Trenireerimine

Kristjan says: Saksa Hertsogi tõugu, Liivimaa parim ratsu, Tori talli suurim kabjatäkk, konkistadoori liikur Landolet Suur the Välejalg :D  

Teinud koguaeg ratsastust ning 1 hüppetrenni sellel mööduval nädalal.

Neljapäeval hüppasin, selline oli ja ei olnud ka. Hüppas muidugi vägevalt, paugutas mõnusalt aga jooksis kuidagi jube laiali, ei tahtnud pikemate sirgete peal eriti kokku tulla. Hüppasime mingit süsteemi, mis oli paigutatud nii: rist- kaks fuleed- okser- üks fulee- okser- üks fulee- lattaed. Vahed olid metsikult suured, alguses 2 fuleed nagu istus, järgmine fulee kah aga ennem viimast lattaeda oli 8.5m vahe ja krt, 3 korda tõrkusin selle ees :D St tõmbasin ise ta igakord mööda, sest ma ise ei julgenud hüpata. Jube tobe, aga mul läks selle kõrge lattaia peale julk püksis jube jahedaks, oli miskit 120-25cm kanti. Lõpuks ajasin ENNAST sealt ikka üle. Hobune paugutas küll võimsalt, ei saa midagi öelda. Aga hullult tahtis hiljem ennast sealt samast vahest välja suruda, kust ma ta välja tõmbasin ennem seda lattaeda. Mitu korda hüppasin üks ratse täiesti pingul, teine järgi antud. Viimane kord hüppas väga hästi, patsutasin ning lõpetasin selle rea hüppamise. Sõitsin 1 korra mingit parkuuri ka, kõrgus 120cm kanti, mõned alla, mõned üle. Lõpuks proovisin veits kõrgust ka, hüppasime 145cm üsna laia okserit. Tundus, et hästi kauaks jäi koguaeg õhku rippuma, jalgu koristas külle jube hästi. Läks alla- tuli välja, läks kaugelt- lendas üle. Tõsiselt hästi põrkas, jäin temaga rahule. Panen mõne pildi ka.

Reede ratsastasin jälle, täpselt ei mäleta. Tegin suht lühidalt, ma olin väsinud veitsa vist. Mäletan, et algus oli super, aga kui grupp platsi peale tuli, siis hakkas veits vahtima, aga lõdvestas end galopis, traavis ja sammus megalt. Jooksis pikkade rahulike sammudega, kael esijalgade vahel ning nina mööda maad :D Seega hea oli.

Laupäev see eest aga ei olnud midagi lühidat. Päris pikalt ratsutasin vihma käes, aga asi oli seda väärt. Mina ei tea, ta nii tubliks läinud. Astub ilusasti sääre eest ning sooritas tagu ja esiotsa pöördeid sammus ikka PÄÄÄÄRIS hästi. Paremast jalast paremale poole tegi nagu megalt, teist pidi tegi kah enam-vähem, aga ma ei saanud ise päris hästi pihta, et kuidas see asi nagu teispidi käib- blondi värk :D Galopis oli hea, traav oli hea, painutas end igatepidi (ta võiks kringliks lausa hakata). Galopis üritasin esimest korda piruetti teha, aga oleksime äärepealt ümber kukkunud, kuna libe oli. Aga algus oli palju lubav :) Traavis üritasin teda korraks hästi kokku sõita ja jalgu tõstma panna. No mis ma siin valetan ikka, üritasin passage't teha, päris tuli välja ju :D Poolpeatuse näol oli asi väga ilmekas ja kena ning jalgu juba enamvähem tõsitis, aga siis ma loobusin, kuna ei suutnud piisavalt tagant peale sõita kui palju ma eest teda kokku nokkisin. Seega nii suured harjutused jäävad edaspidi vaid väga kogenenud koolisõidu treeneri käe alla. Lõpetasin trenni peaagu ära aga avastasin, et olin vaid pool tundi ratsutanud. Seega hakkasin otsast peale treeninguga pihta ning tegin veel umbes 20 min otsa. Lõpus tegime ka kavalette, mis oli kummagilt poolt otstest kõrgemaks tõstetud. Neid tuli küll megalt hästi, vedrutas end rahuliku tempoga üle ning samm ei läinud kordagi sassi (tavaliselt ta kipub seda harjutust hüppama kah). Edasi jätkasin galopis ning tulin galopi vahega kavaletid, peale neid jälle kokku ja traavile, uuesti traavikavaletid. Hästi toimis, ning ta tõesti oli väga püüdlik ja hea sõita. Arvan siiski, et see on üks meie kõige enam korda läinud trennidest üle aegade, ma tõesti olin temaga nii rahul.

Täna (pühapäeval) andsin talle vaba päeva ning Syret lubas Landoka õue koplisse pista. Homsest siis jälle kõva ratsastus, reede üritan hüpata ja pühapäeval Toris Torihobuse Päeval võistelda 110 ja 120 cm :)

Nädalavahetusest

Kõige pealt tänan kõiki, kes tegid mu sünnipäeva meeldejäävaks, tõsiselt chill ja lahe oli.

Niisiis.. Reede õhtul sai täitsa uhkelt pidu pandud, kingitusi oli ka täitsa vahvaid (nagu ntx sekspesu A korviga, mina kannan C'd :D:D), HIM'i Venus Doom jne. Mu lemmik viski mis mulle aga sünnaks kingiti ja mida ma heameelega oleks kunagi üksi kodus tinistanud üritati aga vuuki panna. Mu vend sai pätile jaole, võttis viski ära, noomis noort neiut ning siis jõi viski ise ära :D irw. Igatahes hommikul ärkasin päris kohutava peavaluga. Mõte sellele, et ees on ootamas pikk-pikk võistluspäev viis mind lausa masendusse. Peavalu tabletid mulle kah ei mõju vaid teevad ainult uimasemaks, siis otsustasin pohmelli alkoholiga uuesti likvideerida, naer. Mulle tuli võistlustele kaasa pöidlaid hoidma veel treener Kätu, õlle-varustaja Miku ning niisama ilus-poiss tribal-tattoo ja mega nahksisuga Audi omanik Mõtu. Võistlustele jõudsime ikka kuradima vara.... Olime veidike peale 12 kohal ning minu esimene sõit algas kusagil viie paiku vist. Hobused passisid päev läbi lihtsalt treileris. Ajaviiteks muidugi rüüpasime 5 tundi järjest õllet, viimase sõidu ajaks olin üsna "valmis poiss" omadega, naer.

Võistlusväljak oli suht kehva, tohutult künklik ja ebatasane, tuli sooritada hüppeid aukudesse (lohkudesse) või hüpata takistus lohust välja kõrgemale, sageli ei näinud hobune takistuse laiust ebatasase maa tõttu (mina vähemalt ei näinud). Rajad olid rasked, vahed oli kohati imelikud, pöörded keeruilised ning takistused kõrgemad kui ette nähtud (aga samas ju lubatud +/- 10cm)

100cm oli lihtsalt masendav!!!!!!!!!!!!!!!!! Soojendus oli OK, oli pehme, tuli hästi tagasi jne aga särts oli totaalselt puudu. Muidu teda tuleb ikka tagasi hoida tugevasti, seekord oli vastupidi. Soojendus hüpped enamus tulid liiga kaugelt, aga vähemalt punnitas ta end igaltpoolt kenasti välja. Võistlussõit oli aga juuuuuube. Ta ei liikunud üldse ning pööretes vajus räigelt õlast välja, õeh. Ei tahtnud ratse tagant üldse välja mingil hetkel tulla. Viimase süsteemi jaoks oli ta ikka päääris vasinud, vahe oli ka 8 või 8.5 m ning Landokale 7.5 süsteemgi vahel pikk. No ning ennem süsteemi sai lõpuks kannused ribide vahele ning isegi vist litaka stekiga aga edasi ei liikunud. Vaatasin video peale ka, et issand hoida, kohutav. Siiski punnitas end sealt ühe fuleega välja ning tagumised jalad jäid latti kinni. Olin suht masenduses, et krt viimane tuli alla. Siis vaatasin tagasi, et wtf? Nii ruttu latt tagasi pandud? Tulemuseks öeldi samuti 0KP. Olin hämmelduses ja Kätlin ütles, et mul oli ikka retsilt sportlikku õnne, sest latt oli täiesti ühe bounce teinud ja siis tagasi kobadele maandunud. Tulemuseks oli siiski aga III koht tänu pisikestele pööretele (oleks järsku võitnudki, kui ta oleks veits liikunud ja mitte õlast välja vajunud koguaeg :D) Latte näppis igatahes küll muidu hoolega, selline laiskvorst oli.

110cm soojendus oli hea, aga särtsu veel vähem kui 100cm. Tegin lühikese soojenduse, hüppasin vaid paari takistust. Oma starti oodates tegin natuke haiget Landokale, ajasin ta nö "vihale". ehk sai natukene mitte millegi eest karistada kannusega, et ta nö "kuumemaks" läheks. Aga ega ma siis ei lahminud teha muidugi, said 2x mõlemalt poolt kannuse SURVEGA mitte lahtiste kandadega vms, muidu kasutan kannuseid vaid kollektsiooniks ehk koonduseks/rullimiseks, aga antud hetkel tundus see ainuke võimalus, sest ei hüppa ju 110+ parkuuri laiskleva ja impulsita jooksva hobusega. Eniveis, särts sisse tuli ning liikus terve parkuuri megalt hästi! Kõik hüppad tulid täpselt nii välja nagu soovisin ning samuti ka kõik pöörded, vahed jne. Kätlin ütles, et see oli kõige ilusam sõit mille ma teinud olen, kuna ma olin ise nii enesekindel ja kõhklematu olnud (muidu ma ju koguaeg toon ta takistusele hästi alla, sest ei suuda otsustada sammu mittesobivuse korral kust hüpata). Ütles ka, et Landoka tagumine ots oli niiiii aktiivne olnud, et tagumiste jalgadega oli lausa põtkinud marsruutil kube-muru :D Jalad olevat siis nii alla tulnud koguaeg. Igatahes olime me Landokaga ainukesed puhtad raja sooritajad ning seega võitsime ka I koha :)

Landoleti 110cm- I koht

Minu treener Kätu juhiseid jagamas =o)Piltide autor on Grete-Brit Kuusik

Peale võistlust läksid Miku, Kätu, Mõtu ja Riinu Miku juurde grillima ja saunatama. Paganas, seal sai nalja oi kui palju :D Maamees Mõtu ja maanaine Riinu panid grilli esimese korraga põlema, braavo! Maamahed Kätu ja Miku aga raiusid puid. Totaalne tiimitöö, naer. Peale sauna jooksime aga lähedal olevasse tiiki. Kätu veeres mäest kohe täitsa alla palajas kannikas mööda maad xD hahhaaha. Hüppasime siis vette ära ja päris jahe oli. Hiljem kui ma üritasin välja ronida tiigist siis oli suht koom, sest mööda savipõhja on ikka seda päris raske teha eriti veel purjakil olles. Õnneks ma polnud ainuke, kes äärepealt oleks alajahtumisse surnud, Mõtu ei saanud ka välja. Pärast olime pealaest jalatallani savised/mudased, hehe. Eurovisiooni saime ka vaadatud, Eestil läks normilt ja olime õnnelikud, et venelastele ära tegime.

Jõudsin alles täitsa hilja Pärnusse tagasi eile pärastlõunal. Käisin Landoka juures koos Kristjaniga, ta ikka kardab hobuseid päris hullult :D Viisin ta talli ja lõin tema kõrval käies korraga jalaga põnksu vastu maad ja karjusin BUUUU ja poiss oleks äärepealt püksid täis teinud :D Kilkas nagu noor tütarlaps. landokal olid jalad igatahes täitsa kanged alguses boksist välja tulles, õues olled aga jalutas koguaeg ringi, ei jäänud hetkekski seisma. Püherdas ka ning kihutas 2 suurt ringi galoppi enda vabal tahtel, püherdas korra ja siis hakkas end juba tuppa tagasi nõudma.

Õhtul läksid Miku, Kätu, Mõtu ja Riinu kinno, peale seda sõitsime jälle Vändrasse tagasi niisama chillima. Hommikul jõudsime koju, käisime läbi Pärnu motopoed ning ostsime Mõtule megad baikari riided. votak :P

Nüüd siis Landoletiga ratsutama :)

Happy birthday to me, 

happy birthday to me!

Happy birthday, dear I..

Happy birthday to me! 

PALJU ÕNNE MULLE SÜNNIPÄEVAKS :D

Tegelikult mõtlesin ära mainida, et pean täna õhtul/öösel oma kaheksateistkümnendat sünnipäeva. See saab tulema ilmselt.. no kuidas öelda.. Mitte morsipidu. Toredaks teeb selle kõige juures see, et ma pean homme hommikul Landoletiga Vändras võistlema :D

Again, wish me hell of a luck.

Korda läinud nädalavahetus

Laadisime laupäeva hommikul suksud peale, Landokas läks jube ruttu peale arvestades seda, et talle suur auto üldse ei meeldi. Korra vaatas ja siis kalpsas mulle järgi.

Tegin Väänas talle patsid valmis, vaatasin rada, maksin maksud. Ilm oli kohutav, vihma kallas rämedalt, plats ujutas täiega üle. Kui oleksin maha kukkunud, siis oleksin ära uppunud. Kõik sõidud olid üle ootsuste päris rasked, kõik rajad olid üles ehitatud väga kõrgelt (100 oli 105 enamjaolt, mõned ülegi). 100cm rada oli üsna OK, pöörded võidu jaoks aga suht keerulised (või noh, minule rasked). Peale esimest takistust korra läks äksi, tõmbas pea lakke ja kukkus jalgu keerutama aga siis rahunes maha ja ülejäänud sõit oli mega rahulik ja arvestavalt kena, kõik pisikesed pöörded tulid hästi välja. Samas, teises osas oleks võinud hoogu veits rohkem olla. Siiski puhas sõit ning lätlase järel III koht (esikohast 0.2 sek aeglasem). Järgnev 110 oli aga väga nigel.. Sai tehtud liiga pikk soojendus ning oli üsna vässu teine. Maha läks kohe teine takistus, kuna üritasin sooritada pisikese pöörde juba takistusel ning tagumised jalad riivasid kohe lati maha. Üldse ei saanud takistustele pihta eriti, lasin alla ja ise ei saanud üldse aru, mis ma seal seljas tegin. Sääred unustasin koguaeg lahti, üldse selline mõku tunne oli. Siis ajasin ühe okseri veel maha, aga selle ajan küll 30% Landoleti süüks, sest pealesõit oli super, hüpe oli hea aga tagumistega JÄLLE riivas, kuna vajus sisse, sest kartis mingit musta plakatit, mis koledat lehvis. Siis oli selline väike lattaed, mille peale sõit oli norm (veidike all, aga alt tuleb Lando superilt alati välja), kuid hüppas esimeste jalgadega sinna jumala sisse. Olin nats masenduses, aga muidu oli täitsa norm sõit, eriti ei liikunud aint.

Teine päev oli parem, ilm oli ilus ja hobune oli puhanud hästi. 105cm oli vaja mega pisikesed pöörded sooritada võiduks. Soojendus oli mega! Nii pehme, niiii rahulik, üldse ei hakanud vastu, hüppas rämedate varudega. Sõidu ajal läksin aga ise enda süü tõttu alt. Sooritasin mega väikese pöörde neljandale okserile ning oleks pidanud terve pöörde edasi sõitma, aga jäin ise tukkuma. Hobune läks kaugel lendu aga hoo puudumise tõttu hüppas tagujalgadega sisse, aga ta ise püüdis kõigest väest!! Oleks võinud ju alla viia, siis oleks normaalselt tulnud. Well oh, silly me. Ülejäänud sõit oli aga jälle jube kena minu enda arust, ilusasti rullis parkuuri läbi, aeg oli ka hea, kuigi peale maha ajamist enam pisikesi pöördeid ei teinud. 115 oli super. Landolet oli juba päris väsinud, aga ta paugutas endiselt kõiki takistusi suure kaarega. Soojendus oli jällegi niiii hea. Läks 120 lattaiale jube alla, aga ronis sealt nii hea tempo ja stiiliga välja, varu oli ka räme. Tahtsin siis, et keegi okseri madalamaks paneks kui Siim Sinijärv ütles, et mis sa nii madalaid nii vägeva hobusega hüppas, et pole vaja ju. Ütlesin järgi, et kui vägev hobune on, siis osta ära. Vastuseks tuli: "hmm, möhh.." :D Parkuur oli tegelikult päris raske, kõik pealesõidud oli rasked, aga Landokale istusid kõik vahed ja ma ise ei unustanud seekord teda päris üksinda. Teises osas väsisin aga ise ära ning siis lubasin Landoletil endal rohkem tööd teha ja rohkem alla minna. Ta päästis mind ikka retsilt. Läksingi tegema rahulikku ja ilusat 115cm (mis oli küll veits suurem :D) ning see ka välja tuli :) Puhas sõit ning üheteistkümnes auhinnaline koht. Paugutas küll ikka hullult kõrgelt ja korjas oma lallukesi täiega. 

Kõik sõidud olid tegelikult üsna keerukad, kõrged ning rasked. Landokas andis aga endast peaaegu, et kõik ning nüüd on vaja veel ainult minu oskuste kallal lihvida. Jäin temaga jube rahule, on ikka mega poiss küll :) 

                                                          Esimese päeva 100cm by Epp

Eilsest..

Kiidaks oma pisikest Kõnksut jälle. Ta oli eile trennis parem, kui kunagi varem. Mulle tundus, et ta oli ennem TÄPSELT sama heas (või paremas) vormis nagu ennem Vääna GP'd, ennem, kui ta kopsupõletikku jäi. jah, ikka paremas vormis (nats kakukesem ainult), nii hästi rullib ringi mööda platsi. Koguaeg eest pehme, konsentreerub ainult minule, painutab (välisküljele veits halvemini, aga üldjuhul ma ise unustan painutatava külje ratsme liiga jäigaks, aga nagu järgi annan selle hetkeks, siis on tip-top), jookseb tagant väga hästi peale (Landoka puhul vist maksimaalne pingutus, sest isegi mitte karjamaal joostes lohistab ta oma tagujalgu mööda maad järgi), mõnus, rahulik ja lõdvestunud. Nagu tõsiselt hea. Hüppasime mingit rida (rist-rist-okser), ristide vahel 1 fulee, ennem okserit edasi sõiduga kolm, tagasihoides 4 fuleed. Otsustasin Landoga koguaeg kolmega tulla, sest neljaga oleks liiga alla läinud tema (pikk fulee ikkagi), aga vahel jäi see 3 pikaks. Viimased korrad ma ise ei saanud üldse pihta, kust kohast ära tõukab ennem esimest risti. 3 korda järjest vist hüppasin ette ära, irw... Mitte nagu katastroofiliselt, aga mingi jõnks käis minust läbi, et noh, NÜÜD, naerrr. Süsteemi vahe oli alati hästi kena ja rahulik, peale süsteemi jäin magama ja ei istunud kohe sadulasse tagasi ning edasi hakkasin sõitma alles pärast teist fulee'd ja siis jäigi pikaks enamus kordadest see vahe. Jube aeglase mõtlemisega  olen ikka, peaks enda pea tagasi brünetiks värvima. Takistuste vahel ja peale takistust oli Landokaga aga lust ja lillepidu!! Ta tuli NIIIII MEGALT hästi tagasi, ei hakanud kaklema, lihtsalt rullis minu käe järgi edasi. Vanasti kukkus ta kimama ja oma jalgu paaniliselt vahetama või lihtsalt ratset lahti tirima, nüüd jookseb sirgelt, rahulikult ja ümmarguselt edasi. No lihtsalt fantast.. Okseri kõrgus oli lõpuks võib-olla 100cm. Õues on nii raske kohaneda, takistused jõuavad palju kiiremini lähemale kui maneežis, hihi.

Täna teeb Aadi Landokale uue rautuse, loodame, et kõik läheb korrapäraselt ja saaks ikka nv võistlema. Hüppame ka täna parkuuri. Wish us luck :)

Blogimine vol. 3

Tundub, et tahan hakata jälle blogima..:) Esimene kord jäi pooleli kuna arvuti läks katki Hollandis olles, teinekord aga masendusest ja kiirest eluviisist. Seega juba kolmas kord üritan hakata uuesti korralikult blogima selle sama-nimelises blogis. Isu tuli ilmselt tagasi, sest aega nii palju ning olen hakanud ka teise e-maili alt blogima (tõsi, seda küll inglise keeles ja hobusest juttu pole). Kel huvi, võib muidugi checkida (fragile-human-error.blogspot.com) aga üldiseselt on see minu elul põhinev story, mille tahaks kunagi isegi paberil välja trükkida, kokku lappida ja enda lastelastele kunagi pärandada. Inglise keeles kirjutatud küll sellepärast, et enda 'roostet' lihvida.

WELCOME BACK!

Landokas on super. Ta on niiiii nunnu ikka mul, heh.. Ma annaks tema eest oma käe, sõna otseses ja füüsilises mõttes, annaksin oma käe. Ta on ainuke, kes jääb ja kellest ei hakka ma iialgi teistmoodi arvama. Ma tean, et nii kaua kuni ta elab on ta mul ALATI olemas, kas või mõtetes. Ta on ikka minu absoluutne bestikas ja mul on nii hea meel, et ta mul endiselt olemas on. :o)

Trenni poole pealt ei oska kohe alustadagi, et mida siis rääkida.. Pole hüpanud üle kuu aja. Koguaeg ratsastus-ratsastus-ratsastus. Vahepeal mingit pisikest risti hüppame, aga see pole ju hüppetreening... Peale seda, kui hakkasime õues sõitma, on hobune väga hea olnud. Pehme, õpihimuline, kergesti käsitletav jne. Päevaliselt nimetades seisis ta reede ja laupäev tallis (võib-olla sai õue ka, ei uurinud), kuna mul oli tegemist oma toa renoveerimisega. Pühapäeval lippasime tallist läbi, viskasime hobuse õue. Oli näha, et hobune polnud siiski liigutanud end 2 päeva- ta kihutas mööda koplit nagu tuul, perutas nagu pull. Esmaspäeval sõites sain veel aru, et tegu alles energiapommiga- ta ei pannud üldse mind tähele, oli kange, venitas ennast igalepoole, säärt ei kuulanud, tatsas nagu mäger jne. No eks ikka juhtub, trenni lõpus oli juba parem, kuid mitte oluliselt. Täna (teisipäev) aga tundsin, et vana hea Landolet on tagasi. No tõesti super oli temaga ratsutada. Ta oli pehme, painutas end ilusasti, tagumine ots töötas aktiivselt, seljast oli lõdvestunud. Vahepeal ehmatas tuule peale, aga seda ei saa ju ometi halvaks lugeda (hobune peabki looduses igasuguseid helisi kartma), siis lippas mõned sammud saba püsti ja selg krampis, aga muidugi sai asi kohe ka korda. Tegin temaga 4 jalavahetust igast erinevast platsi nurgast ja erinevast jalast- kõik korras vahetas ideaalselt (mida ei saa eilse kohta öelda), pikendas samuti tavalise galopi pakkumise asemel ideaalselt ja tempot säilitades. Nüüd, kui säärega surud iga sammuga väikese nõksu tagant, siis ei pista mitte punuma nagu vanasti, vaid aktiviseerib tagujalad veelgi 'särtsakamaks'.  Ma ise ei oska kommenteerida eriti, kuna ma seljas, aga kõrvaltvaatajad kiidavad, et galopi tempo pidi hästi ilus ja stabiilne olema ning selline rahulik, vahet pole kas koondatud või lahti sõidetud fulee. Tore oli kuulda. 

Muud ei oskagi öelda, selline tubli ta on. Neljapäeval üritaks hüpata, laup.-pühapäev sooviks Väänas toimuvast Palladium Cupist osa võtta. Kõrgused alles otsustamisel :o)

Lõpetuseks veel nii palju, et mitte kellegil teist, minu blogi lugejatest, ei ole nii head hobust nagu on seda LANDOLET ;)