Teisipäeval oli siis Krista treening. Alustasime sammus nii, et hobune koguaeg "marsiks edasi" ning ei ajaks oma nina liiga jalgevahele ja kannaks end ise. Siis keskmine samm jne. Suht OK oli, keskmine vajab harjutamist ja kipub kiirustama. Vähemalt saime kaela ja pea asetuse enamvähem paika (ennem läks liiga alla kõikides allüürides), pean teda nüüdsest koguaeg üles tõstma.
Traavis sõitsime diagonaale nii, et kohe tähest välja sõites oleks hobune otse (mul jääb jõngerdama). Kui sõidan vasakule, siis toetan keha raskuse vasakule, avan veidike sisemise käe, välimine joonistab trajektoori ja võtan kurvis õlad sisse. Ja tohoh, hobune oligi otse :) Teistpidi samamoodi. Kõige suurem viga on meil jällegi see, et nagu ma varasemat olen blogis rääkinud, jookseb Matu mul paremast jalast viltu vasakule ning ei soovi pimeda silma poole end painutada. Nüüdsest sõidame sirgeid õlg sees ja hobune on otse :D Eks vajab harjutamist, varsti ei pea enam seda õlga nii sisse võtma (ja ega see meil nagunii ideaalselt välja tule). Aga muidu sama mis sammus, pean teda eest kohe üles tõstma, kui ennast liiga alla viib (pea/kael).
Edasi tegime keskliinile sõitmisi. Kui sõidan vasakust jalast sisse, siis pean proovima sõita justkui 10m poolvolti. Välimine ratse joonistab jällegi trajektoori ning sisemine veidike avatud ja liigutan sõrmega suulist, nii ei vaju ta sisse ning saab õlast vabalt astuda. Peatused olid samuti enam-vähem sirged ja ei visanud taguotsa välja. Krista ütles igatahes, et muidu traav on päris hästi paigas ja hea vaadata.
Galopp vajab aga harjutamist. Esiteks oli Matu selleks ajaks juba nii vässu, et enamus aega pidin tegelema tema galopil hoidmisega. Väsinud ei olnud ta mitte niivõrd füüsiliselt, aga just vaimselt. Nii palju uusi asju ühe korraga. Aga põhimõte kõik sama nagu sammus ja traavis. Tuleb hobune üles tõsta, raskus sisemisel jalusel kurvides ja välimine ratse.
Minu istaku põhivigadest räägin ka. Krista küsis kohe, et kas mu ühe jalaga on olnud mingi trauma :D Kusjuures, opereeritud jalg on mul jumala ok ning ei vaju kand üles jne, aga "terve" jalg ei funka nii, nagu vaja. Opereeritud jalga on mulle ju pandud uued kõõlused ning jalg ripub sadulas vabalt ning ei kisu krampi (eks ma tegin ikka hullu taastusravi ka sellele jalale ning see kindlalt aitas), terve jalg aga läheb krampi ja kand tõuseb üles. Eriti veel paremale sõites, sest siis Matu tahab sealt poolt suurt sääretööd saada, kuna ei taha ju painet sinna poole hoida. Mõtlen siin praegu, et järsku on võimalik ka "tervele" jalale taastusravi saada. Ja ega ta mul tegelikult terve pole, sest see jalg on saanud koguaeg vatti selletõttu, et teisele jalale ei saanud ma aastaid raskust panna aga korralikult käia. Katsun MRI'sse jälle aja saada ning võibolla vajab seegi jalg operatsiooni.
Teine suur viga on mul see, et lasen Matul kaela/peaga alla vajuda. Pean hoida koguaeg küünarnukid vastu keha (igal juhul ja alati, sh. ka ette-alla tehes, saab raske olema :D mul see nii sees..) ning ei luba endal ratsmeid käest tõmmata või lubada Matul sinna liiga rulli minna.
Matu endiselt väga meeldis talle ning ütles, et väga hea on näha raskeveo hobust koolisõitu tegemas, hea vaheldus ja reklaam, et raskeveo hobune ei pea ainult palke metsast välja vedama. Ütles, et Matul küll lühike kael ja sellevõrra on mul temaga veidike raskem sõita (Orsellaga seda probleemi ei olnud) ning ei tohi lasta tal sinna alla vajuda. Allüürid on hobusel väga head ja arvas, et peaksime kindlasti ta ka NHT'le ta viima. Ütles ka, et hobune küll noor, aga elementaarseid asju peaks iga noor hobune oskama, et saaks hästi sõita (see tähendab, et ka noor hobune peab vajadusel õla sisse võtma, sääre eest astuma igas sammus/traavis ja ennast kandma, olema uphill). Kui nende asjade õpetamisel liiga hiljaks jääda, siis pidi jube raske olema hobust hiljem ümber õpetada.Ja eks õige ta ole, on keegi kunagi näinud mõnel Euroopa koolisõiduvõistlusel hobuseid muudmoodi sõitmas näinud :D Tuleb õpetada kohe alguses õigesti hobune sõitma (ja see ei tähenda, et hobune peab sõitma 7x nädalas 2x päevas). Hetkel 3-4x nädalas on Matule paras koormus ning üks trenn peab edaspidi meil olema maastikutrenn. See ei tähenda, et pool tundi maastikul traavi ja galoppi, vaid 1-2 tundi aktiivset sammu kõndimist.
Eks näis, kuidas minema hakkab, aga katsun ikka õpetusi järgida ja areneda koos hobusega (sealjuures arvestades siiski ka hobuse vanuse ja iseärasustega). Õppida on mul veel oiii kui palju :)
Traavis sõitsime diagonaale nii, et kohe tähest välja sõites oleks hobune otse (mul jääb jõngerdama). Kui sõidan vasakule, siis toetan keha raskuse vasakule, avan veidike sisemise käe, välimine joonistab trajektoori ja võtan kurvis õlad sisse. Ja tohoh, hobune oligi otse :) Teistpidi samamoodi. Kõige suurem viga on meil jällegi see, et nagu ma varasemat olen blogis rääkinud, jookseb Matu mul paremast jalast viltu vasakule ning ei soovi pimeda silma poole end painutada. Nüüdsest sõidame sirgeid õlg sees ja hobune on otse :D Eks vajab harjutamist, varsti ei pea enam seda õlga nii sisse võtma (ja ega see meil nagunii ideaalselt välja tule). Aga muidu sama mis sammus, pean teda eest kohe üles tõstma, kui ennast liiga alla viib (pea/kael).
Edasi tegime keskliinile sõitmisi. Kui sõidan vasakust jalast sisse, siis pean proovima sõita justkui 10m poolvolti. Välimine ratse joonistab jällegi trajektoori ning sisemine veidike avatud ja liigutan sõrmega suulist, nii ei vaju ta sisse ning saab õlast vabalt astuda. Peatused olid samuti enam-vähem sirged ja ei visanud taguotsa välja. Krista ütles igatahes, et muidu traav on päris hästi paigas ja hea vaadata.
Galopp vajab aga harjutamist. Esiteks oli Matu selleks ajaks juba nii vässu, et enamus aega pidin tegelema tema galopil hoidmisega. Väsinud ei olnud ta mitte niivõrd füüsiliselt, aga just vaimselt. Nii palju uusi asju ühe korraga. Aga põhimõte kõik sama nagu sammus ja traavis. Tuleb hobune üles tõsta, raskus sisemisel jalusel kurvides ja välimine ratse.
Minu istaku põhivigadest räägin ka. Krista küsis kohe, et kas mu ühe jalaga on olnud mingi trauma :D Kusjuures, opereeritud jalg on mul jumala ok ning ei vaju kand üles jne, aga "terve" jalg ei funka nii, nagu vaja. Opereeritud jalga on mulle ju pandud uued kõõlused ning jalg ripub sadulas vabalt ning ei kisu krampi (eks ma tegin ikka hullu taastusravi ka sellele jalale ning see kindlalt aitas), terve jalg aga läheb krampi ja kand tõuseb üles. Eriti veel paremale sõites, sest siis Matu tahab sealt poolt suurt sääretööd saada, kuna ei taha ju painet sinna poole hoida. Mõtlen siin praegu, et järsku on võimalik ka "tervele" jalale taastusravi saada. Ja ega ta mul tegelikult terve pole, sest see jalg on saanud koguaeg vatti selletõttu, et teisele jalale ei saanud ma aastaid raskust panna aga korralikult käia. Katsun MRI'sse jälle aja saada ning võibolla vajab seegi jalg operatsiooni.
Teine suur viga on mul see, et lasen Matul kaela/peaga alla vajuda. Pean hoida koguaeg küünarnukid vastu keha (igal juhul ja alati, sh. ka ette-alla tehes, saab raske olema :D mul see nii sees..) ning ei luba endal ratsmeid käest tõmmata või lubada Matul sinna liiga rulli minna.
Matu endiselt väga meeldis talle ning ütles, et väga hea on näha raskeveo hobust koolisõitu tegemas, hea vaheldus ja reklaam, et raskeveo hobune ei pea ainult palke metsast välja vedama. Ütles, et Matul küll lühike kael ja sellevõrra on mul temaga veidike raskem sõita (Orsellaga seda probleemi ei olnud) ning ei tohi lasta tal sinna alla vajuda. Allüürid on hobusel väga head ja arvas, et peaksime kindlasti ta ka NHT'le ta viima. Ütles ka, et hobune küll noor, aga elementaarseid asju peaks iga noor hobune oskama, et saaks hästi sõita (see tähendab, et ka noor hobune peab vajadusel õla sisse võtma, sääre eest astuma igas sammus/traavis ja ennast kandma, olema uphill). Kui nende asjade õpetamisel liiga hiljaks jääda, siis pidi jube raske olema hobust hiljem ümber õpetada.Ja eks õige ta ole, on keegi kunagi näinud mõnel Euroopa koolisõiduvõistlusel hobuseid muudmoodi sõitmas näinud :D Tuleb õpetada kohe alguses õigesti hobune sõitma (ja see ei tähenda, et hobune peab sõitma 7x nädalas 2x päevas). Hetkel 3-4x nädalas on Matule paras koormus ning üks trenn peab edaspidi meil olema maastikutrenn. See ei tähenda, et pool tundi maastikul traavi ja galoppi, vaid 1-2 tundi aktiivset sammu kõndimist.
Eks näis, kuidas minema hakkab, aga katsun ikka õpetusi järgida ja areneda koos hobusega (sealjuures arvestades siiski ka hobuse vanuse ja iseärasustega). Õppida on mul veel oiii kui palju :)
No comments:
Post a Comment