Lootust täis Ootus!

Ootus poiss. I: Opaal, s: 2008. Ma vist polegi temast rääkinud veel. Tegemist on siis suurema väljakutsega, kui Cintia ealeski kokku. Mäletan eelmist aastat, kui talle ei saadud päitseid pähe, ta lihtsalt niiiiii räigelt kartis, ei mänginud nn. "siga". Kui temaga tegelema hakkasin, oli asi ikka sama hull. Päitseid võisin tunde pähe panna.. Lõpuks panin talle sõime kaera ja selleks, et ta kaera kätte saaks pidi ta oma kukla panema minu käe alla. No ma ei oska nii täpselt seletada, aga ta sai kaera süüa vaid siis, kui mina ta kukalt katsuda võisin. Poole tunniga lubas juba kõrvakesi ja pead katsuda, see oli suur edusamm. Siis saime päitsed ka juba varsti pähe.. Nädalaid harjutanud päitsetega hakkas asi looma ja arvasin, et on aeg kapju võtta.. Holy crap.. Ma püüdsin päevi/nädalaid järjest, et ma VÕIKSIN puudutada ta jalga aga mingit tulemust ei olnud, ta kartis mind niiiii palju ja isegi kaer ega maiuseid ei läinud talle enam korda. Ma ei saanud jalga puudutada nii, et ta poleks minust üle jooksnud kabuhirmus või tagujalgadele tõusnud. No päris psihh oli ja jätsin ta mõneks ajaks rahule ning hakkasin teiste tema ümbruses olevate noortega tegelema/ratsutama. Kui mõnda aega hiljem ta uuesti välja võtsin, siis ei oska öelda, mis tal juhtus.. Plõks käis ajust läbi või rääkisid talle teised hobused, et midagi hullu ei juhtu, kui inimene teda katsub? No hobune hakkas normaalseks. Tõsiselt kohe. Mõned minutid võtsid aega, kui sain ta esimesi jalgu katsuda ilma probleemideta. Alguses veidi jamas aga talle on äkitselt suhkur niiii maitsema hakanud, et sellega annab teda vabalt ära osta. Tagumised jalad ka. Järgmine päev tuli Aadi ja tahtis ta ära värkida, aga ma ei lubanud- arvasin, et liiga kiiretsi tuleb see tema jaoks. Aga Aadi, tuntud oma vanas headuses, on põikpäine nagu noor vasikas ja värkis ta ikkagi ära.. Ja võta näpust, hobune oli tiptop normaalne olnud ja hoidnud oma väikeseid kossikesi ilusasti. Peale seda päeva olen ma teda igapäev puhastanud ja kamminud, toppinud selga sedelgaid ja valtrappe, tekke jne aga seda ainult tallivahel ja hobune on jumala normaalne. Jalgadega probleeme pole ja ta ise on niiiiii nunnu lihtsalt.. tõeline sõber.. ainuke jama, et kõik mu suhkru ta ka ära sööb. Veel on tal vahva naabripoiss, kes teeb ta ukse koguaeg lahti.  Ta on veel vanas boksis, täpselt seal, kus lõppeb ära maakivibokside ehitus ja kõrvalt naaber nihverdab koguaeg ta lahti. 

Selline vaatepilt avanes mulle hommikul talli tulles.

Ja no peale pikka õgimist on kõht ikka punnis täis ja vajab

puhkamist. Pöörake tähelepanu ta pepu peal olevale

pigmendi laigule.

See on nagu tagurpidi süda!

Ootusega plaanin oodata soojemat aega ja kevadet, siis teeme tutvust ehk ka sadulate ja asjadega. Varsti ehk ka kordetöösse. Pean mõtlema, ei taha temaga liigselt kiirustada.

PS: vabandan piltide kvaliteedi pärast, need on mu juustuga tehtud.

Oh ja mu väike Orsella! Mu pisike tibu.... Meil on suur õnnetus kaelas. Miski asi on turja ära hõõrunud.. Ilmselt tekk  või on saanud kusagilt mingi obaduse. Sadul on välistatud, kuna ma ei sadulda oma hobuseid turja peale ning Orsellal pigem vajub sadul taha, kui ette. Igatahes üks päev nägin, et kahtlane asi seal ja hakkasin sikutama seda ja hobune hakkas jõhkralt siplema ja ähvardas lüüa jne.. Ta on üldse ülipirts igasuguse valu peale ning jätab kahjuks kõik valulised korrad meelde.. Kui alguses ta vöö liiga kõvasti kinni tõmbasin, siis paistetas kõhu alt üles lihased, läksid paari päevaga ära aga ta on pool aastat juba taielnud ja ähvardab hammustada (pole siiani veel hammustanud) kui vööd pingutan. Igatahes tal oli see valus ja ma õrnalt nokkisin kärna maha, see oli täiesti lahti ja all juba roosa nahk, seega vigastus pidi olema pikajaaline, ka karv oli alla juba hakanud kasvama. Vaid ühest kohast oli veel veidi "lögane", selline nööpnõela pea suurune auguke, see oli kahjuks põletikus ja tekitas valu ja ka ülejäänud selg oli tundlikum, kui tavaliselt. Kusjuures, see koht on täpsete (!!) mõõtmetega ristkülik. Umbes tikutopsi suurune, igast küljest võrdne oma paralleelidega. Jube raske seda tohterdada, kuna ta kardab, et teen haiget talle. Kui kõvasti seda kohta näitseks patsutan või tugevalt silitan, siis on tal üli savi, aga nagu sinna peale puhun või vääga õrnalt katsun, siis kukub taidlema ja nahka "väristama". Aga heakene küll, küll me end terveks ravime. Iga päev tohterdan. Trenni ei tee, aga maneesis mängimas käime küll! Sinine kile, mida algul kartis nagu keravälku, saime mängu lõpuks laudjast kaelani sikutatud ja ka üle kõrvade tiritud, ilma, et ta oleks minema jooksnud. Ta kartis küll ja oli ebakindel, nägin seda ta silmist, aga ta siiski usaldas mind ja lubas enda ümber askeldada. Kallis loomake. Õpetasime veel mõndasid trikke, aga need väga ei õnnestunud. Vajavad harjutamist! :-)

Empiir ka tubli, hüppasime esimest korda üle kahe ristikese (kolmene fulee) ja oli tip-top. Teisest vedas mööda, kuna oli harjunud ennem seda ära pöörama, aga hiljem abilatiga oli tibintobin. Hobune õpib niiii kiiresti.. uskumatu.. Tal on niii hea tasakaal ja ta kannab ratsanikku nii hästi, jookseb jumala sirgelt ja säilitab oma tempot nii normaalselt, ei sure kusagil välja ega midagi, piitsa ega midagi ei lähe vaja. Galopile tõuseb ka juba päris rahuldavalt ja üleüldse mõnus rull on. Painutasime ka esimest korda, mõned sammud sisse poole ja saime hakkama :-D ULME!! Säärest peab lugu, kui ikka sellega kusagile poole surud, siis astub eest või astub kiiremini (oleneb, mida küsid). Pööramine hakkab ka juba päris kiiresti tulema. Ühesõnaga olen rohkem kui rahul selle poisiga. Tõeliselt uskumatu hobune!! Sõidaks temaga suisa igapäev, sest ta nii hea, aga kuna ta vaid kolm, siis see aasta üle 3x nädalas kindlasti ei sõida. Aga eks ta müügis ka, vaevalt, et järgmiseks aastaks teda üldse on. Niisiis, kes tahab endale super vinget täkku Ex-Caliburist? :-) Hüpet, välimust ja iseloomu on! :-) Pahasid kombeid ka ei ole.

Hetkel vist rohkem polegi midagi lisada.. Ükspäev tegin 10 suksut ära, ise ka imestasin, aga mul on nii vahva ema, kes vedas neid mulle järjest maneesi, pani valmis, jalutas maha, viis talli jne.

Aga pragu tsauki!

Rinsu.

Olin täna nii tubli..

..sest kirjutan täna blogi. Üleüldse, kas keegi veel loeb ka seda? Kas on mõtet edasi pidada? Jälgijaid küll on 137, aga pooled teist tulid siis, kui ma Landoletiga sõitsin, veerand kui Hispaanias olin ja teine veerand siis, kui Sildomi ostsin. Andke teada kommentaarides, kes veel loevad ja kas on mõtet edasi kirjutada.

Teisalt olen tubli ka sellepärast, et olen Orsule uue varustuse kokku ajanud. Irf. Ostsin talle ilusa uue tekikese, valged kaitsmed, uue valtrapi, uue rinnarihma/martingali jne. Tahan ikka veel seda geelpatja lambanahaga ja ka pruune kaitsmeid. Pidin endale uue GPA Speed Air kiivri ostma, aga sellega juhtus naljakas lugu. Esmalt ütlen, et mu praegune 56 suurus on mulle veidi suur, võiks olla number väiksem. Kui mulle mütsi tehti, siis mõõdeti see 55 peale. Tahtsin Kadritl osta siis uue kiivri, mis oli 54, aga pidin enne proovima, kuna kartsin, et on väike. Kohale jõudes märkasin, et kiiver on 53 suurus ja pähe proovides selgus, et see on mulle suur. Nagu FTW? Naljakas.. Hea, et proovisin, imelikud mõõdud igatahes.

Siis olen tubli ka veel sellepärast, et tegin täna 8 hobust ära sellise külmaga. Oki, Cumbi oli vaid koplis aga temaga hetkel muud ei teegi. Kiiresti vast läks sellepärast, et nii külm oli ja pidin ringi sebima koguaeg, et sooja hoida ja pikki trenne ei saanud teha ka, kuna kui hobused oleks higiseks läinud, siis võinuks nad külma saada. Muidugi pika karvalised läksid veidi niiskeks ja härma, aga hiljem boksis jahtusid tekikestega maha küll.

Esimesena tegin ikka oma sweet-heart'i ära. Orsussu. Varasemast rääkides olen talle kordet palju teinud, väga palju sõitnud ei ole, nüüd hakkasin jälle kuna loodame varsti võistlema minna. On kõhnaks jäänud, tõstsin ta toidunormi (saab nüüd graanuleid ja ka mashi) ja mulle juba tundub, et on parem. Ükskord õpetasin talle trennis taandamist. Tulin selle peale siis, kui kõigi teistega trennis taandasin ja Orsella ei osanud seda.. Ma mõtlesin, et olen õpetanud aga ei olnud. Ja no talle oli seda selgeks teha kõige raskem. Nädal või rohkem jamasin, teised said kohe selgeks (ühe trenniga), aga kui esimest korda tagasi astus ja rohkelt kiita sai, siis oli täpselt selline tunne, et "aaaa, tagurpidi pean astuma vää, okei ää", täitsa blondiini momendid olid tal terve see nädal kallal. Nüüd teeb kõikidest kõige paremini! Tänane trenn oli okitoki, galopis sain ta esimest korda kokku, nagu väääga kokku (mis tegelikult ei ole mul noorte hobustega sõitsmisel eesmärk), aga kuna tal on nii pikk fulee, siis oli see üsna vajalik (ei mahu süsteemide vahele ära üldse, ridadest parem ei räägigi) ja täna oli siis niii mõnna. Algul sõitsin martingaliga ja hüppasin natuke (üle madalate ristikeste) ja tulin kolmest vahet neljaga jne.. Hiljem ei saanud enam lahti sõidetud ainult, mi bäd. Siis mõtlesin veel veidi ratsastada ja panin korra libiseva peale, et ta väga ei vehik oma peaga kui edais suruda (ta kipub seda vahepeal tegema, Opaal ju), ja traavis siis oleks rahulikum tempo aga elavam samm. Tuli välja küll ja toppisime kaks paksu tekki selga ja talutasin talli, kus ta tallitekkidega sisse mässisin. Kohe lasime ka noored sisse ning tegin Orsellale mashi. Mu Josera mash sai otsa, peab kusagilt uue sebima.

Cumberlandi viisin ka ennem õue, kui Orsuga sõitma läksin. Ta lausa nuttis, et pärast sisse saada. :-D Traavis ja galopeeris seal ringi, et sooja hoida, muidu ta nuusib junnid üle, kakib nende peale juurde ja läheb värva juurde ootama, millal sisse saab. Nii et midagi uut, perutab ka juba :-D Tähendab, et on külm.

Järgmine oli Empiir, panin ta kohe sadulasse ja läksin maneesi. Ilus hobune on, ma pole teda vist varem maininud teda oma blogis. Kolme aastane täkk, Ex-Calibur on isa. Hea ja mõistlik iseloom on tal ema poolt tulnud, välimus isalt, seega hea combo. Kuna unustasin oma kiivri talli, siis mu mamps läks maneesist tagasi seda ära tooma. Senikaua kordetasin teda külgratsmetega ja lasin lahtiselt üle lattide joosta jne. Siis saabus mu kiiver ja ronisin selga talle teist korda elus. Mõistlis suksu, esimene kord veidi rabeles, täna oli ideaalne. Olime nats kordel, siis läksime suurele ringile ja hakkasime traavi sõitma. Damn kus on hobune alles. Täitsa loll või siis ülitark, ei teagi kumb.. Jookseb suurte pikkade sammudega, rullib mööda maneesi ringi, sisse ei vaju ega karda midagi, nii lebo hobune.. Ja teist korda sadulas. Võtsin seisma, taandasin (automaatselt tegi seda kui enam ei lasknud edasi astuda ja säärtega surusin), edasi traavile ja tõstsin galopile, sõitsin ühe sirge galoppi ja lõpetasin ära. Väga imelik hobune.. Ma mõtlesin,et Orsella oli alguses lebo hobune aga see.. See on ikka täiesti teine liiga. No andsin talle palju maiust ja eks järgmine nädal lähen jälle selga. Võib-olla laupäeval ka korraks.

Siis olid järgmisteks Praost ja Patriits, olid korde peal maneesis. Praost pessoa-systemiga ja Patriits tavaliste külgratsmetega. Need on talle nii suured :-D Väikse suksu ka. Peale neid tegime veel Hortuse ja Orpheusi ära, nemad ka mu uued. Mõlemad kolmesed, Hortus on Homerusest (täkk) ja Orphepus Opaalist (ruun) ja mõlemad on nii erinevad. Hortus on kole kui öö aga no niii armas.. Peale laka lõikamist läks veidi esinduslikumaks, aga mõnus sonsu. Jooksis pessoa süsteemiga nii hästi aga nii noore kohta natuke liiga alandlikult, seega pidin teda ikkagi kommiga lohutama, talle tundus see meeldivat. Tema ja minu esimene kokkupuude oli sedasi, et toppisin päitsed pähe, viisin nööride vahele ja puhastasin ära, toppisin sedelga selga, tõmbasin vöö pingule, viskasin krõbiseva teki selga ja valjad pähe ning maneesi poole. Olgu öeldud, et varem on teda vaid puhastatud ja näituse tarbeks korra valjad ka pähe pandud, peale seda on seisnud ainult. Niiet jumala sonsu, ei teinud millestki välja, maneesis panin külgratsmed ka külge ja vastu ei hakanud. Oma armsuse tõttu on ta üks mu lemmikuid, kahju ainult, et ta nii kole on ja nii räpane :-D Aga see pole tema süü.. Orpeus kakleb pikkade (!) külgratsmetega juba paar nädalat, ei istu talle need.. Täna esimest korda väsis ja ei kakelnud nendega enam, ta üritab neid koguaeg parema esijalaga lüüa :-D

 Viimane oli Catriona, ratsutasin temaga, päris ergas oli tema kohta. Vaikselt areneb ja eks me proovi veidi kiiremini liikuda :-D Ükskord kulgesin ta seljast alla, hüppasime mingit 20cm ristikest vastu seina ja siis veeresin alla, kuna ta vist tõrkus.. Ma ei tunne tema seljas olles üldse, kuhu ta liigub või läheb, kuna ta on nii paks ja suur, siis lihtsalt ei saa aru :-D

Cintiale tahtsin üks päev selga minna, ma tallivahel olen juba olnud ja nii, aga maneesis kukkusin 8 korda alla niiviisi, et ma ei saanud kordagi selgagi HAHA. Tase. aga ma vist olen sellest juba kirjutanud.

Vabandan kirjavigade pärast jälle, venna arvutil on nõme klaviatuur ja ma vaatan telekat ka poolesilmaga, niiviisi kaob mõttelõng vahepeal ära.

Olge tublid ja kirjutage siis, mis te arvate selle blogimise kohta.

Nägesh,
Riin