Tuesday, December 30, 2008

Päris pikalt pole kirjutanud või mis..?

Just nii, aga rääkida oleks tohutult! Meie treeningud Mareku käe all, trennid Andruselt ja isegi sõidu tunnid Marlen Vassililt, kostüümiratsutamine, jõulud, Landoka tervis, party'd, uusaasta lubadus etc! Ma ei jõua neist asjadest nagunii rääkida, aga oh well.. lets try..

Käisin kunagi ammu Andruse trennis. Hüppasime natuke, tundsin ennast niii algajana. Ratsutan hobusega, nagu oleksin 80 aastane küürus vanamutt, säär pööretes liiga taga, põlv liiga kinni (ei lase hobuse õlgadel korralikult liikuda) kätehoiakust ei maksaks rääkidagi.. Kui varem oli mu probleem, et käed liiga kõrgel ja säär liiga ees, siis nüüd käed liiga all ja säär liiga taga. Nokk kinni saba lahti, saba lahti nokk kinni. Ok, hüpetest. Landokas oli üsna tubli, nagu ikka. Mina jälle hakkasin seljas üle mõtlema, kui süsteemi kõrgus kõrgemaks muutus (ca 120cm). Süsteemile tuli tunna nurgast välja kitsas beneroll, siis julgelt edasi sõita 3 fuleed süsteemini (süsteemile tuli kaarega keerata, kuna see oli maneeži peal diogonaalis). Tulin kõik korrad kolme fuleega kuni siis järsku otsustasin, et miks mitte tulla neljaga!! No muidugi, lasin aga esiteks 120 lattaiale ta nii alla, millest sooritas ta tohutu kitsehüppe, et puhtalt välja tulla, siis kuidas oleks pidanud ta seda okserit veel hüppama. Vahest ajab ikka närvi küll, kui loll ma olen. Pärast saan alles aru, kui asi tehtud, miks mitte kohe? No tulime selle siis lõpuks ka kolme fuleega ära, lõpetasime trenni, venitasime veel traavis kaela pikalt ette alla ja jalutasime suksu maha.


Nädalapäevad hiljem võtsime Mareku käest trenni. What can I say.. See trenn võttis mult eluisu ära, õhtu otsa surfisin netis ja istusin telefoni otsas ning otsisin tööd välismaale. Oleksin Landoleti Eestisse jätnud ja otsinud talle mõne profesionaalse ratsaniku selga ning siis mõistsin, kui isekas minust. Üks halb trenn ei saa ometi kõike head, mis meil olnud, ära rikkuda! Tore, et seda mõistsin, ennem kui oleksin töökoha Hispaaniasse, Hollandisse või Inglismaale vastu võtnud. Trennist aga siis: soojendasime Landokalt vääääga pikalt üles, ca 30 min traavi, siis natuke galoppi, siis soojendus hüpped etc.. Päris parkuuri saime alles väga hilja hüppama, ca 1.5h peale trenni alustust. Hobune oli täiesti kuiv, kuna koguaeg oli samm-traav-samm-traav-galopp-hüpe-samm-traav etc. Marek õpetas mulle igast huvitavaid nippe, mida mul läheb väga Landokaga ratsutamisel vaja (ntx galopi koondus, takistustevahel ratsmegamängimine, alla jooksmine etc) aga samas õpetas ta ka mulle, et hobune peab hüppama tohutu jõuga, seega ma peaks selle hobuse hästi takistuse lähemale saama ja tema justkui õhku kaugele hüppama. Õhku ta mul hüppaski, aga mitte kaugele ning päris mitmeid kordi hüppas okserisse sisse (kui takistused kõik juba 125-30 oli) kuniks ta lõpuks sootuks lõpetas üritamise. Tõrkumine Landoletiga? Midagi uskumatut. See loom poeb või nahast välja, et ratsaniku meel heaks teha, kas ta tõesti oli nii väsinud mind enam aitamast? Tõrkumise eest ma Landokat kunagi ei karista, ok tõrkus-minu viga, lähme uuesti ning reeglina järgmine kord ta läheb lihtsalt üle. Mareku trennis aga lihtsalt tõrkus ja tõrkus seda rida, no polnud ei jõudu ega jaksu, et seda hüpata. Panime selle okseri hästi madalaks ning kui ta selle ületas, siis lõpetasime treeningu. Selleks ajaks oli vaene suksu märg nagu kaltsunukk, ta tõesti ei suutnud/jõudnud. Imestasin, sest ma tean ju ise, et ta on sellisteks kõrgusteks võimeline, alles sügisealgul põrkas ta samu kõrguseid ilma probleemita. Arvasin, et asi selles, et maneez on kitsas ja kole pleiss, järsku tekitab temas ebamugavust? Järsku ta õues lihtsalt saab vabalt liikuda ja ei tunne, et see piiratud oleks? Rääkisin ka selle trennist Andrusega, Andrus arvas, et Landokale just teistmoodi treeningut vaja. Pigem veidi tugevam suukontakt ja pidev edasisõitmine, mitte lohvalohva pikk ratse ja üliaeglane tempo. Ausaltöeldes lohutas Andruse jutt üsna palju, kuna mu tuju oli allapoole nulli toopäev, et ei tea, mida oleksin teinud, kui ta poleks natuke mu enesekindlust tõstnud. Ütles, et harjuta ikka edasi, julgelt. tal pidavat ka olema selliseid hobuseid, nagu Landolet, kes on jube ausad ja puhtad hüppajad, aga kui tunnevad, et nüüd ei saa või ei lähe üle, siis block ette. Sellepärast tulekski teda koguaeg edasi sõita ning kindlamini, et ka tema enesekindlus tõuseks. Veel rääkis Andrus, mis tegi minu päeva kõige vahvamaks, et Landoleti oli näinud üks tuntud hollandi endine tegevsportlane, Hollandi üks kõige tunnustatuim vet.arst ja hobusekasvataja Jan Grebe, kes ütles, et kõige vingema hüppega Nuiamäe võistlusel oli just Landolet. Mina ei tea öelda, kas see jutt on tõsi või mitte, aga nii Andrus rääkis.


Järgmine nädal võtsin hüppetreeningu Andruse käest. Üleval oli kaks rida, üks vist lattaia süsteem ja maneeži ääres 3 okserit järjest, kõikide vahe 7.5m. Need ajasid hirmu nahka, ja mitte vähe!! Sest kui Landolet midagi kardab, siis on need süsteemid ja okserid! Alguses olid need väga madalad, ca 50-60cm ja ega eriti kõrgemaks ei tõusnudki, lõppkõrgus vast 90cm ja lõpetasime treeningu. Treeningu eesmärk oli, et Landoleti tuleks järjest edasi sõita, et ta ei hakkaks kartma süsteeme ja eriti oksereid, et ta venitaks ennast üle takistuste ka, mitte ainult ei hüppaks pool meetrit kõrgemalt. Treening oli väga positiivne, alguses küll mõtlesin, et miks niiiii madalad, aga pärast sain aru, et rohkem ei olegi vaja!!!!! Las tunneb end alguses madalate peal kindlalt ja siis ronime alles tippu. Tõsiselt hea trenn oli.

Ülejärgmine nädal hüppasime jälle (iga nädal 1x hüppamist, 4päevaratsastust, 1päev võimlemist kavalettidel,lattidel jne ja 1 vabapäev). Mu enesekindlus hakkab tagasi tulema ja hea treener on ikka kõige alus.. =) Kolmene süsteem, esimene valiklatiga rist, siis lattaed, siis okser, esimene vist oli beneroll kui ma õieti mäletan, teise vahe oli 7.5 ehk üks fulee, Koguaeg Andrus tuletas meelde, et ikka edasi,edasi,edasi,edasi. Süsteemi peal ja talle eest ei saa anda järgi niipalju, kui üksik hüpetel, kuna vastasel juhul ta sooritaks tohutu õhkuhüppe ja vahe jääks suureks, niiet kas järgmise ees tõrguks või hüppaks sisse. Seega on süsteemide peal suuga üsna tugev kontakt- loomulikult lähen ma tehaga kaasa ja viin käe koos tema kaelaga ette poole, aga enam ei longi ratse nii hullult, nagu ma Reius üksisõites seda tegin. Süsteemi okser oli vist hilisemal mõõtmisel 125cm, lattaed ees auk madalam. Ja me ei tõrkunud kordagi! =) Nii super. Landokas oli endas ja minus kindel esimest korda elus vist, tõesti hästi tuli välja, treener ka kiitis :) Edasipürgiv, lihtne ja rõõmus hobune on ikka hulga parem kui kohapeal tatsuv "laiskusehunnik" meiekeeli.


Marlen Vassil käis trenni andmas! Ei oskagi midagi täpsemalt öelda, kui super super super. esiteks need teooria tunnid mis ta meile õpetas oli tohutult head, nii palju asju õppisin hobustest juurde just loomadega, mitte nagu töövahenditena. Kuidas hobused elasid metsikult, kes on kes, kes kaitseb keda, miks hobused äituvad probleemselt etc, ja see kõik oli järelemõeldes tõsi. Treening oli enamvähem, ei saanud päris Landokat tegema seda, mida oleks tahtnud teha. SÕitsime treve trenni peaaegu väga lõdva ratsmekontaktiga, et Landokas treve trenn sirutaks pead ette ja alla. Miks see vajalik? marlen näitas ja seletas, et hobuse selgroolülid paiknevad kõik kõrvuti. Kui aga hobune on pinges ja jookseb kael krampis taevapoole, siis need lülid hakkavad vasu üksteist hõõruma ning see pidi olema põrgu valu. Kui aga hobune sirutab ennast ette alla, siis need lülid lähevad laiali ning tulemuseks on ilus, lõdvestunud ja õnnelik hobune. Õppisime selgeks treening skaala, mis peab välja nägema selline: http://www.ridingart.com/images/Training-scale-1.gif . See oli esimene trenn, kus sain Landoka sääre eest lõpuks ära astuma, ennem ta lihtsalt jooksin sääre surve alt säärte vahelt ära. Järmine päev läksime pool tundi varem trenni, et teha koos Marleniga "hobulausumist". lasime siis Landoka vabalt maneeži lahti ning mingi aja pärast kui Landokat enam maneež ei huvitanud, hakkas Marlen teda taga ajama, tegi temaga suunamuutusi etc..Minu üllatuseks Landokas jooksis tal järgi nagu pisikene täkuke. Õpetas, kuidas hobune peaks inimesel ilma mitte millegita järgi käima. Kui hobune kaotab huvi, siis lihtne- aja ta jooksma. Kui aga tuleb sinu juurde, siis kõnni lihtsalt edasi ja mingi hetk peatu ning kiida, siis kõnni edasi, traavi või kasvõi galopeeri hobuse kõrval, aga hobune teeb järgi. Landokas Marlenist eriti huvitatud polnud, kuna too siiski ajast teda päitsetega mööda maneeži taga, siis andis Marlen mulle proovida. Mulle järgnes Landokas tunduvamalt paremini ja ainult korra pööras ennast eemale millest mina ta koha jooksma ajasin, nö "karistuseks". Sest olgem ausad, Landokas pigem londib minu järgi, kui jookseb mööda maneeži ringe. Kui kutsusin Lando enda juurde, siis voilaa- hobune kõndis üle jäänud aja nagu pisike kutsikas mul järel. Traavis, galopeeris jne. Ainuke asi, mis meil veel välja ei taha tulla, on peatus. Nagu mina seisma jäin, kõndis tema minust enda kaelaga ette ja pööras ennast minu ümber. Hobune peab aga sul seal seljataga lontima ja selja taga ka samal ajal seisma jääma, kui mina. Seega kui ta ei jää seisma korralikult, siis "ründa" hobust. Ära teda isegi mitte sõrmeotsaga puudu, aga kõnni tema poole kiirel ja ülijõulisel sammul, kui vaja, aita kätega kaasa. Ning usu mind, kui hobusel on valida kas taandamine kellegi lolli sunnil või selle sama lolli järgi kõndimine ja õigel ajal peatumine, siis ta valib selle teise variandi. Ja niiviisi õppiski Landolet inimese järgi kõndima, seisma jääma, edasi tulema jne. :)

Trenn oli seekord aga ülisuper. Hobune oli terve treening lõdvestunud, jooksis pikalt ette alla, pikkade rahulike sammudega nii sammus, traavis, galoppis, ühest jalast, teisest jalast ja ka ringide/voltide peal. Marlen ütles ennem ka, et väga tugeva ja ilusa selja ja lihastikuga hobune, ning päris kindlasti ei ole ta minu vastu kuri ega "pahane". Ütles justnimet, et hobune näeb väga rõõmus ja hea välja ning kindlasti ei ole ta mu peale kuidagimoodi vihane. Seda oli rõõm kuulda, sest seda kõike me ju Landoleti heaks teemegi :) treening oli tõeliselt ideaalne ning kui Landokas sooritas painded, et mitte öelda, ideaalselt, siis lõpetasime treeningu. Marlen ütles, et sellist hobust tema, kui kohtunikuna, näeks väga hea meelega koolisõidu võislustel kergemates skeemides. Ja just nimelt, järsku me seda ka tegema hakkame :)


Kostüümiratsutamine Toris. Meie Grediga olime wannabe emo ja scene kid. jah ma tean, ainult meie suudame nii idiootseid teemasid välja mõelda.. Mina sõitsin miniseelikuga. Mul hea sõber ütles selle peale, et ma peaks panema seeliku alla ka stringid jalga, et siis oleksin ma kindlasti õhtunael ning kõik need teised 12 aastased emopliksid viiksid enda "emosuse" järgmisele tasandile edasi eeskuju võttes. Meie Grediga igatahes võitsime ka selle asjanduse seal :)


Landoletiga käib igatahes nüüd ratsutamist õppimas ka Mario ning neil läheb superhästi.. :) polegi vaja lähemalt rääkida, aga Mario õpib nii kiiresti ja tema istak on lihtsalt perfect!

Landoleti tervis on hetel väga priima, kabi on korda saanud, hingamisega probleeme pole (ptüi-ptüi-ptüi) ning loodame sama head jätku ka edaspidiseks :)

Jõulude ajal kahjuks Landoleti juurde üldse ei jõudnud, sellepärast on mu niiiii häbi. Õnneks läksid sinna mu ema ja vanaema ning olid Landoletile kah midagi jõulukingituseks teinud. Mul hetkel lihtsalt jube kiire aeg, inimesed, sõbrad, hobused, partyd, tülid, rahakraanid kinni etc.

UUSAASTA LUBADUSEKS MA LUBAN: jätan küüntenärimise maha (sõber soovitas :D)

Ja Landoletile luban, et olen talle terve järgneva aasta väga hea omanik ning luban tema eest hoolitseda nii hästi kui saan, and that's a promise I will keep!!!

Tegin mingi suht ammu ühe video ka Landokast, aga alles nüüd riputasin netti üles. Video: http://toru.ee/view/e043821d6378/?as=0

10 comments:

Sunbunny said...

vägaväga huvitav oli lugeda ja nii hea kuulda,et teil hästi läheb :) Täitsa kadedaks teeb ka :D

Kerttu said...

nii fun oli lugeda nii pikka kirjutist : )
Äge, et Marleni trennis käisid, tahaks ka.
Ja see on päris kõvv värk, et hollandlasele su hobune meeldis. See on tark ja tegija onu.

bermufa said...

hehe, aitähh =) Jah, Marleni trennid on super head! tahan ka edaspidi uuesti minna :) Kerttu, selle hollandlase nimega panin vist veits puusse, peaks Greve ikka olema :D

Heidi said...

Mulle meeldib. Ainult, kirjuta veidi tihedamalt, tahaks teist veidi rohkem kuulda. :)

bermufa said...

ma püüan..:) lihsalt nii kiire kuidagi olnud vahepeal ja pole ka erilist isu olnud, aga nüüdsest püüan rohkem:)

Helina said...

sul tundub nii hea elu olevat selle loomaga:) me heidiga just arutasime, et landokas on üks eesti parimaid hobuseid, või vähemalt paistab nii :D

bermufa said...

Tegelikult on ratsutamine tohutult kerge ja lihtne ala, kui sa vaid mõistad ja tead, et su hobune sind usaldab. Ja minu õnneks on juhtunud just nii, et võistlusteks juhtub meie usaldus ja omavvaheline sõprus olema väga tugev :) Vahest see on kadunud, siis oleme mõlemad stressis ja masenduses :( Aga eks me püüa selle nimel..:) Vast ta kõige parem ikka ei ole, aga 5 aastaste seas lööb laineid küll :))))))

Riin. said...

Kohutavalt on sul ikka vedanud hobusega, edu teile edaspidiseks :)

Ingrid said...

Oeh, tahaks ka jõuda sinna, et ratsutamist kergeks ja lihtsaks pidada, minu jaoks läheb asi aina keerulisemaks. :D Hobuse kontrollimine jms läheb muidugi lihtsamaks, aga kõigi minu jaoks tähtsate asjade õigesti tegemine on küll jube raske.

Aga väga edukad olete küll, selle jaoks peab kindlasti teie vahel ka hea koostöö olema. :)

bermufa said...

Njaa, aga kui leida harmoonia enda ja hobuse vahel, siis on kõik imeilus ja lihtne :) Meil kah vahest pikub asjad veits kehvasti minema, aga üldiselt me oleme ikka päris head semud omavahel :)

My Playlist