Tuesday, May 5, 2009

Blogimine vol. 3

Tundub, et tahan hakata jälle blogima..:) Esimene kord jäi pooleli kuna arvuti läks katki Hollandis olles, teinekord aga masendusest ja kiirest eluviisist. Seega juba kolmas kord üritan hakata uuesti korralikult blogima selle sama-nimelises blogis. Isu tuli ilmselt tagasi, sest aega nii palju ning olen hakanud ka teise e-maili alt blogima (tõsi, seda küll inglise keeles ja hobusest juttu pole). Kel huvi, võib muidugi checkida (fragile-human-error.blogspot.com) aga üldiseselt on see minu elul põhinev story, mille tahaks kunagi isegi paberil välja trükkida, kokku lappida ja enda lastelastele kunagi pärandada. Inglise keeles kirjutatud küll sellepärast, et enda 'roostet' lihvida.

WELCOME BACK!
Landokas on super. Ta on niiiii nunnu ikka mul, heh.. Ma annaks tema eest oma käe, sõna otseses ja füüsilises mõttes, annaksin oma käe. Ta on ainuke, kes jääb ja kellest ei hakka ma iialgi teistmoodi arvama. Ma tean, et nii kaua kuni ta elab on ta mul ALATI olemas, kas või mõtetes. Ta on ikka minu absoluutne bestikas ja mul on nii hea meel, et ta mul endiselt olemas on. :o)

Trenni poole pealt ei oska kohe alustadagi, et mida siis rääkida.. Pole hüpanud üle kuu aja. Koguaeg ratsastus-ratsastus-ratsastus. Vahepeal mingit pisikest risti hüppame, aga see pole ju hüppetreening... Peale seda, kui hakkasime õues sõitma, on hobune väga hea olnud. Pehme, õpihimuline, kergesti käsitletav jne. Päevaliselt nimetades seisis ta reede ja laupäev tallis (võib-olla sai õue ka, ei uurinud), kuna mul oli tegemist oma toa renoveerimisega. Pühapäeval lippasime tallist läbi, viskasime hobuse õue. Oli näha, et hobune polnud siiski liigutanud end 2 päeva- ta kihutas mööda koplit nagu tuul, perutas nagu pull. Esmaspäeval sõites sain veel aru, et tegu alles energiapommiga- ta ei pannud üldse mind tähele, oli kange, venitas ennast igalepoole, säärt ei kuulanud, tatsas nagu mäger jne. No eks ikka juhtub, trenni lõpus oli juba parem, kuid mitte oluliselt. Täna (teisipäev) aga tundsin, et vana hea Landolet on tagasi. No tõesti super oli temaga ratsutada. Ta oli pehme, painutas end ilusasti, tagumine ots töötas aktiivselt, seljast oli lõdvestunud. Vahepeal ehmatas tuule peale, aga seda ei saa ju ometi halvaks lugeda (hobune peabki looduses igasuguseid helisi kartma), siis lippas mõned sammud saba püsti ja selg krampis, aga muidugi sai asi kohe ka korda. Tegin temaga 4 jalavahetust igast erinevast platsi nurgast ja erinevast jalast- kõik korras vahetas ideaalselt (mida ei saa eilse kohta öelda), pikendas samuti tavalise galopi pakkumise asemel ideaalselt ja tempot säilitades. Nüüd, kui säärega surud iga sammuga väikese nõksu tagant, siis ei pista mitte punuma nagu vanasti, vaid aktiviseerib tagujalad veelgi 'särtsakamaks'.  Ma ise ei oska kommenteerida eriti, kuna ma seljas, aga kõrvaltvaatajad kiidavad, et galopi tempo pidi hästi ilus ja stabiilne olema ning selline rahulik, vahet pole kas koondatud või lahti sõidetud fulee. Tore oli kuulda. 
Muud ei oskagi öelda, selline tubli ta on. Neljapäeval üritaks hüpata, laup.-pühapäev sooviks Väänas toimuvast Palladium Cupist osa võtta. Kõrgused alles otsustamisel :o)
Lõpetuseks veel nii palju, et mitte kellegil teist, minu blogi lugejatest, ei ole nii head hobust nagu on seda LANDOLET ;)

4 comments:

Laura^^ said...

Vot see on vaieldav. ;D

bermufa said...

Päris ta on ju :D

Helina said...

viimane lause on hea :D aga jah, tore et sa j'lle kirjutad. kadusid p'ris pikaks ajaks 'ra.

bermufa said...

eks ma üritan jap jälle tihedalt kirjutada, vahepeal oli kopp ees :o)

My Playlist