võistlused jne

Reedel korrastasin Landot, ei viitsinud sõita ausaltöeldes ja andsin ennem võistlusi vaba päeva. Veetis nagunii hommikust õhtuni koplis ja treenis end ise.

Võistlused läksid nii nagu nad läksid. Kimmuga madalas sõidus tuli 2 maha, kuna hüppasin ennem hobust, muidu oli tubli ja õnneks ei kartnud rohkem valgeid liivalaike muru sees. Liivalaigud Landokaga 100cm said aga saatuslikuks. Esimeses osas 4kp, kuna peale süsteemi ehmatas ära selle valge laigu peale. Kukkusin vastu ta kaela sadulast välja ja võtsin ta seisma, kuna aga aed tuli ette kiiremini, siis astus ta ühe sammu tagasi. Ronisin sadulasse tagasi, sõitsin parkuuri vigadeta lõpuni, aga kahjuks hobuse seisaku tõttu sain tõrke kirja järgmise takistuse ees, mis oli alles ilmatult kaugel. Muidu hobune toimis ja oli üle üldse super! 110 ei klappind mulle aga kuidagi. Landokas päästis mind nagu meeletult ja ronis igaltpoolt puhtalt välja, kust oli vaja. Kolmas läks maha, kuna tulin viltu peale ja hakkasin takistuse peal pöörama. Nagunii oli takistus jube viltuse maa peal (st üks post/pukk oli kõvasti kõrgemal kui teine), siis oli niigi raske hüpata ja tegin veelgi raskemaks. Siis ennem süsteemi olid jälle need tobedad laigud, mille peale ta jälle õhku kargas ja ei pannud tähele, et süsteem on ees. Hüppas kohe esimesse okserisse sisse, sealt teine 4kp. Ma olin juba endast nii väljas aga sõitsin edasi, takistused olid päris kõrged ka. Koguaeg päästis ikka meeletult. Kokkuvõttes siis 8kp 110cm. Üldarvestus karikasarja suhtes oli nii, et kõik etapid me juhtisime seda arvestust, aga kuna viimasel etapil olid punktid topelt, kust mina kogusin vaid 2p, siis pidime leppima kolmanda kohaga. Kunnar Klettenberg võitis selle sõidu, seega tema sai 24p ja sai üldkokkuvõttes teise koha, kuigi polnud ühtegi etappi varem võistelnud. Sealt kohalt ka minu imestus, kuidas lasti tal üldse startida, kuna tegu oli finaalsõiduga, kus topeltpunktid. Määrustikus peaks kirjas olema, et kui finaal on topeltpunktiline, siis ratsanik, kes pole eelnevatel etappidel osalenud ei või startida finaalsõidus. nojah.. kadeduse-uss mu sees on suur, aga mis teha. Kunn sai kokkuvõttes teise koha. Sain igast manti muidugi ka, roseti, karika, autopoleerimis komplekti, kella ja pudeli jube head veini, mis läks kiirele hävitamisele minu poolt.

Pilt Landoleti reaktsioonist sajas sentimeetris valge liiva laigu peale. Autor Kaisa Hurt.

Pühapäeval käisime Landoleti vaatamas, aga vaba päev oli tal. Oli hommikusöögi jätnud puutumata, kuna tahtis kohe õue ära saada. Esmaspäev ei näinud teda üldse, kuna oli koolipäev. Muide, pühapäeval käisin ka koolis juba.. hehe..

Üldiselt on tänane nädal alanud jube halvasti, detailideni ei lasku, aga osake minu parimast elust on kadunud. Let's see what life brings.

27.august

Pole elu sees ennast vist nii palju liigutanud.

Kõige pealt talli, hüppasime 2 hobust ära. Landolet oli hüpates normaalne, kohati sõitsin nagu liiga lamedaks. Ei oska täpselt öelda, aga muidu vägeva poweriga hüppas. Kimmu hüppas ka hästi, lõpus oli väsind ja siis ajas latte maha :D Endal nii pisikesed jalad, kuidas see võimalik on.. Igatahes mõlemad suksid said pikad ja väsitavad trennid, mina kaasaarvatud. Ujusin higist. Siis läksime koju, panin koti valmis ja läksime Katuga trenni. FATBURN irw. Ei viitsind teist bussi võtta, seega jalutasime Tervisesse ise u 1.5-2km, tegime seal 1h mega aktiivset fätböörnimist ja siis jalutasime sama tee tagasi. Kojujalutasin ka 3km. Minu jaoks oli seda palju, ma olin suremas. irw.

täna

täitsa mõttetu päev üldjuhul, aga räägin ikka.

Läksime talli, sõitsin Landoka ära. kõik. Ta võiks juba ära harjuda uue kohaga, aga ikka peab ringi vahtima koguaeg ja ümbrust uurima, heh. Sõites oli täna enam-vähem, kohati jube hea, kohati suht peast kinni hoidma panev. Kimmut sõitis täna Ann, nagu päris ratsaponi kohe =o)

Õhtul sain üsna sellise ärritava kirja. Ma ei tea, kellel nii kade meel on, aga edu teile, teie soov sai täidetud.

Landokas jääb endiselt minu hobuseks :)

25.august

Käisime kõigepealt linnast läbi ja ostsime annekale 25m pikendusjuhet, et panna hobuste karjusele uuesti elekter sisse. Siis sõitsime Soonele ja alustasime õhtut. Tõime Landoka sisse ja panin ta valmis, läksime ratsutama. Oli päris hea ratsastuse poole pealt, pühendus seekord õnneks ainult ratsutamisele ja ei vaadanud koguaeg, kus hobusekari peitub =o) Nagu plaanis, pidime natuke hüppama. Paugutas ikka räigelt, enamus korrad pani jube kaugelt lendu (ma ei saanud vahet ka sättida, kuna puudusid läätsed ja prillid, seega hoidsin lihtsalt sääri ja ratset peal, hüppas nagu vanapagan). Süsteemi tulime ka, esimene oli 115, tagumine ristokser keskelt 110, äärtest 135, seega umbes 120cm kõrguselt pidi hüppama vähemalt. Vahe oli 7m, seega päris kitsas oli ja vastu päikest hüpata. Üsna raske, sest okserit pidi ta jube alt hüppama, aga tuli välja küll lõpuks.

Seejärel võtsime poni ette. Mina hüppasin niiviisi normaalselt ja rahulikult, lubasin tal alla minna koguaeg (või no temapuhul hüpata norm-koha pealt) ja tuli välja küll enam-vähem. Pöörab juba jumala hästi ja sisse ka ei vaju, tõuseb kohe õigest jalast galopilegi. Nii ruttu õpib =o) Siis läks Ann selga. Vot seda oli ülimalt seff vaadata, Ann ikka tõeline ponisõitja =o) Poni paugutas kaugelt nagu pöörane, lõpuks hüppasid mingit päris kõrget plank-tõusvat, 100cm oli kindlasti =o) Trenni lõppedes jalutas Rax ta maha ja mina tõmbasin tallist uttu. Käisin korra veel Torist läbi, ajasin sõpradega 15min juttu ja läksin koju.

Landokas tundub igatahes Anneka juures nii rahul olevat oma eluga =o) hommikust õhtuni õues, saab mitu korda päevas veel süüa ka ja õhtuks küsib juba ise tuppa =o) nii armas

hull hobune

Täna läksime talli ja vaatasin kuidas mu muidu rahulik hobune boksis ringi lihsalt tiirutab. Ma alguses mõtlesin, et ta on haige. Siis tuli Annekas ja ütles, et ta oli just teda õue viimas, et tegi kopli igaksjuhuks natuke kõrgemaks. Lasime ta koplisse ja esimest korda elus ma vist nägin teda õues ringi kihutamas. Tal oli jumala suur rohukoppel kus ta jooksis ühest äärest teise ikka päris räigelt kaua ja pidevalt. Ühel pool aeda olid 2 mära, teisel pool 1 ruun. Ta ei suutnud otsustada, keda valida :)

Läksime Kimmuga sõitma. Täna oli juba jumala vinks-vonks. Ei vajunud sisse ja üldse oli täitsa priima. Hüppasime ka madalaid ja neid paugutas vägevalt. Ma näen ta seljas ikka nii pikk välja, hüppe ajal pean enda selga lausa küürutama, et mitte tema kaelast üle olla :D

Siis võtsin Landoka koplist ja panin ta valmis. Uues kohas on ta ikka päris ärevil, muudkui vahib ringi ja eputab teiste ees. Alguses sõites samamoodi, siis peaagu vihastasin jälle, aga võtsin ta ennem kordele mõneks minutiks. Ronisin selga ja oli ideaalne. Nii hea on peale paksu poni sõita suure ja massiivse hobusega. Jalad ei ulatu kõhu all vähemalt kokku :D Panin Landoka tagasi koplisse ja läksime Torisse Aadi Pärtli-päeva pidama.

Ma ei söönud terve päev mitte midagi, sellepärast, et õhtul saaks end Aadi legendaarsetest mulgikapsastest ogaraks süüa. Veidi veini ja soolaube veel kõrvale, nii nämmi. Anneka ema igatahes ütles, et terve see aeg mis me Toris olime, oli Landokas endiselt jooksnud mööda koplit edasi tagasi :D

Homme tahaks Landoletiga hüpata ka, pole ju eelmisest võistlusest saadik seda teinud. Kui Kallaste takistused tagasi toob, siis ehk õnnestub. Tahaks midagi madalat ja tehnilist hüpata, neljapäeval hüppaks siis rada. Laupäeval võistlused. Otsustasin ainult 100 ja 110 sõita, sest pole koos treeneriga hüpanud nii kaua ning omapea ei julge hakata 120 proovima. Igaksjuhuks, pole vaja mul ju ennast tappa, sest hobune nagunii hüppab :P

Muud siis midagi, läheb kebin magama ära. head ööd.

Viimane nädal koos Landoletiga ehk elu keerdkäigud

Jah...

Laupäeval käisid inimesed Landoleti proovimas ja otsus tuli üsna ruttu- Landolet peab nende omaks saama. Aga ma ei muretse üldse- pere tundus üli tore ja abivalmis, positiivne ning tüdruk ratsutas Landoletiga väga hästi, lisaks oli neil väga hea klapp.

Kuna veedame koos veel oma viimast nädalat, siis üritan siia kõik päevad kirja panna, et oleks kunagi, mida mäletada.

Pühapäeval (täna) möllasin mööda Torit ringi. Kõigepealt panin Landoleti koos Mecuga õue möllama ja andsime Landoletile pannkooki pühapäeva puhul. Siis kutsusin Immu endaga välja ja rääkisin temaga tunnikese juttu ja aelesin tema otsas. Siis tuli aga mu ema uudistega, et Torist välja liikumine hobusega muutub homsest võib-olla võimatuks. Seega pakkisime oma asjad ja kodinad kokku ning läksime tänasest Anne-Mai talukesse. Seal on niiii armas ja hubane. Kui veel Kallaste käest takistused kah kätte saaks, siis oleks ideaalne! Toris läku-läkutasin veel lätlastega, kes soovisid hobuseid osta (Landoleti suguseid) ja ütlesin neile, et jäid hiljaks. Hea hobune lipsas käte vahelt :P

Anneka juurde saabudes kõigepealt võtsime Landoleti maha ja siis võeti mind kohe kaasa ning aeti Anni uue poni Kimberly selga, ema jäi asju lahti pakkima. Igatahes poni oli alguses niiiii imelik :D Ma viimati sõitsin poniga vist üheteist aastaselt. Piltide pealt olen vaadanud, et hüppab küll vingelt (lisan alla ka pildi), aga ratsastus oli küll vägagi nullilähedane.. Traavi jooksis kinniselt, galopis vajus koguaeg sisse, vingerdas jne. Pööramine oli ka kohati keeruline. Alustasingi siis nii, et jookseks võimalikult aktiivselt galoppi ja traavi. Lõpus isegi jooksis päris ilusasti juba ja isegi ratsmesse lasi enda pea. Samas küll jube vertikaali taha, seega pigem sõitsin teda niisama ainult lahti. Tegime naltsi ka kohe ning hüppasime mingist 30cm kummidest üle. Ma olin jumala kindel, et mul tuleb mats ja maaühendus tõrkumise pärast, aga poni ei teinud väljagi ja hüppas nagu rakett. Normaalne noh! Trenni lõpuks ei vajunud enam nii palju sisse ka ning jooksis üldse veidi normaalsemalt.. Võib-olla ma olin lihtsalt harjunud ka selleks ajaks tema allüüridega. Hüppasime mingit 80cm planku ka, sega põrutas kah vingelt. Alguses tahtis mind maha ka visata, kuna ma sorkisin teda kannusega, sest ta vajus nii sisse. Säärest välja ei teinud, siis kasutasin kannust. See ajas poni vihale ja tegi mõned hüpped taeva poole, aga kuna mina nii raske ja tema nii pekine, siis ega ta kõrgele ei tõusnud :D Peale seda rahunes maha ja rohkem ei perutanud, kui kannusega teda välja lükkasin. Lõpus sai juba isegi veiidke leebemalt temaga hakkama, kuna ta ei punnind vastu. Samas kahju sellest ponist. Tõeliselt nunnu ja andekas, aga täpselt selline tunne, et noored plikad sõitnud ja ainult hüpanud temaga, sest ratsastus on tõesti null. kahju, et talent raisku lastakse. Aga me parandame seda asja- me lähme nv temaga Vändrasse võistlema :D Üldiselt ma muidu ei teeks niiviisi, et lähen võistlema hobusega, kes ei toimi ratsastades, aga kuna me teema seda sellepärast, et poni saaks tallist väljapoole, hüpata, kogemust saada ja harjuda uute kohtadega. Lisaks, see jääb ka minu viimaseks võistluseks mu ülejäänud elu jooksul, seega võiks selle naljaga lõpetada.

Poni jalutas Ann ise maha, seega läksin talli ja panin Landoleti valmis. Landokas oli ärevil uue koha üle ning vahtis ringi ja jõllitas kõike. Toimis ainult siis, kui ma tugevalt märku andsin aga püsima ei jäänud kordagi. Mõtlesin, et ennem kui ma vihaseks end ajan, tulen seljast maha, seon ratsmed talle sadulavöö külge külgratsmeteks ja kordetan teda veidike. Jooksis seal hästi aktiivselt, kablutas ja lõpuks lõdvestas end nii ilusasti ette-alla. Tegime veidike galoppi kordel ka, siis lõpetasin ära ja läksin selga tagasi. Nagu teine tera, hobune oli super. Ei jõllitanud midagi, jooksis traavis nii ilusate pikkade ja rahulike sammudega, hästi aktiivne oli koguaeg. Galoppi tegin väga, kuna seal tahtis ta jubedalt rallida pea jalge vahel, seega mõtlesin mitte asja halvemaks ajada. Halvasti ei jooksnud muidugi, tagant oli üli aktiivne ja põrkas jube vingelt. Tegin siis veel palju traavi ja üleminekuid, volte jne. Väga ilusasti toimis ja üle-üldse oli tubli. Lõpetasin trenni, jalutasin pikalt ja Landokas uuris veel ümbrust.

Anneka juures on hea see, et hobused saavad ka õhtul hilja süüa. Kell 8.00, kell 15.00 ja 21.00. Toris said viimase toidu ennem kella viite ja siis ootasid hommikul kella kaheksani, et uuesti süüa. Annekal niii suured ja ilusad koplid ka, et täitsa lõpp mis spa =o)

Homme siis jälle, hetkel lähen sõbrannedega välja lohutus drinke tegema. bye-bye

Kimberly hüppamas. Autoriks on Carmen Peussa.

Veidike jutustust

Paljust rääkida ei oskagi, ei mäleta ning aeg on jube kiirelt lennanud.

Eelmise nädala reedes kuni esmaspäevani olin oma poisi bändiga kaasas Lätis, neil oli seal esinemine (Borderrock 09) ning see tuli suht selline vägagi kesine välja. tegime soundtsecki ära ning jalutasime oma poolteist tundi tagasi Eestisse, et osta Rimist õlut õhtuks (meil polnud latte vahetatud). Ostsime siis aga julgelt kõik õlli kaasa ning jalutasime tagasi lava poole, kui turvad meid väravas maha jooksid ja ütlesid, et klaaspudeleid sisse ei lasta. Mina ja Ilmar olime õnneks targad ja ostsime endale 4 liitrit õlu plekkpurgis kaasa. Nüüd igatahes pidime aitama teistel ära juua klaaspudeliest õlut, kuna ega kallist kraami saa raisku jätta. Esinemise jaoks olid ka meie plekkpurgid ära joodud, kõik olid lääbakil ja mindi esinema.. Martti oli eriti purjus.. ta veel soolokitarrist ka. irf.. Igatahes jah, muusika tundus kuidagi selline.. täiesti ainulaadne :D

Selles ajavahemikus sõitis Marin Landoletiga. Nüüd mõned päevad tagasi käisin Ivo Otsa trennis ja õppisin hästi palju. Kartsin täiega, et Landokas jälle tõrgub vms, sest esiteks oli ta Mecuga õues koos olnud mitumitumitu tundi ja nad ainult jooksid ja mängisid. Siis panin ta boksi, kus ta enda kõhu jõusööta täis vitsutas ning siis läksin sõitma ja plats oli ka libe. 3 ainukest faktorit, mille puhul Landokas hüpata ei taha/suuda väsimusest ja laiskusest. Õnneks nii hull asi ei olnud, oli päris hea! Ivo igatahes rääkis, et pean ratsastus trennides sõitma otse koguaeg, sest ta käib natuke tiiradi-taaradi ja hoiab pead ratsmes vaid painde ajal. Ühesõnaga tuleb sõita teda sirge peal ette alla ja nii, et ta sinna jääks ka. Muidu nii, et kui võtan traavist sammule siis tema viskab hetkeks pea lakke ja siis tagasi. Koguaeg peab ütlane olema ratsastustrennis, hüppamisel pole see nii oluline. Hüppamise kohta ütles, et meie põhiviga on see, et ennem takistust ei jookse hobune sirgelt. Teeb sirge peal jonksu sisse, mis kestab täpselt üks samm ning siis tuleb sirge peale kohe tagasi. Ei tohi seda jonksu tekkida ühesõnaga. See pidi meie ainuke viga olema. Alguses keerasin ka jube vara peale takistust ära, Ivo keelustas selle ning peale seda jooksis peale hüpet koguaeg sirgelt edasi. Koguaeg rääkis midagi mulle, üldjoontes muutsin end kohe ja kiiresti, ainuke asi mida käskis lihvida ongi see sirgelt jooksmine ette alla, mitte külgedele (nagu mina seda koguaeg harrastan) ning sellepärast pididki need jonksud vahest sinna takistuste ette sattuma. Aga seda ütles ka, et väga kihvt hobune on Landolet! :)