Sildomile tuli kiirabi talli järele.. :(

Niisiis.. Ennem, kui asja kallale asun, siis Sildom sai 110cm võistlustel päris ilusa sõidu eest III koha Randoga, 100cm läks neil sutsu sassi, aga muidu enam-vähem, algus oli ju väga ilus. Trennis hüpanud päris kõrgeid takistusi, 140 üksikuid ja kord ka 130 raja moodi asja. Vahvad tegelased igatahes.

Pühapäeva hommikul peale võistlusi helistab tallinaine, et hobune ei ole korras. Läksime talli, hobune üleni higine, boksis pikali maas, väriseb, kraabib jalgadega, ei söö ei joo. Helistasin kohe arstidele, kuna minu jaoks ei olnud need normaalsed tiirud, sest ükshetk oli ta püsti, ampsas heina, siis seisis ja siis hakkas jälle ennast jalgadega peksma ja kraapima ja pikali end viskama. Jalutasime teda ja helistasime Ulvile. Küsis kuidas hobuse limaskestad ja hingeõhk on- vastasin, et haiseb kohutavalt ja kergelt lillakas, aga mitte just midagi erilist. Ulvi kartis, et hobusel võib olla maorebend. Ma olin paanikas, lihtsalt meeletus paanikas!! Helistasin ruttu Randole, et järsku ta saab talli tulla ja hobuse ise üle vaadata, kuna ma enam eriti adekvaatne ei olnud paanika tõttu, kahjuks ta ei saanud tulla, aga käskis kutsuda kohe hobusele kiirabi ja panna ta tilgutite alla, oleks Tartusse viinud, aga sellises konditsioonis hobust ei tohi ju transportida. Rando ütles, et see maorebend on ju surmtõsine asi, kuna üks tema hobune oli kunagi selle kätte ära surnud. GREAT, see eriti mu paanikapuhangule kaasa ei aidanud, läksin veel rohkem närvi. Andsime hobusele kohe Novasuli ja jalutasime edasi. Siiboja ütles, et ta ka ei saa tulla, kuna on Võrumaal, aga ütles, et Novasul on hetkel parim lahendus. Alustasime kella 11 temaga möllamist ja lõpetasime korraks kell 16.30, et korra kodus ära käia, seniks valvas teda tallinaine. Selleks ajaks oli ta veidi rahulikumaks jäänud ja seisis oma boksis. Tulime tagasi nii ruttu kui saime ja ootasime kiirabi, hobune hakkas selle aja sees jälle püherdama ja ennast peksma tagujalgadega. Kohe pandi ta narkoosi alla ja tilgutid külge. Kui tilk oli otsas ja Sildom narkoosist üles tõusis, siis tuli kohe suuuuur puuks ja kakajunnid! Kukkus õgima, aga tal ei lubatud süüa seega korjasime kõik ta boksist välja. Süstisime veel üht tiirude korral normaalset valuvaigistit (nimi ei tule meelde). Valvasime teda veel tükk aega, küll alles rabeles ja nõudis seal boksis süüa. Nii kahju oli oma hobusele mitte süüa anda, kui teine oli juba lakanud söömast vähemalt 24 tundi tagasi. Vaene näljane sillu, aga õnneks oli selleks hetkeks kõik korras.

Õhtul helistab Marin (meil oli kokkulepe, et helistab ennem südaööd, et kui hobune jälle haige on, ta valvas). Olin juba voodis pikali, Cristjan võttis telefoni ja andis selle mulle öeldes, tsau musi, sa pead talli minema, Marin helistab. Tol hetkel suutis mu aju jälle keha paanikasse viia, võtsin telefoni vastu. Marin: " Tsau Riin, ega sa ei maganud? Asi nüüd selline, et nagu ma talliukse avasin pistis Sildom röökima ja närveldama ja vihaselt süüa nõudma, et miks tema süüa ei ole saanud! Kuulasin kõhtu, koriseb nagu traktor ja on täiesti terve." Mu hingelt langes kohe üks suur kivi. Nii hea oli olla ja jäin rahuliku südamega magama.

Hommikul ärgates helistasime kohe tallinaisele ja jälle oli Sildom esimesena kisama pannud ja toitu nõudnud, aga vaene poiss ei tohi ka täna mitte midagi peale piskukese heina süüa. Täna veel üks ports tiirudevastast ravimit ja siis hakkab vaikselt oma normaalse elu peale tagasi naasma. Tellisime Sildomile ka verepildid ja peame hakkama talle elektrolüüt pastat söötma, et ta hakkaks vett jooma. Kuna ta nii harva vett joob, siis on tal kõht kinni ja nii need tiirud tekivadki. Verepildi ja automaat uuringu pealt saame teada, et mis ained ta ei talu jne. Mul ikka nii hea meel, et ta terveks sai!