Thursday, April 17, 2014

Krista R. trenn- kiire ülevaade

Teisipäeval oli siis Krista treening. Alustasime sammus nii, et hobune koguaeg "marsiks edasi" ning ei ajaks oma nina liiga jalgevahele ja kannaks end ise. Siis keskmine samm jne. Suht OK oli, keskmine vajab harjutamist ja kipub kiirustama. Vähemalt saime kaela ja pea asetuse enamvähem paika (ennem läks liiga alla kõikides allüürides), pean teda nüüdsest koguaeg üles tõstma.

Traavis sõitsime diagonaale nii, et kohe tähest välja sõites oleks hobune otse (mul jääb jõngerdama). Kui sõidan vasakule, siis toetan keha raskuse vasakule, avan veidike sisemise käe, välimine joonistab trajektoori ja võtan kurvis õlad sisse. Ja tohoh, hobune oligi otse :) Teistpidi samamoodi. Kõige suurem viga on meil jällegi see, et nagu ma varasemat olen blogis rääkinud, jookseb Matu mul paremast jalast viltu vasakule ning ei soovi pimeda silma poole end painutada. Nüüdsest sõidame sirgeid õlg sees ja hobune on otse :D Eks vajab harjutamist, varsti ei pea enam seda õlga nii sisse võtma (ja ega see meil nagunii ideaalselt välja tule). Aga muidu sama mis sammus, pean teda eest kohe üles tõstma, kui ennast liiga alla viib (pea/kael).

Edasi tegime keskliinile sõitmisi. Kui sõidan vasakust jalast sisse, siis pean proovima sõita justkui 10m poolvolti. Välimine ratse joonistab jällegi trajektoori ning sisemine veidike avatud ja liigutan sõrmega suulist, nii ei vaju ta sisse ning saab õlast vabalt astuda. Peatused olid samuti enam-vähem sirged ja ei visanud taguotsa välja. Krista ütles igatahes, et muidu traav on päris hästi paigas ja hea vaadata.
Galopp vajab aga harjutamist. Esiteks oli Matu selleks ajaks juba nii vässu, et enamus aega pidin tegelema tema galopil hoidmisega. Väsinud ei olnud ta mitte niivõrd füüsiliselt, aga just vaimselt. Nii palju uusi asju ühe korraga. Aga põhimõte kõik sama nagu sammus ja traavis. Tuleb hobune üles tõsta, raskus sisemisel jalusel kurvides ja välimine ratse.

Minu istaku põhivigadest räägin ka. Krista küsis kohe, et kas mu ühe jalaga on olnud mingi trauma :D Kusjuures, opereeritud jalg on mul jumala ok ning ei vaju kand üles jne, aga "terve" jalg ei funka nii, nagu vaja. Opereeritud jalga on mulle ju pandud uued kõõlused ning jalg ripub sadulas vabalt ning ei kisu krampi (eks ma tegin ikka hullu taastusravi ka sellele jalale ning see kindlalt aitas), terve jalg aga läheb krampi ja kand tõuseb üles. Eriti veel paremale sõites, sest siis Matu tahab sealt poolt suurt sääretööd saada, kuna ei taha ju painet sinna poole hoida. Mõtlen siin praegu, et järsku on võimalik ka "tervele" jalale taastusravi saada. Ja ega ta mul tegelikult terve pole, sest see jalg on saanud koguaeg vatti selletõttu, et teisele jalale ei saanud ma aastaid raskust panna aga korralikult käia. Katsun MRI'sse jälle aja saada ning võibolla vajab seegi jalg operatsiooni.

Teine suur viga on mul see, et lasen Matul kaela/peaga alla vajuda. Pean hoida koguaeg küünarnukid vastu keha (igal juhul ja alati, sh. ka ette-alla tehes, saab raske olema :D mul see nii sees..) ning ei luba endal ratsmeid käest tõmmata või lubada Matul sinna liiga rulli minna.

Matu endiselt väga meeldis talle ning ütles, et väga hea on näha raskeveo hobust koolisõitu tegemas, hea vaheldus ja reklaam, et raskeveo hobune ei pea ainult palke metsast välja vedama. Ütles, et Matul küll lühike kael ja sellevõrra on mul temaga veidike raskem sõita (Orsellaga seda probleemi ei olnud) ning ei tohi lasta tal sinna alla vajuda. Allüürid on hobusel väga head ja arvas, et peaksime kindlasti ta ka NHT'le ta viima. Ütles ka, et hobune küll noor, aga elementaarseid asju peaks iga noor hobune oskama, et saaks hästi sõita (see tähendab, et ka noor hobune peab vajadusel õla sisse võtma, sääre eest astuma igas sammus/traavis ja ennast kandma, olema uphill). Kui nende asjade õpetamisel liiga hiljaks jääda, siis pidi jube raske olema hobust hiljem ümber õpetada.Ja eks õige ta ole, on keegi kunagi näinud mõnel Euroopa koolisõiduvõistlusel hobuseid muudmoodi sõitmas näinud :D Tuleb õpetada kohe alguses õigesti hobune sõitma (ja see ei tähenda, et hobune peab sõitma 7x nädalas 2x päevas). Hetkel 3-4x nädalas on Matule paras koormus ning üks trenn peab edaspidi meil olema maastikutrenn. See ei tähenda, et pool tundi maastikul traavi ja galoppi, vaid 1-2 tundi aktiivset sammu kõndimist.

Eks näis, kuidas minema hakkab, aga katsun ikka õpetusi järgida ja areneda koos hobusega (sealjuures arvestades siiski ka hobuse vanuse ja iseärasustega). Õppida on mul veel oiii kui palju :)

Monday, April 14, 2014

Nädalast

Matu oli tubli kõikidel päeval kui ratsutasime. Kõik trennid jäid sinna 30min kanti ja ei nõudnud talt peale lõdva ratsmega ette-alla jooksmise mitte midagi. Ei taha ära sõnada, aga vist oskame isegi nüüd rütmi ja tempot hoida ilma kiirustamata :D Ega rohkem polegi midagi tarka vist öelda. Krista Raidmets tuleb meile trenni andma homme :) Seoses sellega, haiget und nägin igatahes öösel unes :D Nägin, et mina ja Matu olime võistlustel stardis ja mul absoluutselt ei tulnud skeem meelde. Võistlus toimus Toris ja kohtunikud pidid ise kirjutama, kuna kõik talliplikadest kirjutajad olid laiali jooksnud ja ei suutnud õigel ajal õiges kohas olla :D Kohtunikud koguaeg rääkisid ette, et mis ma tegema pean. Üheks kohtunikuks oli Krista ja teiseks Marika Vunder (have no idea kust ma Marika peale enda unes tulin, ta pole mind kunagi hinnanud :D) ja lõpptulemus oli nii, et Marikalt saime 65% ja ma olin üli hämmingus ja Kristalt 47% :D Mul vist mingi kompleks seoses tulevaste treeningutega.

Aga tegelikult ma olen tubli olnud! Ostsin endale kolmapäeval Spa&Sport spordiklubi kuukaardi. Vaba ligipääs kõigile rühmatreeningutele (nii saalis kui vees) + jõusaal. Kolmapäeval ostsin ja olen siiani iga päev käinud trenni tegemas (ja käin kuni neljapäevani veel). Kolmap. käisin vesijooksus, üllatavalt väsitav oli :D Neljapäeval proovisin step'i, meeldis täitsa kui saaks ainult combod endale selgeks ja meelde jäetus. Reedel oli bodyjam ning see saab ilmselgelt mu lemmikuks. Kõik olid väsinud, aga mis energia sellest treenerist, muusikast ja tantsust õhkus oli imeline! Ma nii rahul. loogiline, et sammudele pihta ei saanud, aga kindel lemmik! :) Laupäeva hommikul käisin bodypumpis ning see mu teine lemmik. Ma ei tahaks bodypumpis küll rohkem kui 1-2x nädalas käia, kuna ma peaksin esmalt ikka rohkem aeroobsemate rasvapõletustreeningutega tegelema. Veits nali oleks, kui mu peki alla tekiksid üüratud lihased (ilma rasva kadumiseta), sest siis näeks ma topelt-suur välja :D Igatahes vinge oli ning lihased on tänaseni väga haiged. Peale trenni trepist alla parklasse joostes käisin trepil pikali, kuna mu jalad lihtsalt ei kandnud. Kõik lihased valutasid ning kasutasin enamvähem kõige kergemaid raskusi :D Poleks uskunud, et mul kehas üldse nii palju lihaseid on. Pühapäeval käisin zumbas ning see on mu least-favourite. Kõik küll kiidavad, aga no ma ei tea. Ei meeldinud mulle kõige rohkem. Ma kindlasti lähen 2-3 korda veel, et sammud rohkem selgemaks saada, sest siis ehk hakkan asja rohkem nautima ka. Kuna tegemist on vahepeal ülikärmete jalgade liigutamisega (sarnaneb siis ladina-ameerika tantsule), siis ma kratsisin nõutult kukalt ja mõtlesin kuidas nad seda teevad. Seetõttu ei saanud higi ka lahti, kuna mina end nii kiiresti liigutada ei mõiganud ja asjad, millest aru sain, olid üliuimpsid. Aga lähen veel ja ehk hakkab meeldima. 

Täna lähen jälle vesijooksu, homme fatburn, kolmapäev vesijooks ja neljapäev aquaintensive. Reedel pean pausi (Maario tuleb koju) ja peame Maribeli kuue kuu minisünnat. Laupäeva hommikuks panin end igatahes bodypumpi kirja. See nädal kahjuks bodyjami ei saanud aega kirja panna, kõik täis :(

Friday, April 11, 2014

Enne võistlusi, võistlustel ja peale võistlusi.

Ma väga pikalt kirjutada ei viitsiks, copyn ühe pikema teksti mille pidin koduka jaoks kirjutama.

Igatahes paar päeva ennem võitlusi oli Matu trennis ikka pääris kehvake. Või siis olin mina närvis ja stressis :D Igatahes midagi ei õnnestunud. Õnneks võistlustel läks vähemalt hästi, saime ka ühe rosetikese :D

Aga lubatud artiklike:
Kuldar Matu on nelja aastane eesti raskeveotõugu litsenseeritud sugutäkk. Tema isa on Kuningas ja ema Natalja, aretaja ning omanik Viktoria Kaasik.
Minu ja Matu teed ristusid tegelikult juba 2013 aasta septembris, kui olin üheksandat kuud rase ning omanik kutsus mind hobustele ja nende tolleaegsetele rastutajatele trenni tegema. Nagu ka paljudel teistel (sport)hobuinimestel, siis piirdus ka minu teadmine raskeveohobustest vaid sellega, et nad on suured, kannavad hiiglaslikke raudu ja oskavad vankrit vedada (äärmisel juhul ka palke metsast välja). Juba esimesel kohtumisel Matuga sain aru, et tegu ei ole pelgalt sellist prototüüpi hobusega nagu eelnevalt kirjeldasin. Matust kiirgas sõbralikkust ja tahet tööd teha ning tema allüürid ja terve mõistus pani mind rohkem uskuma sellesse, et ka raskeveohobune võib ratsutada (ja seal juures hästi).
Iga trenniga oli näha Kuldar-Matu arengut. Matu õppis asju lennult ning treeninguid suured tagasilöögid ei saatnud. Novembri alguses küsisin omanikult, kas tohin tulla Matuga ratsutama, sest ma polnud selleks ajaks väga pikalt hobuse seljas istunud. Miks valik Matule jäi oligi sellepärast, et teda mäletasin septembrist kui kõige rahulikuma ja viisakama hobusena. Selleks ajaks oli Matu aga sõitjata jäänud ning loodus tühja auku ei salli, sai minust Matule uus sõitja.
2013 aasta novembris ratsutasime mõne korra, detsembris ei ratsutanud kordagi. Jaanuaris ning veebruaris sai trenni tehtud minimaalselt (3-4x kuus)- enamasti olin hõivatud lapsega või haige. Tegelikult oli mul algusest peale plaanis hakata Matuga korralikku tööd tegema ja osaleda ka võistlustel. Ilmade paranemisega suutsime märtsis kokku teha täpselt 11 treeningut, seda on keskmiselt 2x nädalas mida iseenesest ei ole vähe, sest tegu siiski väga noore ja rohelise hobusega. Igat treeningut saatis edu, Matu arenes iga päevaga järjest paremaks seda nii seljast tundes kui kõrvalt vaadates.
Üks hetk arvasime omanikuga, et proovime viia Matu välivõistlusele. Eks peas painas ikka väike mõte, et ehk on liiga vara ja mis võistlustel üldse saama hakkab. Eelkõige pelgasin seda, et tegu oli maneeživõistlusega ja noorel, masiivsel raskeveohobusel võib nii kitsas ruum liikumise kinni võtta. Kuna treeninguid olin alati üksinda teinud ning hobune harjunud sõitma ilma segavate faktoriteta, siis kartsin ka kõike muud sagimist võistlusplatsil ja tribüünidel. Matu pimedast silmast ma üldse rääkima ei hakkagi, kartsin väga, et sõidame maneeži seinadesse või kohtunikele sisse (ps: seda ei juhtunud!).
Võistluspäev jõudis kätte ning Matu astus kindlal sammus treilerisse. Sugumürsk hoidis kainet närvi ja astus maneeži sisse nagu vana kala. Alguses kartis ukse alt ja aknast sisse kiirgavat päikeselaiku, kuid peagi unustas sellegi. Olgu öeldud, et Matu oli võistluse ainuke raskeveo hobune ning samuti oli ta kõige noorem. Soojendasin Matu üles koos teiste hobustega, kuid kuna Matu oli oma soojenduse esimene võistleja, siis pidi teised maneežist lahkuma ja Matu üksinda jätma. Kartsin koheselt, et nüüd raudselt pöörab ära hobune ja hakkab hirnuma ja teisi hobuseid tagasi nõudma. Seda ei juhtunud, Matu ei teinud sellest väljagi- tegi oma töö ära ilma liigset pingutust nõudmata. Ei kartnud ta tribüünil sagivaid inimesi, ei pööranud ta tähelepanu nurgas vedelevat toolile, ei jäänud jõllitama ta ka kohtunikke. Matu tuli ja tegi oma töö ära täpselt nii, nagu oskas ja talle õpetatud oli. Tulemuseks 59,868% ja üheksas koht kahekümnest võistluspaarist.
Matu teine skeem algas alles kuue tunni pärast, kuna võistlejaid oli väga palju. Teise skeemi ajal oli hobune veel parem, teadis täpselt mida teha ja kuidas end üleval pidada. Ei olnud ta ka väsinud- seda tõestas väike takkavise rõõmust, mille peale nii kohtunikud kui pealtvaatajad kõik naerda said, et selline suur hobune end nii kärmelt liigutada jõuab. Teine skeem möödus samuti viperusteta, saime harjutuste eest hindeks mitmeid seitsmeid ja jäime üldiselt kõigega väga rahule. Tulemuseks seekord 61,324% ja jäime jagama 9-10 kohta 25 võistleja seast.
Matu meeldis paljudele- pealtvaatajad kiitsid ja kohtunikudki tulid eraldi rääkima. Kiitsid Matu töökust, alüüre ja impulssi. Ka nemad ütlesid, et võiks ju arvata, et raskeveohobused on sellised rahulikud ja suure kere tõttu puudub tahe edasi liikuda, aga Matu puhul see paika ei pea. Kuuldes, et Matu alustas aktiivsemat trenni alles kuu tagasi, kiitsid nad teda veel elamgi. Arvasid, et kui hobusega õiget tööd teha, siis sügiseks on väga korralik ning uhke ratsu valmis, kes teeks silmad ette ka uhkematele sporthobustele.
Kui paljud suhtusid esmalt väga skeptiliselt raskeveohobusega spordi tegemisse, siis enam kahtlejaid naljalt ei leia. Edaspidiseks saime endale ka ühe suurepärase treeneri ja püüdleme järjest paremuse poole. Peale esimest võistlust ennustavad targemad inimesed Kuldar Matule aga helget tulevikku ja seda just spordis, koolisõiduhobusena.
Mina olen alati uskunud, et meie enda maa hobusetõud võivad pakkuda konkurentsi ka teistele uhketele tõugudele. Ma arvan, et eestimaiste hobutõugude eeliseks ongi just rahulik meel ja tahe teha tööd ning seda sealjuures hästi. Matu armastab olla kõigile meelepärane ja ta poeb selle nimel kasvõi nahast välja. Nüüdseks on esimesed edukad võistlused selja taga, ees ootamas aga terve hooaeg uusi võistlusi, kus end veelgi rohkem proovile panna. Olen kindel, et Matu kedagi alt ei vea ja näitab veel paljudele, mis puust üks õige ja eestimaine raskeveohobune on.

Ja nagu ma arvasin, et maneežis sõitmine võtab liikumise kinni, siis suht jah. Teda oli ikka üliraske galopis hoida :D A4 Videos on näha ka kuidas ma üritan galopi diagonaalil teda galopis hoida. Andsin korra isegi hullu matsaka talle ja nagu jala vastust ära võtsin KUKKUS hobune traavi :D Võistlustelt ära hakkasime tulema, siis Matu ei tahtnud enam treikusse mina. Tõmbasime aga siis korded tagumikutaha risti ja peal ta oligi.

Pühapäeval olla MAtu nii väsinud olnud, et oli igal pool lösutanud ainult. Eks noored hobused peale võistlust tegelikult on vaimselt rohkem väsinumad, kui füüsiliselt. Esmaspäeval puhkas veel ja teisipäeval läksin jälle sõitma. Käisime niisama maastikul ning ei teinudki mitte midagi muud. Matu oli oma energiavarud täielikult täitnud (ja rohkemgi veel), tõmbas maastikul joostes endal saba igatahes sirgu :D

Teisipäeval oli tavaline lõdvestustreening, terve trenn oli ratse pikk ja üritasin ette-alla teda saada. Kuigi ta ei nühkinud ninaga mööda maad koguaeg, siis säilitas ta väga hea tempo ning ei kiirustanud kordagi trenni jooksul! See ongi meie puhul kõige tähtsam, sain teda ise edasi sõita (muidu kipume kiirustama). Galopis kippus natuke välja surema (aga see oli minu süü, jäin liialt unistama ja nautima) ning paremat pidi sõites traavis ja sammus ei taha painutada end ümber sääre sisse. Aga küll seegi hakkab tulema.

Friday, April 4, 2014

3.aprill

Eelmine päev Matu puhkas, 3.aprill pidi olema meie kõva võistlustreening ennem võistlusi. Oh crap oli see alles jama. Ma isegi ei taha pikalt siin peatuda, ma parem ei meenuta nii jubedaid asju, teen oma tuju jälle nii nulli.

Täna lähen aga talli, sõidan MAtu õige kergelt üle, pesen ta laka ja saba valgeks (kui need üldse lähevad enam), pakin asjad kokku ja muud nipet-näpet. Võistlusnärv on igatahes sees. Pole nii ammu võistelnud ja mul on kohutavalt loll harjumus endale hull "pressure" peale panna enne võistlusi ja võistluse ajal. Miks? Sest ma kardan kaotada :D Nagu reaalselt, ma olen nii võidujanuline, et sellega ma kõik oma sõidud metsa keerangi :D Õnneks koolisõidus ei saa hullu hakata panema nagu takistussõidus. Kui ma pidevalt võistlen, siis ma olen lihtsalt kohusetundlik ja teen trenni ning kaob ära see võidujanulisus võistlustel. Nüüd aga on esimene võistlus üle pika aja (18 kuud juba pole startinud) ja jälle loob see tobe asi välja. Ja ma saan aru, et mul on nii noor hobune, ta on nii vähe sõitnud, ta pole isegi mõeldud mitte selleks, et ma ise pole nii kaua sõitnud ja et mul pole treenerit hetkel.. aga god damn it, kuidas sellest vastikust õõnest tundest küll hinges lahti saada. Saan ise ka aru, et ma ei saa ju oma raskeveokaga minna kohe esimesel võistlusel teistele tuult minna alla tegema ja auhindasid me sealt noppima ei hakka ja ei peagi, ta on ju nii noor! Ja nüüd eile tulid stardikad välja.. Peaaegu 30 võistlejat ühes stardis. Aga savi, ühe rosetikese ehk ikka saan :D Üle 50% sõitjad peaksid kõik saama ABC skeemis ja no ma loodan, et ma ikka üle 50% saan tulemust (aga you never know, eelmine etapp oli väga paljud alla 50% niiet kas kohtunikud on õelad või olid nad ausad, emb-kumb :D)

Ühesõnaga on mul jube suur ego aga jube madal eneseusk. Hullult tahaks teha hästi, aga ei oska. Ja no et neid võistlejaid nii palju on ja see kohutav eilne trenn ei mängi ka üldse mu enesekindluse tagasi saamisel. Aga olen täheldanud, et väike närv enne starti on alati hea, adrenaliin hoiab mõistuse selgena ja ei lähe laisaks. Liigne närvilisus teeb minuga aga nii:


ja nii..




MA kirjutasin seda kõike selleks siia, et mul hakkaks kergem ja saaksin selle enda seest välja elatud. Ja kas hakkas parem? Not really.. :D

Wednesday, April 2, 2014

1.aprill

Matu oli õues, kui talli jõudsin. Seega otsustasin ära puhastada jällegi terve varustuse ning otsida talle ka uued valjad. Leidsingi ühed hästi kenad, kuid need olid talle väikesed. Otsisin siis auguraua kuid see oli nii katkine, et rikkus kenad valjad ära :D Lõpuks tegime augud sisse naelaga. Siis selgus, et suuliste ja kapslirihm istub ikkagi silmas hobusel, oh jummel jummel. 

Läksin lõpuks sõitma. Tegin hästi lühidalt, kuna Matu pidi hiljem mehetegusid tegema. Alguses oli jube kehva, lihtsalt rippus parema käe otsas ja hoidis painet koguaeg vasakule. Mina ei tea mis ta vahtis seal (tal selle poolse silmaga näeb, teine silm ju pime), aga jube vastik oli. Ma juba loobusin trennist ja läksin maastikule jalutama. Korra hüppasin läbi teiselt platsilt ja tegin seal veidike traavi ning hobune toimis kui õlitatult. Ju polnud enam midagi vahtida :D Galoppi sõitsin pika ratsmega ette-alla, ise pooleldi poolistakus, juba mõnna oli. Hobune jooksis galoppi ja muudkui puristas rütmi kaasa. Jalutasin maha ja viisin talli. 

Vika leidis mulle tallist ka 3-osalise hästi paksu ja ümmarguse vaheosaga trensli mida ma palusin ning hobune oli tõesti palju-palju parem suust ja mujalt kui toimima ta sain. Eelmine 3-osaline trensel oli liiga peenike tema jaoks, sest üldiselt on Matu ikka VÄGA pehme suuga hobune. Rauad sai ta ka alla aga noh, Veiko unustas grifiaugud sisse lasta :'D Eks juuni alguses saan grifiaukudega rauad Matule :D Ehk väga hullu lugu ei olegi, trenni lihtsalt väga halb teha palja rauaga kui vihma peaks tulema. Võistlused kuni mai lõpuni planeeritud siiski vist maneežis. Saab hakkama vast. 

Homme järsku saan Matu uue anti-slip valtrapi kätte, barnsby oma ja täitsa tavaline on. Muidugi ma tuunin sinna juurde ilusa paela äärtesse, küll siis näeb alles hea välja :D

Monday, March 31, 2014

27, 28, 29, 30 (osa II)

29
Matukas oli väga tubli ja hea, jäin temaga väga rahule. Rääkida ei viitsigi miskit, panen siia hoopis videolingid:

Skeem ABC-2:

http://www.youtube.com/watch?v=hEKGxps8uWA

Skeem A4:

http://www.youtube.com/watch?v=RxQq7m9ApTI

30
Otsustasin mitte trenni minna, kuna olin/olen suhteliselt haige. Jõhker köha ja nohu, ilmselt rolluga päevas 50km maha sõitmine ka head ei tee. Aga laupäeva õhtul mängisin sõpradega pokkerit ja tulin kaheksa inimese seast esimeseks, muhaha. :) Matul sellest ilmselt midagi ei ole, kuna ta nagunii paaritas samal päeval ja olevat õhtuks päris väsinud olnud. Täna (31) puhkab veel ühe päeva, siis teisipäeval ratsutab, kolmapäeval puhkab, neljapäeval, reedel sõidab ja laupäeval võistlused. Vaatsin just endomondost, et sellel kuul sõitsime Matuga 11x, see teeb nädala peale 2x kokku (vahepeal küll 12 päeva ei sõitnud, sest ma ei suuda ju kuidagi enam terve püsida :S) aga üleüleeelminenädal sõitis 3x, eelmine nädal 4x ja see nädal 3x. Päris kiirelt areneb asi, hehe.

Ning jeei! Me läheme juulis Horvaatiasse Ultra Music Festivalile, Splitis :)

http://www.ultraeurope.com/home

Seega, kui keegi oskab soovitada mulle kohta, kust meida odavaid lennupileteid, let me know. Ryanairi palun mitte soovitada :D

Friday, March 28, 2014

27, 28, 29, 30 (osa I)

27
SUPER MEGA HEA ILM! Muidugi pidin palavuse kätte ära surema, kuna mul oli paks suusajope seljas ja ma ei tahtnud seda platsile maha visata, sest see oleks tähendanud, et ma oleksin pidanud maha ronima ja pärast tagasi selga, kuid ma ei ole nõus ilma toolita seda tegema ju.
Matu puhkas 3 päeva ja läks uuesti trennitamine lahti. Ta juba nii lahedalt ootab, kui talli lähen (eks ma ju annan maiustusi, kes see ikka trenni minekut ootab), kõrvad ees ja mokk ette sirutatud :)  Trennis oli suht okei, arvasin hullemat, sest 3 päeva puhanud, aga oli väga hea ja mõistlik ning ei vahtinud ka üleliia ringi. Alguses jälle kiirustas traavis, võtsin sammule ja tegin ette-alla volte, poolkaari ja ka sirgeid natuke aega. Edasi jätkasin traavis samamoodi ja kui hakkas kiirustama, siis voldile ja välimine ratse rohkem peale. Lõpuks lõpetaski kiirustamise. Tegin X's 10m volte kaheksa peal- uskumatu, aga hakkama sai ja väga edukalt. Ei kaotanud rütmi aga jäänud toppama, ei vajunud sisse ja painete vahetused olid väga loomulikud ja kerged. Üritasime ka sammust galoppi tõsta, aga oh well. Peaks ennem traavist galopile tõsted ära õppima korralikult :D 2 korda tuli välja, ülejäänud aeg taidlesin seal oma ette. Galopis püsis hästi ja olen endale meelde tuletanud, et välimine ratse peal, sisemine säär saadab impulsse ja sisemine ratsme väga pehme, siis tuleb ta nii mõnusasti ette-alla ja hakkab tagant hästi aktiivselt jooksma.

28
Ennem trenni sai Matu kõige pealt tonksu :D Seega ei plaaninud üldse midagi rasket teha. Teel talli sõitsin rolluga (ma käin nüüd rolluga tallis) enda eelmisest elupaigast Reius läbi, et võtta koolisõidu tähed kaasa. Tallis lasin nad klambripüstoliga toikade otsa ja paigutasin platsile, mul ju ennem ei olnud tähti. Tegin ka platsi 20x40m ja sõites oli selline tunne, et nagu voldi peal sõidaks :D Trenni alguses oli ikka üsna raske tähtedele pihta saada ja hakata uuesti kindla suurusega volte sõitma, kuid saime hakkama. Alustasin jälle ette alla sammuga, edasi ette-alla traav ja kordagi ei rutanud kusagile, nii hea ja tubli oli! Tegin täna nii nagu võistlustel tarvis, et 20 minutit soojendus ja siis pead sõitma skeemi. Soojendus tehtud, hakkasin sõitma. No ei olnud hea MINU POOLT, ma ei saanud tähtedele pihta ja vajusin ette koguaeg. Sõitsin kohe sama skeemi otsa ja oli palju parem. Usun, et üsna korralik sooritus. Kuna nüüd plats väiksem, siis skeem saab nagu üli ruttu läbi. 2 minutit võib-olla kestab :D Jalutasin veidike ja sõitsin ka teise skeemi, sellega oli sama värk nagu eelmisega. Esimene kord oli kehva jällegi minu pärast, teine kord oli märksa parem. Kui muidu on Matul traavi venitus leivanumber, siis täna oli see suht kehvake. Ilmselt võis see ka pinnasest olla, sest see pole meil hetkel platsil kiita. Galopp läheb see eest järk-järgult paremaks ning tunnen ennast ise ka palju mugavamalt seljas. Matu oli täna aga väga hea! Ainuke miinus on see, et kui keegi jalutab või auto mööda sõidab, siis jääb hullult vahtima. Aga noh, kui harjunud üksi trenni tegema ja kindlad asjad mingites kohtades ja siis järsku keegi ilmub, siis vahibki. Loodan selle peale, et võistlustel on nagunii on kõik uus ja võõras, et ta ei vahigi ringi ja keskendub vaid minule :D Mul siiani kõikide hobustega nii olnud võõrastes kohtades. Kodus jube raske võistelda, sest nad harjunud platsil sõitma, kus kõik asjad kindlates kohtades, aga kui võistlused tulemas, siis nad ei saa aru, mille pagana pärast mingid stendid või muud atribuutikad nende harjumuspärasesse keskkonda on sattunud. Hea näide oli Orsella oma esimestel võistlustel Toris, kes kartis paaniliselt stendi :D Kõige pealt ta möödus muidugi 200x sellest ja ei pannud seda tähele kuna vahtis suurt kohtunike putkat. aga kui ta 201 kord sellest mööda sõitis ja seda märkas, siis oh juudas. Ta pidi kõik inimesed ja hobused paanikas alla ajama :D Loodan, et võõral platsil toimib kenasti. Matu pole muidugi kunagi varem maneežis ka sõitnud, hehe.. Eks siis näis, kas on multitalent või ei ole :D

Esmaspäeval saab Matu endale rauad alla (pöidlad pihus, et Veiko ikka tuleb! :D). Sellel nädalal plaanin veel trenni minna laupäeval ja pühapäeval. Võistlusnädalal aga nii, et esmaspäev puhkab, teisipäev ratsutab. Kolmapäev puhkab, neljapäev nö. "raskem skeemitreening", reedel õrnalt liigutab ja sõidab lihtsalt 15 minutit hobuse üle ja kui toimib, siis super. Laupäeval võistlus ja pühapäeval tuleb teda lihtsalt õrnalt liigutada kas siis kordel või veidike seljas. Matukas on nüüd ju ka "powered by PAVO" ja eks seegi hoiab teda minemas. Hetkel aga üle 4x nädalas ei sõida temaga. 

Tuesday, March 25, 2014

20, 21, 22, 23 ehk neli päeva järjest trenni (osa III)

23
Oleksin varem kirjutanud, aga unustasin arvuti linna ja sain alles täna kätte. anyways, nüüd mul nagunii midagi meeles pole ja tegelikult me kablutasime maastikul niisama. Seega tegin just ühe täiesti mõttetu ja sisutühja postituse. Palun vabandust.

Ahjaa, vist on ikka 3 osaline trensel sobivam, kui paks oliiv. Kuidagi konkreetsem ning ei jää seda lõugadega kinni hoidma. Ja tegelikult mulle meeldib suulisi vahetada, siis ei harju ühega koheselt ära.

Saturday, March 22, 2014

20, 21, 22, 23 ehk neli päeva järjest trenni (osa II)

22
Ma reaalselt pean lõpetama õhtuti blogimise, ma olen nii väsinud, et midagi siia kirjutada, aga hommikul ei mäleta ma nagunii midagi, niisiis saate praegu väikese lugemise.

Hommikul tegin täpselt 1 tund transion treeningut. Peale seda läksin Maribeliga "jalutama" ehk siis jooksin 5km ja kõndisin 2km. Edasi läksin talli, lasin end varem autost maha panna, et saaksin veel veidike joosta :D Jooksin 1km talli. Matuga sõitsin 1h13min ja kokku 10km260m (me läksime maastikule pärast trenni veel chillima) ja hiljem jooksin veel tallist tee äärde 700m. Kokku 3,5h intensiivset treeningut. Pagan, vanasti jalutasin 5h päevas ja polnud ka nii väsinud. Aga noh, ma olen jooksmisega leidnud endal erinevad lihased üles, sama ka ratsutamisega vist. Üleeile suutsin 1km joosta, eile 3km ja täna juba 5km. Homme peaksin puhkama jooksust, aga nagunii jalutama minnes ikka hakkan jooksma. Ma pidin juba eile ja täna puhkeka endale andma haha :D

Matu trennist ka siis! Ta oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii heaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa.

AMAZING! Oleks me vaid võistlustest osa võtnud :D Suuline oli jälle eilne 3-osaline. Mingit kiirustamist ei olnud, mingit alüüri- ja tempomuutustega venitamist polnud, kõik oli tip top. Galopis lõdvestasin lõpuks ennast ära ja hobune kandis nii ennast kui mind :)  Galoppi tõusis samuti ilma viivitamata, ei pidanud teda ajama :D Sõitsin mõlemaid skeeme ja oli super-duper-hüper-mega lux. Toimis 120%, Orsella oma headel päevadel oli umbes sama hää :) Lõpetasime ära ja läksime maastikule chillima. Traavisime niisama lõdva ja pika ratsmega ja ei kihutanudki alt minema (nagu varem olnud kohati kombeks). Või noh, ta pole kunagi "minema tõmmanud", aga kippus pidevalt kiirustama, kui teda ei kontrollinud. Täna sain esimest korda sõita üks käsi puusas ja teisega ratset hoida, kusagile ei kiirustanud, jooksis mõnsalt lõdvestunult mööda radu ringi :) Korra tegime ka tempo muutusid ja tundub, et Matukas aru saanud, et tempo määrab ratsanik, mitte Matuke :) Oeh, ma nii rahul temaga. Lihtsalt AMAZING. :)

..and the end. rohkem ei oska kirjutada. Ma korra mõtlesin, et kirjutaks mis nagu kehvasti oli, aga mulle tõesti ei meenu ühtegi asja, mis oleks olnud nii kehvasti. Aaa no kui siis ainult see, et alguses vaatas mööda sõitvat autot, aga sellel olid väga imelikud tumesinised tuled, ma jäin ise ka vaatama :D Super hobune!

Võistlusteni jäänud täpselt 2 nädalat :)

Friday, March 21, 2014

20, 21, 22, 23 ehk neli päeva järjest trenni (osa I)

Võistlushooaeg on ju koheselt lahti minemas, tuleb nüüd end vormi ajada, siis läheb Matuke ka :)

20
Neljapäeval jõudsin nippnapp ennem pimedat sõidetud. Ilm oli väka, lunk hakkas samama ja külm oli. Suuliseks paks oliiv. Matu kiirustas jubeee palju aga skeemid olid enam-vähem OK (kui kiirustamine välja arvata). Kohati vajus endiselt õlast liiga palju välja, galopis olin ise krampis ja seega ka Matuke. Põhimõtteliselt väga hull ei olnud, aga ka super priima mitte.

21
Uskumatu, aga jõudsin jälle enne pimedat sõidetud- WIN! Matu oli täna hulga parem, sõitsin 3-osalise trensliga (keskelt paks ja ümar lüli). Trenni alustasin pikalt sammuga, edasi rahulik traav. Täna oli sellesmõttes palju parem, et kiirustamine jäi tahaplaanile. Kohati tippis, aga vähemalt ei tippinud ta kiirustades :D Astusime sääre eest ka, kõigil neljal diagonaalsuunal ta sellega hakkama sai. Sammus ette alla on päris hea, enam sammus ei sure ka ja liigub üsna aktiivselt. Traavi voldid on enam-vähem, kipuvad tulema ainult ebaühtlased (minu silmamõõdu tõttu). Kui alustada skeemi, siis sissesõit on veidi vingerdab, mitte just sammult, aga pakub kaelast paindeid igale poole, pakuks justkui "et äkki pööraks paremale? aa ei taha, no siis vasakule?".  Peatustel on hetkel 2 varianti- üle rastme või ratsme taga. Pean leidma kuldse kesktee. Traavi venitused kipuvad liigselt kiireks minema. Galopis olin ise pinges ja hobune ka selle tõttu. Üleminekuid tahan saada ka liiga äkiliselt, sellepärast hobune viskab vahepeal lõugu vastu. Üldiselt tuleb lihtsalt teha trenni trenni trenni ja õppida uuesti ratsutama :D

Video tänasest trennist:
https://www.youtube.com/watch?v=IVUrqX0wC_s&feature=youtu.be


22,23 kirjutan pühapäeval järsku.

Tuesday, March 18, 2014

Teeme trenni

Pole ammu kirjutanud. Mitte sellepärast, et trennis pole käinud (nagu tavaliselt), aga pole viitsinud.

Hakkasin just ükspäev mõtlema, et tegelikult olen Matuga ikka maru vähe sõitnud, sest terve detsembrikuu ma ei sõitnud, jaanuari alguses soojemate ilmadega käisin mõne korra ning terve veebruar vist ei käinud. Ja kui käisin, siis ikka  1-2x kuus. Hämmastama paneb mind aga see, et Matul alati kõik meeles. Jah, trenni alguses kipub ikka selle võrra suhteliselt palju kiirustama (noor hobune ja fresh, energiat üle), aga trenni lõpus saab alati viisakalt juba ratsutatud.

Märtsi kuus olen juba õnneks rohkem ratsutanud. 1,5 nädalat jäi vahele, kuna olin ise väga haige (40 palavik jne) ja eks ka lapse kõrvalt hetkel raske, kuna mees Soomes ja vanaemad käivad tööl. Eelmine nädal käisin 3 päeva järjest ja neist päevadest midagi üritangi rääkida (nii palju, kui meeles).

Reedel kiirustasin talli koos lapse vanaemaga peale tema tööpäeva, et jõuaksin valges sõidetud. Panin hobuse ruttu valmis ja platsile. Armas Vika oli meile ehitanud koolisõidu väljaku 20x60m! :) Seal oli veidike libe ühest otsast, aga jäime kõik püsti. Ilm oli mega ja saime valges sõidetud. Suuliseks valisin tavalise metallist paksu oliivi ja kordet ette ei tahtnud teha selle tõttu, et kartsin pimeda peale jääda. Alustasin sammus ette alla kõndimisega 10 minutit, edasi traav ette-alla. Sellest eriti miskit välja ei tulnud, kuna ta hirmsasti kiirustas ja hakkas tippima. Kui poleks ratset võtnud kätte, siis oleks ta seal galoppi jooksnud. Mingi aeg rahunes ta maha ja voltidel oli juba väga hea. Sirgete peal hakkas ikka kiirustama- üritasin siis kergendada aeglasemalt ja see ajas teda närvi küll ning võttis seega ka tuure maha :) Sõitsime kaks skeemi ka läbi ja protsentuaalselt eks nad sinna 50% juurde jäid :D Galopile tõsted venivad liiga pikaks ning sammust traavile teda raske saada trenni lõpus. Ta hakkab mind ära kasutama ja lihtsalt venitab ja venitab traavile minekuga. Kui traavis on, siis vähemalt ei taha sammule tagasi jääda :) Trenni lõpus tagusin teda päris palju, et ta traavile läheks :D oleks ta siis väsinud olnud vms, sest traavis oli ta endiselt ergas ja galopile tõusis  ka meelsasti :D Otsustasin, et ma ei lase end ära kasutada ja järgmine trenn panen korra kannuse peale.

Laupäeval panin ta valmis ja läksin otse platsile. Nagu lubatud, sai kannus peale väänatud (esimest korda üldse ja tegelikult mulle ei meeldi treeningus kasutada üldse kannust), esimest korda kui hakkas jälle laiska panema ning sääre taga olevast piitsast välja ei teinud sai pisikese suraka. Ma ei räägi siin kohal kahe lahtise jalaga LÖÖDUD surakast, vaid mõlemalt poolt ühtlase survega saadud üsnagi õrnast impulssist. Asi toimis, sest rohkem enam mingit "laiskamist" ei olnud ja sääre eest astus nagu vanamees, ka traavis. :)  Suuliseks oli seekord ristkapsiliga kolme osaline ümar trensel.
Edasi läksin maastikule jalutama ja lasin tal vabalt joosta ja energiat kulutada. Pika sirge peal proovisin tempomuutusi. Alguses ei tahtnud tagasi tulla ilma rabelemata, hiljem sai asjale pihta. Pärast läksime platsile tagasi ning miskipärast hakkas koguaeg kätest mind vedama, raputas muudkui pead ja oli lõuast kange. Orsella oli sarnane, kui tal ristkapsel peal oli, seega otsustasin selle eemaldada ja voilaa- hobune jälle jumala normaalne. Ju talle ei meeldi see, ei olnud see ka kusjuures liiga kõvasti peal. Kuna öösel oli lumi maha tulnud ja hommikuks ära sulanud, siis mu koolisõidu väljak oli vee all, seega sõitsin "vankriplatsil" natuke aega, seal oli super pinnas ja polnud üldse libe. Proovisime jällegi mõlemat skeemi sõita ja ikka kobe oli! Kõvasti parem, kui eelmine päev. Sammude venitused tulid hästi välja, oli stabiiline ja elastne. Galopis hakkas end ise lõpuks kandma ja jooksis nii rahulikult ja pehmelt. Paremast  jalast oli palju raskem miskipärast, korraks kippus paremale käele rippuma jääda ja ei andnud painet ning jooksis liiga "pulgana". Sõber piits tuli sääre taga aga appi ja andis lõpuks end ka seda pidi pehmeks ja elastseks.

Pühapäeval panin jälle paksu oliivi. Seda trenni miskipärast üldse ei mäleta, aga halb ta kindlasti ei olnud. Matu laka lõikasin eelmine päev ära ning tulemus oli selline:

Ja tegin täna Kerlile "kuidas teha europatsi" video, see on siin:
 http://www.youtube.com/watch?v=t4kTLn3zjQw&feature=youtu.be

Eile õhtul meisterdasime Maarioga koos koolisõidu tähtesid ja varsti läheme Matuga ka võistlema, ajee :)

Maribel sai eile 5 kuuseks ja reedel käis koos minuga tallis :)

Thursday, February 27, 2014

Matsu-patsu

Täna hommikul võtsin vaevaks endale vaadata netist järele, kumba pidi see paganama anatoomiline koolisõidu vöö siis peale käib. võiks ju arvata, et suurem osa läheb taha poole (nagu klapiga hüppevöö), aga ei, hoopis vastupidi :) Kuna Matul kitsad õlad, siis vajub sadul ilma anti-slip valtrapita ette ning minu valesti vöötamine ka asjale kaasa eriti ei aidanud. Täna panin õieti, ning sadul püsis terve trenn enda koha peal. Mõtlesin korra ka sabarihma peale, aga kui ma seda endale vaimusilmas ette kujutasin tundus see liiga koomiline. Õnneks sai asi lahenduse läbi minu ajugeeniusliku avastuse.

Täna käisin Matsuga maastikul. Alguses mõtlesin terve aeg ainult kõndida, kuid ta oli vurstu täis, seega lasin noorel väheke joosta ka. Alguses läksin sõiduplatsile, ning seal tuleb autoteelt alla platsile "astuda", ehk siis väike laskumine künka otsast. Hetkel on sula ning sinna vahesse on veidikene vett tekkinud, näeb oja moodi välja. Mõtlesin siis, et läheb ja astub kenasti üle nagu tavaliselt, aga ei. Tegi sellise hüppe, et ma pidin alla lendama :) Õnneks ta viskas kohe peale enda sporthobuse hüpet pukki ning viskas mind kaela pealt sadulasse tagasi- hää poiss!

Müttasime mööda põlde ja radu edasi, Matu muudkui kiskus ja kiskus. Lasin tal siis minna, jooksis nagu kevadine põrsas lihuniku eest :) Galopile ei lubanud alguses, küll alles pikendas oma traavi- seda sama võiks ta nüüdsest edaspidi ka trennis rakendada. Mingi aeg sõitsime sammus ühest seisvast metsaveotraktorist või kopast mööda. Oli väga tähelepanelik selle suhtes ning kui jätsin hobuse seisma ja lasin tal seda vaadata pööras ta mõne hetke pärast otsa ümber ja pani saba seljas jooksu, ise seda kevadise põrsa häält tegemas (no korskas). Eputas ja liputas oma koheva sabaga :) Pöörasin uuesti otsa ümber ja jätkasime oma matka.

Leidsime ühe hea teeraja, kus sai ka galopitada sirgelt, seega tegime ka galoppi. Ta oli nagu nii kiire ja ma olin suht abitu tont seal seljas :D Nagu galopile tõstsin viskas mitu korda pukki ja kiikus üles-alla, pea maas jalge vahel ja korda mööda tõstis esimesi ja tagumisi jalgu korraga :D

Alguses vahtis küll palju ringi ja "kartis" e. eputas rohkem, kui asi väärt oli. Kui ta tunni pärast oma tuurid maha oli rahustanud, siis läksime ühele põllule, kus vankrinaised ja -mehed treenivad oma hobuseid ja kaarikuid. See plats oli nagu 10x parema sõidetavusega kui meie sõiduplats, hehe. Tegin seal alguses sammu, kuid proovisin maha rahunenud Matuga ka korra traavi ühte-teist pidi ja super lux oli. Hea ja lõdvestunud, üldse ei roninud ratsme taha ja oli palju stabiilsem eest, kui eelmine kord. Tegin mõlemat pidi ja ühe suurema galopivoldi (diameeter 30m umbes) ja oli samuti hea, paremast jalast kandis end täiesti ise ja sain lihtsalt istuda ja nautida. Hobune rahulik ja alluv, lõpetasin meie kolme minutilise "treeningu" ning jalutasin mööda radu veel veidike aega ning siis viisin Matsu talli. Mul oli täna tema jaoks isegi porgandid kaasas ning varastasin ka kellegi hobuseküpsiseid talle- olime koheselt best friends 4ever. Seda lõbu muidugi jagus kuniks küpsised otsa said :) Ei tegelikult nii hull see asi pole, Matu armastab mind kindlasti nüüd rohkem, kuna sai maastikul möllata igava platsi treeningu asemel :D

Kokku sõitsime 1 tund ja 30 minutit ja läbisime 11km.
Seekord kaardistasin ka oma treeningu (kes mu muid asju näha tahab, peab mind endos oma sõbraks lisama, tegin vaid tänase ratsatrenni avalikuks). Kaarti saab suuremaks teha ning kui vedada hiirt mööda alumist diagrammi, siis on näha ka liikumisuund. Seal näitab pidevalt ka treeningu pikkust, aega ja liikumiskiirust erinevatel hetkedel.

http://www.endomondo.com/workouts/301813698/13109637



Uuesti lähen ilmselt pühapäeval ja can't wait. See maastikutrenn andis nii palju motivatsiooni juurde ja nautisime ikka mõlemad täiega. :) 

Tuesday, February 25, 2014

pildieri

Miskit erilist kirjutada ei ole, kuna platsi sõidetavus ei kannata hetkel erilist kriitikat. Hullult libe praegusel ajal, ma ilmselt ennast ära ka hellitanud varasemalt sisetingimustega.
Viimane trenn aga oli ikka päris jama, kõik oli nii metsas. Matu ilmselt ei tundnudki, et keegi tal seljas oli :D Üritasime elu eest teha kasvõi ühe sääre eest  astumise, aga noup. :) Aga ootan platsi paranemist. Õigemini see plats, kus muidu sõidan oli ikka räige vee all ja seal oli võimatu sõita. Sõitsin kõrval platsil, kus oli väheke kuivem, aga seal olid mullamuti hunnikud. Kui neist üle sõita, siis Matu alati slaidis täiega, sest need oli nagu ekstralibedad kohad :D Tahtsin paar galopisirget sõita, aga ei julgenud kurvis tõsta, sirge peal meil hetkel galopile tõusmisega raskuseid (noh, noor hobune + ühest silmast pime ja vajub sinna poole pidevalt). Proovin siin ühte videoklipikest üles riputada, aga ma olen üle tunni aja juba kahe arvutiga selle kallal tööd teinud. Tahaks lihtsalt mõlemad arvutid sodiks peksta. Kõige haigem, et video ise on väga lühike. Riputan aga mõned pildikesed siia üles, mis Kristhel meist tegi!

PS: piltide kopeerimine keelatud, autor Kristhel Vaht





















Ja sain selle video ka lõpuks netti üles. Aega läks aga valmis ta sai. Ega tas midagi erilist polegi, aga saate vähemalt näha, kuidas plats lirtsub :D Üritasin diagonaalil traavi veidike venitada, aga ega ta eriti julgelt libeduse tõttu astuda ei tahtnud :) Aga väike nummi tegelinski on ta sellegi poolest. 

Thursday, January 30, 2014

uus blogi

Pean nüüdsest ka uut toitumisalast blogi- www.riinupaleo.blogspot.com
Kellel huvi, see tšekib. Toitugem tervislikult ja inimestele loomupäraselt! Homme kirjutan pikema loo, hetkel aga tõmban sliipi, sest uni on paleo elustiili juures super oluline :)



Ja õigus.. Leidsin endale unistuste hobuse. egas midagi, tuleb rahad puuga selga võtta ja välismaale järele sõita! 2013 sündinud, vana oldenburg ja täkk. Süsimust ja neli valget jalga.



Monday, January 27, 2014

Tühjast tähjast

Ma ei saa ratsutamisest hetkel kirjutada, sest nende jubedalt külmade ilmade tõttu ei julge neid piinustama minna. Räägin siis millestki muust.

Ma pidin juba ammu oma endomondo challengetest screenshotid tegema, siin nad siis nüüd on:



 Osalejate arv on siis üleval kirjas ja number minu ees on minu koht selles challenges. Peale sünnitust kuni 1 jaanuarini kaotasin 26 kilo, mis on ju väga positiivne. Jaanuariga olen mõne tagasi juurde võtnud, sest nautisin elu liiga palju ja jalutamas ei käinud sisuliselt üldse. Jäin jaanuari alguses väga haigeks, mitu nädalat olin rivist väljas. Siis tulid need megad külmad, mis mind ei morjendanud, küll aga hakkas Maribelil külmadega ninast verd jooksma, niisiis jäid need ikka ära. Täna, üle pika aja, kõndisime 8,3km ja jäime mõlemad ellu. Mu põsed tahtsid küll ainult külma tõttu küljest kukkuda. Nüüd peaks aga edasi nühkima hakkama, ma tellisin endale sünnipäevaks ühe hullult ilusa kleidi, mis on S suuruses. :D Seega pean selle sisse ära mahtuma kevadeks :D  Väike motivatsioonikas. Kuna tegu on satiiniga, siis pean eriti pingutama, kuna satiin ju ei veni absoluutselt ja näitab kõik keha vead kohe välja. Õnneks ma pole pihast kunagi eriti voldiline olnud, küll on vaja aga büsti pisut pisemaks saada. ja no oma pakkudest reitega olen juba ära harjunud. Pealegi, peale seda, kui ma enam igapäevaselt mitut hobust ei ratsutada, on nad ikka poole peenemaks jäänud :D

Üldiselt olen ikka hullult last century. Alles räägiti, et kahe värvilised juuksed on liiga last year. Nüüd ma otsustasin endale lowlightid sisse teha ehk siis jääb selline triibutatud pea mulje. Ilmselt peeti meeles pigem seda pealt valge/alt must juukseid, aga siiski. Teiseks on ka lillemuster eelmise aasta teema. Nüüd ma siis ärkasin ja tellin kleidi lillemustriga :D
värvi jätan esialgu enda teada.

juuksed kavatsen siis selliseks teha, kuid tegelikult jääb märksa heledamalt lowlightid. Tellisin Hiinast 6 viie sentimeetrist clip in pikendust, et enda peal värvi testida, tegelt päriselt on palju ilusam. Kukal on selline imelik, sest ma enda juuksed panin patsi kiiruga. 

Maribelile ka sobisid väga.

väike smiley cyrus as we speak

 Maribel-Johanna sõi esimest korda täiesti iseseisvalt terve söögikorra hoides ise pudelit 27.01 hommikul üheksast. Mul FB's video ka üleval, kes tahab vaadata.

Ja põhimõtteliselt mul polegi millestki muust hetkel rääkida.
AAA! Sain esiteks Hiinast ennem nende uusaastapidustusi paki kätte vaid 14 päevaga ja teiseks oli saatja nimi Ding Dong Feng Wang Hong Lu.
Koppisin Fb'st. Taavi pani hea kommentaari:
No seal ju käibki nii, et lükatakse ämber trepist alla ja see mis kostub vormitakse nimeks
Aga ok. kuniks mul miskit mõttetut jälle kirjutada on, siis tulen tagasi siia.
Seniks tsau.

Thursday, January 23, 2014

veidike nalja

Copysin enda FB seinalt.

Sõbranna, kellega koos Rimis olime, juhtis mu tähelepanu sellele, et keegi kirjutas minust Facebooki kommuunis "Märgatud Pärnus" sellise loo: 

"Pikajuuskseline blond, imekaunis tütarlaps, kes sa olid 17.01.2014 kella kahe-kolme ajal koos oma kahe sõbrannaga Pärnu RIMIs (üks blond ja teine kirju peaga). Kandsid seljas roosahalli peenetriibulist pikka suusajopet, ratsutamisstiilis pükse, kannikate peal hõbedased embleemid, jalas helepruunid pikad saapad, siis tea, et sind on märgatud! Seisin kassajärjekorras sinu taga ning sul on imehea lõhnaõli ja ise nii kaunis!"

Käisime Kaisa Karu ja Carina Karuga Rimis Maribeli minisünna tarbeks stuffi ostmas samal päeval. Saime veel Rimis kokku ja isegi telefoni logis helistas Kaisa mulle kahe paiku  Veits creepy, et ta seisis mul nii lähedal, et mu lõhna tundis.. Teiseks, kuna ma olin just ratsutamast tulnud, siis ma PIDIN haisema ka hobuste järgi  (ei viitsind riideid vahetada, sest nagunäha näen ka ratsariietes fab välja). Ma ennem lasin end küll oma lemmik D&G nr3 lõhnaga üle, kuid mingi sitakas pidi ikka üle käima. Väike fetiš v mis? 

Olen olnud tubli ja trennis käinud.

Nagu ka pealkiri ütleb. Sellel nädalal kahjuks jõudnud siiski ei ole, pidin minema eile, aga liiga külm oli. Ei oskagi selle nädala kohta öelda, meil siin -20 kraadi.
Viimati käisin ratsutamas mingine.. laupäev äkki? Või oli see reede. Igatahes koos Minni ja Syretiga. Tegin alguses Matule veits kordet ette, siis asusin sadulat nühkima. Kiirustas alguses ning oli õlast veidike kinni, võib-olla veidike ka pinnase tõttu. Ise vajusin ette ja oli üleüldse selline vähe tank. Hiljem oli aga hea. Trenni lõpus sõitsime A8 skeemi (kergendatud noorhobuste skeem) ja no tunne oli selline, et oleks võinud lausa starti minna :D Hea meel, tõesti hea oli sõita. Nagu ratsme järgi andsin läks hobune alla ratset otsima, mõnus oli. Samm endiselt raske, ikka hullult pean teda edasi ajama, et keskmist kätte saada :D Siiani pole seda veel juhtunud.Galopp oli seekord ka väga OK, kandis end ise. Kuna A8 skeemis on sellised asjad nagu galopi- ja traavivenitused, siis tegime neid ka. Galopivenitused olid küll ägedad ja vinged :D Polnud neid ju trennis varem kordagi teinud, aga sai asjale automaatselt pihta. Läks kergelt edasi ja tuli lihtsalt tagasi. Traavis sammuvenitus oli pigem lihtsalt tempo kiirendamine koos sammu pikemaks minemisega, hihi. Tööd on hullult palju, aga hobune on hullult tubli!

Jaanuaris olen tallis 2x nädalas käinud, üritaks märtsis-aprillis 3x käia ja edaspidi 4x. Eks seda näha ole, kuidas päriselt asi välja kukub mul väikese lapse kõrvalt. Kui võistlema hakkame, siis 1-2x nädalas on natuke vähevõitu.


Käisin Marjuuškiniga arstil. Kaalub 3 kuusega 6.7kg ja on 66cm pikk. Pidavalt üleliia paks olema. No biggie, ma tean vähemalt 5 TEMAST NOOREMAT, kes on juba 8 kilosed ja arstid ütlevad, et kõik OK :D





Maribel-Johannal mädanes see vaktsiini koht käe peal ära ja sinna jäi mõnus auk sisse :D


Ongi vist selleks korraks kõik.

Monday, January 13, 2014

hevone

Käisin eelmine esmaspäev ratsutamas üle pika aja. Kuna Matu oli tallimehele veits pätti teinud, siis kordetasin  igaks juhuks ette. Ta tundus talli vahel saduldades üli kurb, sest eelmisel päeval müüdi ta parim sõber maha. Kordel alguses eputas palju ja jooksis pikalt galoppi (rahustades ei jäänud ka traavile :D), kuid ta oli ka väga pikalt sõitmata (terve detsembri kuu). Selga minnes aga oli täiesti hea, novembri kuu viimases trennis õoetatud sääre eest astumised olid täiesti meeles ja selged :) Kõik oli OK minu mäletamist mööda.

Täna käisin ka ratsutamas. Saime oma uue sadula kätte, niiii mõnna oli sõita! Aga 65cm vöö oli alguses veidi väike :D Kuna tegu on mõlemalt poolt kummidega, täisnahast anatoomilise kujuga vööga, siis on see tutikana üsna jäik, alguses ei saanudki kinni. Panin ühe teise 100cm ponivöö, see oli suur. Panin sedelgavöö ja siis avastasin, et ma saan tagumist trippi veidike hõlma alt reguleerida ja lõpuks punnitasime Allaniga kahekesi selle uue nahast anatoomilise vöö talle ikkagi ümber. Kui talle sadulat proovimas käidi, siis oli see sama vöö 65cm, aga kasutatud, seega oli ta juba pehmeks sõidetud ja ei olnud nii jäik.
Et platsile saada, tuleb sõiduteelt pöörata vasakule ning sealt üks samm alla astuda (nagu astuks väiksemalt künkalt lamedamale maale), plats asub justkui "orus", no saate ehk aru. Igatahes täna see koht, kus on kõige lamedam, oli täna veega täitunud :D Otsisime siis paremat kohta kust ületada ja leidsimegi, kus vett ei olnud. Kui ma nüüd mõtlen, siis tegelt platsi ümbritseb peenike kraav hoopis :D:D Jajah, niiet ei asugi orus siis vist, irw. Igatahes muidu seal vett ei ole, aga täna oli. Hakkasime siis ületama seda kraavikest, kõigepealt läksin mina ees ja siis Matu tuli mulle järgi, hüppas nagu väike armas jänkuke hopsti kraavist üle. Väga tubli :D
Platsile jõudes pingutasin mõlemalt poolt teise auku vöö, nii palju oli juba elastsemaks läinud. Tegin ette kordet koos "külgratsmetega" (libisev jooksis esijalgade vahel suulisest läbi sadulavöö külge) ja oli üsna lõdvalt lihtsalt selleks, et talle veidike suunda ette näidata. Oli üsna lõbus jälle. Selga minnes võtsin abivahendi loomulikult ära. Näitasin Viktoriale ka sääre eest astumist ja ta sai kohe aru, millega tegu, seega kõik on õige ja arusaadav ning ma ei kujuta endale ette, et ta on nii hea :'D Traav oli super hea mõlemat pidi, hästi stabiiline ja kaela/peaga lõkerdamine puudus seekord täielikult, tempo koguaeg ühtlane. Galopp oli ka juba päris OK, paremat pidi natuke istus liiga palju käe otsas, aga mitte liiga palju. Vasakut pidi Vika korra ütles, et natuke tagumine ots loivab, hakkasin siis tagant peale sõitma ja oi kui heaks läks galopp. Selliseks suureks ja aktiivseks, taguots läks alla ja esiots tuli kõrgeks- mõnna. Kõige raskem saab meil olema sammuga, ikka väga uimps on ta niisama sammudes :D Galopis ja traavis on väga hea ja erk :D

Aastaplaanid on meil aga suured ja kohti, kuhu me kahekesi jõuda tahaksime on nii palju. Õnneks aasta ees on pikk ja peaks jõudma küll :) Kui kusagil miskit varem ei toimu, siis esimest korda saab meid kohata Toris Tori Hobuse etapil koolisõidus (kui ikka toimub, aga tavaliselt toimub maikuus).






My Playlist