Tagasilöögid..

Orsella on üldiselt väga tugeva tervisega. Ta pole kunagi köhinud üle kahe köhatuse, tal pole olnud grippi, palavikku ega muid tavalisi haiguseid. Kahjuks on tema nõrgaks küljeks ta seedimine. Oleks ta minu isiklik hobune, laseksin talle igasugseid uuringuid teha, sest asi tegelikult pole üldsegi mitte kena. Noore ja terve hobuse kohta, on tal üsna pirtsakas kõht ja tiirud on sagedased. Eelmine aasta oli tal neid palju, kuid saime "kurikaelale" jaole, ning ostsime talle suukorvi, et ta ei sööks õues mulda. Ma siiani ei oska öelda, mis seal mullas on, mida ta oma söögist juba ei saa. Täna autoga kodupoole sõites hakkasin mõtlema Horse Show'le ja nädal ennem seda Ruila võistlustele, kus käisin Cumberlandiga. Võistlustest ma ei jõudnudki mõelda, sest mulle meenus Orsella järjekordne tiirutamine, mis leidis aset eelmine päev. Jõudsin too päev hilja talli (ei mäleta enam miks) ning leidsin lõuna ajal Orsella boksist pikali. Arvasin, et ta magab. Kui kui ma tulin, ei liigutanud ta ennast ning vaid mühises, oli kuum ja ta silmad vilkusid muudkui edasi-tagasi. Edasi hakkas juba esimese kabjaga kraapima, tõstis oma kaela püsti ja muudkui puudutas ninaga oma kõhtu. Siis saime juba aru, et tal järjekordsed tiirud. Ajasime ta püsti ning kohe oli hobune pikali maas tagasi. Saime aru, et need pole enam tema liivatiirud, mis tekivad mulda süües, sest ta käib õues vaid suukorviga. Liivatiirud tunneb Orsellal kohe ära, kuna ta on alati püsti ja väga rahulik, kuid ta venitab ennast edasi ja tagasi, küürutab ja veitab kaela, viitab ninaga pidevalt kõhule ning on tavalisesest veidi soojem. Need tiirud olid aga midagi muud. Andsin kohe esimese doosi finadyne't ja jalutasime. Tundus, et hobusel hakkas parem, oli inimeste suhtes hästi tähelepanelik ja peale pikka jälgimist otsustasime ta hetkeks rahule jätta- sidusime ta boksi kinni. Natuke hiljem talli saabudes oli ta jälle pikali ja rippus peadpidi nööri otsas. Õeh.. Õnneks oli turvalõksuga nöör ja ta päästeti kohe lahti, aeti püsti ja õue tagasi. Kuna nüüd tundus olukord juba väga tõsine, siis helistas ruttu arstile. Arst käskis anda veel ühe doosi finadynet (selleks ajaks oli esimesest doosist juba 6 tundi möödas) ja viia ta õue ning jooksutada teda kohe nii, et ikka oleks joostud. Tegemist oli tema sõnul kõhukinnisusega ning kuna ta kõht oli väga jäik, vajas see nö. massaži. Peale 30 min jooksutamist tuli esimene junn! Ma olin nii õnnelik seda nähes :D Peale seda avastasin, et ta kõht on ka ühelt poolt rohkem paistes. Kui nüüd hakkasid juba helid ka kostuma. Jooksis veel sellel õhtul mitu korda ja otsustasime ta rahule jätta, kuna ta tuju oli märgatavalt paranenud (ilmselt muidugi sellest rohust, see on ju valuvaigistav), kui terve öö oli nii halb tunne sees, et ta üksi jätsime. Kui varahommikul talli jõudsin, selle asemel, et oma võistlushobune ruttu ära sööta, jooksin Orsella juurde, kes oli üleni, vabandust väljenduse pärast, sitane! Nimelt ta kõhikinnisus oli lõpuks valla pääsenud ja terve ta eelneval õhtul veel puhas olnud boks oli üleni sõnnikut täis! Kes oleks uskunud, et ma olen nii õnnelik teda üleni sõnnikusena nähes :))) 

Siiani ei tea, millest need tiirud tulid. Toit tundus tooaeg väga kvaliteetne olevat kuid iialgi ei või teada, kus mingi hallitus või pisik sees on. See aasta oli tal esimest korda tiirud.

Ma nüüd täpselt ei tea, miks ma selle kõik siia kirjutasin, aga tegelt tahtsin jõuda selleni, et meil on vastik probleem! Ma unustasin Orsella jalgu kontrollida eile peale trenni, ning ta uued tagujala pikad kaitsmed on ta jalad puruks hõõrunud. Justkui oleks riivelnud puruks end kabjaga (kuid ta ei riivle iialgi). Tagujalad on tal ka õrnalt paistes hetkel, kuna uus põhk on nii valguline ja ta kipub seda sööma.. No wonder tal tiirud on.. Trenni tehes kaob paistetus õnneks kohe ära. Võimalik, et asi on ka nendes haavades. Õnneks ta ei lonka ning ei hoida neid jalgu mitte kuidagi. 

Ennem trenni lasin talle haavaspray'd peale, mis oli punast värvi. Ta jalad nägid välja, nagu oleks need olnud üleni verised :D Seega peale trenni pesin ja hõõrusin korralikult seda maha ja asendasin rohelise sprayga, et varsti tulevatel võistlustel ei arvataks, et ta poolsant on. Vasakul jalal on umbes 2 ruutsentimeetrit marrastus ning paremal jalal umbes 1 ruutsentimeetrine vigastus. Trenni minnes pindeerisin puuvillase pindega jalad ära, alt kleepisin veel MacGyveri teibiga kinni, et maneežis olev liiv ja sool sinna sisse ei läheks. Hihi küll ta alguses raputas neid jalgu kui harjus nendega kohe ära. Kuna ta jalad pügatud, siis ei jää ka teip karva kiskuma. Ta nägi natuke välja, nagu ufo :)

Trennis oli ta väga meeldiv! Täna oli väga hea sõita ja mõnus rahulik, stabiilne. Samas oli ta ka üsna väsinud rasketest treeningutest eelnevatel päevadel, kuid andis endast parima. Jäin temaga väga rahule. Peale trenni jahutasime veel jalgu ning pesin need punased plekid maha, panin uut rohelist haavaspreid ja sinist haavakreemi (hea värvipott, eks :) ). 

Orsella jalgadest rääkides, siis ma pügasin need nädalaalguses ära, ning nüüd on tal jalas nagu 4 valget sokki :) Vähemalt tundub nii, pügades värv muutus ja ta on nüüd nagu ehtne koolisõidu hobune hehe :)

Lüübek oli ka täna üsna hea, parem kui eile, kuid galopp oli veidike raske ning traaviosa oli natuke liiga jõuetu, oleks võinud olla mõnusam ja aktiivsem. Tundus, et ka tema oli täna veidike väsinud.

Homme teen mõlemale suksule ilmselt vaba päeva, liigutan neid veidike kordel. 

Loodan, et Orsu marrastused paranevad kiirelt ja ei teki probleeme nendega.