüüd täiesti suur null?! Terve trenn hoidis suulist hammaste vahel jäigalt, suu absoluudselt ei läinud märjaks, traavis nõksutas/tiris ratset koguaeg, absoluudselt ennast eest pehmeks ei andnud, ei painutanud mitte kusagile poole, kartis kõiki nurki, kihutas ja oli täiesti teriiiible. Imestasime Kätuga tükk aega, siis läks Kätu ise selga ja proovis. Hobune samasugune, ei hoolinud isegi ka sellest, kui kannus ribide vahele korraks lükati, et no korra anna järgi. Ei. Ikka päris kaua aega jändasime temaga, lõpuks hetkeks lasi korraks end lõdvaks, siis lõpetasime trenni ruttu ära ka. Kontrollisime lihaseid, jalgu, suud, varustust, kõike, mis võis põhjustada sellise käitumise tema poolt. Ometigi oli ta ju olnud viimastel nädalatel nii super hea!!! Kõndis peale trenni erksalt, lihased ei tundunud kanged/valusad olevat, pissis maneesis käekõrval (st hobune ei olnud närvis ega rahulolematu), aga mokk oli nii krampis ja suulist ei närinud absoluudselt..:S mõtlesime siis Kätuga ta homme korde peale panna ja lihtsalt lõdvestunult lasta tal joosta sammu/traavi.
Esmaspäeval siis panimegi ta kordele. Suulise vahetasime pehme oliivika vastu (ilma vahelülita) ja kordele külgratsmetega. Natuke aega lasime joosta (jooksis kenasti rahulikult, ühtlases tempos, vahetas allüüre ja tempot häälkäskluste peale üsna normilt. Siis aga viskas Kätu mind selga.. Alguses oli üsna imelik, et tundnud teda oliiviga suust eriti palju ja ilmselt olin üsna karm.. Aga Kätu pani istaku paika ja käskis koguaeg välimist ratset hoida tugevalt peal ja hobune hakkas jällegi väga super hästi toimima!!! :) tükk aega jamasime korde peal, tegime sisemisi;välimisi paindeid, jube head üleminekud hakkavad tal välja tulema. Lõpuks tegime lahtiselt ka, ikka oli hea. galopis aga ei taha üldse järgi anda:P Siis kätu õpetas ühe jube hea nipi..:P Sõrmede avamine..:D Tõmbad alumisi sõrmi enda poole ja tõstad sisemise kannaga natukene teda ülesse, põhimõtteliselt kutsud paindesse.. No ja hobune toimib nagu ma ei tea misasi..:) teem kui tark tüdruk meil kätu ikka on ..:) Olen niiiiii palju tema all juba õppinud ja Landokas ka! :P Õhtu lõppes veel eriti toredalt, kui mu endine klassivend täiskasvanute gümnaasiumist mulle ratesse kirjutas..:) Küsis miks ma enam koolis ei käi.:D ütles, et kooliajal ei julgenud minuga rääkima tulla, nüüd võttis julguse kokku ja kutsus välja..:) Nii kena poiss on, te kukute pikali kui teda näete :P
Teisip. (ehk täna) ei läinud torisse, kuna pidin rasmusega peale lõunat kokku saama. like always, tuli tal jälle midagi vahele ja ei näinud teineteist, aa eriti ei igatse kah enam.. ise teab, millega mängib..:P Hellasin Kätule, et ta Landot sõidaks, lubas seda teha..:) Ise enam torisse i hakanud minema, kuna lähen välja..:P aga Homme ja neljap. siis hüppame Andruse all, reede kerge ratsastus ja nv 2 päeva võistlist :)
Saturday, February 14, 2009
Thursday, February 12, 2009
All eyes on me in the center of the ring just like a circus
Olen artist ja olen kloun. Olen kontrastide inimene. Kloun sobib minu enda sümboliseerimiseks. Ise olen kloun, parim omasuguste seas. Olen kloun, kellel peab olema suu naeratusest alati kõrvuni olema venitatud. Mul on viimasel ajal ju täieliku klouni välimus, välja arvatud vahel, muidugi mõista. Olen kloun, kes omab klouni täielikku väljaõpetamiskursust, kloun, kes tegeleb klounaadiga. Minu kodu on tsirkus ja elu paraad- ennem, kui jõuad midagi vaadata, on nad sinu silmist mööda ripsanud.
Nojaa, life sux.. again
Pühapäeval Landolet ma arvan, et puhkas, me võistlesime ju laup.
Esmaspäeval sõitsime grupis, hell no ma midagi mäletan sellest.
Teisipäev aga tegi Kätu meile trenni. Jumala hästi läks, need trennid tulevad meile jumala kasuks. Sõitsime volte nii sisemist painet kui ka välimist hoides, nii sammus, traavis, galoppis. Galopis ei taha ta eriti end eest pehmeks lasta, aga nii kaua, kui teda kontrollida suudan, et hakka teda kokku ka pookima. Hüppasime 2 takistust, jube hästi tulid välja. rahulikult, kindlalt ja stiilselt. tegin ka enda rekordi, ratsutasin üle tunni aja järjest.. Tavalise 15min asemel :)
Kolmapäeval pidime Andrusega hüppama, thank god, et ei hüpanud. Teisipäeva öösel läksin välja, few beers again ja enesetunne oli kehv. Aga vähemalt nägin Verso de Paulstra oma silmaga ära, coolies. Raske oli isegi hobuse selga õhtul kell 18.00 ronida, silm vajus vägisi kinni aga Lando oli OK mu mäletamist mööda. Hüppasime üht lattaeda ka, hiljem oli 120cm. Lants hüppas suht kindlalt ja väga rahulikult, nats oleks võind ikkagi edasi sõita. Peale takistust lasin tal välja kah vajuda (mitte sisse). Nujaa. Rohkem ei oska midagi kirjutada peale selle, kui hea ja pehme ta on sammus ja traavis, galopis juba isegi lühendab, sääre eest astub ära jne. ainuke jama on peatused temaga, ronib retsilt üle ratsme ja venitab. Ei oska midagi enam teha v öelda.
Neljap. sõitis Kätu. Olin nii laisk et ei viitsind minna. Kätu aga rääkis ja kiitis, et Lando oli täna jälle nii tubli olnud, et väga hea pehme ja liikus terve trenni koguaeg edasi. Kui esimesed korrad Landolet suri juba peale 30min, siis täna sõitis Landokas jälle tervelt 1 tund. Trenni lõpuks oli küll hobune vahtus ja higine olnud, aga oleks suutnud edasigi teha, varem ei jõudnud peale 30min isegi kõndida, ainult seisis ja ootas ukse juures, millal välja saab:P Homme lähen jälle Kätu trenni, teeme ratsastust.
Ahjaa, 21-22veebruar oleme siis Väänas võistlsutel, esimene päev sõidame 115 ja 120, järgmine päev 110, rohkem sõite vast pole mõtet teha..:) Hakkame siis seda 5-6 aastaste GP karikasarja sõitma :)
Topin siia mõne pildi ka teisipäevast.
Sunday, February 8, 2009
Riin here, your one and only source into the scandalous lives of equestrian elite
Olen mõelnud, et ratsutaja elu on ikka väga keeruline ja ettearvamatu või on ainult minul nii? Reedel läksin Torisse ööseks, sest tahtsin juba kell 4.00 ärgata ning hakata hobust sättima võistlusteks. Sõitsin õhtul teda natuke aega, üsna kehvake oli, va siis galopp- see on tal päris heaks läinud, lühendab ja vahetab jälle normaalselt jalgu :) Eniveis, mõtlesin siis ainult varustuse veel ära pesta ning magama heita kui järsku üks nö. "sõber", kes polnud jälle mulle üle kuu aja helistanud, helistab MINU SÕBRANNA telefonile ja küsib minu numbrit. Hmm, sõbranna number on alles ja minu oma mitte? weird point nr 1.. Kuna olime koos sõbrannaga Toris (tuli seltsi, ta ise ei võistelnud), siis oli lihtne meid telefonide teel ühendada. Jeee ma ütlen, I'M A STRONG SELF-CONFIDENT WOMAN AND I DONT NEED A MAN TO COMPLETE MYSELF! asendus hoopis: "ooo, sa tuled Torisse? oo äge, jään sind ootama!!" Selline tugev iseloom mul ongi, no usu või ära usu! :P Ühesõnaga kell oli umbes 11-12, kui nö siis vaiksest magamaminekust sai tubli jooma, chillisime veel veits ringi, nutsin, melanhoolitsesin, nostalgitsesin, emotsioneerisin end üle, weeditasime (mis on kõige põhjus), mängisime pokkerit (tahtsin ikka strippi mängida, aga teised hakkasid põnnama) ning lõpuks läksin ära magama. Kell oli selleks ajaks u 2.40? Ärkama pidin kell 4.00, kell 6.00 pidime juba sõitma hakkama koos hobustega. Jee ma ju ärkasin üles, ärkasin 5.44, ehk siis 16min ennem ära sõitu. Orities, visandasin käbe Landole söögi ette, patsid pähe. Elisabeth õnneks aitas ja vedas mu varustuse autosse, tänud!!! :) Patse tehes oli tuju niii hea, laulsin ja möirgasin seal, olin veel üsna jookis. Autoga sõitma hakates hakkas üsna halb olla, Kuubiku sebis mulle valuvaigisteid 2 500mg. Tänks again :) Kui juba Veskimetsas kohal olime ja enda hobuse maha võtsin vaatasin neid patse ja mõtlesin, et krt.. no nii purjus ma ju nüüd ka ei olnud, sest patsid olid ebanormaalselt RÕVEDAD :D Siis mõtlesin, et kama kaks, tegin vaid 3 patsi (seitsmest) ümber, viskasin Landoka valmis ja läksin sõitma.
Rada oli ebard. Tõestust veelkord, et Lars ei ole loogilise mõtlemisega inimene, kes teeb selliseid parkuure. Isegi kõige stiilipuhtamad hobused nägid sellel rajal välja nagu viimased lehmad. Soojendus oli halb, eest oli nii kange, kihutas etc. Hüppas ükekorra okserisse sisse, pani nii kaugelt lendu ja ma jäin täiega maha ja suupeale :S Patsutasin ja palusin kõva häälega andeks ning tundus, et ta võttis vabanduse vastu. Järgnevad korrad ületas takistusi muidugi poole meetrise varuga.. :D Võistlus oli oki, jäin Landoletiga VÄGA rahule!!! Saime edasi teise ossa, kus aga mina suutsin eelviimase takistuse peal kõik ära rikkuda. Hobune oli väsinud, mina samuti ning selle asemel, et nurgast välja okserile hooga peale sõita, istusin mina niisama nagu mmingine kaasreisija ja arvasin, et läheb kaugelt lendu, aga ei. Hüppasin ise ette, lendasin sadulast välja, hobune hüppas okserisse sisse. Ok üks takistus oli veel vaid järgi ning sellegi peale sõitsin NII aeglaselt, ime, et ta ei tõrkunud!!! Ok, tulemuseks jäi siis 4kp teises osas ning lõppkokkuvõttes 11 koht. Võistlejaid oli ca 50, seega väga hea tulemus, rääkimata sellest, et seda sama rada sõitsid ka enamus Eesti parimatest takistussõitjatest (argus, sõnajalg, raag, klettenbergid, kallaste, uudeküll jpt väga head sõitjad). pakkisin Landoka kokku ja valutasin oma rasket elu edasi.
Õhtul, kodus, juhtus maailma kõige veidram asi. Ma magasin, kell oli u 2.00 kui helistab mulle keegi, keda arvasin olema keegi täiesti teine.. Tükk aega rääkisin juttu telefonis (ise olin nii puujommis et ei saanud aru midagi) ja küsimuse peale, kas sa üldse tead, kes ma olen, vastasin aga otse loomulikult oled sa see ilus tumedate juuste ja siniste silmadega kena poiss! Nojaa. kirjelduses läks värvide poolest täppi. Otsustasin end siis üles ajada ja välja minna (kutsuti ikkagi ju) ja helistab juba (täpselt nii ütles, nagu see, kelleks teda alguses pidasin), et jõuab kohe minu maja ette. Läksin välja, vaatan, et tüübil uus auto tekkind. Hõbedane uus Honda, millel sidur libiseb (kärsahais). istun autosse ja vaatan, WTF SINA! Ma pidin pikali kukkuma, mida kuradit. Vabandasin ennast välja, et ma pidasin sind alguses kellekski teiseks.. Kuna ma juba end üles ajasin, siis läksime chillisime ja rääkisime niisama juttu. Veits laksu all oli tüüp ja mina kainelt ei viitsind seda küll pealt vaadata, at least should have saved something for me too then :S. Tükk aega vaidlesin, et mind koju toodaks tagasi, lõpuks toodigi. Teem, mitte iialgi enam ei räägi ma öösel unes kokku leppeid kellegagi, kellest ma ei taha MITTE MIDAGI kuulda! Mõtlesin veel veidike elu üle järele ja läksin magama.
If the underworld should have a devil, then it should be me!
your sweet 666
you know u love me, xo xo
Rada oli ebard. Tõestust veelkord, et Lars ei ole loogilise mõtlemisega inimene, kes teeb selliseid parkuure. Isegi kõige stiilipuhtamad hobused nägid sellel rajal välja nagu viimased lehmad. Soojendus oli halb, eest oli nii kange, kihutas etc. Hüppas ükekorra okserisse sisse, pani nii kaugelt lendu ja ma jäin täiega maha ja suupeale :S Patsutasin ja palusin kõva häälega andeks ning tundus, et ta võttis vabanduse vastu. Järgnevad korrad ületas takistusi muidugi poole meetrise varuga.. :D Võistlus oli oki, jäin Landoletiga VÄGA rahule!!! Saime edasi teise ossa, kus aga mina suutsin eelviimase takistuse peal kõik ära rikkuda. Hobune oli väsinud, mina samuti ning selle asemel, et nurgast välja okserile hooga peale sõita, istusin mina niisama nagu mmingine kaasreisija ja arvasin, et läheb kaugelt lendu, aga ei. Hüppasin ise ette, lendasin sadulast välja, hobune hüppas okserisse sisse. Ok üks takistus oli veel vaid järgi ning sellegi peale sõitsin NII aeglaselt, ime, et ta ei tõrkunud!!! Ok, tulemuseks jäi siis 4kp teises osas ning lõppkokkuvõttes 11 koht. Võistlejaid oli ca 50, seega väga hea tulemus, rääkimata sellest, et seda sama rada sõitsid ka enamus Eesti parimatest takistussõitjatest (argus, sõnajalg, raag, klettenbergid, kallaste, uudeküll jpt väga head sõitjad). pakkisin Landoka kokku ja valutasin oma rasket elu edasi.
Õhtul, kodus, juhtus maailma kõige veidram asi. Ma magasin, kell oli u 2.00 kui helistab mulle keegi, keda arvasin olema keegi täiesti teine.. Tükk aega rääkisin juttu telefonis (ise olin nii puujommis et ei saanud aru midagi) ja küsimuse peale, kas sa üldse tead, kes ma olen, vastasin aga otse loomulikult oled sa see ilus tumedate juuste ja siniste silmadega kena poiss! Nojaa. kirjelduses läks värvide poolest täppi. Otsustasin end siis üles ajada ja välja minna (kutsuti ikkagi ju) ja helistab juba (täpselt nii ütles, nagu see, kelleks teda alguses pidasin), et jõuab kohe minu maja ette. Läksin välja, vaatan, et tüübil uus auto tekkind. Hõbedane uus Honda, millel sidur libiseb (kärsahais). istun autosse ja vaatan, WTF SINA! Ma pidin pikali kukkuma, mida kuradit. Vabandasin ennast välja, et ma pidasin sind alguses kellekski teiseks.. Kuna ma juba end üles ajasin, siis läksime chillisime ja rääkisime niisama juttu. Veits laksu all oli tüüp ja mina kainelt ei viitsind seda küll pealt vaadata, at least should have saved something for me too then :S. Tükk aega vaidlesin, et mind koju toodaks tagasi, lõpuks toodigi. Teem, mitte iialgi enam ei räägi ma öösel unes kokku leppeid kellegagi, kellest ma ei taha MITTE MIDAGI kuulda! Mõtlesin veel veidike elu üle järele ja läksin magama.
If the underworld should have a devil, then it should be me!
your sweet 666
you know u love me, xo xo
Thursday, February 5, 2009
trenn, trenn, trenn. ahjaa, trenn ka
Kõigepealt:
First black prez
Aint that nice,
Im in the highest office thats right!
Now I can do whatever I like
Now I can do whatever I like
yeahhhh
So what Im half black and half white
So what I fist bump with my wife
Man, I can do whatever I like
I can do whatever I like
jees, obama rulzz.
Esmaspäevast mäletan vaid nii palju, et Landokas oli pöörane.. Ta oli 2 päeva seisnud ning energiat täis, isegi käekõrval keksis, vehkis pea ja esijalgadega, trenn oli samasugune..:P Isegi ei üritanud teda kuidagi kokku saada, lasin tal lihtsalt joosta.
Teisip. tegi Kätu meile trenni, ikka oli veel räme energijänkuke :) Ei andnud üldse eest järgi, seega ajasin Kätu sinna selga imet tegema, tegigi :) Pärast hüppasime/võimlesime hästi madalate peal, tavalise kihutamise asemel jäi landokas niii rahulikuks :) Koguaeg Kätu korrutas mulle painet hoida läbi välimise ratsme (sisemist painet siis ikka eks), landokas oli elu hea! süsteeme tuli nii kindlalt ja rahuliult, väga mõnna oli. Kahjuks on aga Landoka tagumine ots üsna loid ja pole eriti tugev, seda tuleb veel treenida.
Kolmap. sõitsin koos grupiga ja hüppasime ühte lattaeda ja ühte okserit, max kõrgus 90cm. Jube hea oli eilsest trennist veel, rahulik, peale takistust liikus edasi ning lühendas ennast samuti tavalise käest jooksmise asemel. Sammud ennem takistust tulid ka hästi välja, väga hea oli..:) Aga peale takistust võiksin tal ikkagi lasta rohkem liikuda, kukun ruttu pookima kokku..:S
neljapäev hüppasime jälle..:D (kutsuge mind loomapiinajaks, hüppasin kolm päeva järjest, ma ausõna pole varem nii teinud, aga eelnevad päevad olid lihtsalt nii madalad tõkked ja parkuuri järjest ei sõitnud) Seekord oli induviduaaltrenn Andruselt. Mul pole enam ammu niiiii head trenni olnud, aww..:) Landokas oli koguaeg eest pehme, lühendas niiiii hästi (tal ei taha see tglt üldse välja tulla), edasi liikus ka väga hästi. Hüpetel tulid sammud jumala hästi välja kuid siiski, süsteemide ja ridade vahed oleksin pidanud veelgi edasi sõitma, selleasemel et ma kohe kokku hakkasin sõitma. Andrus ütles, et ta sama hommik pani selle raja üles ja kirus kõikide hobuste peal, et kui raske rada see ikkagi on :D Nentis ka, et mul tuli paremini välja kui temal..:D:D Aga jap, Lando oli tõeline tublidus =) Parkuur oli u 110-115 (muide, kõige madalam lattaed mõõtmisel osutus 115cm, tundus lihtsalt pisike, kõige kõrgem aga 110 jne :D suht imelik) Aga muidu oligi selline tugev 110, ei ole vaja hakata rohkem kiusama teda, pinnas oli nagunii üsna kehv (jalad kadusid mitu korda alt). Üks pööre ei tahtnud eriti välja tulla, sest ma ei suuda sadulas istuda kunagi korralikult peale takistust, vajun ette ära jne. Süsteemi (kolmene, ees lattaed, 4 fuleed, okser, 1 fulee, lattaed) tuli esimest korda üsna täbarasti ainult, oleks pidand eda ikkagi edasi sõitma, kõhkles tema ja kõhklesin mina, aga tuli üle. Järgmine kord tulin julgelt, ei olnd probleemi :) hea oli. Lõpuks tulime ka teist rida eraldi paar korda (vahe 5 fuleed) ja mille tagumine lattaed osutus hilisemal mõõtmisel 135cm :) Tundus küll päris madal, Lando ei kõhelnud hetkekski, kordagi ei ajanud trenni jooksul ka midagi alla..:) ning eelnevatest trennidest on ikka hullult abi olnud, enam ei vingerda takistuste vahel, sõidab jumala julgelt ja hästi, saab tagasi võtta, edasi sõita, kõike teha. jumala hea :) mis ma veel räägin hmm... No trenn oli kokkuvõttes hea, aga ikkagi pean meeles pidama, et kuigi hobune liigub hästi, peavad sääred ALATI peal olema, see trenn tegelikult andsin talle üldse kuidagi liiga vähe järgi, piltide pealt vaatsin.. Maali tegi pilte, kunagi viskan fotoalbumisse üles ka =) tänks!
First black prez
Aint that nice,
Im in the highest office thats right!
Now I can do whatever I like
Now I can do whatever I like
yeahhhh
So what Im half black and half white
So what I fist bump with my wife
Man, I can do whatever I like
I can do whatever I like
jees, obama rulzz.
Esmaspäevast mäletan vaid nii palju, et Landokas oli pöörane.. Ta oli 2 päeva seisnud ning energiat täis, isegi käekõrval keksis, vehkis pea ja esijalgadega, trenn oli samasugune..:P Isegi ei üritanud teda kuidagi kokku saada, lasin tal lihtsalt joosta.
Teisip. tegi Kätu meile trenni, ikka oli veel räme energijänkuke :) Ei andnud üldse eest järgi, seega ajasin Kätu sinna selga imet tegema, tegigi :) Pärast hüppasime/võimlesime hästi madalate peal, tavalise kihutamise asemel jäi landokas niii rahulikuks :) Koguaeg Kätu korrutas mulle painet hoida läbi välimise ratsme (sisemist painet siis ikka eks), landokas oli elu hea! süsteeme tuli nii kindlalt ja rahuliult, väga mõnna oli. Kahjuks on aga Landoka tagumine ots üsna loid ja pole eriti tugev, seda tuleb veel treenida.
Kolmap. sõitsin koos grupiga ja hüppasime ühte lattaeda ja ühte okserit, max kõrgus 90cm. Jube hea oli eilsest trennist veel, rahulik, peale takistust liikus edasi ning lühendas ennast samuti tavalise käest jooksmise asemel. Sammud ennem takistust tulid ka hästi välja, väga hea oli..:) Aga peale takistust võiksin tal ikkagi lasta rohkem liikuda, kukun ruttu pookima kokku..:S
neljapäev hüppasime jälle..:D (kutsuge mind loomapiinajaks, hüppasin kolm päeva järjest, ma ausõna pole varem nii teinud, aga eelnevad päevad olid lihtsalt nii madalad tõkked ja parkuuri järjest ei sõitnud) Seekord oli induviduaaltrenn Andruselt. Mul pole enam ammu niiiii head trenni olnud, aww..:) Landokas oli koguaeg eest pehme, lühendas niiiii hästi (tal ei taha see tglt üldse välja tulla), edasi liikus ka väga hästi. Hüpetel tulid sammud jumala hästi välja kuid siiski, süsteemide ja ridade vahed oleksin pidanud veelgi edasi sõitma, selleasemel et ma kohe kokku hakkasin sõitma. Andrus ütles, et ta sama hommik pani selle raja üles ja kirus kõikide hobuste peal, et kui raske rada see ikkagi on :D Nentis ka, et mul tuli paremini välja kui temal..:D:D Aga jap, Lando oli tõeline tublidus =) Parkuur oli u 110-115 (muide, kõige madalam lattaed mõõtmisel osutus 115cm, tundus lihtsalt pisike, kõige kõrgem aga 110 jne :D suht imelik) Aga muidu oligi selline tugev 110, ei ole vaja hakata rohkem kiusama teda, pinnas oli nagunii üsna kehv (jalad kadusid mitu korda alt). Üks pööre ei tahtnud eriti välja tulla, sest ma ei suuda sadulas istuda kunagi korralikult peale takistust, vajun ette ära jne. Süsteemi (kolmene, ees lattaed, 4 fuleed, okser, 1 fulee, lattaed) tuli esimest korda üsna täbarasti ainult, oleks pidand eda ikkagi edasi sõitma, kõhkles tema ja kõhklesin mina, aga tuli üle. Järgmine kord tulin julgelt, ei olnd probleemi :) hea oli. Lõpuks tulime ka teist rida eraldi paar korda (vahe 5 fuleed) ja mille tagumine lattaed osutus hilisemal mõõtmisel 135cm :) Tundus küll päris madal, Lando ei kõhelnud hetkekski, kordagi ei ajanud trenni jooksul ka midagi alla..:) ning eelnevatest trennidest on ikka hullult abi olnud, enam ei vingerda takistuste vahel, sõidab jumala julgelt ja hästi, saab tagasi võtta, edasi sõita, kõike teha. jumala hea :) mis ma veel räägin hmm... No trenn oli kokkuvõttes hea, aga ikkagi pean meeles pidama, et kuigi hobune liigub hästi, peavad sääred ALATI peal olema, see trenn tegelikult andsin talle üldse kuidagi liiga vähe järgi, piltide pealt vaatsin.. Maali tegi pilte, kunagi viskan fotoalbumisse üles ka =) tänks!
Sunday, February 1, 2009
armuelu
Me joome viskit, viskit, viskit.
Kuni pole enam muretseda miskit
võime juua end kasti,
kuid siiski, olen rahapoiss ja ma võtan selle riski.
Me joome viskit, viskit, viskit.
ja lõhume asju nagu "Limp Bizkit".
Nägu krimpsus, viski oli kibe vist.
Aa mul on pohhui, sest ma tulen Siberist!
JOOME VISKIT!
Eestlase tunned ära, kui ta ütleb "ühesõnaga" ning sellele järgneb ülipikk seletus. Ühesõnaga, Landoletiga ma ikka olen käinud sõitmas, Kätlin ka. Peale seda, kui Kätu sõidab, on hobune imeline!!!! Lõdvestab end ise, on niii hea ja pehme jne. Tõeline sweetheart. Räägiksin trennidest lähemalt, aga enam ei mäleta. Eile hommikul läksin bf'st lahku, mõne tunni pärast olin juba Viljandis, et kõigest sellest eemale saada. Eelkõige oma vennast Rivost, kes mind vihkab ning loomulikult mõista ka Mariost. Jube halb tunne oli terve päev, aga vähemalt on mul üks inimene, kellele loota saan..:) Too sama inimene saatis mulle laup. öösel vastu pühap. no niiiii hea smsi, et pidin lausa oimetuks end minestama. Tean, et ei ole viisakas teiste inimeste õnnetuse üle rõõmustada, aga seda ma siiski tegin. Kindlasti ka tema kui teatasin, et olen oma bf'ga lahus. Sõnum oli järgmine:
"Ma olen vaba ja ainult sinu! :) tegelt on nii paha olla ja vajan sind täiega. Ma olen sitaks kurb"
Saateaeg: 05:07:51 ; 1.02.2009
Jamalt hea on olla.
JOOME VISKIT!
Kuni pole enam muretseda miskit
võime juua end kasti,
kuid siiski, olen rahapoiss ja ma võtan selle riski.
Me joome viskit, viskit, viskit.
ja lõhume asju nagu "Limp Bizkit".
Nägu krimpsus, viski oli kibe vist.
Aa mul on pohhui, sest ma tulen Siberist!
JOOME VISKIT!
Eestlase tunned ära, kui ta ütleb "ühesõnaga" ning sellele järgneb ülipikk seletus. Ühesõnaga, Landoletiga ma ikka olen käinud sõitmas, Kätlin ka. Peale seda, kui Kätu sõidab, on hobune imeline!!!! Lõdvestab end ise, on niii hea ja pehme jne. Tõeline sweetheart. Räägiksin trennidest lähemalt, aga enam ei mäleta. Eile hommikul läksin bf'st lahku, mõne tunni pärast olin juba Viljandis, et kõigest sellest eemale saada. Eelkõige oma vennast Rivost, kes mind vihkab ning loomulikult mõista ka Mariost. Jube halb tunne oli terve päev, aga vähemalt on mul üks inimene, kellele loota saan..:) Too sama inimene saatis mulle laup. öösel vastu pühap. no niiiii hea smsi, et pidin lausa oimetuks end minestama. Tean, et ei ole viisakas teiste inimeste õnnetuse üle rõõmustada, aga seda ma siiski tegin. Kindlasti ka tema kui teatasin, et olen oma bf'ga lahus. Sõnum oli järgmine:
"Ma olen vaba ja ainult sinu! :) tegelt on nii paha olla ja vajan sind täiega. Ma olen sitaks kurb"
Saateaeg: 05:07:51 ; 1.02.2009
Jamalt hea on olla.
JOOME VISKIT!
Subscribe to:
Posts (Atom)
