Tuesday, December 20, 2011

Kodulooma(de) pidaja Orsella

Kui käisime Pinkul õmblusi välja võtmas, siis ostsin Orsellale ussirohu, mille eile lõuna ajal sisse andsin. Viimati sai ta oktoobri kuus ning siis väljutas ta ühe pika halli koduloomakese. Meil sai jutt räägitud, et mina pean teda (Orsellat) üleval heameelega, aga mitte tema koduloomasid. Neid ei ole lepingus ettenähtud. Igatahes Orsella on kiiremas korras hakanud alla võtma ja otsustasin talle teha kiire kuuri uuesti. Tuleb välja, et ma olen ta koduloomasid toitnud oma kallite Pavo söötadega ja Orsu ise neist midagi saanud põhimõtteliselt polegi. Hommikul oli üks suur volask ta junni sees ning peale seda, kui ta boks puhtaks tehti, väljutas ta uue volaski. Kui trenni läksin ja traavis maneesi poole sõitsin (kiire oli), tundsin, et ta kakib. Ma ei pannud tähelegi, sest olen õpetanud teda alati hoopealt kõike tegema :-D Tegin kiire kannaka ja mis ma leidsin, terve 20 meetrit oli usse täis. Ebareaalne, mitte ühelgi minu hobusel (pean silmas Landot, Sildomist ja Orsellat) pole nii palju usse olnud, täiesti hirmutav mu jaoks. Ok, ma pole päris kindel, kas andsin viimati ussirohtu oktoobri alguses või lõpus, aga siiski. Nüüdsest tegin plaani, et iga 6-8 nädala tagant tuleb talle teha ussirohu kuur (sest ta koplis olles sööb endale igast asju sisse, sh. mulda ??? ja joob porist ja teiste virtsast vett justkui tal poleks endal automaat jootjat puhta veega olemaski). Pole kasu sellest, et ma söödan teda räigelt üles ja selle asemel, et Orsella kosuks, kosuvad tema koduloomad. Ma pidasin Orsellale maha küll pika loengu, et tal pole lubatud pidada ühtegi kodulooma aga eks näis, kas ta võtab mind kuulda või ei :-D
Järsku tal nende madude pärast oligi kõht lahti... nüüd ka shidishid lippab.

Sunday, December 18, 2011

Võistlustest

Päris äge, ma jõudsingi võistlema! Ei tulnudki midagi vahele, nagu kaks viimast korda. Üldiselt kõik sujus väga hästi ja probleemide vabalt. Kuna ma olin ise võistluse korraldaja, siis selle aasta tööga sain väga rahule jääda. Olen tegelikult aastaid juba korraldanud jõuluvõistlust meie oma tallis, aga see aasta oli väga palju starte ja ajastus oli täpipealt nii, nagu olin kirja pannud eelmine õhtu startide põhjal. Uskumatu ikka, kõik soojenduse algused, lõpud, parkuuride läbimised olid õigetel aegadel :-D Kindlasti oli selle aasta suureks tõmbenumbriks ja startide suurendajaks koolisõit. Skeemid oli minu enda välja mõeldud ja väga lihtsad. Sobisid nii algajaile kui edasijõudnule. Platsil oli meeskond alati olemas TS ajal, siin tahan väga tänada Tiinat, Kadi, Drudi ja Laurat! Esimesed abilised, kes platsi pealt kohe jooksu ei pannud, kui natuke igav või külm hakkab. Veel tänaks Maariot, kes aitas aega võtta ning vedas mulle toolid ja lauad maneeži ning üleüldse sõidutas mind pidevalt talli ja maneeži vahet. Samuti ka oma mampsi, kes oli abikohtunik.
Eelmise aastaga võrreldes olid võistlused nagu öö ja päev. Sellel aastal oli tegu juba nagu päris võistlusega (muidugi see aasta otsustasime mitte teha ka kostüümiratsutamist vaid anda lastele edasi üks reaalne võistluskogemus võistlusriietes) ning korraldus sujus kuidagi hulka paremini.
Starte oli neljakümne lähedale, koolisõidust võeti isegi rohkem osa. Koolisõidu kohtunikuks oli Kirsika Neimla (väliskohtunik, kas pole tore :-) ), mina olin sekretär, kes kõik üles kirjutas. Algselt pidime mõlemad hindama, aga kuna ma ei tulnud kohe selle peale, et igale ratsanikule on kahe kohtunikuga vaja kahte hinnetelehte, siis printisin iga ratsaniku jaoks välja vaid ühe.. Irw.. ja ma ennem siin rääkisin heast korraldusest, irw. Tegelikult see oligi parim otsus, et mina kirjutan üles ja Kirsika dikteerib, sest ma ei oleks olnud objektiivne hindamise suhtes. Ma oleks seal kõigile kümneid pannud :-)) Kõik laabus hästi.
Alustasime kadrilliga.. See pidi avama võisluspäeva kuid ei läinud kõige paremini. Lafette tegi korralikult nalja seierite ajal ning Promill hakkab ühtäkki hobuseid kartma ja pistis valepidi jooksu jne.. :-D Orsella vaatas Lakmeed (oma paarilist) nagu näeks teda esimest korda. Jõllitas kael kumeras ja silmad punnis. Ei tea, mis värk neil oli :-) Üldiselt sujus enamvähem, eelmine õhtu trennis oli aga hulga parem. Edasi toimusid juba võistlused alates kella kaheteistkümnest.
Mina sõitsin 110cm, andsin kohtunikupuldi üle Gertrudile. Soojendus oli juba jama... Ei saanud kuidagi tõketele pihta ja hobune oli uimps ja ennem tõket leekis nagu ka pärast tõket. Treeningutes on viimasel ajal just vastupidi olnud, olen suutnud ennast kontrollida ja oma hobust. Trennis on hobune selline arg ja mitte just kõige püüdlikum (tavaliselt) aga võistlustel on meie mõlemaga asi täpselt risti vastupidi. Hobune teeb meeletult head tööd, hüppab nii, et mul raske seljas püsida ja ei karda ühtegi asja. Mina, vastupidiselt hobusele, kardan aga kõike :-D Ma jäin kaheksast hüppest kahel või kolmel maha (mitte küll niiiiii meeletult palju, aga üsna palju siiski) ning ma ei tee seda tavaliselt kunagi. Ma olen ALATI koduvõistlustel nii närvis, ei jaga enam mingit matsu välja. Kusjuures alateadlikult olen närvis, sest väljapool kodu on mul kõhus selline õõnes tunne, aga stardiajal lähen kõik ilusasti ja probleemide vabalt, nagu trennis. Oma kodus on kõht küll korras (:-D), aga alateadvuses närvitsen üle. PS: SEE EI KEHTI KOOLISÕIDU KOHTA, siis ei ole ma kunagi närvis, isegi mitte alateadvuselt. Igatahes mu hobune oli parim ja tegi terve töö mu eest ära, jälle! Tulemuseks 0KP ja I koht, kusjuures Orsella oli kõige noorem hobune võistluses vastaseks paar 11a looma ja ka teisi. Mina jäin Orsuga igathes rohkem kui rahule, ta oli tõeliselt tubli.










Tglt on kohutav, kui väikesed tõkked Orsella all välja näevad ja kui suur ta pa välja paistab, kui seda okserit hüppasime :-D Aga pildistaja ka 185cm pikk, niiet mis teha :-)

Praegu aga lähen Pinkuga arsti juurde õmbluseid välja võtma ja siis talli! Tsau praeguseks!

Wednesday, December 14, 2011

Hei taas. Mul on natuke parem juba. Tegin just Pinkukesele viimase antibiootikumi süsti (eile hommikul viimase valuvaigisti) ja haav on kena ja õmblused ei ole rebenenud (ptüiptüiptüi), emaspäeval võtame niidid välja. Koolis laabus hästi, sain kõik hinded viied. Homme on mingi jõulumaitse müümine, teen oma legendaarseid muffineid (pärast panen pildi ka, need on vaid Maario arvutis, ta võiks saata mulle need). Maariost rääkides leppisime me ilusasti ära, küll ei ela enam koos ja see nagu on superlahendus.Praegu nii rahul. Ainuke jama on see, et mu ammune tuttav lõpetas oma elupäevad, mis on väga kole. Selline väga imelik tunne on. Jama ka see, et olen endiselt räigelt haige. aga see selleks.
Sõitsin Orsellaga esmaspäeval, mul oli 20min aega grupitrenni alguseni, seega tgein kiiresti ja plaanidekohaselt hüppasingi parkuuri läbi. Hobune oli mega hea lihtsalt, aga seda paraku ainult hüpete poole pealt. Muidu leekis lihtsalt alt minema, trenni jooksul äkki ei tulnud kordagi ratsmesse, aga ma üritan sellistele asjadele mitte rõhku panna, kui halb päev on :-D Alustasin küll pika ja lõdva külgratsmega, aga see ei aidanud (kuna oli nii lõdvalt) ja ei hakanud teda pookima ka sellega. Viimase raja hüppas maru hästi ja ei leekinud ka, seega kiitsin oma tupsut ja lõpetasin. Rada oli 110cm kõrge ja väga raske. Rasked päärded jne. Süsteem nurgast välja ntx, üks fulee vaid sirgelt, siis kohe peale süsteemi teist pöördesse ja 3 fuleed lattaed teise nurka. Väga raske oli, kui ära unustasid, läks untsu. Maha midagi ei ajanud, ise jukerdasin nats seal aint. Jäin väga rahule temaga.
Järgmine päev oli ka nö. hüppetrenn. Tegin galopikavalette, normaalne vahe talle oli vist 5 fuleed. Samas suutsin sõita ka nii, et tulin ka seitsme ja kolmega. Umbe hea harjutus, ausalt, soovitan kõigile! Alustasin 3 fuleega, siis nelja, siis viie, siis kuue, siis seitsmega. Seitsmega Orsella lihtsalt nagu hüples kohapeal, superlux. St ta nagu kiikus. Vanasti läks sassi ja jäi kohe traavile, nüüd mitte mingit jamamist, koguaeg ühtlane. Õpetab hästi ennast kandma ja säilitama tempot. Sealjuures kordagi ei läinud pingesse, üle ratsme ega midagi. Miks ma nii palju räägin siin ja kaeblen seda ratsmesse saamise värki, siis Orsellaga nats jama lugu. Ta on nii pagana suur ja nii laia madala fuleega, et temaga on üsna võimatu PUHTALT hüpata, kui ta jookseb omamoodi. Tehtud proovitud, ükski tõke ei jäänud püsima. Kui ta on ümar ja "koondatud" (ma ei taha seda sõna kasutada, ta nii noor, ta nagunii ei tee seda veel ja pole vajagi) no kuidas ma ütlen. No kui ta on ümar, elastne ja aktiivne, ei ole üle ratsme :-D siis hüppab ideaalselt. ei riputa oma kosse kusagile, ei pane kõhukat ja töötab üles end turjast, mitte ei tõsta vaid jalgu natsa kõrgemale. Seda on raske mul seletada. Seda stabiilsust harjutan selleks, et ta oleks koguaeg ühtlane ja lihtsam oleks tõkkele peale sõita. Ta kipub end enne tõket pingesse ajama (kael püsti ja leekima tõkke poole) ja tõenäoliselt kõrgematel tõketel hakab korralikult sisse panema neisse. Seda pole vaja. Ja on hea, kui sul on hobune, kes on lihtne nö. näpuotsas sõita hobune :-) Veel hüppasin ühte lattaeda millele panin kolmnurga peale ja traai abilati ette. Ilusasti tuli, vahepeal vajus sisse ära peale tõket (diogonaali peal vastu seina hüpata oli) aga see oli sp, et tahtsin kangesti, et ta maanduks kohe õigesse jalga. See selleks. Üritasin sõita siis kontragaloppi ka, kuna meil järgmine aasta L skeemid plaanis (kui olemas veel see võimalus meil koos sporti teha). Suht naljakas lugu sellega, Tegin nagu ühes L skeemis, et paremast jalast galopp ja nurgas 10m pool volt ja kontragalopis E'sse. Tegi selle ilusasti ära. Hiljem proovisin ka terve kurvi läbi sõita kontragalopis. Paine kõik oli õige, aga igakord vahetas jala endal õigeks. Mis on naljakas, siis see, et kui ma teen temaga jalavahetusi diogonaalil, siis nagu ikka, asetan tasakaalu ümber, võtan uue painde ja tõstan, siis hobune ei tee väljagi, sõidab terve ringi kontragalopis, ei vaheta oma jalga. Aga nagu kontragaloppi soovin, vahetab kõik oma jalad ideaalselt ära :-D Üsna funny loomake. Samas ma olen talle jalavahetusi nüüd vaid 3x õpetanud aga tundub, et hakkab aru saama. Alguses ei jaganud ööd ega mütsi, aga siis oli ta ka veits toores nende jaoks. No ma ei tea, ma usun, et läheb paremaks. Teeme aga trenni edasi ja vaatab mis saab. Loodusepoolt talle paraku head tasakaalu antud ei ole, ta on ikka väga kohmakas ning koplis joostes heal juhul vahetab vaid esijalad ära ja ülejäänud aja jookseb risteldes ringi ja tal on selest täiesti savi. No mis seal ikka :-)

Täna sõitsin hommikul kokku 6 hobust.
Alustasin Triitsu ja Promilliga. Triits oli paharett ja pidin temaga natuke karmimaid meetodeid kasutama, kuna ta taob tagant üles pidevalt ühe trennilapsega. Alguses arvasin, et ta on lihtsalt lõbus ja ilmselt ongi, aga no trennilõpus peale parkuuri hüppamist pisikesega ikka laob üles. Mul lõi täpselt ühe korra tagant üles, sai ühe korra vitsa (MA EI OLE UHKE SELLE ÜLE), ja lõpetas täielikult ära. Sadulas ei saa asi olla, olen sellega temaga pidevalt sõitnud ja pole kunagi viga olnud, peale seda, kui gruppi läks on võibolla lihtsalt hakanud lapsi ära kasutama. No ma ei tea, ülejäänud trenn oli tibintobin. Promill oli nagu Promill ikka, samasugune armsake. Lüübekuga sõitsin ka natuke, kuna tal oli ka vist paha päev :-D Kadi sõidab temaga vahest ja on täiesti superlux, siis täna ei soovinud olla just kõige parem ja proovisin ise. Tükk aega maadlesin. Lõpuks saime hakkama kah kuidagi, aga ikkagi.. ei olnud ei liha ega kala.
Edasi tuli Orsella, Viki ja Orhi, nad kõik olid parajad hullud seega lasime lahtiselt maneesi jooksma. Tükk aega jooksid, Orsella hüppas üksinda pidevalt :-D Orhile jäi ka üks 50cm okser ette, sellest hüppas üle nagu 150 :-D päris koom oli. nagu konn. Orsella juures panin tähele, et peale seda, kui oli oma perutamised ära teinud, siis jooksis väga säästlikult ja rahulikult. Tegi endale ise trenni, jooksis ratsmes ja puha :-D (mul oli ainult ratsmed jaluste taga lõdvalt pandud). Trenn temaga oli täna tõesti hea, üle pika aja oli nii hea sõita. Ja kõik tänu eilsele lati harjutusele.Viki oli ka täna parem, oli rahulik ja sain temaga isegi seljas talli jalutada :-D SEe on nagu räme edasiminek, ausalt ka! Ta on jumala pöörane vahest. ntx jalutan temaga sammu pika ratsmega ja äkki paneb täie galopiga jooksma ja jääb üli kiirelt seisma, et ma pm üle kaela ikka kukuks. Sp tal ongi uus nimi: tricky das little viki või siis lihtsalt trickyviki. Orhideest ma ausalt ei räägi, küsige Kadilt, tema teab kõige paremini :-D Ausalt, seda hobust tuleb hakata välja rentima inimestele, kes tahavad kaalus alla võtta. Teda tuleb siis nii räigelt edasi ajada, et hirmuuuus kohe, peale trenni oled läbimärg ta seljas. Ja ta on nii uimps koguaeg. ta isegi sööb aeglasti. Surud säärega, ei saa aru, annad kannaga, ei saa aru, annad räige maoka talle kannaga, siis läheb 5sek mööda ja alles siis mõistab, aaa traav! ja siis kolme sammu pärast lihtsalt sureb välja. Ta ei tee oma boksis ka midagi. Ta lihtsalt kas magab või sööb (seda ka silmad kinni). Kõige hullem on see, et ta ema on samasugune ja kõik tema õed/vennad kah. Hirmus. :-D Orsella 75% täisõde, aga nagu öö ja päev (välimus aint väga sarnane, orhi veits ümarama kondiga, orsu kandiline rohkem). Ühesõnaga tegus hommikupoolik ja muud midagi polegi öelda.
NV võistlused meil, 110cm proovime :-)
Kirjutamiseni,
Rinzu


sain muffude pildi ka:

Thursday, December 8, 2011

Liiga palju pingeid!

Täiesti haige lihtsalt. Kui keegi on sind s*taga tabanud, siis seda haise küljest kergelt ei saa.
Läksin just oma kauaegsest elukaaslaselt lahku, mu kõige kallim jänes on hetkel operatsioonil, mu finantsiline seis on väga kehv, ma pean selles faking koolis käima pidevalt ning viimane koht, kuhu täna minna tahan, on tall, aga ma pean sinna minema, sest ma pean natuke tööd tegema.

Ma tahaks lihtsalt karjuda! Ma ausalt enam ei jõua..

Monday, December 5, 2011

tere jälle!

Pole mõnda aega kirjutanud.. Ja hetkel eriti pikemalt kirjutama ka ei hakka, kuna ma teen hetkel endale maniküüri ja ei saa ju ometi klaviatuur lasta rikkuda oma ilusaid küünekesi :-D
Kiirelt. Võistlema ei läinud ei Sassi Tallu ega Heimtali. Hobune vahepeal olnud väga hea ja väga halb. Nüüd loodetavasti läheb jälle paremaks, annab süüdet nagu vahepeal. Ühesõnaga ta on mul ennast nii kenaks ja priskeks söönud (heinakas pole ka enam ni suur, aga tõsine lihamärgi on), et pepu peale hakkab kergelt juba vagu tulema :-D No üks auguke juba on. Trennis miskipärast kõht koguaeg nagu lahti. Boksis nagu ka, aga ainult see "häda lõpp". Iz not nice teda sealt intiimpiirkonnast beebilappidega koguaeg puhastada. Peaks saama piisavalt head süüa, et kõht ei oleks lahti, seega ma ei saa aru. Saab Pavo Mashi vähemalt 4 korda nädalas, Pavo Kruidenmelange müsli, Pavo gold graanul, beetfort peet, mineraalid, soolakivi, kaer.
Ma ei taha uskuda, et tal mingi minerali puudus, no ei taha! Aga mudamülkas ta kraabib koplis ja midagi nagu sealt vitsutab endale sisse. SEe sai talle täna hommikul saatuslikuks. Nimelt olid Orsellal hommikul liivatiirud (tõenäoliselt liiva söömisest). Ma olin eriti jobu ja vaatasin, et oh nii armas, tudub boksis! ei pannud mind üldse tähele ka. Kobisin ta boksi ja tegin hullusid pilte seal temast ja minust oma mobiiliga. Koguaeg aga nuusutab oma kõhtu ja venitas kaela pikaks. Patsutasin teda siis pikalt ja mõtlesin, et kahtlaselt rahulik on, tavaliselt selle aja peale on end ammu püsti ajanud ja sööki hakanud nõudma.  Viskas end hoopis päris lösakile, niiet pea oli ikka, kus siis mujal, kui enda junnide sees! Ükshetk hakkas täiega nihelema ja ajas end püsti. Ma, loll, mõtlesin, et ringutab: ajas tagujalad võimalikult taha, esijalad võimalikult ette ja viskas pea täiega kõrgele kuklasse. Kui tegevus iga 30sek tagant kordus, hakkasin kahtlustama. Jätsin ta korraks ükski ja jälgisin teda eemalt. Jälle viskas end pikali ja kukkus oma kõtut nuusutama. Ajas end kohe uuetsi püsti kui tulin, seega kuulasin ta kõhtu (tegevus oli suht minimaalne) ja helistasin kohe vetile ja rääkisin sümptomitest. Vastus oli kiire, et liivatiirud ja et annaks talle finadyne't ja jalutaks. Mingine max 10min sain jalutada (korde peal, laisk olen jah) ja kukkus täiega galoppi jooksma ja perutama. Ennem seda pidi teda põhimõtteliselt tagant piitsaga ajama ja eest toiduga meelitama :-DD Igatahes ma ei saanud teda rohkem jalutada, kuna ta muutus käsitlematuks :-D Sidusin ta boksi paariks tunniks kinni käies teda aegajalt kontrollimas. Kõht müdises hoogsasti ja marutige oli, et ma talle süüa ei andnud. Ühesõnaga saime asja kontrolli alla. Loodame, et edaspidi enam mulda sisse ei söö liivakoplis.

17.12 on meil võistlus oma kodus, sõidame 110cm. peaks hakkama siis harjutama ka selleks :-D Tegelt ma mingine nädal v kaks tagasi hüppasin temaga. 100cm rada (koosnes jälle vist vaid viiest tõkkest :-DDD) ühe korra ja sis 110cm (selle tegin pikemalt, no 7 tõket oli kindlasti :-D). üsna oki oli, aga päeva tipphetk oli meil 120cm nurgast välja okser. Nii tubli oli, ei ajanud kordagi maha ja hüppas üsna kenakese varuga :-)) Laius oli ka vastav kõrgusele (ehk ei olnud 50cm lai okser) ja jäin temaga niiii rahule, et ta minusugust jahukotti järgi veab! Mul video peal ka see, ehk kunagi laadin ülesse.

Vahepeal olin väga haige, alles eelmise nädalal reedel oli mul 39.1 palavik. Korralik nohu ja räme väsimus, aga ehk saan hakkama. Koolitööd on ka hästi, eelmine nädal oli mul vaja kahe päevaga sooritada 7 KT'd, see nädal 8 arvestust. Loodetavasti jõuan ja saan asjaga ühele poole.

Homsest hakkan grupi hobuseid ja ponisid üle sõitma. Nii kehvasti käituvad viimasel ajal. Üks neist täna kasutas väikest Elisabethi nii ära, et pidin ise selga istuma ja ega siis minulegi pähe istumata saanud jääda. Kohe proovis järgi (ennem tõket tõmbab pea täiega alla ja jookseb lihtsalt mööda), aga siis ma sosistasin talle hobulausuja sõnu ja ta hüppas kõigest üle ilma kõrvale põiklemata. Peale 5min lasin Elisabethi uuesti selga ja hobune hüppas üsna rõõmsalt (vähemalt mulle tundus :-D), sest tõenöoliselt meeldib talle väike armas KERGE Elisabeth poole rohkem, kui mina :-D Igatahes ei istunud kordagi pähe enam ja ei kasutanud kedagi ära. Igatahes mulle see väike poni väga meeldis (Elkega siis tegemist) ja ootan juba teiste uut tümitamist :-D Enamuste probleem on nurkades sisse vajumine ja keskele niisama seisma kulgemine ning ega keegi enam galopile tõstest ka aru ei saa. Paar korda trenni ja loodan, et käivad nagu uued :-) Aga need hobused mind kartma ei pea, peale trenni annan ma oma suksudele tänutäheks alati midagi väga maitsvat süüa :-)

Avastades, et mu küünelakk on kuivanud nii pika kirjutise peale, siis teen ruttu maalingud peale, õpin edasi oma vene keelt ja lähen magama ära.

Järgmise korrani!

My Playlist