Eelmine päev Matu puhkas, 3.aprill pidi olema meie kõva võistlustreening ennem võistlusi. Oh crap oli see alles jama. Ma isegi ei taha pikalt siin peatuda, ma parem ei meenuta nii jubedaid asju, teen oma tuju jälle nii nulli.
Täna lähen aga talli, sõidan MAtu õige kergelt üle, pesen ta laka ja saba valgeks (kui need üldse lähevad enam), pakin asjad kokku ja muud nipet-näpet. Võistlusnärv on igatahes sees. Pole nii ammu võistelnud ja mul on kohutavalt loll harjumus endale hull "pressure" peale panna enne võistlusi ja võistluse ajal. Miks? Sest ma kardan kaotada :D Nagu reaalselt, ma olen nii võidujanuline, et sellega ma kõik oma sõidud metsa keerangi :D Õnneks koolisõidus ei saa hullu hakata panema nagu takistussõidus. Kui ma pidevalt võistlen, siis ma olen lihtsalt kohusetundlik ja teen trenni ning kaob ära see võidujanulisus võistlustel. Nüüd aga on esimene võistlus üle pika aja (18 kuud juba pole startinud) ja jälle loob see tobe asi välja. Ja ma saan aru, et mul on nii noor hobune, ta on nii vähe sõitnud, ta pole isegi mõeldud mitte selleks, et ma ise pole nii kaua sõitnud ja et mul pole treenerit hetkel.. aga god damn it, kuidas sellest vastikust õõnest tundest küll hinges lahti saada. Saan ise ka aru, et ma ei saa ju oma raskeveokaga minna kohe esimesel võistlusel teistele tuult minna alla tegema ja auhindasid me sealt noppima ei hakka ja ei peagi, ta on ju nii noor! Ja nüüd eile tulid stardikad välja.. Peaaegu 30 võistlejat ühes stardis. Aga savi, ühe rosetikese ehk ikka saan :D Üle 50% sõitjad peaksid kõik saama ABC skeemis ja no ma loodan, et ma ikka üle 50% saan tulemust (aga you never know, eelmine etapp oli väga paljud alla 50% niiet kas kohtunikud on õelad või olid nad ausad, emb-kumb :D)
Ühesõnaga on mul jube suur ego aga jube madal eneseusk. Hullult tahaks teha hästi, aga ei oska. Ja no et neid võistlejaid nii palju on ja see kohutav eilne trenn ei mängi ka üldse mu enesekindluse tagasi saamisel. Aga olen täheldanud, et väike närv enne starti on alati hea, adrenaliin hoiab mõistuse selgena ja ei lähe laisaks. Liigne närvilisus teeb minuga aga nii:
MA kirjutasin seda kõike selleks siia, et mul hakkaks kergem ja saaksin selle enda seest välja elatud. Ja kas hakkas parem? Not really.. :D
Täna lähen aga talli, sõidan MAtu õige kergelt üle, pesen ta laka ja saba valgeks (kui need üldse lähevad enam), pakin asjad kokku ja muud nipet-näpet. Võistlusnärv on igatahes sees. Pole nii ammu võistelnud ja mul on kohutavalt loll harjumus endale hull "pressure" peale panna enne võistlusi ja võistluse ajal. Miks? Sest ma kardan kaotada :D Nagu reaalselt, ma olen nii võidujanuline, et sellega ma kõik oma sõidud metsa keerangi :D Õnneks koolisõidus ei saa hullu hakata panema nagu takistussõidus. Kui ma pidevalt võistlen, siis ma olen lihtsalt kohusetundlik ja teen trenni ning kaob ära see võidujanulisus võistlustel. Nüüd aga on esimene võistlus üle pika aja (18 kuud juba pole startinud) ja jälle loob see tobe asi välja. Ja ma saan aru, et mul on nii noor hobune, ta on nii vähe sõitnud, ta pole isegi mõeldud mitte selleks, et ma ise pole nii kaua sõitnud ja et mul pole treenerit hetkel.. aga god damn it, kuidas sellest vastikust õõnest tundest küll hinges lahti saada. Saan ise ka aru, et ma ei saa ju oma raskeveokaga minna kohe esimesel võistlusel teistele tuult minna alla tegema ja auhindasid me sealt noppima ei hakka ja ei peagi, ta on ju nii noor! Ja nüüd eile tulid stardikad välja.. Peaaegu 30 võistlejat ühes stardis. Aga savi, ühe rosetikese ehk ikka saan :D Üle 50% sõitjad peaksid kõik saama ABC skeemis ja no ma loodan, et ma ikka üle 50% saan tulemust (aga you never know, eelmine etapp oli väga paljud alla 50% niiet kas kohtunikud on õelad või olid nad ausad, emb-kumb :D)
Ühesõnaga on mul jube suur ego aga jube madal eneseusk. Hullult tahaks teha hästi, aga ei oska. Ja no et neid võistlejaid nii palju on ja see kohutav eilne trenn ei mängi ka üldse mu enesekindluse tagasi saamisel. Aga olen täheldanud, et väike närv enne starti on alati hea, adrenaliin hoiab mõistuse selgena ja ei lähe laisaks. Liigne närvilisus teeb minuga aga nii:
ja nii..
MA kirjutasin seda kõike selleks siia, et mul hakkaks kergem ja saaksin selle enda seest välja elatud. Ja kas hakkas parem? Not really.. :D
No comments:
Post a Comment