mõnus.

Ma lihtsalt ei suuda end ära needa, kui lollisti olen viimastel päevadel käitunud ning kui halbu otsuseid ma olen vastu võtnud.. See on müstika.

Kõigepealt, ennem võistlusi (esmaspäevast alates) hobune jube loid, teisipäev kaelas mega kange ja kurk paistes, kolmapäeval terve söögitoru (kaelaalumine osa) ning kurk koos mandlitega jube paistes, pigistades mandleid hakkas köhima lima. Andrus andis antibiotsi ning süstisin ta ära, 5 min hiljem voolab hobusel ninast ja suust rohelist mäda. Jär

mine päev hobune ikka loid, süstisin korra veel, tatti tuli aint ninast. Reedest hakkas kergelt köhatama, pühapäevaks oli köha ja nohu täielikult kadunud, aga ikka oli vaja võistlema minna. Sõitsin aint 120, ebaõnnestusiN, mitte ei ebaõnnestunud me kahekesi. Kohutav sõit, hobune oli täiesti haige alles. Öeldakse, et õpitakse enda vigadest, aga tark inimene oleks sellist ettenähtavat viga küll vältinud. Krt ma olen ikka räme ohmu. Sõitsime parkuuri 4KP'ga (minu täieliku vea tõttu) ning saime avatud arvestuses V koha ni

ng tori hobustes IV koha.

Esmaspäeval märkasin paiset hobuse kaelal. Süstisin 3x ühte lihasesse, POLE SIIS IME miks lihas turses. Ilmselt suutsin ka õhumulli sisse lasta, ma lihtsalt ei suuda uskuda kui loll ma olen!!!!!! Esmaspäevast-pühapäevani (ehk 7päeva) andsin talle nüüd puhkust, et puhata välja end eelnevast haigusest. Teisipäeva veetis koplis, kolmapäeval viis ema ta õue sööma ning koplisse, pani paistetuse peale ka teelehti. Neljapäev talli minnes vaatan, et jube vahvalt hobusel esimene vasak jalg nagu pakk all. JESS, see vaid puudus! Võtsin välja, et vaadata kas lonkab või ei. Jookustasin teda isegi asfalt pinnasel ühe sirge, kuid longe õnneks puudus. Viisime ta koplisse, kus ta jalutas veidike aega, siis võtsin korde otsa ning vii

sin pori sisse jalutama (jahe teeb head). Tükk aega tatsas seal ning üritas korderingis koguaeg traavida (selle üle hea meel, sest kõik eelnevad päevad on ta niiiii nukralt passinud koplis, st pole kordagi jooksnud). Ennem boksi panekut pesin ta jalad puhtaks ning vaatasin, et paistetus peaaegu täielikult kadunud= hea meel. Panime ööseks jällegi 'imerohtu' teelehti peale ning pindeerisin pologa kinni, tallinaine lubas hommikul maha võtta. Ennem üldse jalutama minekut panin ka troksevasiini.

Mul on lihtsalt meeletult kurb vaadata enda hobust kurva ja loiuna. Ta ei taha õues olla, istuks vaid toas ja nosiks midagi süüa. Ta ei seltsi enam inimestega nii palju kui vanasti. Ta kardab iga tuuleiili ja liigutust, mille peale võpatab.. Kuidas ma olen nii loll ja suutnud selliseid asju temaga teha.. Ta silmad ei sära enam pooltki nii palju, kui varem.. Mida ma temaga peale hakkan :(

Ja vähe sellest nõelas mind ka üks tobe herilane, niiet mu terve käsi on rämedalt paistes ning sügeleb pööraselt.

LIFE SUX (without Landolet being happy)!

120cm avatud klassis viies ja tori arvestuses neljas