Alustasin kohe valesti, et hakkasin hullult skeeme harjutama. Kui ma oleksin juba eelmine neljapäev alustanud Orsellaga pidevast ette-alla tööst, oleksime täna juba ehk ilusatsi suutnud ratsutada. Eile sõitsin skeeme mõned korrad ja ta viskab end kuklast krampi aeg ajalt. Kui pika ratsmega teen, siis lõdvestab mõnusalt ette-alla, tõesti hea sõita. Hakkan ratset lühemaks võtma, siis mõne aja püsib kuklast väga vaba ja meeldiv, järgmine hetk hakkab kukalt meeletult kõrgeks ajama (ta ei tule küll "ratsmest" välja, kui nii öelda), seega kohutavalt ebastabiilne. See väljendub eriti diagonaalidel. Keskliinile minnes kipub õlga ette viskama. Eilses trennis sõitsin alguses "gag'iga", tahtsin talle mingit moodi selgeks teha, et kui kuklale avaldub mingi surve, siis ei ole see tingimata halb. Ta ei teinud sellest suulisest väljagi ja vastupidi, oli super mõnus sõita. Vahetasin selle gagi peale 10 minutit kolme osalise oliivi vastu ning alguses oli hobune küll super-hüper hea. Ei mingit kanget kukalt, isegi siis jäi lõdvestuks, kui teda provotseerisin. Trenni lõpus tulid aga teised ja lõpetasin oma skeemid ära, tegin veel oma poolt tundi korralikku ette-alla tööd 20m voldil ja lõpetasin. Vasakut jalga joostes (galopis) oli väga hea, paremast alguses jooksis natuke saunapingina, aga hiljem läks ta kenaks ja ümaraks, selg läks nõgusa asemel "küüru" ja tagujalad hakkasid mõnusalt ennast edasi tõukama (kui ma muidugi teda sisemise säärega suskisin vahepeal). Meie üheks galopi veaks on ka see, et jään ise sinna selga mõnulema ja unustan teda edasi sõita vahepeal, jääme "tiksuma". Kui teda vahepeal sisemise säärega suruda, siis hakkab ka esimeste jalgade randmetest ennast kõrgemaks ajama, taguots tuleb alla ja hakkab ilusasti ülesmäge jooksma. Ta ju meil natuke selline pulkjalg on. Kipub meeleldi sirgete jalgadega jooksma. Muidugi see on nüüd kahe aastase treeninguga väga muutunud, sest esimest korda sai ta traavi hindeks 5 vms. Nüüd on traav juba 8.5 vms. Lõpetasin pika treeningu, jalutasime karviku ilusasti maha ja talli sööma.
Lüübek oli eile FANTASTILINE!!!!!!!!! Ma ei suuda uskuda, et see oli Lüübek, kellega sõitsin! Temaga on voldid üli rasked tavaliselt, kuna teda on õpetatud vankrihobuseks olema ainult. Ta võistles vanasti ainult vankri ees ja alles hiljuti pandi ta sadulas trenni tegema (ta on aastaid nö. "sadulas käinud", kuid ta pole kunagi saanud vastavat koolitust, et olla hea ratsahobune). Tegime kümne meetriseid volte ja ma lihtsalt naeratasin ta seljas, see on nii mega tunne, kui su hobune teeb su seljas olemise nii lihtsaks. Ma lihtsalt istusin, hoidsin välimist ratset ja õrnalt surusin sisemise säärega ning hobune lihtsalt jookseb super impulsiga, super lõdvestunult kümne meetrist volti. See oli meie esimene meeldiv trenn! Lüübek on tõesti raske hobune, keda sõita, kuna tegemist on pikkadest vagunitest koosneva rongiga. Ta on pikk ja massiivne, suust midagi ei tunne ja säärest välja ei tee. Tema pööramine võtab sama kaua aega, nagu allveelaeval. Või siis rongil. No rongid hakkavad nö. tagurpidi sõitma, aga loodan, et saite mõttele pihta. Kui aga asjale pihta saada, siis on ta parim hobune, kellega koostööd teha. Hiljem sõitsime 15m galopivolte ja ta oli endiselt fantast. Ühe asja õppisin temaga küll selgeks, nimelt kui on raskemad pöörded (no meie jaoks 10m tagasipöörded), siis ei tohi teda jääda üldse sisemist ratsmest hoidma. Muidugi ta muudmoodi küll ei pööra, sest välimine ratse + sisemine säär on tema jaoks raketiteadus aga avastasin ühe nipikese, mismoodi ei vaju ta pikaks ja laiaks ning ei tule ka üle ratsme. Tilgutada tuleb :D Ehk siis sisemist ratset iga poole kuni sekundi tagant näpistada, veits enda poole võtta. Lõpuks piisas vaid näppude kokku pigistamisest. Traavi pikendusel kipun teda liiga üle sõitma ja liiga järsku, siis tuleb korra üle ratsme. Kuna mul suht pikad kannused ja jalused koolisõidusadulaga nii pikad, siis võin teda aegajal susata mitte ribide vahele vaid kõhu alla :D Aga ilma ta paraku ei tunne midagi.. Ehk leian need nö. impulsikannused kunagi (http://meietall.ee/epood/et/kannused/651-awa-impulse-kannused.html sellised, kui keegi tahab teada), siis läheks asi märka lihtsamini. Igatahes ma ei teinud üldse kaua temaga ja lõpetasin suheliselt ruttu.
Täna pidin Orsellaga ruttu tegema, aga jäime ikka nokitsema oma ratsmesse sõidu kallal. Täna oli siiski kordades parem seis, kui eile. Voltide ajal ei tulnud kordagi kuklast üleliia kõrgeks ega pingesse, diagonaalidel suutis joosta juba tasakaalukamalt ja sirgemalt, ei vedanud end kuklast üles ega kangeks. Mõned apsud oli ka, aga üldine pilt oli juba päris hea. Meil ju aega 3 päeva põhimõtteliselt veel harjutada.
Lüübek oli täna kehvem kui eile, aga samas ei olnud ka midagi katastroofilist.
Lüübek oli eile FANTASTILINE!!!!!!!!! Ma ei suuda uskuda, et see oli Lüübek, kellega sõitsin! Temaga on voldid üli rasked tavaliselt, kuna teda on õpetatud vankrihobuseks olema ainult. Ta võistles vanasti ainult vankri ees ja alles hiljuti pandi ta sadulas trenni tegema (ta on aastaid nö. "sadulas käinud", kuid ta pole kunagi saanud vastavat koolitust, et olla hea ratsahobune). Tegime kümne meetriseid volte ja ma lihtsalt naeratasin ta seljas, see on nii mega tunne, kui su hobune teeb su seljas olemise nii lihtsaks. Ma lihtsalt istusin, hoidsin välimist ratset ja õrnalt surusin sisemise säärega ning hobune lihtsalt jookseb super impulsiga, super lõdvestunult kümne meetrist volti. See oli meie esimene meeldiv trenn! Lüübek on tõesti raske hobune, keda sõita, kuna tegemist on pikkadest vagunitest koosneva rongiga. Ta on pikk ja massiivne, suust midagi ei tunne ja säärest välja ei tee. Tema pööramine võtab sama kaua aega, nagu allveelaeval. Või siis rongil. No rongid hakkavad nö. tagurpidi sõitma, aga loodan, et saite mõttele pihta. Kui aga asjale pihta saada, siis on ta parim hobune, kellega koostööd teha. Hiljem sõitsime 15m galopivolte ja ta oli endiselt fantast. Ühe asja õppisin temaga küll selgeks, nimelt kui on raskemad pöörded (no meie jaoks 10m tagasipöörded), siis ei tohi teda jääda üldse sisemist ratsmest hoidma. Muidugi ta muudmoodi küll ei pööra, sest välimine ratse + sisemine säär on tema jaoks raketiteadus aga avastasin ühe nipikese, mismoodi ei vaju ta pikaks ja laiaks ning ei tule ka üle ratsme. Tilgutada tuleb :D Ehk siis sisemist ratset iga poole kuni sekundi tagant näpistada, veits enda poole võtta. Lõpuks piisas vaid näppude kokku pigistamisest. Traavi pikendusel kipun teda liiga üle sõitma ja liiga järsku, siis tuleb korra üle ratsme. Kuna mul suht pikad kannused ja jalused koolisõidusadulaga nii pikad, siis võin teda aegajal susata mitte ribide vahele vaid kõhu alla :D Aga ilma ta paraku ei tunne midagi.. Ehk leian need nö. impulsikannused kunagi (http://meietall.ee/epood/et/kannused/651-awa-impulse-kannused.html sellised, kui keegi tahab teada), siis läheks asi märka lihtsamini. Igatahes ma ei teinud üldse kaua temaga ja lõpetasin suheliselt ruttu.
Täna pidin Orsellaga ruttu tegema, aga jäime ikka nokitsema oma ratsmesse sõidu kallal. Täna oli siiski kordades parem seis, kui eile. Voltide ajal ei tulnud kordagi kuklast üleliia kõrgeks ega pingesse, diagonaalidel suutis joosta juba tasakaalukamalt ja sirgemalt, ei vedanud end kuklast üles ega kangeks. Mõned apsud oli ka, aga üldine pilt oli juba päris hea. Meil ju aega 3 päeva põhimõtteliselt veel harjutada.
Lüübek oli täna kehvem kui eile, aga samas ei olnud ka midagi katastroofilist.
No comments:
Post a Comment