trennidest

Tegelikult on nii, et ma pole mitu nädalat ratsutamas käinud, seega hobusest mul midagi rääkida ei ole. Ütlen ausalt, see hobusekasvatajate omavaheline skandaal kuhu mindki sisse tõmmati võttis ratsutamise isu mõneks ajaks ära. Olen elanud hobuse- ja STRESSIvaba elu juba mõnda aega, nüüd alustasin uuesti ratsutamisega ja voilaa! siuke skandaal, et ise ka ei näksi. Aa see selleks, mul paks nahk.

Kuna tegelikult ma olen seda blogi pidanud ka nö. elustiili blogina (ehk siis kirjutan ka muust endaga seonduvast, mitte ainult hobustest), siis mõtlesin siia kaasata ka enda muud trennialased saavutused.

Jalutan nüüd päevas u. 27km, viimastel päevadel vähem, kuna on olnud super kiire. Mõned päevad tagasi tegin oma isikliku rekordi ning kõndisin käruga 10km 1h30min, seega keskmine kiirus oli 6.6km/h. Minu jaoks on see tubli saavutus, sest ma olen jube lühikese sammuga. Samal päeva tegin ka teise rekordi, nimelt jooksin 6km 30minutiga, seega keskmine kiirus oli 12km/h. Võtan osa ka erinevatest Endomondo ülemaailmsetest challenge'test ning hoian sealgi päris märkimisväärseid kohtasid! Screenshotid lisan aasta lõpus, kui võistlused läbi on, praegu aga väike sneak-a-peak:

*Until the end of 2013, Just on feet: hetkel 127. koht 3000st osalejast, kusjuures! Challenge algas oktoobri alguses, mina alustasin endomondoga treeningute salvestamist alles novembrist (teised seega kuu aega minust eest)
*Explore with Endo: hetkel 95. koht 112 265 osajalejast. See on mu enda isiklik lemmik saavutus!
*Get UP and walk in December: hetkel 10. koht 3039st osalejast.

Lõpetan ka ülehomme enda ab-challange, kuid tegin täna uued pildid ja võtsin mõõdud. Nabaümbermõõt on kahanenud 11cm võrra, piha 5cm.

Ise olen rahul ja üritan samamoodi edasi panna. Hetkel olen kaotanud 22,2kg peale Maribeli enda üsast välja pressimise, sellest möödas 2 kuud.

Maribel-Johanna kaalub täpselt kahe kuuselt 5.5kg ja on 62cm pikk (sündides 3.6kg ja 52cm)

PS: ärge muretsege, Maario käis juba juuksuris ära ja tegi oma seongu veelgi hullemaks.. :'D

Et siis jah.. :'DDD 

Kuidas võistelda koolisõidus nii, et keegi otseselt pealt ei vaataks?

Any ideas? Sest miskipärast oskame me Matuga ideaalselt ratsutada, kui keegi pealt vaatamas ei ole :D Matu oli täna fanastiline. Ma jäin nii rahule temaga! Alustasime pika ratsmega sammus ja ette-alla. Lõpuks hobune kündis ninnuga peaaegu maad, nii pikalt sirutas ja venitas end. Impulsist jäi veidi puudu, kipub natuke liigselt munema sammus ja üsna raske teda edasi "ajada". Samas võis asi olla ka külmunud maas, et ei tahtnud pikemaid samme astuda. Järgmiseks korjasime ratsme kokku ja kõndisime pisikesi volte ja hakkasime sääre eest astumisi tegema (pole sellega otseselt veel tegelenud, ainult nii palju, et sisse/välja ei vajuks). Sai asjale ikka väga kiirelt pihta ja hakkas lausa külitsi astuma sealjuures hoides painet ikka sõidusuunas!! :D Ma olen selle üle ise nii õnnelik, sest ma olen siiani alati nii feilinud selle harjutusega, kipun ikka painet valeks tirima. Seekord aga õpime koos kõike kohe alguses õigesti tegema ning kergema vastupanu teed me ei lähe. Pimeda silma poole astudes (paremale) jäi vähe ratset vedama ja hakkas "lõugu lagistama", ilmselt ei tunne end veel 100% kindlalt sinna astudes ja loogiline, et veel ei usalda mind täielikult, et seda teha. Vasakule astus aga perfektselt. Traavis proovisime ka, päris OK oli, aga jällegi paremale astudes raskem. Traavis rullis mõnusalt mööda platsi ringi, selg kumer, lõdvestunud ja pikkade ühtlaste sammudega. Proovisime diagonaalidel ka sammude venitamist, lõpuks ühtepidi tuli suisa pikendus välja. Galoppi tegime külmunud pinnase tõttu vähe, aga vasakust jalast suutsime täiesti rahuldavat galoppi joosta, kandis nii ennast kui ka mind :) Trenni lõpetasime "skeemiga", ehk siis ma üritasin mingit vana skeemi sõita mis veits veel meeles oli ja seda täisistakus. Ma ei tea, kas on asi on selles, et sain esmaspäeval koolisõidu sadulaga sõites oma "enesekindluse" tagasi või olen nüüdseks lihtsalt parema vormi saavutanud, sest ma suutsin nii hästi istuda :D Mul oli mugav ja hobusel ka, sest ta oli nii hea. Sõitsime platsi keskele keskmises traavis ja väga korraliku impulsiga, peatus ja edasi traav. Matu ei kukkunud hetkekski sisse/välja, jooksis täiesti otse ning ka peatusel ei visanud ei õlga ega tagumikku sisse. Edasi traav ja 10m voldid, impulss säilis ja päikese varjust vaadates oli tegemist väga ilusa vaatepildiga :D Tegime veel peatusi ja oli väga hea. ME tegime igast muid asju ka veel, aga ma enam ei mäleta nii täpselt.

Kuna täna oli maapind külmunud, siis kõval pinnal traavides tekkis Matule paremasse esikapja lõhe kuni piirdeni välja. Õnneks pindmine ja talle see liiga ei tee. Tuleb nüüd sepp ära oodata ja vaadata, mis too räägib- kas vajab rauda või ei.

Igatahes, täna oli fantastiline päev. Mina olin rahul ja Matu ka :)

uue sadula proov oli...

AMAZING!!!! Nii hea oli ikka sõita, nii mõnus ja pehme :) Õige sadul tuleb umbes kolme nädala pärast õigete suurustega, can't wait! Täisistak traav oleks nagu massažitoolis istunud. Matu ise oli enam-vähem OK, galopis peame õppima end ikka rohkem kandma, ise pean õlad taga hoidma, rind ees ja meelde tuletama välimise ratsme fenomeni :)

Ratsutasin ennem Matut veel Nektariga ka, kes pole kordagi peale ruunamist sadulas käinud. Noh, ma poleks elusees uskunud, et üks suur raskeveo ruun mulle sellist rodeot teeb :D Suht hull ikka, õnneks jäin selga, aga palju puudu ei jäänud, et sealt maha oleksin pudenenud. Niiet midagi ratsastuse poolest ma rääkida ei saa, sest mul oli piisavalt tegevust, et end seal seljas hoida. Eks edaspidi tuleb lihtsalt rohkem temaga ratsutada ja liigutada, muud midagi. Millalgi tuleks see saksa raskeveo täkk Famos ka ära proovida :) 

Trenn + video

Laupäeval käisime ratsutamas koos oma sugulase Kristiga. Kuna jäime igale poole pläku-läkutama, siis avastasime, et kell on pool 3 ja hakkasime talli kihutama, et jõuda ennem pimedat. Läks õnneks, pimeda kätte õnneks ei jäänud. Vedasin talli pool elamist kaasa, kõik KS valtrapid, sadulapadjad, tekid jne.

Matu oli alguses ikka väga fresh. Hüppas ja kargas ning viskas pukki. Kristi tegi pilti ja ütles, et noh, tõuske tagu jalgadele kah nüüd :D Matu seda õnneks ei teinud, aga palju vist puudu jäänud. Kui tal seda tühja energiat sai maha sõidetud, siis hakkas natuke rohkem tööle. Natuke liiga ebastabiilne oli eest, aga seekord ei vajunud enam üldse sisse/välja, painutas end sammus sisse/välja ning astus juba paar sammu sääre eest. Kuni trenni lõpuni püsis see ebastabiilsus ja ega seda toorest energiat tast täielikult välja sõita ei õnnestunudki. Galopp oli natuke niru, unustasin ise teda rohkem "kõrgeks" sõita ja keskendusin liialt sellele, et hobune liiga kõrgeks enda kaela ei ajaks. Oleks hoopis pidanud tagant vähe juurde sõitma, et hakkas rohkem enda alla astuma ja tegema seda aktiivsemalt. Aga no järgmine kord tean. Hea on vähemalt video pealt vaadata, mis valesti on ja mille kallal tööd teha, sest treener ju hetkel puudub meil, aga õppida on vaja :) Aga eelmine trenn oli minu arust palju mõnusam.

Video on siin: http://www.youtube.com/watch?v=lItTwxCRE5w

Homme tuleb igatahes sadulapassija ja saame häid sadulaid proovida.

Oma jalutamise challange võitsin ma ka, ajee. Edestasin teist kohta lausa saja kilomeetriga.

Homsest alustan ab-challenge'ga. Näeb see välja selline:

Tegelikult on see päris raske arvestades, et mul hetkel kõhulihased täielikult puuduvad. Eelmise nädala 100km'ga vähemalt kadus reie ümbermõõdust 6cm, seega see on tore :D Lisaks hakkan paari sõbrantsiga võistlust pidama, kes rohkem kaalu kaotab :D haha. Kuna ma olen hullult "competitive" ja tahan alati kõiges parim olla, siis ehk suudan väheke pekki ka sulatada. Rasedusega võtsin juurde küll vaid 3kg ja siiani maha läinud 16, aga peale põlve oppi suutsin ma end parajaks kakukeseks süüa :D Õnneks enam pole palju jäänud endise vormi taastamiseks.

Homme või millalgi kirjutan siis sadulasaagast.

Seniks nägemiseni. 

Uued tuuled

Hei!
Minu Maribel-Johanna sündis kaks nädalat peale tähtaega, 17.10.2013 ja on nüüdseks juba ühe kuu vanune. Eeldasin, et saan sünnitusega ideaalselt hakkama, kuna talun valu väga hästi aga ilmselgelt ma ülehindasin ennast. Kui Maariot poleks olnud, siis oleks see laps sündimata ka jäänud :D
Uue eluga olen kohanenud hästi, ma ei taha ära sõnada, aga ta on niii tubli laps. JA MA VIRUTAN KÕIGILE VASTU VAHTIMIST, KES ÜTLEVAD, ET "ÄRA PLÄRA, SEE NAGUNII MUUTUB". Ma olen teid hoiatanud. Kui ma ise olen rahulik ja mõtlen positiivselt, siis on seda ka mu laps. Igatahes ega rohkemat ma vist lisama ei hakka, järsku hakatakse jälle õpetama, kes mis kuidas teha. Ma olen ise ka õpivõimeline ja õpin koos oma lapsega. Teoorias olen ma kõva, senini olen suutnud seda ka rakendada ka päris elus, WIN!

Umbes kaks nädalat peale sünnitust hakkasin uuesti ratsutama, lihased olid valusad tervelt nädal aega :) Minu ratsuks on hetkel Kuldar-Matu, kes on eesti raskeveo täkk, hetkel veel kolmene. Video meie esimesest trennist siin:

 http://www.youtube.com/watch?v=Am-ScF2AuHg

Jalad olid ikka täiesti läbikeedetud nuudlid ja oli raske end ilusasti istuma panna. Mul oli kaks istakut:
a)sääred liiga ees, keha liiga taga
võo
b)sääred liiga taga, keha liiga ees

Sellist kuldset keskteed, et istuks nüüd õige lihtsalt sirgelt, me ei leidnud. Suksu ise on väga tore ja vahva loom, aga kuna ta nii noor ja vähe sõitnud, siis täitsa roheline ja toores. Samas on temas potentsiaali ja ma usun, et temast tuleb väga vinge koolisõidu hobune harrastajale või junsule. Või järsku on ta võimeline enamakski, you never know..

Kuna hobune on ühest silmast pime, siis alguses ta vajus koguaeg sinna poole kuhu ta ei näe, sest talle on seda senini lubatud. Vajus ikka väga katastroofiliselt välja/sisse, olenevalt siis millises sõidusuunas sa siis liikusid. Teise trenniga saime selle juba enam-vähem paika ja seal seljas oli ikka ulme mõnus olla, ma lihtsalt täiega kaifisin. 3-aastane hobune tegi ise üksinda tööd ja ma sain lihtsalt istuda ja enda istaku kallal tööd teha ja mis kõige tähtsam- NAUTIDA!

Esmaspäeval tullakse Matule ka uut sadulat passima ja valikus on 2 järgnevat:

WIN olukord, kuna KS sadul paneb nagunii istaku paika, ajee.

Nüüdsest harrastan ka tervisesporti (loe: kärutab beebivankriga ringi) ja kõnnin päris pikki vahemaid. Täna jalustasin 20km 3.5 tunniga. Eelmisel nädalal jalutasin ja jooksin kokku 100km, sellel nädalal üritaks sama. Kui küsite, et kuidas ma nii täpselt vahemaid ja aega tean, siis kasutan Endomondo appi.

Praeguseks aga kõik, kui meeles, siis kirjutan laupäeval uuesti, siis trennist kõik alles värskelt meeles :)

Viimane postitus ennem uue elu algust

Tere :)

Pole midagi suurt vahepeal toimunud, ära kolisin ainult, nüüd juba 3 kuud elanud Metsas :) Mõnus, rahulik ja vaikne. Vahepeal käisin Nurmenuku tallis trenne ka andmas kahele tüdrukule 3x nädalas, päevas 4 hobust (mõlemal 2). Hobused olid kenad ja tublid, tüdrukud hakkasid ka lõpuks päris viisakalt sadulas istuma. Arenesid küll ja hobused koos nendega.

Pildilt küll nii hästi aru saada ei ole, kuid meenutades, mis olukord oli alguses, on tüdrukud ikka väga suure tööga hakkama saanud. Hobused on väga noored, alles kolmesed, kuid kohati tekkis tunne, et tegu on vanade ja kogenenud hobustega- jumala leplikud ja tegid kõike, mida ratsanik palus ja sealjuures täiega hästi! Hea näide sellest, kui tähtis on ikka noorel hobusel ette-alla õpetamine, oli Nektaril. Kui ta alustas galopiga, siis see oli üks jubedamaid galoppe, mis ma üldse iialgi näinud olen. Kujutage näiteks ette terve elu käru ees jooksnud traavlit galoppi jooksmas.. :D Jah, samasugune. Super kinni nii õlast, randmest kui igal poolt mujalt (sh. selg, kukal, kael ja kõik muud teised kehaosad), tagajalad lihtsalt lohisesid järgi. Eks ei osanud alguses hobune üksindagi galoppi joosta, rääkimata sellest, et ratsanik seal seljas ka veel on. Lõpuks, kui ratsanik ise segamatult seal istus ja hobust ette-alla sõita üritas, tekkis hobusel galopis isegi lennufaas, galopp muutus suureks ja maadhaaravaks, tagumine ots tuli kenasti alla ja liikus nii aktiivselt, et kohe lust oli vaadata. Ja kõike seda tänu ette-alla tööle :)

Kuulutan siin ka, järsku keegi loeb veel mu blogi (kuid ma saan aru ka neist, kes seda enam ei tee, sest ega ma ju enam hobustega väga ei tegele).

SOOVIN OSTA SADULA!

Tingimused:
*peab olema proovimisvõimalus
*eelkõige koolisõidusadul (sobib ka koolisõidusuunaline või pika hõlmaga üldsadul)
*peab sobima laiema seljaga, keskmise turjaga hobustele [raam u. 32-34/wide/4(-5)]
*iste alates 17.5 (võib ka 17, kui iste ei vasta suurusele ja on suurem) ja sügav.

Kunstnahast ja hüppesadulaid mitte pakkuda.
Pakkumised teha selle postituse alla või minu postkasti, pakkumisega kaasas peaks olema ka hind ja pildid lisaks elementaarsele infole.

Mis siis veel. Nädala pärast on mul tähtaeg, beebi peaks tulema. Arst arvas aga, et tuleb kindlasti varem, ma ise loodan, et ikka ei tule. Mu härra Arnek pidi esmaspäeval erakorraliselt Soome tagasi sõitma ja no kuidagi ei tahaks ilma temata väikest maimukest ilmale tuua. Alguses olin küll täielikult vastu, et tema minuga kaasas oleks sünnitusel, kuid ta pressis nii kaua kuni ma nõus olin. Nüüd olen selle mõttega nii harjunud, et ei taha enam ilma temata seda läbi teha :D Homme (reede) õhtul õnneks aga tuleb juba tagasi, pean ühe öö veel jalgu ristis hoidma. Tema bossil juhtus ka veel hirmus õnnetus ja Maario muidugi võttis kohe juhtimise üle, irw. Stressan muudkui öösiti ja katsun iga 15min tagant tagumikualust, et ega veed ära pole tulnud. Täna öösel oligi voodi niiske nagu, kargasin voodist püsti ja selline paanika lahti, kuid olin suutnud end öösel nii närvi ajada selle stressamisega, et olin voodi lihtsalt läbi higistanud :D Suht haige ikka. Lisan veel mõned pildid ka, endalgi hea aastaid hiljem vaadata :)

Selle hobusega on muidugi vahva lugu (palun mu peeretavat nägu mitte vaadata)! Nimelt käisin Maarioga kaasas paintballi võistlustel (Baltimaade taktikaline paintballi liiga 2013 Eesti etapp, kus nad ka võitsid jeii) ja tükk aega vaatasin, et nii kuradi tuttav koht, et kus ma küll olen. Lõpuks nägin okastraat aeda ja sedasama hobust, kes pildil ja kujutate ette! Kui ma 11 aastane olin, siis me käisime selle hobusega ratsutamas! Juba siis oli tegu vanema tori märaga, ma imestasin, et ta ikka veel elab :) Ja ta nägi väga hea välja, konditsiooni üle viriseda ei saa, kabjad olid natuke hooldamata (üks kabi oli püstine, teine liiga lame, kuid samas lõigatud) ja nö. hoolitsetud. Igatahes peaks ta kusagil 30a kanti vast olema, nimi oli järsku... Urri? Igatahes vahva taaskohtumine!

 35 nädalat rasedust

38 nädalat ja 2 päeva rasedust

Meie hästi armas ja idülliline photoshoot :D

Samuti 38s rasedusenädal

Üks pilt Pinkust ja Orsellast, Pinku esimene ratsatrenn aastal 2010

Pilt iseloomustamaks minu ja Maario suhet peale kolimist.

Loogiline, et mina olen ülemine.

Aga tunne on üldjuhul olnud selline:

Ega siis midagi, uus postitus vast peale pooldumist :) Seniks tsau!

long time no see

Tere jälle :)
Pole väga pikalt siia midagi kirjutanud, aga võtsin kätte, et teile teada anda, et ma endiselt elan ja vegeteerin :)

Need võistlused, millest viimati kirjutasin (Ihastes) läksid päris hästi, olin mõlema hobusega mõlemad sõidus kolmandal ja neljandal kohal. Esimeses sõidus Lüübekuga III, Orsellaga IV, teises (raskemas) sõidus Orsellaga III ja Lüübekuga IV.

Peale neid võistlusi ei olegi kordagi vist hobuse selga saanud :) Novembri algul tehti mulle põlveoperatsioon, mille käigus siis siirdati uued kõõlused põlve, et enam liigesest väljas ei käiks. Siiamaani on põlv parem küll olnud, kuid taastumine ja taasturavi oli ikka õudusunenägu. Ma valutasin alati kohutavalt peale taastusravi, kuid õnneks oli mul super terapeut ja aitas alati leevendada. Ravi ajal ei olnud hullu justkui midagi, lihtsalt väga raske, kuna lihased olid nii nõrgad ja tutikad kõõlused ei funganud veel.

Veebruari keskpaigaks oleksin võinud isegi juba tagasi tööle minna ja hakata uuesti ratsutama, kuid ohoo! mis välja tuli. Nimelt olen ma tasakaalustamas Eestimaa iivet ja olen lapseootel. Nüüd peavad hobused küll mõnda aega ootama ja kui aus olla, siis ega enam ei tõmbagi meeletult nende poole. Olen nüüdseks mõned korrad käinud trenni andmas ühes teises tallis ja ilmselt ikka lähen ka edaspidi, kuid esmakohtumine hobustega oli ikka nii õõvastav. Kohe päris kartsin neid. Ainukesena ei kartnud shetlandi poni Kessut, kuid hiljem tuli välja, et tema pidi kõige suurem hammustaja olema. Niisiis hakkasin teda kah kartma. Rasedana kardan nii hirmsasti, et nad jooksevad minust üle või virutavad mulle kabjaga kõhtu. Ma tean, et nad tegelikult ei tee ju midagi, aga mul on alateadvuses meeletu hirm sees, käe võtab värisema kohe. Edasi rahunesin nagu maha, julgesin isegi puhastada, lakkasid kammida ja ka saduldada.

Juuli alguses hakkab jooksma raseduse seitsmes kuu ja tähtaeg on olnud varieeruv (sept lõpp- okt algus) aga esialgsete ultrahelide kohaselt (mida mulle kokku juba kuus on tehtud) on tulemas väike plikatirts, just nagu me oodanud oleme :) Päris täppi läheb ka see, et tüdruk viib kogu naise ilu.. True that is, mul on vahel kahju lausa peeglisse vaadata. Näonahk on ikka nii õhtul omadega, ei aita ükski kreem mu jubedate laikude ja vinnide vastu. Eks ootan, millal maha saan ja millal uuesti saan end liigutama hakata, hetkel riskirase ja nii mõnedki asjad keelatud. Raseduse alguses võtsin 8kg alla puhtalt oksendamise tõttu (ja muidugi mängib rolli ka tervislik toitumine ja alkoholist loobumine), kuid viimase pooleteise kuuga on see nagu kõik tagasi tulnud :D Tegelikult selle tõttu, et mu mees oli pikalt kodus (1.5 kuud) ja tema on kõiges süüdi. Tema ütleb, et juurikad on jänestele ja ega ta eriti muud süüa ei soovi, kui rämpsu, makarone ja liha :D Proovi siis midagi meelepärast talle 1-2x päevas süüa teha.
Mu kõige suuremaks komistuskiviks on magusad karastusjoogid ja üsna raske on neist loobuda, kui mees neid koguaeg koju tassib selletõttu, et vett ta ei joo ja jala ei käi. Nüüd meha jälle välismaal mõnda aega ja ehk õnnestub uuesti hakata viisakalt toituma. Täna oli esimene päev ja võin vägagi rahule jääda, hävitasin küll natuke magusaid jogurteid ja kondetspiima külmikust, kuid kuna ma need täna ära sõin, siis lähen homme vähem paksuks :D ja samuti NOTE TO MYSELF: ära söö külmikus 2 nädalat vedelenud kaalikaviile. Ma saan aru, et nad olid päris värsked ja vägagi maitsvad ning nende söömisele järgnenud täielik sooltepuhastus on hea figuurile, kuid see ei kaalu üle jubedat kõhuvalu, mis nende söömisega hiljem kaasnes.
Üritan nüüdsest ka uuesti end jalutamislainele sätestada ja hakata ujumas käima. Natuke raske on sellega, sest mu boobid olid ennem nagunii C-D korv, nüüd on nad E ja minumeelest lähevad nad järjest suuremaks. Et kui ühesõnaga keegi teab, kust saaks 80E või F suurus bikiine, siis oleksin ostja :D Vanasti olin 75C, päris mark kohe. Keha hoiab mul vett ka kinni koguaeg, on täiesti tavaline, et ma võtan kahe päevaga 4 kg juurde (ka siis, kui toitun mõistlikult) ja see läheb mõned päevad hiljem 3-4 tunniga tagasi maha (vetsus pissimise näol siis). Kui mul need paisepäevad on, siis ma olen ikka jõhker hamster. Mu randmed ja pahkluud paistetavad jubedalt üles, samuti ka nägu. Hommikuti tihtipeale ei paista nina põsesarnade vahelt väljagi, lõuaalla on ka jõhker paun tekkinud :D Ühesõnaga minu rasedus ei ole olnud siiani just kõige meeldivam, seda enam, et esimesed 5 kuud oksendasin päevad läbi, nüüd oksendan natuke vähem, kuid siiski pole see lõppenud, hommikusöögi ikka viskab veel välja vahest, kuid üldjoontes enamus püsib nüüd sees.

 Beebi märtsikuus

Beebi maikuus

Ma pidin millestki veel rääkima, aga olin just üle 20min telefoni otsas ja seega on meelest läinud. Kui mu elus miskit põnevat peaks toimuma, eks siis kirjutan, kui meelde tuleb :)

Seniks kõigile vägevaid edasiminekuid hobustemaailmas! :)