Täna suksud said puhkepäeva. Orsella viisin hommikul kohe jalutama 15 minutiks, jalgade paistetus läks kohe maha. Peale seda jahutasin jalgu veel ka veega, nühkisin kabjakesed puhtaks, pesin ka laka ja saba lumivalgeks tagasi. Oi ta on nüüd nii ilus :) Päris kaua aega läks kõige sellega. Kui jalad olid kuivatatud, siis määrisin veel rohtu ja rasvatasin kapsikud ära, lasin saba palsamit täis ja kammisin lahti.

Lüübek jooksis hiljem kordel natuke aega koos nööridega, oli vahepeal isegi päris ulakas. Lisasin Lüübeku lõunasöögile ühe toidulisandit ja eeldasin, et tavaliselt hobused söövad uusi asju üsna pika hambaga aga Lüübek kugistas oma toidu alla nagu tavaliselt. Ei mingit nuusutamist ega maigutamist :)

Hiljem viisime Heleniga koos Orsu veel jalutama, üks ring on 7 minutit pikk, seega 21 minutit jalutamist veel lisaks. :)

Siis jõudsin koju ning kõik kuulutasid FaceBookis, et lund sajab. Nagu teistel ei oleks aknaid majadel.. nagu teised ei teaks..

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa,

FaceBookist hoobilt sai ilmajaam!

Tagasilöögid..

Orsella on üldiselt väga tugeva tervisega. Ta pole kunagi köhinud üle kahe köhatuse, tal pole olnud grippi, palavikku ega muid tavalisi haiguseid. Kahjuks on tema nõrgaks küljeks ta seedimine. Oleks ta minu isiklik hobune, laseksin talle igasugseid uuringuid teha, sest asi tegelikult pole üldsegi mitte kena. Noore ja terve hobuse kohta, on tal üsna pirtsakas kõht ja tiirud on sagedased. Eelmine aasta oli tal neid palju, kuid saime "kurikaelale" jaole, ning ostsime talle suukorvi, et ta ei sööks õues mulda. Ma siiani ei oska öelda, mis seal mullas on, mida ta oma söögist juba ei saa. Täna autoga kodupoole sõites hakkasin mõtlema Horse Show'le ja nädal ennem seda Ruila võistlustele, kus käisin Cumberlandiga. Võistlustest ma ei jõudnudki mõelda, sest mulle meenus Orsella järjekordne tiirutamine, mis leidis aset eelmine päev. Jõudsin too päev hilja talli (ei mäleta enam miks) ning leidsin lõuna ajal Orsella boksist pikali. Arvasin, et ta magab. Kui kui ma tulin, ei liigutanud ta ennast ning vaid mühises, oli kuum ja ta silmad vilkusid muudkui edasi-tagasi. Edasi hakkas juba esimese kabjaga kraapima, tõstis oma kaela püsti ja muudkui puudutas ninaga oma kõhtu. Siis saime juba aru, et tal järjekordsed tiirud. Ajasime ta püsti ning kohe oli hobune pikali maas tagasi. Saime aru, et need pole enam tema liivatiirud, mis tekivad mulda süües, sest ta käib õues vaid suukorviga. Liivatiirud tunneb Orsellal kohe ära, kuna ta on alati püsti ja väga rahulik, kuid ta venitab ennast edasi ja tagasi, küürutab ja veitab kaela, viitab ninaga pidevalt kõhule ning on tavalisesest veidi soojem. Need tiirud olid aga midagi muud. Andsin kohe esimese doosi finadyne't ja jalutasime. Tundus, et hobusel hakkas parem, oli inimeste suhtes hästi tähelepanelik ja peale pikka jälgimist otsustasime ta hetkeks rahule jätta- sidusime ta boksi kinni. Natuke hiljem talli saabudes oli ta jälle pikali ja rippus peadpidi nööri otsas. Õeh.. Õnneks oli turvalõksuga nöör ja ta päästeti kohe lahti, aeti püsti ja õue tagasi. Kuna nüüd tundus olukord juba väga tõsine, siis helistas ruttu arstile. Arst käskis anda veel ühe doosi finadynet (selleks ajaks oli esimesest doosist juba 6 tundi möödas) ja viia ta õue ning jooksutada teda kohe nii, et ikka oleks joostud. Tegemist oli tema sõnul kõhukinnisusega ning kuna ta kõht oli väga jäik, vajas see nö. massaži. Peale 30 min jooksutamist tuli esimene junn! Ma olin nii õnnelik seda nähes :D Peale seda avastasin, et ta kõht on ka ühelt poolt rohkem paistes. Kui nüüd hakkasid juba helid ka kostuma. Jooksis veel sellel õhtul mitu korda ja otsustasime ta rahule jätta, kuna ta tuju oli märgatavalt paranenud (ilmselt muidugi sellest rohust, see on ju valuvaigistav), kui terve öö oli nii halb tunne sees, et ta üksi jätsime. Kui varahommikul talli jõudsin, selle asemel, et oma võistlushobune ruttu ära sööta, jooksin Orsella juurde, kes oli üleni, vabandust väljenduse pärast, sitane! Nimelt ta kõhikinnisus oli lõpuks valla pääsenud ja terve ta eelneval õhtul veel puhas olnud boks oli üleni sõnnikut täis! Kes oleks uskunud, et ma olen nii õnnelik teda üleni sõnnikusena nähes :))) 

Siiani ei tea, millest need tiirud tulid. Toit tundus tooaeg väga kvaliteetne olevat kuid iialgi ei või teada, kus mingi hallitus või pisik sees on. See aasta oli tal esimest korda tiirud.

Ma nüüd täpselt ei tea, miks ma selle kõik siia kirjutasin, aga tegelt tahtsin jõuda selleni, et meil on vastik probleem! Ma unustasin Orsella jalgu kontrollida eile peale trenni, ning ta uued tagujala pikad kaitsmed on ta jalad puruks hõõrunud. Justkui oleks riivelnud puruks end kabjaga (kuid ta ei riivle iialgi). Tagujalad on tal ka õrnalt paistes hetkel, kuna uus põhk on nii valguline ja ta kipub seda sööma.. No wonder tal tiirud on.. Trenni tehes kaob paistetus õnneks kohe ära. Võimalik, et asi on ka nendes haavades. Õnneks ta ei lonka ning ei hoida neid jalgu mitte kuidagi. 

Ennem trenni lasin talle haavaspray'd peale, mis oli punast värvi. Ta jalad nägid välja, nagu oleks need olnud üleni verised :D Seega peale trenni pesin ja hõõrusin korralikult seda maha ja asendasin rohelise sprayga, et varsti tulevatel võistlustel ei arvataks, et ta poolsant on. Vasakul jalal on umbes 2 ruutsentimeetrit marrastus ning paremal jalal umbes 1 ruutsentimeetrine vigastus. Trenni minnes pindeerisin puuvillase pindega jalad ära, alt kleepisin veel MacGyveri teibiga kinni, et maneežis olev liiv ja sool sinna sisse ei läheks. Hihi küll ta alguses raputas neid jalgu kui harjus nendega kohe ära. Kuna ta jalad pügatud, siis ei jää ka teip karva kiskuma. Ta nägi natuke välja, nagu ufo :)

Trennis oli ta väga meeldiv! Täna oli väga hea sõita ja mõnus rahulik, stabiilne. Samas oli ta ka üsna väsinud rasketest treeningutest eelnevatel päevadel, kuid andis endast parima. Jäin temaga väga rahule. Peale trenni jahutasime veel jalgu ning pesin need punased plekid maha, panin uut rohelist haavaspreid ja sinist haavakreemi (hea värvipott, eks :) ). 

Orsella jalgadest rääkides, siis ma pügasin need nädalaalguses ära, ning nüüd on tal jalas nagu 4 valget sokki :) Vähemalt tundub nii, pügades värv muutus ja ta on nüüd nagu ehtne koolisõidu hobune hehe :)

Lüübek oli ka täna üsna hea, parem kui eile, kuid galopp oli veidike raske ning traaviosa oli natuke liiga jõuetu, oleks võinud olla mõnusam ja aktiivsem. Tundus, et ka tema oli täna veidike väsinud.

Homme teen mõlemale suksule ilmselt vaba päeva, liigutan neid veidike kordel. 

Loodan, et Orsu marrastused paranevad kiirelt ja ei teki probleeme nendega. 

Võistluseelne treening.

Alustasin kohe valesti, et hakkasin hullult skeeme harjutama. Kui ma oleksin juba eelmine neljapäev alustanud Orsellaga pidevast ette-alla tööst, oleksime täna juba ehk ilusatsi suutnud ratsutada. Eile sõitsin skeeme mõned korrad ja ta viskab end kuklast krampi aeg ajalt. Kui pika ratsmega teen, siis lõdvestab mõnusalt ette-alla, tõesti hea sõita. Hakkan ratset lühemaks võtma, siis mõne aja püsib kuklast väga vaba ja meeldiv, järgmine hetk hakkab kukalt meeletult kõrgeks ajama (ta ei tule küll "ratsmest" välja, kui nii öelda), seega kohutavalt ebastabiilne. See väljendub eriti diagonaalidel. Keskliinile minnes kipub õlga ette viskama. Eilses trennis sõitsin alguses "gag'iga", tahtsin talle mingit moodi selgeks teha, et kui kuklale avaldub mingi surve, siis ei ole see tingimata halb. Ta ei teinud sellest suulisest väljagi ja vastupidi, oli super mõnus sõita. Vahetasin selle gagi peale 10 minutit kolme osalise oliivi vastu ning alguses oli hobune küll super-hüper hea. Ei mingit kanget kukalt, isegi siis jäi lõdvestuks, kui teda provotseerisin. Trenni lõpus tulid aga teised ja lõpetasin oma skeemid ära, tegin veel oma poolt tundi korralikku ette-alla tööd 20m voldil ja lõpetasin. Vasakut jalga joostes (galopis) oli väga hea, paremast alguses jooksis natuke saunapingina, aga hiljem läks ta kenaks ja ümaraks, selg läks nõgusa asemel "küüru" ja tagujalad hakkasid mõnusalt ennast edasi tõukama (kui ma muidugi teda sisemise säärega suskisin vahepeal). Meie üheks galopi veaks on ka see, et jään ise sinna selga mõnulema ja unustan teda edasi sõita vahepeal, jääme "tiksuma". Kui teda vahepeal sisemise säärega suruda, siis hakkab ka esimeste jalgade randmetest ennast kõrgemaks ajama, taguots tuleb alla ja hakkab ilusasti ülesmäge jooksma. Ta ju meil natuke selline pulkjalg on. Kipub meeleldi sirgete jalgadega jooksma. Muidugi see on nüüd kahe aastase treeninguga väga muutunud, sest esimest korda sai ta traavi hindeks 5 vms. Nüüd on traav juba 8.5 vms. Lõpetasin pika treeningu, jalutasime karviku ilusasti maha ja talli sööma.
Lüübek oli eile FANTASTILINE!!!!!!!!! Ma ei suuda uskuda, et see oli Lüübek, kellega sõitsin! Temaga on voldid üli rasked tavaliselt, kuna teda on õpetatud vankrihobuseks olema ainult. Ta võistles vanasti ainult vankri ees ja alles hiljuti pandi ta sadulas trenni tegema (ta on aastaid nö. "sadulas käinud", kuid ta pole kunagi saanud vastavat koolitust, et olla hea ratsahobune). Tegime kümne meetriseid volte ja ma lihtsalt naeratasin ta seljas, see on nii mega tunne, kui su hobune teeb su seljas olemise nii lihtsaks. Ma lihtsalt istusin, hoidsin välimist ratset ja õrnalt surusin sisemise säärega ning hobune lihtsalt jookseb super impulsiga, super lõdvestunult kümne meetrist volti. See oli meie esimene meeldiv trenn! Lüübek on tõesti raske hobune, keda sõita, kuna tegemist on pikkadest vagunitest koosneva rongiga. Ta on pikk ja massiivne, suust midagi ei tunne ja säärest välja ei tee. Tema pööramine võtab sama kaua aega, nagu allveelaeval. Või siis rongil. No rongid hakkavad nö. tagurpidi sõitma, aga loodan, et saite mõttele pihta. Kui aga asjale pihta saada, siis on ta parim hobune, kellega koostööd teha. Hiljem sõitsime 15m galopivolte ja ta oli endiselt fantast. Ühe asja õppisin temaga küll selgeks, nimelt kui on raskemad pöörded (no meie jaoks 10m tagasipöörded), siis ei tohi teda jääda üldse sisemist ratsmest hoidma. Muidugi ta muudmoodi küll ei pööra, sest välimine ratse + sisemine säär on tema jaoks raketiteadus aga avastasin ühe nipikese, mismoodi ei vaju ta pikaks ja laiaks ning ei tule ka üle ratsme. Tilgutada tuleb :D Ehk siis sisemist ratset iga poole kuni sekundi tagant näpistada, veits enda poole võtta. Lõpuks piisas vaid näppude kokku pigistamisest. Traavi pikendusel kipun teda liiga üle sõitma ja liiga järsku, siis tuleb korra üle ratsme. Kuna mul suht pikad kannused ja jalused koolisõidusadulaga nii pikad, siis võin teda aegajal susata mitte ribide vahele vaid kõhu alla :D Aga ilma ta paraku ei tunne midagi.. Ehk leian need nö. impulsikannused kunagi (http://meietall.ee/epood/et/kannused/651-awa-impulse-kannused.html sellised, kui keegi tahab teada), siis läheks asi märka lihtsamini. Igatahes ma ei teinud üldse kaua temaga ja lõpetasin suheliselt ruttu.

Täna pidin Orsellaga ruttu tegema, aga jäime ikka nokitsema oma ratsmesse sõidu kallal. Täna oli siiski kordades parem seis, kui eile. Voltide ajal ei tulnud kordagi kuklast üleliia kõrgeks ega pingesse, diagonaalidel suutis joosta juba tasakaalukamalt ja sirgemalt, ei vedanud end kuklast üles ega kangeks. Mõned apsud oli ka, aga üldine pilt oli juba päris hea. Meil ju aega 3 päeva põhimõtteliselt veel harjutada.
Lüübek oli täna kehvem kui eile, aga samas ei olnud ka midagi katastroofilist.

Preili Orsella Mimilee!

Vabandust, et kaua kirjutanud pole. Esmalt räägin võistluste tulemused ära ja siis oma preilist.
Vändras Orsella oli tubli, ta võitis 80cm nii avatud kui tori arvestuses ja sama 100cm! http://www.hobumaailm.ee/?page=1&m=8&y=2012&id=1698
Cumpsuga läks metsa.
Omavahelised võistlused läksid oodatud kehvemini, aga see selleks. Orsellaga tünnisõidus I koht, 110 V ja 120 IV koht, Cumberlandiga 110cm II ja 120cm III :) cumbiga selleks ajaks üldse vorm väga halvaks läinud.
Luunjas suutsime 130cm viimase tõkke alla ajada. Läks kaugeks ja istusin liiga vara sadulasse aga muidu oli päris kena sõit, suutsime vajaliku arvu samme teha vahedesse ja ei teinud vähem nagu tavaliselt :D Jäin mingi kuue või seitsmendaks aga üldkokkuvõttes tulin teiseks karikasarja arvestuses.
Siis oli tori karikasari takistussõidus, finaal. Orsella oli jällegi super tubli. 90cm võitis jälle nii avatud kui tori arvestuses, 100cm I koht tori arvestuses ja avatud Joandi ja Twixi järel teised. Cumpsiga jälle metsa. Muidugi cumps oli ennem puhanud ka 2 nädalat, ennem võistlust üks päev vabanes autos üks koht ja otsustasin ta kaasa võtta, seega trenni ei olnud teinud. 120cm tulin mingi neljandaks või viiendaks..  Orsellaga igatahes võitsime madala sõidu ka karikasarja kokkuvõttes vaid kahe etapivõiduga, 100cm oli orsella võitnud kõik 4 etappi ja loogiline, et see andis ka üldvõidu.
Koolisõit oli kohe järgmine päev. Esimene sõit oli supeeeerrrrrrrr! Kadri sõnul üks parimaid, mis me teinud oleme. Super relaxed ja stabiiline. alguses oli 69.midagi protsenti, kuid kuna mingi hull jamamine oli, siis hobumaailmas oli pärast midagi üle 67.. see selleks. mind elimineeriti selles sõidus lubamatu varustuse tõttu. 3 teist ratsanikku tabas sama saatus, räme kontroll oli ja A klassi ratsanikke koheldi nagu oleksime me kõik Anky van Grunsvenid või Isabel Werthid kellel PEAB olema määrustik peas ja selge, ka une pealt. Tegu pole isegi ERL võistlusega ja ei saa eeldada, et mingi hobiratsutajad teavad reegleid peast. soojendus platsile sisselaskjad kontrollisid kõigi ratsanikke varustust ja ütlesid, mis vale on, siis minule ja teistele, kes veel maha võeti, ei öeldud midagi. Kumba siis nüüd teadmatuses süüdistada?! Ei teadnud ka see antud inimene, kes kontrollis varustust, reegleid. Alles hiljem tuli FEI kohtunik mind kontrollima. Sama FEI kohtuniku ülessanne oli tegelikult enda õpilasi kontrollida ja õpetada. Niiet endal kah tegemata töö oma õpilaste suhtes. Mul oli vale suuline, ma arvasin, et kuna tegu trensliga (loose ring), siis pole probleemi, aga suus olev osa ei tohi olla nii lüliline. Peale elimineerimist öeldi veel mulle: "nägin juba ennem, et sul vale suuline, aga ei tahtnud sind ennem sõitu segama tulla". Oh jumal, ega ma ju meelega ei teinud ega tahtnud kedagi petta! Ma ei teadnud lihtsalt. Ma oleks läinud ja suulised ju ära vahetanud, kui need lubamatud on! Raske on seda koolisõidu määrustikku pähe õppida, kui seal on 52 a4 lehekülge.. Mu tuju muutus nii halvaks, sest oleksin olnud väga suure arvu osalejate seal tulnud mõlemas arvestuses kolmandaks. üldarvestuses jäingi kolmandaks.
Järgmine sõit oli kehv, Orsu kippus kuklast krampi minema ja ma olin 100% tujust ära. Oleks pidanud minema nurga taha, nutma oma viha välja ja asja ära unustama..aga noh. what the hell anyway. teine sõit ei olnud hea, ainuke ilus koht oli viimane peatus :) tulemuseks sai II koht nii tori kui avatud arvestuses, aga seal sõidus tulin üldarvestuse võitjaks! Jeeeiii :) See tegi mu päeva kohe rõõmsamaks ja suutsin selle nõmeda vaheintsidendi unustada. Viki sai mingine 64% ja IV koha ja üldkokkuvõttes III koha.
Artikkel selle kohta: http://www.parnupostimees.ee/977906/tori-neiu-saavutas-karikavoidu-raskuste-kiuste/
Tallinn International Horse Show'l käisin ka. Ei läinud hästi, aga väga hea kogemus see-eest! Kui cumbi oli väga hea hooaja alguses ja lõpus kehv, siis Orsella oli vastupidi- alguses keskpärane ja kehv, lõpus suurepärane!


Nii, Preili Orsella Mimilee sai omale perekonnanime! Nimelt Mimilee on üks tori tõu kuulsamaid mära perekondi. Orsella on puhanud alates 16.sept, siis oli see viimane koolisõidu võistlus. Mõtlesin aga minna see nädal võistlema Ihastesse koolisõitu, niiet ajasin tuurid talle uuesti sisse. Ka Lüübek, kes pole juba alates juuni kuust sõidus olnud, on vihaseks aetud :) Neljapäev ja reede sõitsin mõlemaga, Orsella on üli toores ja fresh, kargab ja perutab. Lüübek jookseb nii lahtiselt, et me ei mahu lausa maneeži ära :D

aga praeguseks kõik, lisan pilte, kui mu arvuti lõpetab jamamise ja üritan edaspidi ratsastusest ka detailsemalt rääkida.

Cumbi Hiiumaal

Orsella Kurgjal (Vändras)

Cumps Luunjas (eelmisel pildil ka)

Orsella säreveres takistussõit (eelmine pilt ka)

Orsella peale koolisõidu autasustamist

Orsella Kurgjal

Cumberland Horse Show'l

Orsella Kurgjal.