Orsu 90cm, Lüübek 110cm ja Lektra 135cm sadulas ehk hüppetrenn

Teen siis ruttu, kuna aeg juba nii hiline.

Läksime Torisse juba ennem kümmet hommikul, aga pidime poes kaua ootama, kuna ennem kümmet meile alkoholi ei müüdud (tahtsime Marinile viia veinipudeli, täna oli ta viimane tööpäev Tori HK's). Kohal, panin kohe Orsella valmis ja läksin platsile. Panin igaks juhuks libiseva peale, kuid seda polnud absull vaja ning eemaldasin selle. Jooksis kohe ilusasti ja pehmelt, astus kenast juba sääre eest. Hakkasin tulema alguses traavis kavalettidega ristikest, täitsa okitokilt tuli. Galopis ka, veel parem. Tulin mõned korrad ka lattaeda (80cm), ühe korra 90cm okserit ja lõpetasin hüppamise. Nii tublisti hüppas, polnud rohkem midagi vaja talle. Tegime veel pikalt lõdvestatud traavi ja galoppi ning võtsin ette järgmise hobuse.

Lüübek oli täna juba tunduvamalt parem, enam ei jäänud seisma kui situle hakkas ning ei perutanud, kui teda tagant peale ajasin. Galopile tõusis kohe paremast jalast ja olin nii õnnes, kui tubli täkuke! Siis hakkas Imre filmima meid ja kohe tõusis valest jalast :-D Aga muidu väga ilusasti jooksis. Suht koos ja selline tip top. Galopis ka meeldiv ja hea oli istuda. Tulime galopis ristikest, jube ilusasti hüppas. Tal on mega hea hüpe ratsaniku jaoks, selline üli pehme ja sa tunned, kuidas hobune sinu all turjast tõuseb, esimesi kosse korjab ja enda pea alla sirutab. Mõnus. Edasi tulime lattaeda jne. Lõpuks hüppasime 110cm okserit, jube mõnus. Polnud hetkeks ka tal mõtet kusagilt mööda vuhiseda. Jube vinge täku. Jalutasin maha ning lõpetasin.

Vahepeal jõime veintsi ja lobisesime juttu, Mõrnaja käis külas :-D Ehk siis Madis Morna. kaugelt Taanimaalt tuli meie juurde Pärnusse kooli. Ma hakkasin juba vaikselt purju jääma, seega lõpetasin veini joomise ja läksin poodi endale süüa ostma. Marin siis pakkus, et tule hüppetrenni kellegiga. Ma kohe haukusin vastu ah kes sul seal on mõni hobune kes toimiks grupikatest :-D Hea küll, kodujuust söödud, võtsin Lektra ja panin ta omale valmis. Panin libiseva peale. Alguses võitles hullu vastu (tal pole iialgi seda peal olnud vist), hiljem isegi viis oma pea alla poole veidike ja sain isegi ratset lühemaks võtta. Hüppasime siis temagagi, algul lattaed, hiljem kahene süsteem ja hiljem neljane rida, igal pool vaheks 2 fuleed. Talle jäi jube lühikeseks tglt :-D Lõpp kõrgus oli neljasel real siis 135cm ja selle ületas edukalt ja puhtalt. Libiseva võtsin ennem ära, ega selleks kasu nagunii ei olnud, libisevaga sõitis sama pika kaelaga kui ilma selleta :-D Igatahes tubli tüts oli, tegi vist oma kahe kuu trenninormi täis. Aga tglt vist ikka oli sellest libisevast natuke kasu ka, hiljem oli nagu lihtsam kuidagi tagasi võtta ja ei veninud niiiii pikaks. Tavaliselt kui trennilapsi vaatan temaga sõitmas, siis nad hoiavad ratsmete lõpust kinni (nagu kõige pikemalt käes hoitav ratse) ja ratse ikka jube pingul (tal on lihtsalt nagu niiiiii pikk kael) aga täna hoidsin ratsmeid päris normaalselt, väike jupike rippus isegi vasakul pool, nagu teistegagi sõites :-D Lektraga võistlesin ka päris aktiivselt umbes viis aastat tagasi. Igatahes jäin täna kõikide hobustega ulme rahule.

Samuti jäi ka Marin. Me just naersime, et kõik tema hobused on aasta otsa olnud parajad nahad ja siis viimasel päeval olid KÕIK hobused ulme head ja hüppasid nagu lennukid :-D Mitte üksi ei teinud mitte ühtegi viga. Ulme.

Igatahes jõudsin poole kümnest koju (õhtul), olin ligi 12h Toris täna, minu rekord :-) Täna oli jube hea päev, samas ka kohutavalt kurb.. :-( Marin läheb ära. Oeh, me hakkame kõik teda igatsema. Mingu sul hästi seal kaugelkaugel välismaal :-) Igatahes minul on Marinist ainult head mälestused (väljaarvatud siis need korrad, kui ta mulle paar aastat tagasi koguaeg võistlustel oma Verso de Lee'ga ära tegi, rsk :-D). Aga jah.. Viimane päev koos oli samas ikka väga tore, kurb, et lahkuma peab. Aga kindlasti näeme teda veel ja veel :-) Igatahes õhtu lõpetasime veel veiniga ja läksime kõik oma teed minema.

Kirjutamiseni,
Riin Saare

Reedel ratsutasin Orsellaga. No päris hea oli. Mõnus, pehme, jooksis päris kenasti. Ei oskagi muud lisada, hea oli igatahes, igat pidi! Marin proovis ka hiljem Suurt Kollast, tegid veidi traavi ja siis sain ta tagasi oma pepsi alla. Marin kiitis mu sadulat :-D

See on Grete tehtud pilt. Ei mäleta täpselt, mis päeval, teisipäev äkki.

Nädalavahetusel puhkasime mõlemad, mul oli tibu külas ja Orsella sõi end paksemaks. Pühapäeval käisin koolis ka.

Esmaspäeval (täna) läksin sõitma ennem kooli (kuhu ma kahjuks ei jõudnud). Orsella oli alguses lihtsalt kohutaaaaaaaav, aaaaaaaaaaapiiiiiiiii ma karjusin ja kiljusin seal seljas. Ta lihtsalt kihutas ja lollitas, vehkis peaga ja jõllas kõike. Lasin libiseva tuua, panin peale (sadulavöö külge, ma jalgevahele ei pane peaagu kunagi), esimest korda sõitis sellega. Peale seda oli super. Jooksis pikkade sammudega pea alla välja sirutatud (nö. kündis ninaga maad, nii alla sirutas end). Super mõnus oli. Niiii kerge ja stabiilne. Ja libisev polnud isegi mitte pingul. Vot. Tulime mõned korrad üle ristikese, päris tubli oli. Libisevat pidin ikka täiega järgi viskama sinna, seega lasin selle nii lõdvaks kui sain ja tulin uuesti, rohkem see segama ei jäänud teda. Tulin ühte suuremat lattaeda kah (khõmm, suuremat.. 80cm vist? :-D) ja üli hästi. Kordagi ei näppinud, koguaeg lasi ennast sättida. No super hea oli. Lõpuks võtsin libiseva ära, tegin veel pikalt traavi ja galoppi (püsis sama hästi) ning lõpetasin ära. Andsin süüa ja panin endale järgmise suksu valmis.

Lüübek on siis tori tõugu ilus täkk, i: Lakmus. Üks suur nahk on tema. Esimese asjana nagu selga sain hakkas juba vingerdama ja lõugama. Läksin platsile. Kergelt painutas ja oli selline mõnsa. Vasakust jalast galopp: õudus unenägu. Pea taevas, kangutab, vehkleb ja kihutab, samm- üliebamugav :-D. Üritan siis teisest jalast galoppi teha no ja ei tõuse ega tõuse kuidagi. Siis Marin järsku karjus, et oi, ma unustasin öelda, ta ei tee sellest jalast galoppi :-D Natuke aega pusisin ja sain küll sellest jalast jooksma. Aega läks, et sellest jalast proovida, aga see eest oli super hea sellest jalast.  Rahulik, mugav, kerge. Tulin üle ristikese ka, super mugav hüpe. Maandumist pole peaagu tundagi. Lihtne, ei karda midagi, vaatab ise sammu kah endale. Niiet hea. Paremasse jalga (millele ta galopis tõusta ei taha) maandus jumala normaalselt ja jätkas koguaeg lihtsalt ja kandvalt edasi. Eks see vajab kõvasti töö tegemist ja harjutamist, et sellest jalast tõusma hakkaks. Aga üldjuhul oli ok, pärast sain hiljem juba esimese või teise korraga kohe õigest jalast. AAAA! Miks ta üks paras "nahk" on? Hobune  jookseb galoppi, järsku jääb seisma ja kukub sittuma ning ei kavatsegi edasi liikuda. Ma ei kujuta ette, et kui Lürbiga tuleks võistlema minna ja ta kukub keset võistlustuld situle.... Igatahes, ega ma ka mingi lihtne "poiss" pole ning panin ta oma sõna kuulama. Mõtlesin et küll situb hoo pealt aga ei. Siis, kui sadulast maha tulin ja boksi panin, alles siis hakkas kakile. Muidugi trennis ta suutis ka 3x end situtada, aga iga kord jäi poolikuks kuna ma sundisin vaest hobust edasi jooksma või kõndima. Lõpus võtsin libiseva ära ja sõitis sama ilusasti edasi, tulin üle risti jälle, hüppas nii tublisti, keeras ka palju paremini ilma libisevata.

Kõrguse vahe neil Orsuga on suht suur. Kui Orsu seljast ja turjast ma absull üle ei näe, siis Lüübeku seljast ja turjast olin peajagu üle. Niiet jah, pisike täkk on. Lüübekul on mu 120cm vöö Mõlemalt poolt viimastes, Orsellal mõlemalt poolt kõige suuremates aukudes. 

Ning kui keegi tahab õiendada, et miks hobuse neli jalga kõrvuti pole, siis ma panin Lüübeki näitus-esitus-seisu :-D :-D :-D

Kannused ja libiseva panin Marini soovitusel (hakkasin ka loomapiinajaks :-) )

Igatahes jälle-kirjutamiseni siis,

Riin Saare

Orsussu

Nii siis. Esmaspäeval vist ratsutasin temaga, ratsutasin grupis, aga eriti ei mäleta midagi. Aa, galopis oli juba päris hea, selline rahulikum kui muidu. Mingi väike süsteemaatika oli hüpata ka, kõik latid 50-60cm kõrged, 3 või 4 tõket järjest. Kuna trenni lõpuks oli Orsu nii väss, siis tulin need korra ära ning lõpetasin. Ta viimasel ajal väsib üsna ruttu, olen täheldanud.
Teisipäeval oli sõites päris mõnus, vahtis küll jubedalt ringi, aga üsna OK oli. Galopp oli küll hea. Mõnus, aeglane, samas tempokas. No mõnus oli kui hobune vahelduseks tööd minu eest tegi. Kui võtsin ratsmekontakti tugevamaks ja surusin tagant rohkem peale, siis hakkas mõnusalt kokku jooksma. Tegime nii mõned korrad, teisest jalast ka ning lõpetasime.
Kolmapäeval ei käinud Toris, Orsu puhkas ja mul oli väga paha olla teisipäevasest peost.
Neljapäeva hommikul tuli emps mulle linna järgi ja tõi mu koju. Sõin, jõin ja panin riidesse, et aeg Torisse minna, vaja kella viieks seal olla grupi treeningus. Ja vaatan siis kella, kell hakkab 10.00 saama.. Mul oli wtff ja siis tuli meelde, et ma magasin linnas, kust mind toodi kell 7 koju. Tavaliselt kodus magades ärkan kell 13-15.00, siis aega tunnike kaks, et end trenniks valmis sättida ja siis minekut teha. Nojah, ajasin sassi unise peaga, my bad. Igatahes vahtisin siis filme ja möllasin netis kuni õige aega kätte jõudis, läksin Torisse. See trenn oli siis mõeldud hüppetrennina (mina ei loe hüppetrennideks neid trenne, kui tulen üle 50cm lati traavis max 5x). Orsu päris esimene, pikem ja õigem hüppetrenn. Eks ma arvasin alguses, et vaid madala parkuuri sõidame kaasa. See läks nagu nii ja naa. Seda lainet, millel punased kapiuksed all olid, ei suutnud ta ei soojendus hüpetel ega ka parkuuri ajal puhtalt hüpata. Pööras hästi, ei vajunud eriti kusagile, ei pannud ajama. Mõnus oli. Süsteem aga jäi meile üli kitsaks (ma ajasin veel edasi ka, ei küsinud loll vahet ka) ja tõmbasin ta sealt vahest välja ning tulin uuesti ja lasin Orsellal enda töö ära teha. Kõik klappis ja ilusasti hüppas. Siis sõitsid kõik teised ka ära ja siis nimetati need, kes trenni lõpetavad, kes ei hüppa rohkem. Minu nime seal polnud, mõtlesin, et ilmselt sõidan korra veel selle parkuuri läbi. Aga ei, plats tõsteti hoopis kõrgemaks ja rada muudeti. Mul läks junnu jahedaks aga teadsin, et saan Orsu peale loota. Nii ka läks, kõrgem parkuur oli vist suht vigadeta, tuli isegi esimest korda kõrget lainet puhtalt jeee, aga teine kord ajas jälle maha irw.. Aga päris hea oli, selline kiire reageerija, vahetas jalgu ise igal pool jne. Süsteemi ma ei tulnud, see oli LIIGA kõrge meie jaoks (110 vist) . Teised oli sellised pisemad, alla meetri (80-95).  Aga mõnsalt hüppas Orsu igatahes. Tubli oli. Kui madalas parkuuris oli umbes 8-9 hüpet vaja teha, siis kõrgemas tegin vaid 5-6 hüpet. ja neist piisas täiesti.
Sama õhtu oli Toris pidu, Ksenku ja Marini ärasaatmis party. Jube kurb on, need tüdrukud on nagu nii lähedaseks kõigiga saanud ja nad on teinud Tori HK's nii palju head tööd. Jään neid väga igatsema. :'(
Täna, reede, lähen ka kasvandusse. Mu musike (Liina) tuli Soomest tagasi ja lähme temaga koos. Peame minema varsti ultrahelisse ka, vist oli 30 ja siis saame teada, kas on kindlalt meil poiss tulemas! :P Seniks aga nägesh ja kirjutamiseni!

               Orsella peale väsitavat trenni joomas Kellukest.



*EDIT:  Ma ei näe korralikult tõkkeid, kui mul prillid ees. Need hakkavad silmade ees virvendama, seega ma ei saa rohkem prillidega hüpata. Ja mul ei ole raha, et läätsesid hetkel osta, kes toetab mind rahaliselt? :D Tglt tahtsin veel öelda, et kuulake Netsky 2010 aasta uut albumit, see on lihtsalt parim!!


Päikeselist sügist,
Riin

Miks Orsella viimasel ajal nii halvasti on käitunud..

Sest see kuradi mära indleb. Ta on vist juba terve talli inimesed läbi hammustanud.. Õnneks jalaga ei löö, aga trennis on siis niiii pöördes, otsib täkku koguaeg jne. Õnneks allub ja ei peruta (üks trenn liivaplatsil tegelikult viskas tagant üles mõned korrad), tilgub ja vilgub sealt saba alt nagu kraan ja täht. Njh, õnneks peaks see peagi üle minema. Täna, trennis, oli küll päris hea, selline mõnus, pehme, galopis oli täna eriti ok. Tegime mingi paar hüpet ka, aga ta oli selleks ajaks nii surnud. Peale inna aega tõstan ta toidu normi.
Tänaseks küll.
Riin

video !!

Tegin Orsust ühe video. Link siin:

http://toru.ee/view/5da21253d9e9




Riin

VÕIDUPÄEV (Orsella taasiseseisvumine läbi oma õe)

Minu uus projekt, Orhidee, võitis täna Toris üleriigilistel noorhobuste näitustel kaks esi kohta. Esimesena sai ta võitjaks TB arvestuses, hiljem kõikide märade kokkuvõttes tunnistati ta ka seal parimaks. Seega plont sai 2 karikat, 2 esikoha rosetti ja lindid kaela ümber!
Samuti võitis meie oma mära Promeena TA arvestuses. Marin sai parima esitleja tiitli :D

                                            PALJU ÕNNE! 




Aga vahepeal tegi Orsussu 1 ka tublisti tööd, hüppas ja kargles ja tegime reidikaid, see ndal võtsime siis kergemalt. 2 korda ratsutasin, ülejäänud aeg mängisime, tegime vabahüppeid, wet T-shirt show'd ja kordet vist ka. Lisan siis ka paar pilti, igatahes 165cm hüppas ükspäev, aga reidikad on kõige ilusamad :D

        

2 päeva tagasi (18.08.10) sai Sildomi lahkumisest täis 3 kuud. Tegime väikese leinaseisaku tema jaoks, käisime korrastasime karjääris ja süütasime uued küünlad ja viisime lilli. Olin läbi ligunenud vihmast, aga samas.. Tundsin teda justkui oma nahal jälle, sest ka meie viimane kokku puude oli ju seal samas veekogus. Igatsen teda nii palju lihtsalt. Väike SilluVillu. Oeh. puhka hästi, musi!!

Jälle kirjutamiseni,
Riin

Kõige pealt palun ma vabandust, et ei ole nii pikka aega bloginud, ausalt, ei ole aega, tahtmist ja viitsimist olnud. Samas Orsella kiita tuleks nüüd küll, ta on tõeline ingel olnud enamus ajast.

Räägin neist trennidest lähemalt ja edasiminekutest, mida täpsemini mäletan. Oleme pea iga treeningut filminud ka, seega saan ilusasti analüüsida. Hobune liigub edasi ja jookseb lahtiselt õlast, täpselt see, mida mina noorelt hobuselt nõuan. Tehku ülejäänud asju mida tahab, aga peab lahti jooksma ennast kõige pealt. Orsu on õnneks nii nutine tüdruk, et tema jookseb kael ilusasti alla sirutatud, ilusa lendleva faasiga üle kere lõdvestunud. Tõsine tubli tüdruk. Tegime üks kord esimest korda ka sisse poole paindeid, saime hästi hakkama (välimine ratse, sisemine säär, sisemine ratse lõdvaks-kokku ja hobuse kael püsis paindes ka siis, kui sisemine ratse oli järgi antud). Galopp on temaga olnud raske. Ta vajub meeletult sisse ja igas kurvis kardan ma, et käin pikali, kokku ei ole hakanud teda nõudma veel ja ilmselt ei hakka ka nii pea, las ennem õpib tasakaalustamise ära õpib ka galopis parema faasiga "lendlema". Vahepeal oli ikka jube hea mingi hetk, sain esimest korda täisistakus sõita!! Tal on nagunii üliebamugav samm ja kui sa istud veel close contact hüppesadulaga seal otsas, mis nagunii ei ole sügav, siis on nii traavi kui galoppi üli eba sõita!! Igatahes jah, viimasel ajal olen õppinud korralikult seal istuma, Orsella ei vaju sisse, jookseb rahulikult ette alla, hoiab pea stabiilselt all ning kui ma säärega natuke "tõstan" (ei oska väljendada end praegu, ma ei mõtle galopi tõsteid, nagu pigistad ratset ja tonksad säärt/kanda samal ajal), siis hakkab mingi hetk uuesti "lendlema". Samm on pikk, tempo on rahulik, hobune on lõdvestunud ja ratsanik rahul. Vot selline nunnu mul ongi. Mida videodelt veel täheldanud olen, on see, et istun jube küürakil seal otsas ja ette suunatud istakuga, samas, kui sul ongi jube ette suunatud hüppesadul, siis.. Ega sellega ei ole jah kõige lihtsam ratsastust teha pean kohe ära ütlema. Orsellaga on üks pull asi veel. Kui ta viiakse trenni ennem õhtusööki söömata, on ta ülipahur trennis, kiirustab ja vusib ja möllab ja rahmeldab. Kui aga on ta oma söögi kätte saanud, siis on hobune SUPER!! Mega lõdvestunud, jookseb niiii stabiilselt ette,alla, kuulab ratsaniku iga märguannet ja ei tee ümberkaudsest väljagi. Sellepärast olemegi hakanud käima grupitreeningutes, sest selleks ajaks sööb ta ära oma õhtusöögi ning on hiljem väike nunnudus ruudus.

Alates esimesest kohtumisest on ta läinud palju sõbralikumaks ja uudihimulikumaks. Tal on tekkinud isegi oma väikesed halvad kombed (mitte midagi tõsist, vahetevahel tonksab ninaga ja küsib suhkrut), mis on iseenesest täiesti hea. Hobusel peab olema iseloom ja kui me Orsella võtsime, siis kartis ta igat asja. Ta korises nii inimeste, vee, päitsete jm asjade peale. Praegu aga võid kasvõi kõhualt läbi pugeda ja ta ei tee välja, sest usaldab inimest. Ta lubab endaga juba kõike teha, talle meeldivad inimesed, kuna peab neid oma meelelahutuseks. Kuna hobune võeti karjast ära, siis ei teadnud ta inimesest mõhkugi, aga nüüd, kui ta peab üksi olema ja tal ei ole sõpra, kellega väljas käia, siis võtab ta inimesi oma sõpradena. Kahju küll, et tal sõpru ei ole kellega koos õues hullata hetkel, aga ei saa riskida teiste hobustega ka. Kui ta märatallis oli ja tema naaber, kes oli 2nädalat eemal olnud, tema kõrvale tagasi tuli, siis Orsella lihtsalt peksis boksiseinad puruks ja tahtis selle hobuse ka vaeseomaks teha. Õnneks jõuti õigel ajal kohale. Nüüd aga tundub, et Orsella on läinud palju paremaks, käime nuusutame teisi hobuseid ning temal on kõrvad ainult kikkis ja tahaks minna mängima, ei mingit vaenu. Ta nii kaua karjast eemal ka olnud, et peakski juba olema maha rahunenud. Ehk varsti leiame talle ühe sõbra, kellega ta koos väljas saaks käia.

Hüpetest nii palju, et tal see hüppamine geenides. Midagi öelda ei ole, valib endale ise sammu, ma lihtsalt istun ja hoian ratset, tema teeb ülejäänu. Vot teile kolme aastast mära. Ei ole kordagi tõrkunud, ei vingerda kusagil vahedes, super. Ükspäev grupitrennis tulin ühte rida, igal pool oli 1 fulee vahel. Oli siis nii: lattaed (1fulee) lattaed (1fulee) okser (1fulee) okser (1fulee). Tõkete kõrgus oli 80cm või alla selle. Alguses Marin ja teised arvasid, et ei tea, kas on mõtet, et raiskab teiste trennilaste aega, kindlasti tõrgub jne. Ja mis siis välja tuli.. Ta tuli minu meelest kõikidest teistest, ka vanadest kogenenudest hobustest, palju paremini. Igasse vahesse täpselt üks fulee, tõusis turjast nagu ma ei tea mis asi, ei vajunud mitte kusagile poole, täpselt ideaalselt ja sirgelt üle kõikide tõkete, puhtalt. Tulin ühe korra veel ja lõpetasin ära. See hobune nagu teab täpselt, mida ta tegema peab, et olla super hobune. Lihtsalt uskumatu. Ja ma täiesti imestan, et kuidas mina, nii lühikese ajaga ja nii noort MÄRA olen hakanud usaldama. Loodan, et temagi usaldab mind. Oleme ka teinud siis nii viisi, et jääme ennem tõket seisma, hüppame üle, jääme peale tõket seisma, igasuguseid erinevaid harjutusi teeme. Üle 80cm pole hüpanud ka, ja ei hakka nii pea veel hüppama. Nädalas ratsutame umbes 3 korda. Vahel rohkem, vahel vähem, aga lihtsad trennid, kogume võhma ja õpime üksteist usaldama.

Ükspäev läksin kahe sõbrannaga talli, Liina on mu parim sõbranna, kes on nüüd 6 kuud juba beebiootel olnud, detsembris saame väikese poja!! :) Meriliisiga tutvusin Liina kaudu, ka tema ratsutab ja armastab hobuseid. Igatahes lõime siis Orsella üles, Liina, kes alguses hobuseid paaniliselt kartis, võttis aga harjad kätte ja kukkus tema turba ja pissilaike kollaselt kerelt maha küürima, Meriliis võttis teise külje ja pea ette, mina samal ajal punusin talle patse lakka ja keerasin neid krunni. Hobune puhastatud, võtsin oma uued valged Bucase pinded ja kerisin need talle jalge ümber. Selga valge PAVO valtrap. Ta nägi lõpuks ikka siga hea välja!!! Valge lauk otsa ees, valge lakk, valge saba, valge valtrap ja valged pinded, kollane hobune ja pruun varustus. Ta nägi välja nagu mõni Inglismaa hunter hobune. Lisan ka pildid hiljem. Igatahes too trenn ta kahjuks ei töötanud üldse, oli kange ja rahmeldas, ei saanud süüa ka ennem, aga pole hullu, ta nagu siga ilus välja!! Sama trenn tulin üle pisikese lattaia, hakkasin siis kurvi võtma umbes 4 fuleed peale 50cm hüpet ja käisin sajaga üle kupli koos Orsellaga. Orsul kadusid esijalad alt, kukkus oma õla peale samal ajal ninaga maad kündes. Kukkusin üle tema maha, jalg jäi jalusesse kinni, kuid õnneks see tuli kohe välja. Orsu sai end kohe püsti ja tahtis plagama panna, aga miskipärast jäi kohe seisma minu kõrvale. Tõusin püsti, puhastasin ennast ja Orsellat ja tema räpaseid põlvi, õlga ja nina, vaatasime, et ega ei lonka ja et kõik korras oleks, läksin tagasi selga ja ratsutasime edasi. Selline imelik õnnetus, keegi haiget ei saanud ja kõik siiani terved. Eilne trenn oli Orsuga lihtsalt super. Ta lihtsalt jooksis pikkade lendlevate sammudega traavi nii stabiilselt, ei jamanud oma kaela ega peaga ja no oli lihtsalt fantast. Vahest on lihtsalt mega istuda hobuse seljas, kus sa ise ei pea midagi tegema ja kui hobune mõtleb sinu eest. Sinu tööks vaid ratset hoida ja käega seda järgi anda, kui hobune tahab oma kaela veel rohkem alla sirutada. Hea värk.

Igatahes. Nüüd tulevad need tori hobuste üleriigilised jõudluskatsed Toris ja mu uus hobune läheb ka! Uueks (khõmm, tegelikult järgmine aasta hakkame pihta), aga tema nimi on Orhidee, ta on Orsellale 75% täisõde. Tema isa on Opaal, nagu Orsulgi, ema on Lektra, kes on Orsu tädi ema poolt. Seega Lakoonikal (orsu emps) ja Lektral (orhidee emps) on sama isa Lakmus. Ja oo ei, see hobune ei ole Orsuga samal levelil, tundub, et too tuleb veelgi uhkem. Selle liikumised on ikka megad ja hüpe ka väga stiilne, super sõbralik ja armas mära punn. Ega ta muidu ei oleks saanud üleriigilisse finaali. Aga mõelge kui armas oleks kahe aasta pärast hakata nende kahega võistlemas käima xD Kaks kollast treileris, üks sarnasem kui teine :D Tõsiselt vahva oleks. Aga ok, see selleks, loodame, et läheb nii viisi ja saangi kaks kollast endale :)

Praeguseks vist kõik, andke andeks, et nii palju lobisesin, aga pole nii kaua kirjutanud ja paljud muudkui küsivad ja küsivad, et kuidas meil läheb ja mis teeme. Nüüd saite pisikese ülevaate ja ehk annab teile mingit aimdust, mis me teeme, neile, kes meist huvitatud on :)
Olge tublid ja armastage oma hobuseid!
Riin Ingre Saare